Toimetuselt. Ott Raun

Transcription

1 T U N A A J A L O O T Õ E S T Toimetuselt liialdusega võib väita, et keskaegne ajalookultuur meenutab Orwelli maailma, kus möödanikku Mõningase pidevalt ümber kirjutati. Need sõnad Marek Tamme ajalookirjutist käsitlevast esseest panevad hüüatama kas tänapäeval on asjad teisiti? Nii nagu ka teine väide, et keskajal ei kirjutatud ajalugu niisama üles, vaid sellest loodeti olevikus kasu lõigata. Kuidas tänapäeval asjad on, võib lugeda Enn Tarveli sissejuhatavast esseest. Pealkirjas esitatud küsimusele Kas ajalugu saab kirjutada objektiivselt? on vastus ühene: Jah! Saab ja peab, aga sealjuures oma subjektiivsetest eeldustest lähtuvalt. Tarvel selgitab, et ajaloo uurimise objektiivsus saavutatakse üldiselt aktsepteeritud uurimismeetoditest kinnipidamisega ja allikate ammendava ja siirameelse kasutamisega. Küll pole aga olemas mingit objektiivselt eksisteerivat väärtussüsteemi, vaid iga väärtussüsteemi lähtekohtades sisalduvad möödapääsmatult uurija subjektiivsed sotsiaalsed ja rahvuslikud eelistusvõimalused. Paraku arvavad Eestis nii mõnedki minevikuharrastajad heausklikult, et kui nad iga hinna eest ignoreerivad oma rahvuslikke lähtekohti, on nad otsemaid teaduslikult objektiivsed. Taipamata, et just seeläbi järgivad nad hoopis mingeid teisi ja tegelikult võõraid kitsalt rahvuslikke huve. Tasuks meelde tuletada Hayden White i sõnu: Ajalooline uurimine kui eriomane nähtus sündis mitte niivõrd vajadusest tuvastada teatud sündmuste toimumist, vaid soovist määratleda, mida need sündmused võiksid tähendada konkreetsele inimrühmale, ühiskonnale või kultuuri arusaamale hetke-eesmärkidest ja tulevikukavadest. Ajaloo uurimise objektiivsusest rääkides ei tohi unustada, et kaasaja ajaloo poliitilised alused ja põhijooned on suuresti aastal Nürnbergis Teise maailmasõja võitjate poolt paika pandud. Mitte kõik ei taha mahtuda sinna narratiivi. Nii ei ole ka ilma konteksti mõistmiseta võimalik saada erapooletut, objektiivset käsitlust Baltimaade ajaloost. Kunagi määras Eesti ajalookäsitlust Gustav Naan: ka siis, kui ta enam otse TA Ajaloo Instituuti ei juhtinud, pidas ta ennast objektiivsuse etaloniks. Tema kõrge enesehinnangu näiteks on aastal kirjutatud kaebekiri EKP Keskkomiteele, kus ta ennast samastab tõe endaga Darwini ja Marxiga, oma oponenti Kaplinskit aga ebateaduse ja Vana Testamendiga. Teise, Eestis uue tõe maksmapanija Andrei Ždanovi märkmelehtedelt võib mitu korda ülekirjutatult leida lakoonilise sõnapaari Eestlased Siberisse!. See oli aastal, kui Eesti oli nime poolest veel iseseisev riik. Kommentaarid on liigsed. Lähiajaloost väsinul on aga võimalik siirduda Mithra kultust harrastavasse Vana-Rooma. Ott Raun Tuna28_x.indb :37:26

2 S I S U K O R D 3 / Sisukord Toimetuselt 1 ESSEE KÄSITLUSED Enn Tarvel: Kas ajalugu saab kirjutada objektiivselt? 4 Jaan Lahe: Mithra kultus Rooma keisririigis 10 Ea Jansen: Baltlus, baltisakslased, eestlased II 31 Laura Vaan: Propagandatalitus Eesti Vabariigis DOKUMENT JA KOMMENTAAR Marika Mikkor: aastad Kaukaasias Edasi kolhoosis põllumehe silme läbi ja ajalehe Edasi veergudel II 55 Erich Kaup: Andrei Ždanovist ja tema missioonist Eestisse aasta suvel II 75 Küllo Arjakas: aasta augusti lõpupäevad Tallinnas kaasaegse pilgu läbi 84 Jaak Pihlau: Eesti demokraatlik põrandaalune ja kontaktid Läänega VI 89 Valdur Ohmann: Gustav Naani kaebekiri EKP Keskkomiteele 96 Eesti Filmiarhiiv: Naised 105 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST Martin Lipp: Minu elumälestused I 112 Tuna28_x.indb sisuk :37:56

3 AJALOO AJALUGU Gabrielle M. Spiegel: Ajalooline mõtlemine keskaja Euroopas 119 Marek Tamm: Gabrielle Spiegel ja keskaja ajalookirjutuse ajalugu 130 MÄLESTUSED ARVUSTUSED VARIA Vello Helk: Pagulastudengist Taani arhivaariks XIII 135 Ivar Leimus: Pärnakate rikkus ja vaesus. Pärnu elanike pärandinimistud 18. sajandil 144 Ivar Leimus: Maritima recovered. Raamat Läänemaa keskajast 145 Anti Selart: Aleksander Nevski ja vene poliitiline kultuur 148 Juhan Kreem: Ajaloo aastapreemia Meelis Maripuu: Kaks lähiajaloo konverentsi 152 Liivi Uuet: Olematu Tallinn 154 Jüri Kivimäe: Vanameistri lahkumine 155 Summary 157 Tuna28_x.indb sisuk :37:56

4 E S S E E Kas ajalugu saab kirjutada objektiivselt? Enn Tarvel J ah! Saab ja peab, aga sealjuures oma subjektiivsetest eeldustest lähtuvalt. Ajaloo uurimine ja ajaloo kirjutamine pole kaugeltki samased. Ajaloo kirjutamine on see, mis teeb ajalugu, see tähendab, ehitab üles minevikupildi ja muudab selle aktuaalseks, koostab narratiivi, jutustuse, milleta ajaloofaktide esitamine pole võimalik. Aga ajaloo kirjutamine, ajaloo uurimine ja ajaloo õpetamine on lahutamatud, kolmainus. Ajaloo uurimine peab olema kirjutamise ja õpetamise alus. Karl Jaspers väitis, et kaasaja teadust iseloomustab kategooriate ja meetodite universaalsus ning et iga uurimisobjekti kohta saab püstitada küsimusi, uurida, kontrollida. Tuleb omandada meetod ja tunnetada teadmiste piiri. Nii on ka ajaloo uurimisega, metodoloogilised küsimused ja probleemid on ühised ja üldised. Üldkehtiv postulaat on, et ajaloo uurimine (ja selle tulemused) peab olema objektiivne, s. t. üldkehtiv, asjalik, erapooletu, ebaisiklik, tõene, neutraalne, ajaloouurija (ja -kirjutaja) narratiivist väljaspool ja sellest sõltumatult eksisteeriv. Paul Ricœur sõnastab ajaloolt oodatava objektiivsuse mõiste nii, et objektiivne on see, mille on välja töötanud, korrastanud ja mõtestanud metoodiline mõtlemine ning mida selline mõtlemine võib nõnda ka arusaadavaks teha. Objektiivsuse vajadus ei ole vaidlusalune küsimus. On endastmõistetav, et tavalistest loogikareeglitest ja üldiselt aktsepteeritud uurimismetoodikast tuleb kinni pidada ning et ajalooallikaid tuleb valida ja kasutada objektiivselt ja siirameelselt, kavaldamata. Muidu ei ole tegemist ausa, objektiivse ajaloouurijaga. Kuid siiski on põhimõtteliselt võimatu kirjutada niinimetatud objektiivset ajalugu, mis ei sõltu ajaloolase enda aktiivsest osavõtust, tema seisukohtadest ega hoiakutest. Ka neis piires, mida üldkehtivad loogikareeglid ja kasutatud allikmaterjalid seavad, on objektiivsel ajaloolasel palju mänguruumi. Allikad ei ehita iseenesest, omal jõul üles ajaloolist teadmist. Ajalooteadmine ei sünni ilma uurija konstitueeriva panuseta. See panus algab valikuga probleemide püstitamisel, kui määratakse kindlaks, mis üldse võiks olla teadmisväärne (ja jutustamisväärne). See tähendab väärtussüsteemi loomist. Uurija loob selge, teadlikult ja struktuurselt ülesehitatud teadmise. Selle teadmise loomise valikuprintsiibid ja korrastuspõhimõtted oleksidki väärtussüsteem. Meetodid ning uurimistehnikad on vahendid ja teed küsimustele vastamiseks. Aga enne kui üldse saab vastama hakata, tuleb püstitada küsimus. Ja küsimused, nende olulisus ja järjestus on määratud väärtussüsteemist. Siis peab uurija defineerima mõisted, mida ta hakkab kasutama muidu ju ei saa tema käsitlusest mitte midagi aru. Siis peab ta looma ajaloolised faktid ehk historiograafilised faktid. Ajalooline fakt on ajaloouurija loodud rekonstruktsioon, mitte paljas ajaloosündmus, ajaloolise tegelikkuse osa. Selle historiograafilise fakti loomist mõjutavad jälle mitmesugused ühiskondlikud ja subjektiivsed tingimused ja eeldused. Ajaloolane on ajaloolise fakti looja ning tema narratiivis leiduv ajalooline tegelikkus koosneb ajaloolistest faktidest. Fakt ei ole seega asjaolude puhtakujuline peegeldus, vaid allika teabe ja allikavälise teabe põhjal loodud ajaloolise tegelikkuse rekonstruktsioon. Järgnevalt tuleb olemasolevaid fakte järjestada nende tähtsuse järgi. Seal pääsevad jälle mõjule väärtushinnangust tulenevad subjektiivsed 4 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec1: :37:57

5 Enn Tarvel / Kas ajalugu saab kirjutada objektiivselt? eelistusvõimalused: uurija määrab eri mõjutegurite erikaalu, olulisuse astme üldises seoste kompleksis. Ja lõpuks langetab uurija otsuse, millal on küllalt, millal tema tees on piisavalt põhjendatud. See sõltub jällegi väärtussüsteemist. Tavaliselt leidub ikka mitmeid asjaolusid ja palju kaudset tõestusmaterjali, mida saaks lõpmatuseni juurde tuua. On selge, et pole olemas mingit objektiivselt eksisteerivat väärtussüsteemi. Ka kõige puhtamal, teoreetilisemal ja teaduslikumal ajalookäsitusel on oma sotsiaalsed ja rahvuslikud eelarvamused, eelhinnangud. Uurija saab olla objektiivne ainult teadliku mõtte tasandil, alateadvuses saab ta paratamatult ikka mõjutusi. See ei tähenda tõsiselt võetava ajaloouurija puhul muidugi mitte küünilist pragmatismi, et kelle leiba sööd, selle laulu laulad (või et jälgid, kes Euroopas maksab viiulite eest või torupillimehele). See tähendab hoopis, et uurija on paratamatult seotud mingi kultuurikeskkonna pärandiga, tema identiteedist tulenevate tõekspidamiste ja arusaamadega. Põhimõtteliselt pole objektiivsus võimalik selles mõttes, nagu saaks ajalugu tunnetada ja jutustada ajaloolase seisukohtadest ja konstitueerivast panusest sõltumatult. Subjektiivsust on võimatu vältida, sest ei saa vältida uurija osavõttu, elimineerida tema hoiakuid. Aga subjektiivsust pole vajagi karta. Ka sel juhul mitte, kui see saab toitu emotsionaalsetest allikatest, kui uurija näiteks sisimas taunib üldkehtivate inimlike moraaliprintsiipide eiramist. Paul Ricœur rõhutab, kuidas ajaloo objektiivsus on seoses ajaloolase subjektiivsusega. Tähtsuse hindamine, kausaalsusskeemide kompleks, kandumine teise, kujuteldavasse olevikku, sümpaatia teiste inimeste ja väärtuste vastu ning võime kohata ligimest möödanikust annavad ajaloolase subjektiivsusele rikkalikult kokkukõlasid. Ricœur ütleb, et pole olemas ajalugu ilma igapäevase subjektiivsuseta, ilma uuriva mina algatamiseta. Ei saa näiteks uurida ja esitada Eesti lähiajalugu nii, et see tunduks objektiivsena kõigi etniliste ja sotsiaalsete gruppide meelest ning kõigi naaberriikide ajalookäsituse seisukohast. Võib võtta Eesti lähiajalooga kaudses seoses oleva näite, konkreetse ajaloosündmuse tõlgendamise. Eesti rahukaitsjad teenivad Iraagis USA 7. ratsaväediviisi koosseisus. 25. juunil 1876 toimus hilisemas Lõuna-Dakotas Little Bighorni jõe lähistel lahing, kus šaieenid ja dakootad lõid puruks sellesama diviisi ühe rügemendi, mis oli kindralleitnant George Armstrong Custeri komando all. Kuidas seda ajaloosündmust objektiivselt uurida, analüüsida, hinnata? aastal püstitati lahinguväljale kindral Custeri ja tema langenud meeste mälestuseks National Monument. Selge, et metsikud indiaanlased tõkestasid vägivaldselt progressi ja tsivilisatsiooni edenemist, raudteede ehitamist, maavarade kaevandamist. Ma pole kindel, kas dakootade ajalookäsitus langeb öelduga kokku. Ja ma ei näe ka mingit põhjust, miks nende ajalookäsitust peaks ignoreerima või ebaobjektiivseks pidama. Jäägitult Vene imperialismi teenistuses on olnud vene rahvuslik ajalooteadus. Seda mitte ainult poliitilise või sõjaajaloo osas, vaid ka esmapilgul neutraalsetes lõikudes, näiteks vanemas agraarajaloos. Vene Nõukogude agraarajaloo korüfeed (kuldprillidega ja intelligendilõuahabemekestega N. V. Ustjugov, V. I. Šunkov jt.) uurisid Venemaa äärealade koloniseerimist 18. sajandil. Kuidas seal oli viljakat põllupinda, ülikülluses metsi, rohumaid ja vesi, ainult et baškiiride jt. alatine kallaletungioht tõi vene elanikkonnale kannatusi. Vaid valitsuse aktiivne sekkumine, mis tagas uusasukatele julgeoleku, võimaldas seal intensiivset koloniseerimist vene talupoegadega. Selline arusaamine Venemaa ajaloost, teiste, mittevene rahvaste õiguste ja kannatuste täielik eimillekski pidamine, nende ajaloo ignoreerimine on selles suures riigis tänapäevani ametlik ja vääramatu. Kõige puhtamal ja teaduslikumal ajalootõlgendusel ei ole mitte ainult universaalsed, üldised humaansed ja moraalsed eeldused ning lähtekohad, vaid samuti sotsiaalsed ja rahvuslikud aspektid. Neid ei ole võimalik vältida ja neid polegi vaja püüda vältida või kuidagi häbeneda. Hayden White kirjutas (Marek Tamme sõnastuses): Ajalooline uurimine kui eriomane nähtus sündis mitte niivõrd vajadusest tuvastada teatud sündmuste toimumist, vaid soovist määratleda, mida need sündmused võiksid tähendada konkreetsele inimrüh- Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec1: :37:57

6 E S S E E male, ühiskonnale või kultuuri arusaamale hetke-eesmärkidest ja tulevikukavadest. Need väikerahva minevikuharrastajad, kes võtavad omaks mingi võõramaise rahvusliku vaatekoha, arvavad mõnikord heauskselt, et nad ongi nüüd teaduslikult objektiivsed. Nad kujutavad ette, et on tõepoolest olemas mingi puhas, teaduslik, üldinimlik, üldmoraalne, üldhumaanne ajalookäsitus. Paul Ricœur kasutab kena väljendit võltsobjektiivsuse võrgutus. Harilikult aga ilmneb hoopis, et need universaalsetena, humanistlikena, demokraatlikena jms. esitletud positsioonid esindavad tegelikult vualeerituna või päris avalikult hoopis kitsaid huve. Olgu poliitikud või ajalookirjutajad, nad lähtuvad päris konkreetsetest premissidest, pigem kellegi puhtriiklikest, national-huvidest. Eriti õpetlik näide on Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit, kus eriti agressiivne Vene imperialism ja koletislik riiklik terrorism olid looritatud ja dekoreeritud üllaste sotsiaalsete loosungitega. Ei tule käpuli lasta võõramaiste nõukogude (resp. vene), saksa, euro- või ameerika ajalookäsituste ees, meil tuleb lähtuda oma rahvuslike huvide eeldusest. Näiteid võib tuua ligidalt või kaugelt. Kui on juttu Liivimaa ja Eestimaa ristimisest ja alistamisest 13. sajandil, siis saksa (olgu baltisaksa või riigisaksa) ajalookirjutus näeb selles ikka kristluse levitamist, reguleeritud riiklike suhete, õhtumaise hariduse jms. viimist kaugele Kirde-Euroopasse. Täiesti loomulik, et pärisrahvaste aspekt ei kerki eriti esile. Aga samas ei leia kunagi esiletoomist ka vallutuse ja ristimise õiguslik külg. Katoliku kiriku teoreetiline nõue oli, et vastristitud säilitavad oma isikliku vabaduse ja omandiõigused (sealhulgas maa suhtes). Kehtiva vaimuliku ja ilmaliku õiguse ning moraali seisukohalt ei olnud mingit legaalset alust neid õigusi rikkuda, nii nagu see tegelikkuses hirmkiiresti toimus a. kehtestati Eestis, a. Lätis ja Leedus maareform, mis eksproprieeris mõisamaad ja jaotas need peamiselt maata talurahvale. Viimasel ajal on ka Eesti ajalootemaatilistes seisukohavõttudes kostnud hääli, mis mõistavad selle vägivaldse sammu õiguslikult ja moraalselt hukka. Ja seda baltisaksa aadli seisukohalt väga õigesti, ükski maavaldaja polnud mõisa omandanud teisiti kui heauskse ostja või pärijana. Aga sealjuures on ka pikemata selge, et ilma Asutavas Kogus läbi viidud maareformita oleks Vabadussõja käik ja kogu Eesti riigi olemasolu võinud kujuneda hoopis teistsuguseks. Elementaarse omandiõiguse ja inimsuse aluste rikkumist tauniv ajalookäsitus ei tähenda siin tegelikult midagi muud kui saksluse seisukohale asumist, teravat vastandumist eesti rahvuslikule ajalookäsitusele, mis loeb maareformi moraalselt õigustatuks ja poliitiliselt vältimatuks. Kompromiss on välistatud ja vaevalt on põhjust siin üldse hakata vehklema objektiivsuse mõõdupuuga. Kõigi huvide ja seisukohtade mõistmine ja austamine viib rahvuslike huvide eitamisele, nihilismile, tõelisele rahvuslikule masohhismile. Keegi daam, Res Publica partei liige, deklareeris ajalootemaatilises ajalehekommentaaris: Kahe vägeva, Venemaa ja Ameerika Ühendriikide arvamust tuleb kindlasti aktsepteerida. Selles seisnebki väike olemise võlu ja valu. Andestagem siiski ja mõistkem toimunut. Küllap see daam oli siiras ning enda meelest sügavalt, originaalselt ja universaalselt mõtestanud oma kodumaa lähiajaloo. Tegelikult on see ilmekas näide tõsise ideoloogilise ja poliitilise surve tugevast mõjust, mille all on meie poliitikud ja ajaloolased. Kodumaal avaldub selles hiljutise kauakestnud ideoloogilise töötlemise mõju, okupatsiooniaegsete võimurite visa ja osav võitlus oma positsioonide säilitamise eest, üldse igasugused okupatsiooni järelmõjud, eriti mentaliteedis; väljastpoolt tulevana avaldub selles suure sõbraliku naaberriigi lakkamatu ja vääramatu apelleerimine ajalootõdede tõlgendamise monopolile ning selle kõrval püsiv hirm, et Lääne demokraatiad niikuinii ei mõista meie probleeme, seepärast peame neist, jumala pärast, vait olema. Ajaloo uurimise objektiivsusest rääkides ei tohi unustada, et kaasaja ajaloo poliitilised alused ja põhijooned määrati aastal Nürnbergis. Õigluse ja moraali põhimõtted võitjariikides esimestel sõjajärgsetel aastatel lubasid vältida arutlusi NSV Liidu vastutuse üle agressiooni ettevalmistamisel ja sõjaroimades. Liitlased leppisid aasta sügisel, enne 6 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec1: :37:57

7 Enn Tarvel / Kas ajalugu saab kirjutada objektiivselt? Rahvusvahelise Tribunali tegevuse alustamist tasahilju kokku, et Nõukogude Liidu tegevust ei arutata kohtuistungitel mitte mingis seoses (s. t. ei Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolli, ei Katyńi massimõrva jms.). Sellest ajast tänase päevani kehtib Euroopas ja maailmas kaks ajalookäsitust: üks võitjate ja teine kaotajate oma (mis küll õieti ei hingitsegi). Nagu Jaan Tamm hiljaaegu kirjutas see, et üks timukas (Stalin) aitas hävitada teist (Hitlerit), oleks stalinismile nagu igavese indulgentsi andnud. Katrin Aava seletab samas, et poliitilises ja ideoloogilises igapäevases töötluses maailmas kasutatavates mineviku- ja tulevikukäsitustes (narratiivis, müüdis, ajaloojutustuses ning retoorilises visioonis) toimuvad otsingud, nihked ja suunamuutused. Teise maailmasõja võitjate narratiiv on osutunud väga pikaealiseks ja visaks. Erilise innuga on selle küljes rippunud NSV Liit ja tema õigusjärglane ning juudid. Ida-Euroopa, sealhulgas Baltimaade ajalugu ei taha aga mahtuda selle ajaloolise tõe raamidesse. Saamaks erapooletut, objektiivset käsitust Baltimaade lähiajaloost, on vaja mõista konteksti. Tuleb arvesse võtta erinevaid aspekte: poliitilist, õiguslikku, majanduslikku, eetilist, psühholoogilist. See nõuab sügavat, mitmekülgset uurimist. Paratamatu on kõigi allikakogumite arvestamine ja kaasahaaramine, jätmata midagi sihilikult kõrvale, selleks et uurimistulemusi kõrvale kallutada või midagi maha vaikida. Lähiajaloo uurimisel ei tähenda see küll allikakriitilise pluralismipõhimõtte rakendamist, s. t. et kui on allikates palju kokkulangevaid tunnistusi, siis nende tõestusväärtus kasvab. Terroriühiskonna kohtu- või uurimistoimikus võib olla mitukümmend kokkulangevat tunnistust, need ei tõenda veel midagi. Sama tähtis kui kõigi allikate arvestamine on kõigi seisukohtade ja kõikvõimalike lähenemisnurkade arvestamine. Ei tohi olla uurimuslikku sallimatust, intolerantsust. Dogmaatilise mõtlemise ja ajalookäsituse jaoks on iga mõte, mis enda omast kuidagi lahku läheb, a priori väär. Teist seisukohta ei taheta arutluse alla võttagi. Ometi ei tohiks mingit mõttekäiku nimetada mõttetuks, enne kui pole teda kõikvõimalikest aspektidest ja väärtussüsteemidest lähtuvalt igati kaalutud. See ei tähenda, et tuleks kõikvõimalikud käsitlused ja kontseptsioonid kirjutada üksteise järel ritta, nagu see olekski ajaloo uurimine. Vaja on neid arvesse võtta ja analüüsida. Ka paljas ümberhindamine pole veel ajaloo uurimine, et võtta ainult mingi narratiiv ja vahetada seal hinnangud, vahetada plussid ja miinused. Sel moel tegutses Baltimaade kogu nn. nõukogude marksistlik ajalookirjutus aastatel ja aastate algul, enne kui vähehaaval hakati mõningate küsimustega uurimuslikult tegelema. (Ei saa jätta märkimata, et oma klassikaliste uurimistulemuste pluss-miinuslik ümberhindamine ei ole tänapäevalgi võõras mõnedele ajalookirjutajatele.) Uurimine ja uurimistulemuste tutvustamine on meile väga vajalik. Mitte ainult Lääne, vaid ka lähema naabruse jaoks. Poola ajaloolane Czesław Madajczyk (Poola TA Ajaloo Instituudi direktor aastatel) väitis, et Baltimaadel esinev kollaboratsionism hitlerliku Saksamaaga põhines poliitiliste liidrite isiklikel ambitsioonidel ning usul natsionaalsotsialistide propagandasse. Ta ei arvestanud aga kollaboratsioonivalmiduse objektiivseid põhjusi äsjast NSV Liidu okupatsiooni, võigastavalt verist aastat. Ajaloo uurimine, eriti lähiajaloo uurimine ja selle tulemused ei tohi saada parteipoliitika või riikliku poliitika kõnetoruks. Aga teisest küljest ei saa ignoreerida ajaloo (resp. lähiajaloo) õppetunde poliitiliste otsuste langetamisel. Kas või näiteks arutamisel, kas Baltimaade presidendid peaksid (või tagantjärele kas pidid) osa võtma Moskva võiduparaadist 9. mail See oli tõesti koht, kus sai maailmale õnnestunult demonstreerida, et Baltimaadel on oma ajalugu ning selles väljendunud rahvuslikud huvid. Ilmnes, et välispoliitiline tarkus ei seisne üksnes selles, et püüda ära aimata, mida kunagise Hitleri-vastase koalitsiooni liikmed idas ja läänes võiksid meist ja meie ajaloost arvata. Samuti ei sõida me kaugele, kui jätkame 20. sajandi ajalooõpikute tõlkimist vene keelest eesti koolidele. Neile õpikutele, muide, ei saa küll ette heita Vene rahvuslike huvide liiga vähest arvestamist. Mõnikord nähakse probleeme primitiivselt, puht mustvalges skaalas, valikuna kollaborat- Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec1: :37:58

8 E S S E E sionismi või vastupanu vahel. Tegelikult oli palju valikuid ja variante. Läti ajaloolane Antonijs Zunda on klassifitseerinud kollaboratsionismi vorme: neutraalne, täielik, tinglik, taktikaline. Tinglik kollaboratsionism tähendab, et kollaborant ei samasta oma eesmärke okupandi omadega. Taktikaline ja tinglik kollaboratsionism Saksamaa poolt okupeeritud Baltimaades erinesid suuresti kollaboratsionismist Norras, Hollandis või Prantsusmaal. Koostööd okupantidega, mille eesmärgiks oli püüda kindlustada rahva kõige elementaarsemat püsimajäämist, tuleb eristada ideoloogilisil põhimõtteil tehtud teadlikust koostööst. Küsimust tuleb vaadata äsjase ja uuesti ähvardava Nõukogude okupatsiooni ja selle inimohvrite valguses. Ajaloo uurimisel tekib vägisi kiusatus arutada alternatiivide üle. Muidugi ei saa heaks kiita põhjendamata spekulatsioone kohvi- või õllelauajutu tasemel, kuid ei tohiks põhimõtteliselt maha laita mingi mõttelise mudeli ehitamist, mis põhineb konkreetsetel faktidel (eriti arvandmetel). Kui andmebaas on küllaldane, saab teatud tõenäosusega teha järeldusi võimalikest arengusuundadest. Neutraalseks jäämise variant ei tulnud Baltimaade rahvastel arvesse, ei poliitilisest ega eetilisest aspektist. Riiklikul tasandil oli see variant juba läbi proovitud, kui sõja puhkedes kuulutasid Balti riigid end neutraalseks. Igal olendil ja igal kollektiivil on enesekaitse õigus. Igal rahval on õigus enesemääramisele, arengule, rahule ja julgeolekule. Sellest tuleneb muidugi ka iseolemise ehk identiteedi säilitamise õigus. Pikantne on, et selline rahvusvahelise õiguse säte on esimest korda fikseeritud alles aastal Inim- ja Rahvaste Õiguse Aafrika Hartas (African Charter on Human and People s Rights). Rahvas kui etniline kogum ei köitnud varem ilmselt kaasajal kehtiva rahvusvahelise õiguse loojate tähelepanu inimõiguste ja riikide õiguste varjus. Liitlaste valikul ei olnud vabad ei väikesed ega suured riigid ja rahvad. Soomel oli aasta sügisel valik alistumise (hääletu või häält tegeva) ning vastuhakkamise vahel. Ainult vanajumal ise aitas soomlastel astuda vastuhakkamise teele, mitte nende riigimeeste ääretu ettenägelikkus: nemad ei osanud ette näha, et sm. Stalin on nii järjekindel ja järsumeelne, vaid arvasid, et läbirääkimiste venides õnnestub paremaid järeleandmistingimusi välja kaubelda. Hiljem, Talvesõja järel oli Soomel valik kas erapooletuks jäämise, NSV Liidu tiiva alla või Saksamaa sõiduvette kaldumise vahel. Valikust võib siin rääkida ainult jutumärkides. Ei olnud mingit neutraalseks jäämise võimalust rohkem kui aastalgi (emb-kumb oleks rünnanud niikuinii), sovetiõuduse vältimise ainuke alternatiiv oli hitlerlikule Saksamaale välispoliitiliselt ja sõjaliselt läheneda. Seesama Suurbritannia, kes oli erilise poolehoiuga suhtunud ennast kaitsvasse Soomesse Talvesõja ajal, kuulutas nüüd Stalini survel 6. detsembril 1941 Soomele sõja. Väärib meenutamist, et see polnud mõni harilik päev, vaid see oli Soome Vabariigi 24. sünnipäev. Ameerika Ühendriikide auks peab nentima, et nemad Soomele sõda ei kuulutanud, katkestasid ainult 30. juunil 1944 diplomaatilised suhted. Baltimaade rahvaste esindajail, kes sõdisid Teises maailmasõjas Punaarmee vastu, ei olnud niigi palju vabadust liitlase valikul. Neil ei olnud sel hetkel omariiklust, nad kandsid võõrast mundrit, olgu Saksa või Soome sõjaväes, enda nimel ja vastutusel. Läti ajaloolane Inesis Feldmanis hindab, et umbes ainult 15% läti ja eesti sõdureist Saksa sõjaväes olid tõelised vabatahtlikud. Ei saa aga jätta märkimata, millise erakordse aktiivsusega järgiti Saksa võimude ja kollaboratsionalistliku omavalitsuse mobilisatsioonikäsku veebruaris 1944, kui kodumaa oli tõesti suures hädaohus. Nende sõjameeste tegevus, suunatud antihitlerliku koalitsiooni ühe liikme vastu, leiab, kui asi läheb hinnangute andmiseni, historiograafias üldiselt kriitilist ja taunivat suhtumist. Seda mitte ainult Nõukogude või Lääne ajaloolaste poolt, vaid mõnedki eesti ajaloolased ja publitsistid leiavad samuti, et NSV Liidu vastane relvastatud võitlus Baltimail oli rumal avantüür ja mõttetu verevalamine. Üks neutraliteediteooria pooldajate eriti rabav argument on, et võitlus Saksamaa poolel Punaarmee vastu ärritas lääneliitlasi ning kahandas nende toetust ja sümpaatiat Baltimaade rahvaste vastu. 8 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec1: :37:58

9 Enn Tarvel / Kas ajalugu saab kirjutada objektiivselt? Norman Davies oma raamatus aasta ülestõus. Lahing Varssavi pärast ( Rising 44. The Battle for Warsaw ) annab hea kirjelduse Lääne juhtivate riigimeeste arusaamadest ja seisukohtadest. W. Churchill ja teised olid 19. sajandi mehed: nad tundsid ja tunnustasid Belgiat ja Madalmaid ning nende õigusi, aga idas, seal teadsid nad Venemaad. Kindral Montgomery küsis aastal kord ühelt Poola sõjaväelaselt: Öelge mulle, kindral, kas rahvas Varssavis praegusel ajal räägib vene või saksa keelt? Montgomery targa mehena teadis, et tema nooruses oli Varssavi Vene linn, siis aga, aastal Saksa oma ning aastast jälle. Ja siin oli juttu Poolast, Suurbritannia esimesest liitlasest suure sõja algul, Poolast, mis oli kõike muud kui mõni pisiriik. Asja nii olles pole imestada, et lääneliitlaste toetus Poolale ja aastal oli mõõdukas. Winston Churchill jaotas Euroopa riigid hiiglasteks ja pügmeedeks. Hiiglased, suurriigid, pidasid sõda ja otsustasid rahvaste saatust. Briti välispoliitika seisukohad on väga hästi kokku võetud välisasjade alamriigisekretäri Christopher Mayhew seletuses parlamendi alamkojas 29. mail 1947:...Atlandi harta põhimõtteid ei saanud rakendada Balti riikide suhtes, kuna rahumeelsed toimivad suhted maailma peamiste suurriikide vahel omandasid esmase tähtsuse ning tegid võimatuks igasuguse Balti iseseisvuse taaskehtestamise. F. D. Roosevelt ja W. Churchill olid 14. augustil 1941, Eesti jaoks kõige palavamatel sõjapäevadel formuleerinud Atlandi harta põhimõtted kõigi riikide õigus iseseisvusele, sõjaeelsete riigipiiride püsimine, rahvaste õigus valida vabalt oma valitsemiskorda. Saksa okupatsioonivõimud oskasid Baltimaade rahvastele väheste nädalatega ülima selgusega demonstreerida, et Saksamaalt ei ole iseseisvuse taastamist mingil moel loota. Kui mitte läheneda ajalookirjutajate tagantjäreletarkusega, ei tohiks öelda, et püüe vältida Nõukogude okupatsiooni kordumist lootuses Atlandi harta üllaste põhimõtete sõjajärgsele vankumatusele oli rumal ja mõttetu. Kui Teheranis (28.XI 1.XII 1943) F. D. Roosevelt tunnustas sm. Stalini Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolliga saadud omandiõigust Baltimaadele, siis ei teinud ta seda mingitest abstraktsetest humaansetest ideaalidest, vaid mõistagi oma tolle hetke rahvuslikest (riiklikest) välispoliitilistest huvidest lähtudes. Ja ühtlasi ei tohi unustada, et vaevalt sõja ajal Baltimail keegi midagi niisugust uskus või ette näha söandas. Kuningas Taaveti sõnad (146. laulus), millega tuntud lähiajaloolane Balthasar Russow hoiatas Vene-Liivimaa sõja ajal, püsivad igihalja vankumatu moraalimaksiimina: Ärge lootke vürstide peale, inimlaste peale, nendes ei ole päästmist. Me ei pea kartma oma ajalugu, sealhulgas oma lähiajalugu. Me ei pea püüdma iga hinna eest järgida Euroopas ja maailmas üldlevinud lähiajalookontseptsioone, vältides kramplikult lähenemisnurki oma rahvuslikest huvidest lähtuvalt. Need lähenemisnurgad ei vähenda teaduslikkust ega objektiivsust. Nõutavat objektiivsust ei saavutata oma rahvuslike huvide ja lähtekohtade mahasalgamisega, vaid objektiivse, seinast seina ulatuva allikate valikuga ning ajaloolise uurimistöö põhimõtete ja metoodiliste võtete ning loogikareeglite järjekindla rakendamisega. Enn Tarvel (1932) Lõpetas 1955 Tartu ülikooli, töötas TA Ajaloo Instituudis, oli ühtlasi Tallinna Tehnikaülikooli majandusajaloo õppejõud Stockholmi Ülikooli professor. Ajaloodoktor aastast, professor aastast. Kuningliku Gustav Adolfi Akadeemia liige (1994), Läti TA välisliige (1995). Uurimisteemad Eesti muinasajast kuni lähiajalooni. Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec1: :37:58

10 K Ä S I T L U S E D Mithra kultus Rooma keisririigis Jaan Lahe ithra on indoeuroopa päritolu jumal, M kelle kultus oli oluline nii Mitanni riigis, 1 muistses Indias, Iraanis kui ka Rooma keisririigis. 2 Esmakordselt mainitakse Mit(h)ra nime vanimas säilinud indoiraani jumalate loetelus, mis sisaldub heti kuninga Shuppiluliuma ja tema vasalli, Mitanni vürsti Mativaza vahelises lepingus. Viimane pärineb u. a.-st 1380 e. Kr. ja on leitud a. hettide muistsest pealinnast Hattushast (tänapäeval Boghazköy Türgis), kus asus heti kuningate arhiiv. 3 Ei ole sugugi juhuslik, et Mithrat mainitakse lepingutekstis tema nimi tähendas algselt lepingut 4 ning nii veedades kui ka Avestas esineb ta lepingute kaitsjana. 5 Siiski ei ole Mithra positsioon Indias ja Iraanis sama. 6 Nagu tolles Mitanni lepingus, esineb Mit(h)ra ka Indias alati paaris Varunaga 7. Kuigi Mit(h)rat mainitakse veedades korduvalt, on ta seal iseseisva kujuna tugevasti kahvatunud, olles vaid üheainsa hümni peategelane (RV 3. 59). 8 Muidu on ta jumal Varunale allutatud valgusejumal. 9 Iraanis on Mithra ol- 1 Hurrilaste riik Loode-Mesopotaamias saj. e. Kr. Juhtiv koht selles riigis kuulus ühele indoiraanlaste harule, keda on nimetatud paraindialasteks. Nende keel on suguluses veedade keele ehk arhailise sanskriti keelega. 14. saj. esimesel poolel muutus Mitanni riik hettide riigi vasallriigiks, 13. saj. keskpaiku e. Kr. purustasid riigi assüürlased. Vt. R. Ghirshman. Iran. From the earliest Times to the islamic Conquest. Penguin Books, 1978, lk Indias oli ta nimekuju Mitra, Rooma keisririigis Mithras. 3 G. Lanczkowski. Iranische Religionen. Theologische Realenzyklopädie. Band XVI, Berlin, New York, 1987, lk ; M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien. Verlag C. H. Beck, München, 1990, lk. 13; vt. ka G. Dumezil. Indoeurooplaste müüdid ja jumalad. Varrak, 2001, lk Lepingu kohta lähemalt vt. G. Dumezil, op. cit., lk H. D. Betz. Mithrasreligion. Religion in Geschichte und Gegenwart. 4. Auflage. Bd. 5. Mohr Siebeck, lk. 1344; M. J. Vermaseren. Mithras. Die Religion in Geschichte und Gegenwart. Handwörterbuch für Theologie und Religionswissenschaft. 3. Auflage. Vierter Band. J. C. B. Mohr (Paul Siebeck), Tübingen, 1960, lk. 1020; M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 13. Mit(h)ra nimi kujutab endast algupäraselt abstraktse, instrumentaalsufiksi tra abil tuletatud kesksoost nimisõna (vrd. ladina aratrum ader ), verbist mi- korraldama, kinnitama või mi- vahendama, tähenduses sobi(mus), lepe, leping, olgu siis kinnitus või vahend (vrd. ladina pax rahu(leping), tegusõnast pango kinni lööma, kokku mätsima ). Jumalusena isikustatud Sobi kaldub semantilise varjundina Sobitajaks ja Sobimeheks, Sõbraks (hilisemas sanskriti keeles on meessoost mithra- sõber, mitte niivõrd armas inimene kui liitlane, kellega oled teinud sõpruslepingu ) ( J. Puhvel. Võrdlev mütoloogia. Ilmamaa, Tartu, 1996, lk ). 5 J. Gonda. Die Religionen Indiens. I Veda und älterer Hinduismus. Zweite, überarbeitete und ergänzte Auflage. Die Religionen der Menschheit. Herausgegeben von Christel Matthias Schröder. Band 11. Verlag W. Kohlhammer, Stuttgart, Berlin, Köln, Mainz, lk. 82; I. Gershevith. The Avestan Hymn to Mithra. University of Cambridge, Oriental Publ. nr. 4, G. Lanczkowski. Iranische Religionen, lk G. Dumezil. Mitra Varuna, Paris, 1953; J. Puhvel. Võrdlev mütoloogia, lk Varunale vastab Iraanis Ahura Mazda (G. Widengren. Die Religionen Irans. Die Religionen der Menschheit. Herausgegeben von Christel Matthias Schröder. Band 14. W. Kohlhammer Verlag, Stuttgart, 1965, lk. 16). 8 J. Puhvel. Võrdlev mütoloogia, lk G. Dumezil. Mitra Varuna. Mithra positsiooni kohta veedades vt. ka J. Gonda. Die Religionen Indiens, lk Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec2: :37:58

11 Jaan Lahe / Mithra kultus Rooma keisririigis nud seevastu kogu aeg suhteliselt iseseisev ja väga isikupärane jumal, kes oli seotud erinevate valdkondade ja funktsioonidega. 10 Ta oli kosmilise ja sotsiaalse korra jumal, 11 sõjajumal, 12 saatusejumal ning kohtumõistja surnute üle, 13 viljakusejumal, 14 päikesejumal 15 ning inimkonna lunastaja. 16 Kuigi Zarathustra usundireform 17 tõrjus Mithra kultuse tagaplaanile 18 ja keelustas talle härgade ohverdamise 19, mängis Mithra iraani usundis suurt rolli ka veel pärast seda. 20 Partia ajajärgul 21 omandas Mihtra usundis lausa keskse tähenduse ning jälgi tema kultusest võib leida iraani kultuuri 10 G. Widengren. Die Religionen Irans, lk Sellena kehastab ta asha t (arta t), mis on iraani vaste India rta le (G. Widengren, op. cit., lk. 15). rta tähistab nii kosmilist kui ka eetilist korda (G. Dumezil. Indoeurooplaste müüdid ja jumalad, lk. 105; vt. ka M. Bois. Zoroastricy. Verovanija i obyčai. 2-e izdanie, ispravlennoe. Izdatel stvo Nauka, Moskva, 1988, lk. 15), kuid J. Gonda ütleb, et sellele mõistele on raske leida tänapäevast vastet (J. Gonda. Die Religionen Indiens, lk. 78; vt. ka J. Gonda rta definitsiooni, op. cit., ibid.). Lähimaks paralleelmõisteks rta le on väljaspool indoeuroopa usundeid ilmselt egiptuse maat. maat on universaalne korraprintsiip, mis kehtib nii siin- kui sealpoolsuses, nii ühiskonnas kui ka looduses (maat i kohta vt. nt. H. Schmid. Gerechtigkeit als Weltordnung, Tübingen, 1968). 12 G. Widengren. Die Religionen Irans, lk. 23; G. Lanczkowski. Iranische Religionen, lk E. Lehmann. Die Perser, lk. 222; M. Bois. Zoroastricy, lk G. Widengren. Religionen Irans. 15 Mithra ja päikese samastamise algeid võib leida aga juba 5. või 4. saj-st e. Kr. Juba Yasht 10 leiduvas hümnis Mithrale võib leida vihjeid talle kui päikesejumalale (M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 13). J. Puhvel juhib tähelepanu tõsiasjale, et Mithra seos päikesega on säilinud ka tänapäeva pärsia keeles, kus mihr, mehr tähendab päikest. Samas tähendab mihr uuspärsia keeles ka sõprust (vrd. sanskriti mithra sõber ) (J. Puhvel. Võrdlev mütoloogia, lk. 107). Vt. ka Strabon 15, 3, 13 (pärslased nimetavad Heliost Mithraks). Erinevalt Iraanist oli Mitra aga Indias juba varasel ajal päikesega seotud. Nii öeldakse RV 6, 51, 1, et päike on Mitra suur silm. 16 G. Widengren. Die Religionen Irans, lk. 203; J. Duchesne-Guillemin. Muistse Iraani usund, lk G. Widengren paigutab Zarathustra elu ja tegevuse ajavahemikku e. Kr. (G. Widengren. Die Religionen Irans, lk. 61), M. Bois ajavahemikku e. Kr. (M. Bois. Zoroastritsõ, lk ), J. Duchesne-Guillemin ütleb aga, et Zarathustra elas ja jutlustas mõni aeg enne Ahhemeniidide võimu tõusu (J. Duchesne-Guillemin. Muistse Iraani usund. Historia religionum. Ed. G. Widengren & C. J. Bleeker, II kd (käsikiri), lk. 218). Viimast arvamust esindab ka G. Lanczkowski, kes paigutab Zarathustra eluaja u. a. 600 ning see arvamus on praegu ka kõige levinum (G. Lanczkowski. Iranische Religionen, lk. 250). Probleemi kohta vt. M. Stausberg. Die Religion Zarathustras. Geschichte-Gegenwart- Rituale. Bd 1. Verlag W. Kohlhammer, Stuttgart, 2002, lk Zarathustra reformi olulisus on iraani usundi uurijate poolt üldtunnustatud (E. Lehmann. Die Perser. Lehrbuch der Religionsgeschichte. Herausgegeben von P. D. Chantepie de la Saussaye. Dritte vollständig neu bearbeitete Auflage. 2. Bd. Verlag von J. C. B. Mohr (Paul Siebeck), Tübingen, 1905, lk. 185 ; G. Widengren. Die Religionen Irans, lk. 60 ; J. Puhvel. Võrdlev mütoloogia, Tartu, 1996, lk. 103; G. Dumezil. Indoeurooplaste müüdid ja jumalad, lk. 111). Zarathustra usundireformi sisu suhtes on teadlastel siiski eriarvamusi. Vt. G. Dumezil, op. cit., lk M. J. Vermaseren. Mithras, lk. 1020; J. Puhvel. Võrdlev mütoloogia, lk Seda võib järeldada tõsiasjast, et Zarathustrale omistatavates Gatha-hümnides Mithrat ei mainita (G. Widengren. Die Religionen Irans, lk. 14). 19 H. Lommel. Mithra und das Stieropfer. Paideuma 3, 1944/49, lk Zarathustra astus vastu loomade ohverdamisele üleüldse (vt. G. Lannczkowski. Iransiche Religion, lk. 252; G. Widengren. Religiooni fenomenoloogia, I kd. (käsikiri), lk. 192) ning ka Zarathustra usundi tänapäevaste järgijate, parside, kultus on veretu (G. Widengren, op. cit., ibid.). 20 M. J. Vermaseren. Mithras, lk S. t. ajajärgul, mil Iraani valitses partia päritolu Arshakiidide dünastia (247 e. Kr. 227 p. Kr.). Partlased on iraani päritolu karjakasvatajarahvas, kes asustas Meedia ja Baktria vahele jääva kiltmaa, mis kandis nende järgi Partia nime ja vastab ligikaudu praegusele Horasani provintsile Iraanis. Vabastanud end Arshak I (Arshakiidide dünastia rajaja) juhtimisel Seleukiidide võimu alt, vallutasid partlased Iraani ning rajasid suurriigi, mille territoorium ulatus mõnda aega Eufratist Induseni (pealinn oli Ktesiphon Tigrise ääres) a. alistusid partlased sassaniididele. Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec2: :37:58

12 K Ä S I T L U S E D mõjupiirkonnast ka väljaspool Pärsiat (Väike-Aasiast, Armeeniast). 22 Mithra kuju figureerib ka sassaniidide aja apokalüptilises kirjanduses. 23 Rooma keisririigis tekkisid Mithra müsteeriumid, mis levisid erakordselt ulatuslikul alal ja leidsid endale rohkesti poolehoidjaid, ehkki vaieldakse selle üle, kuidas tuleks mõista Iraani Mithra kultuse ja Rooma Mithrase müsteeriumide omavahelist suhet. Kultuse leviku ajalised ja ruumilised piirid Rooma keisririigis oli Mithra(se) kultus üks paljudest orientaalse päritoluga kultustest, mis levisid seal meie ajaarvamise esimestel sajanditel. Vanimad meile teadaolevad allikad, mis tõendavad Mithra kultuse olemasolu Rooma keisririigis, pärinevad 1. saj. lõpust ja 2. saj. algusest sajandil kasvab allikate hulk lausa hüppeliselt ja tõendab, et 22 H. D. Betz. Mithrasreligion, lk. 1344; M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk Kommagene kuninga Antiochos I (u e. Kr.) hauapühamu seinal Nemrud Daghis (tänapäeva Türgis) leidub jumalate loetelu, milles mainitakse ka Mithrat, kes on samastatud Apollon-Helios-Hermesega. J. Duchesne-Guillemini arvates võidi Mithrat samastada Hermesega seetõttu, et ta oli eelnevalt assimileerunud paabeli jumala Nabuga (J. Duchesne-Guillemin. Muistse Iraani usund, lk. 239). Pühamu kohta vt. veel: M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. Clauss juhib tähelepanu faktile, et tervelt kuus Pontose kuningat kandsid teofoorset nime Mithridates ( Mithra and ) (M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 14); G. Widengren. Die Religionen Irans, lk. 209; D. Leng. Armjane. Narod-sozidatel. Tsentrpoligraf, Moskva, 2004, lk. 150; M. J. Vermaseren. Mithras, lk. 1020; Et Mithra kultust edendasid Armeenias partlastest kuningad, kinnitavad mitmed antiikautorite teated. Nii jutustab nt. Cassius Dio (LXIII, 5, 1 j.) ja Suetonius (Nero 23), kuidas kuningas Tiridates kohtus keiser Neroga ja ütles talle, et ta tuli tema juurde, et austada teda nagu Mithrat. Nero suhetest Mithra kultusega vt. Plinius Vanem. Nat Hist, XXX, 1, 6; D. Leng. Armjane. Narod-sozidatel, lk. 149; G. Widengren. Die Religionen Irans, lk Bundahishn is ohverdab jumal Mithra aegade lõpul sõnni, kelle nimi on Hadajosh. Tema rasvast ja üdist ning valgest haomast (= India soma; teatava taime võsude tampimisel saadud mahl, mida selle toksilise, ergutava toime tõttu peeti jumalikuks, igavest elu andvaks joogiks. Selle joogi valmistamine, jumalatele ohverdamine ja selle joomine moodustab zoroastristliku kultuse põhitseremoonia veel tänapäevalgi) valmistatakse jook, mis antakse surnuist üles tõusnud inimestele. See muudab nad surematuks (J. Duchesne-Guillemin. Muistse Iraani usund, ibid; M. Bois. Zoroastricy, lk. 39). Nõnda esineb Mithra siin kui jumal, kes annab inimestele uue, igavese elu. J. Duchesne-Guillemin ütleb, et surematuse saavutamine oli kindlalt härja ohverdamise peaeesmärk hilisemas Mithra müsteeriumis (J. Duchesne-Guillemin. Muistse Iraani usund, lk. 248). Iraani mütoloogias on juttu kolmest olulisest sõnniohverdamisest: esmalt tapab Ahriman ürgsõnni, kelle seemnest tekivad esimesed inimesed ja veised. Seejärel ohverdavad sõnni esimesed inimesed ning viimaks ohverdab Mithra aegade lõpul sõnni, et anda elu surnuist üles tõusnud inimestele. Kuigi Zarathustra loomade ohverdamist vastustas, jäi tava ohverdada sõnne püsima ka pärast Zarathustrat. On teateid, et sassaniidide valitsejad tõid väga suurearvulisi sõnniohvreid (J. Duchesne-Guillemin. Muistse Iraani usund, lk. 248). 24 Vanimad teada olevad ja kindlalt dateeritavad Mithra kultusega seotud mälestised on raidkiri Frankfurt- Heddernheimist, mis teatab XXXII Rooma kodanike vabatahtlike kohordi pealiku pühitsemisest Mithra kultusesse (dateeritud aega enne aastat 90); ratsanik Tacituse poolt püstitatud altar Heddernheimi mithraeum ist (dateeritud aega enne aastat 110); XV Apollinarise leegioni sõduritelt pärinev pühendusraidkiri Bad Deutsch-Altenburgist (Austria) (dateeritud keiser Traianuse valitsusaega (98 117)(M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 31); Briti Muuseumis asuv reljeef, mis kujutab Mithrat härga tapmas ja mille on lasknud valmistada Titus Claudius Livianus, kes sai 101. a. praefectus praetorio ks (M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, Mithras in der Römerzeit. Die orientalischen Religionen im Römerreich. Herausgegeben von Maarten J. Vermaseren, E. J. Brill, Leiden, 1981, lk. 98). Sellel reljeefil olev raidkiri on vanim teadaolev Mithra kultusega seotud mälestis Roomast (M. Clauss dateerib selle aega enne a.-t 120; vt. M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 32). Lisaks nimetatud mälestistele tuleks siin ära nimetada ka vanimad kirjalikud teated Mithra kultuse kohta. Plinius Vanem teatab, et keiser Nero (54 68) olevat lasknud end pühitseda Mithra müsteeriumidesse (Nat Hist, XXX, 1, 6). Rooma luuletaja Statius (u ) mainib oma eeposes Thebais (1, ) u a., et ta on näinud Roomas ühes grotis kujutist Mithrast, kes haarab kinni vastutõrkuvast härjast. II sajandist on Mithra kujutisi teada juba massiliselt, mistõttu kultuse leviku kõrgaeg tulebki paigutada II sajandisse (M. J. Vermaseren. Hellenistlikud usundid, lk. 283; M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 33 jj.). 12 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec2: :37:58

13 Jaan Lahe / Mithra kultus Rooma keisririigis 2. sajandil levis kultus peaaegu tervel Rooma riigi territooriumil sajandit peetakse seepärast Mithra kultuse leviku kõrgajastuks sajandist on allikaid vähe, kuid allikate hulk kasvab taas 4. sajandil, mida peetakse seepärast Mithra kultuse uueks õitseajaks. 27 On teada, et Mithra kultus mängis olulist rolli 4. saj. paganluse renessansis 28, kuid veel samal sajandil lakkas ta koos teiste mittekristlike usunditega Rooma riigis olemast. 29 Mithra kultus levis peaaegu kogu Rooma riigi alal. M. Claussi andmetel on Mithra kultuse olemasolu tõendatav Rooma riigi alal rohkem kui 420 paigas. 30 Kõige rohkem jälgi Mithra kultusest on säilinud Reini ja Doonau jõe ääres asunud limes e ääres ning Britannias, Süürias ja Aafrikas asunud limes e ääres. 31 Nendeks jälgedeks on eeskätt Mithra pühamud mithraeum id, millest kõige kuulsamad asuvad Roomas (St. Prisca mithraeum), Ostias, Londonis, Meridas (Hispaanias), Heddernheimis (Saksamaal), Carnuntumis Viini lähedal, Sarmizegetusas Rumeenias 32 ning Süüria-Mesopotaamia alal (Dura Europos, Caesarea Maritimia, Doliche). 33 Paljudes asulates on olnud koguni suur hulk erinevaid mithraeum e. Nii on Ostiast kaevatud välja 17 Mithra pühamut 34 ja Rooma linnast on teada ligi 100 erinevat mithraeum i. 35 Siiski ei levinud Mithra kultus kõigil Rooma riigi aladel võrdselt. Vastandina Balkani poolsaare põhjaosale oli näiteks Kreeka alal kultuse levik tagasihoidlik. 36 Kuid ei ole provintse, kus Mithra kultus oleks olnud täiesti tundmatu. Allikad Rooma keisririigi aegse Mithra kultuse kohta Me tunneme Mithra kultust peamiselt väljakaevatud kultusehitiste, mithraeum ide, ning neist leitud skulptuuride ja freskode põhjal. 37 Ainsad originaalsed, s. t. kultuse järgijatelt pärinevad kirjalikud allikad on mithraeum idest leitud votiivraidkirjad M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 39. Vanimad Mithra kultusega seotud mälestised pärinevad 4. saj. lõpust (M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk ). 30 M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. J. Vermaseren. Mithras, lk W. Burkert ütleb, et Mithra kultuse levik Rooma keisririigis järgib leegionide marsruute (W. Burkert. Antike Mysterien Funktionen und Gehalt. Zweite, unveränderte Auflage. Verlag C. H. Beck, München, 1991, lk. 14). 32 M. J. Vermaseren, op. cit., ibid. 33 H.-D. Betz. Mithrasreligion, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. J. Vermaseren. Mithras, lk Seda on püütud seletada kreeklaste vihaga pärslaste kui oma põlisvaenlaste vastu (M. J. Vermaseren, op. cit., lk. 1021; K. Latte. Römische Religionsgeschichte, lk. 350; vt. ka M. P. Nilsson. Geschichte der griechischen Religion. Zweiter Band. Die hellenistische und römische Zeit. Vierte, unveränderte Auflage. Verlag C. H. Besk, München, 1988, lk. lk ). M. Claussi arvates ei tundu niisugune seletus siiski veenev (vt. tema põhjendusi: M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 17). 37 M. J. Vermaseren. Mithras, lk. 1021; M. P. Nilsson. Geschichte der griechischen Religion, lk M. Claussi andmetel on säilinud 650 reljeefi, mis kujutavad Mithrat härga tapmas. Peale nende on teada veel 500 muud reljeefi, mida saab seostada Mithra kultusega Rooma keisririigis (M. Clauss. Mithras: Kult und Mysterien, lk. 9). 38 W. Burkert. Antike Mysterien, W. Burkert, Antike Mysterien, lk. 23; M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk Votiivraidkirjad on avaldatud kogumikus: M. J. Vermaseren (koostaja). Corpus Inscriptionum et Monumentorum Religionis Mithriacae I II, Hagae Comitis M. Claussi andmetel on teada 1000 Mithra kultusega seotud raidkirja (M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 9). Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec2: :37:59

14 K Ä S I T L U S E D ning Mithra liturgia. 39 Antiikautorite teated Mithra kultuse kohta on äärmiselt napid. Need pärinevad kas Mithra kultuse suurimate vastaste, kristlike kirikuisade (Justinus Märter, Tertullianus, Hieronymus) sulest ning on tendentslikud, 40 või platoonilistelt filosoofidelt (Porpyhrios). Viimasel juhul esindavad nad mitraismi platonistlikku interpretatsiooni. Kirjalikul kujul puudub meil isegi Mithra müsteeriumi kultuslegend. 41 Seetõttu on meie teadmised Mithra kultusest äärmiselt piiratud. Pole siis ime, et isegi küsimuses, milles seisnes mitraismi põhisisu, erinevad uurijate arvamused (vt. ptk. Mitraistliku õpetuse põhisisu ). Kultuslegend Mitraistlik kultuslegend on rekonstrueeritav peamiselt mitrhraeum idest leitud kultusreljeefide põhjal, mis kirjeldavad tähtsamaid sündmusi Mithra elust. Kõik Rooma riigi aladelt leitud mitraistlikud kultusreljeefid on põhimõtteliselt sarnased. 42 Nende keskel kujutatakse härga tapvat Mithrat, kellest paremal ja vasemal seisavad Mithra kaks kaaslast, jumalused Cautes (hoiab käes ülestõstetud tõrvikut) ja Cautopates (hoiab käes langetatud tõrvikut). Neid kujutatakse samas riietuses nagu Mithrat ennast. Nad on Mithra hüpostaasid, kes viitavad Mithra kui päikesejumala erinevatele aspektidele: Cautes, kes hoiab käes tõstetud tõrvikut, sümboliseerib tõusvat päikest, Cautopates, kes hoiab käes langetatud tõrvikut, sümboliseerib loojuvat päikest. Võib-olla kehastavad nad ka kevadet ja sügist, elu ja surma. 43 Nende asetus Mithra suhtes (paremal või vasemal) võib varieeruda. 44 Keskset härjatapmisstseeni ümbritseval raamistusel on kujutatud teisi Mithraga seotud sündmusi Mithra sündi, Mithra veeimet, härjajahti, Mithra ja Soli ühist pidusööki ja Mithra taevaminekut. Lisaks neile on kujutatud seal veel teisigi, peamiselt kreekarooma mütoloogiast tuntud isikuid ja stseene (Jupiter ja gigandid, magav Saturnus). Olulist rolli mängib reljeefidel astraalne ja kosmiline sümboolika (neli aastaaega, neli tuulejumalat, kaksteist sodiaagi tähtkuju). Mithra tähtsamate tegude dogmaatiline järjestus (M. J. Vermaseren) on mitraistlikel reljeefidel sama hästi jälgitav nagu kristlikel sarkofaagidel Jeesuse elu sündmuste järjestus see algab Mithra sünniga ja lõpeb tema taevaminekuga, kuid nende kahe sündmuse vahele jäävate sündmuste järjekord võib olla siiski varieeruv. 45 Mithra üksikute tegude kronoloogiline järjestus ei ole seega reljeefide põhjal rekonstrueeritav, mistõttu kõik katsed seda teha on vaid oletuslikud. 46 Järgnev katse kirjeldada mitraistlikku kultuslegendi tugineb peamiselt M. J. Vermasereni ja M. Claussi rekonstruktsioonidele sajandist pärinev kreekakeelne Egiptusest pärit tekst (PGrM IV ), mis jutustab samuti hinge laskumisest läbi nelja elemendi ning tema tõusust läbi seitsme planetaarse sfääri, kuni ta jõuab päikesejumala juurde ja näeb teda palgest palgesse. Kuigi sarnasus mitraismiga on ilmne ja sellele juhtis tähelepanu juba liturgia avaldaja A. Dietrich a. (vt. A. Dietrich. Eine Mithrasliturgie, Leipzig-Berlin, 1923), vaieldakse tänaseni, milline on tolle teksti tegelik seos mitraismiga (H. D. Betz. Mithrasreligion, 1346). M. J. Vermaseren eitab teksti mitraistlikku algupära (M. J. Vermaseren. Mithras). Ka W. Burkert ütleb, et väide, et Mithra liturgias kirjeldatakse mitraismis kultuslikult läbimängitud hinge taevareisi, pole leidnud kinnitust (W. Burkert. Antike Mysterien, lk. 57). Seevastu leiab M. Clauss, et teksti ehtsuses, s. t. mitraistlikus päritolus on kaheldud ebaõiglaselt (M. Clauss. Mithras Kullt und Mysterien, lk. 115). M. Clauss vaatleb liturgiat kui palvete seeriat, mida vastpühitsetud müst (s. t. müsteeriumisse pühitsetu) luges oma vastuvõtmisel kogudusse (M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk ; vt. ka lk ). 40 M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk W. Burkert. Antike Mysterien, lk M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk M. J. Vermaseren, Mithras in der Römerzeit, lk M. J. Vermaseren, Mithras in der Römerzeit, lk M. J. Vermaseren, Mithras in der Römerzeit, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 64 ja Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec2: :37:59

15 Jaan Lahe / Mithra kultus Rooma keisririigis a) Mithra sünnile eelnenud sündmused Mõnedel mitraistlikel reljeefidel (näiteks Saksamaalt Heddernheimist leitud kultusreljeefil) on kujutatud antiikmütoloogiast hästi tuntud tegelasi, nagu seda on Jupiter ja gigandid ning magav Saturnus. 47 M. J. Vermaseren on need sündmused integreerinud mitraistlikku õndsuslukku kui Mithra sünnile eelnenud müütilises eelajaloos aset leidnud sündmused. M. J. Vermasereni arvates oli Saturnus, keda samastati Saeculumi või Aioniga (ajajumal), 48 Mithra kultuse mütoloogias peajumal. Ta oli olemisele alusepanija, valitseja aja, jumalate ja inimeste üle. 49 M. J. Vermaseren usub, et nagu vana-rooma mütoloogias, nii järgnes ka Mithra kultuse mütoloogias Saturnuse valitsusele Jupiteri valitsus. Kuna mõnedel kultusreljeefidel (ka Heddernheimis) kujutatakse Jupiteri pärast võitlust gigantidega vahetult enne Mithra sündimist, 50 siis oletab M. J. Vermaseren, et see sündmus eelnes Mithra sünnile. 51 Sel kombel ühendab M. J. Vermaseren Mithra juba Hesiodose Theogonias esineva jumalate järgluse müüdiga. b) Mithra sünd Nii antiikautorid (Justinus Märter, 52 Commodianus, 53 Lydus, 54 Firmicus Maternus 55 ), mitraistlikud raidkirjad kui ka kultusreljeefid kujutavad Mithrat sündimas kaljust. 56 Kalju sümboliseerib taevavõlvi (firmamenti). 57 Niisugune sünd viitab Mithrale kui valgusejumalale. 58 Seda Mithra olemuse aspekti rõhutatakse reljeefidel, kus Mithra hoiab käes tõrvikut: tõrvikuga toob Mithra valguse. Ta on genitor luminis, valguse looja ja päikesejumalana on ta ka ise valgus. 59 Mõnikord kujutatakse juba vastsündinud Mithrat hoidmas käes sümboleid (pistoda, viljapea, vibu ja nooled), mis viitavad tema tulevastele imetegudele, eeskätt härjatapmisele. 60 Mõnikord kujutatakse vastsündinud Mithrat gloobust käes hoidvana. See viitab Mithrale kui kosmose valitsejale (kosmokraatorile), nii nagu sodiaagi märgid viitavad talle kui aja valitse- 47 H. D. Betz. Mithrasreligion, lk M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk Ajajumalana kujutati teda tiivulisena, tema ümber on keerdus madu. Ta kehal on kujutatud sodiaagimärgid ja tal on kohutav avatud lõugadega lõvi- või hundipea. Rõngas madu sümboliseerib ajaringi, avatud lõugadega kiskjapea aga aja hävitavat toimet (M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk. 111; M. J. Vermaseren. Hellenistlikud usundid, lk. 297). J. Doresse juhib tähelepanu tõsiasjale, et mithraeum ides leiduvad lõvipäise ajajumala kujutised meenutavad väga gnostilistes tekstides kirjeldatud demiurg Jaldabaothi (J. Doresse. Gnostitsism. Historia religionum. Ed. G. Widengren & C. J. Bleeker, II kd, (käsikiri), lk. 352). Sarnast lõvipeaga olendit kohtab ka hilisantiiksetel maagilistel gemmidel (vt. kaanepilti: J. Lahe. Gnoosis ja algkristlus. Kodutrükk, Tallinn, 2001). On huvitav, et Yorki (Eburacum) mithraeum is on kohutav Aion samastatud kurjuseprintsiibiga ning teda nimetatakse seal iraani traditsioonile vastavalt deus Arimanius. On teadlasi, kes peavad kõiki lõvipeaga jumalusi kurjuseprintsiibi kehastuseks ja väidavad, et nagu iraani usundis, nii oli dualism oluline ka mitraismis. On siiski ilmne, et lõvipeaga jumalana kujutatakse mithraeum ides kõrgemat Jumalat (theos hypsistos; deus exsuperantissimus). (M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk. 112) 49 M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk Vt. H. D. Betz. Mithrasreligion, lk M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk Dialogus cum Tryphone Instructiones 1, De Mensibus 3, De errore profanarum religionum 20, M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 71 jj. 57 M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 74; M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk. 103; M. J. Vermaseren, Hellenistlikud usundid, lk. 292; M. J. Vermaseren. Mithras, lk Seetõttu kannab Mithra tiitleid petra genetrix ja saxigenus (M. J. Vermaseren. Mithras, lk. 1021). 58 M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 74; M. J. Vermaseren. Mithras, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk. 103; M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 74. Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec2: :37:59

16 K Ä S I T L U S E D jale. 61 On ka üksikuid reljeefe, mis kujutavad Mithrat sündimas mitte kaljust, vaid puust Dieburgis (Baier); 62 ka Heddernheim, kuigi seal esineb selle kõrval ka traditsiooniline kaljustsünni kujutis, 63 kuid selline versioon Mithra sündimisest on haruldane ja selle sümboolne tähendus ei ole teada. 64 c) Mithra veeime Paljudel kultusreljeefidel kujutatakse Mithrat laskmas vibuga nooli kaljusse, kust hakkab siis vett välja purskama. Sageli kujutatakse ka Mithra kaaslasi Cautest ja Cautopatest seda vett joomas. Üks St. Prisca mithraeum i raidkiri lubab identifitseerida tolle vee surematusejoogi nektarina. 65 Vesi on siin seega surematuse sümbol ja imeteo mõte on järelikult, et Mithra annab omadele surematuse. 66 Ka Mithra enese kohta kasutatakse epiteeti fons perennis (igavene allikas). 67 M. J. Vermaserenseren oletab, et Mithra tegi tolle veeime Saturnuse enda korraldusel, sest ühel reljeefil (Virunumi mithraeum ist) kujutatakse selle sündmuse juures Saturnust. 68 d) Härjajaht Mithra tähtsaimale õndsusteole, härja ohverdamisele, eelneb pikemaajaline võitlus Mithra ja härja vahel. Nad on jõult peaaegu võrdsed vastased, kuid viimaks osutub Mithra ikkagi loomast tugevamaks. Eriti üksikasjalikult kujutatakse selle võitluse erinevaid faase Reini ja Doonau aladelt pärinevatel kultusreljeefidel. 69 Parimaks näiteks on selle kohta Heidelberg- Neuenheimist (Baden-Württemberg) pärinev reljeef, kus kujutatakse kõigepealt rahulikult rohtu söövat härga. Seejärel kujutatakse Mithrat härga õlgadel kandmas, 70 kuid ilmselt õnnestub loomal end lahti rabelda, sest järgmisel pildil kujutatakse Mithrat ratsutamas härja seljas ja klammerdumas märatseva härja kaela külge. Viimane stseen kujutab, kuidas Mithra lohistab võidetud härga enda järel. 71 On ilmne, et võidukas Jumal on teel koopasse, kus toimub draama lõppvaatus härja ohverdamine. e) Härja ohverdamine Seda Mithra kõige tähtsamat tegu on kujutatud kokku 650 reljeefil. 72 Et sündmus oli Mithra kultuses keskne, sellele ei viita mitte ainult kultusreljeefide erakordselt suur arv, vaid ka asjaolu, et seda sündmust kujutav pilt asus alati kultusreljeefi keskel ja oli kujutatud suuremalt kui teised Mithraga seotud sündmused. Tuues paralleele ristiusuga, võib öelda, et sellel sündmusel oli Mithra kultuses samasugune tähtsus nagu Jeesuse ristisurmal ja ülestõusmisel kristlikus kuulutuses. Pea kõigil reljeefidel kujutatakse sündmust ka sarnaselt: früügia mütsi ja lehvivat mantlit kandev Mithra sööstab põlve härja laudjale surudes ja jalga vastu ühte härja tagajäset toetades loomale selga, haarab ühe käega kinni tema sõõrmetest ja lööb tei- 61 M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 78; M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk H. D. Betz. Mithrasreligion, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. J. Vermaseren. Hellenistlikud usundid, lk. 292; M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 80. M. Clauss tõmbab siin paralleele Jeesuse sõnadega eluveest (Jh 4, 10 jj.) (M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 80). Igavese elu sümbolina kohtab vett UT-s veel mujalgi (nt. eluvee jõgi Ilm 21, 1), kuid elu sümbolina on vesi oluline kogu muistses Lähis-Idas (vt. T. Saare. Sümboolikaleksikon. Märksõnad: Mesopotaamia sümboolika: vesi (lk. 28); Iisraeli ja juutluse sümboolika: vesi (lk ); kristlik sümboolika: vesi (lk. 231) ja islami sümboolika: vesi (lk. 194). 67 M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 81. Ka siin võib tõmmata paralleeli kristlusega, kus allikas on üks Kristuse sümboleid (vt. T. Saare. Sümboolikaleksikon. Kristlik sümboolika, märksõna allikas (lk. 204). 68 M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk See on huvitav paralleel varakristlikele Hea Karjase kujutistele, kus Kristust kujutatakse just täpselt samamoodi õlgadel lammast kandmas. 71 M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec2: :37:59

17 Jaan Lahe / Mithra kultus Rooma keisririigis se käega pistoda loomale kehasse. Kummalgi pool härga seisavad Cautes ja Cautopates, kes on riietatud samamoodi nagu Mithra. Härja juures on tegevad mitmed loomad: koer, kes lakub tapetava härja verd, madu, kes samuti üritab verd juua, ning skorpion, kes klammerdub härja genitaalide külge. Härja kõhu all on kujutatud lõvi ja krateeri. Tapetava härja verest või sabast kasvavad viljapead. 73 Ei ole kahtlust, et mitraistide jaoks oli härja tapmine kosmiline sündmus, mis puudutas taevast ja maad, jumalaid ja inimesi, igavikku ja aega. 74 Et tegemist ei olnud lihtsalt surmamise ja hävitamisega, vaid ohvriga, ilmneb mitmest tõsiasjast: looma verest sündisid inimestele kasulikud kultuurtaimed; 75 tapetavat härga kujutatakse sageli sidemetega kaunistatuna, nagu antiikajal oli üldiselt tavaks kaunistada ohvriloomi. 76 M. J. Vermaseren oletab, et tõenäoliselt sai Mithra korralduse härja tapmiseks Jupiterilt 77 või Saturnuselt, 78 kuid mitte vahetult, vaid kahe vahendaja kaudu: Saturnus andis oma korralduse edasi Sol-Apollonile (mitraistlikel reljeefidel kujutatakse sageli Mithra suhteid tolle jumalusega), too saatis aga seda Mithrale teatama oma käskjala ronga. 79 Kuid sellised üksikasjad põhinevad loomulikult vaid oletustel. Mithra härjaohverdamises on nähtud astronoomilist allegooriat. Juba antiikajal selgitas Porphyrios, 80 et härg on Kuu, mis saab suurima väe, kui ta asub sõnni tähtkujus. Kuujumalat (Lunat) kujutatakse mitraistlikel reljeefidel tõepoolest sageli ning seos härja ja Kuu vahel oli kreeka-rooma mütoloogias sügavalt juurdunud. Seos härja ja Kuu vahel ilmneb ka Doonau-maadelt pärinevatel kultusreljeefidel, mis kujutavad härga poolkuu-kujulises paadis. 81 Ka hiljem on härjaohverdamist seletatud allegooriana, milles härg sümboliseerib sõnni tähtkuju, Mithra aga päikest. Allegooria kujutaks sel juhul, kuidas päike läbib sõnni tähtkuju. Ka härja tapmise juures kujutatud loomi on tõlgendatud astronoomiliselt: koer on Orioniga samastatud Mithra saatja jne. Kuigi astroloogial oli Mithra kultuses oluline koht 82 ja nii härjale (sõnnile) kui ka teistele härja tapmise juures osalenud loomadele võib leida astronoomilisi vasteid, ei paikne loomad reljeefidel ometi samas kohas, kus asuvad vastavad tähtkujud taevas. Seepärast on astronoomilise allegooria hüpotees nõrgalt põhjendatud. 83 Küll võivad aga ronk, lõvi, madu ja krateer sümboliseerisid nelja elementi (ronk=õhk; lõvi=tuli; madu=maa; krateer=vesi). 84 On teada, et elemendid mängisid Mithra kultuses olulist rolli. St. Prisca mithraeum is oli kolm kabelit pühitsemise jaoks vee, tule ja maa kaudu 85 ning on võimalik, et Mithra müsteeriumidesse pühitsetud läksid, nagu Isise müstidki, sümboolsel kombel läbi omnia elementa. 86 Mithra kosmilised jooned on ilmsed ka kultusreljeefidel: neil kujutatakse seitset planetaarjumalat (Saturnus, Sol, Luna, Mars, Mercurius, 73 M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 89; M. J. Vermaseren. Mithras, lk. 1022; M. J. Vermaseren. Hellenistlikud usundid, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. J. Vermaseren. Hellenistlikud usundid, lk M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk Linnud esinevad jumalate käskjalgadena paljudes usundites, kuid siin on kahtlemata tegemist sõnamänguga: corax ronk; kerux heerold. 80 De antro nympharum M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk Seda joont on Mithra kultuse puhul rõhutanud erinevad uurijad. Vt. nt. K. Latte. Römische Religionsgeschichte, lk. 351; W. Burkert. Antike Mysterien, lk. 71. W. Burkert ütleb, et see joon on tähelepanuväärne, sest seda me teistes antiiksetes müsteeriumiusundites ei kohta (W. Burkert, op. cit., ibid.). 83 M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk M. J. Vermaseren. Hellenistlikud usundid, lk. 294; M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk M. J. Vermaseren. Mithras, lk M. J. Vermaseren. Hellenistlikud usundid, lk. 294; M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk. 100; K. Latte. Römische Religionsgeschichte, lk Vrd. Apuleius. Metamorfoosid, XI, 23. Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec2: :37:59

18 K Ä S I T L U S E D Jupiter, Venus), 87 kahteteist sodiaagimärki 88 ning taevatähti, mida on kujutatud sageli ka Mithra mantlil. 89 On teada, et Mithra kandis tiitlit kosmokraator 90 ning Eubulose järgi oli Mithra koguni kõiksuse Looja ja Isa. 91 Selle uskumuse taustaks on kindlasti hilisantiikne solaarteoloogia, mis käsitles päikest universumi valitsejana. 92 On ilmne, et härja ohverdamise peamine mõte oli anda inimkonnale uus elu. Et tapetud härja veri sisaldas eluandvat väge, ilmneb selgelt reljeefidelt, millel on kujutatud loomi, kes püüavad sellest väest osa saada. 93 Et mitraistlik püha söömaaeg oli seotud härja tapmisega, on samuti kindel: härja liha ja veri andsid kõigile, kes seda sõid ja jõid, igavese elu ning pühal söömaajal korrati rituaalselt Mithra ja Soli söömaaega pärast härja tapmist. 94 Sellele lisandub veel kultuurtaimede tekkimise motiiv. Elu sündimine surmast on kõigi antiiksete müsteeriumusundite võtmemotiiv ja sel taustal tuleks vaadelda ka Mithra härjaohvrit. 95 Kuid siinkohal tuleb meenutada, et ideele surematusest härjaohvri kaudu leidub täpne paralleel ka Iraani eshatoloogias. Erinevalt viimasest kohtab motiivi Jumala või pooljumaliku sangari võitlusest härjaga Lähis- Idas ning Vahemere-ruumis ka mujal. 96 Iraani Mithra kultuse ja Rooma keisririigi aegse Mithra kultuse omavahelise suhte juurde tulen ma aga artikli eelviimases osas veel tagasi. f) Mithra ja Soli ühine söömaaeg Paljudel kultusreljeefidel kujutatakse Soli ja Mithra ühist söömaaega. Et see söömaaeg toimus pärast härja tapmist, ilmneb juba ainuüksi sellest, et mõnedel reljeefidel on jumalate söögilaud kaetud härjanahaga (nii nt. Rückingeni mithraeum is Hessenis). 97 On väljaspool kahtlust, et mitraistlik kogudus jäljendas seda jumalate söömaaega oma pühas söömaajas. 98 g) Mithra taevaminek Mitraistliku õndsusloo viimaseks sündmuseks, mida reljeefidel kujutatakse, on Mithra taevaminek. Teda kujutatakse minemas sinna päikesevankriga ja sageli koos päikesejumala Soliga. 99 Puudutamata siinkohal lähemalt päikesevankri motiivi fenomenoloogiat, 100 olgu siinkohal öeldud vaid nii palju, et tõenäoliselt oli kujutlus Mithra lahkumisest päikesevankriga seotud mitraistliku õpetusega hinge surmajärgsest saatusest. Hinge taevateekond oli aga omakorda seotud püha söömaajaga (vt. Püha söömaaeg ). Nagu me mitraistlike kultusreljeefide põhjal nägime, kujutati Mithrat ja päikesejumal Soli kahe teineteisega seotud, kuid samas iseseisva jumalusena p. Kr. kuulutas keiser Aurelianus Deus Sol invictus e Rooma riigijumalaks. Tolle uue jumala kujus olid ühendatud 87 M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk Mõiste pärineb tollasest astroloogiast, kus kohtame seitset kosmokraatorit (kosmokratores). Need on seitse planeeti, kes valitsevad saatust (M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 92) ja keda me kohtame erinevate nimede all pea kõigis hilisantiigi religioonides (vt. E. R. Dodds. Paganad ja kristlased ängistuse ajastul. Varrak, Tallinn, 1996, lk. 25). 91 M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 92. Vt. ka M. P. Nilsson. Geschichte der griechischen Religion, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 89 ja eriti M. J. Vermaseren. Mithras, lk. 1022; M. J. Vermaseren. Hellenistlikud usundid, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk Nt. Gilgameshi võitlus härjaga (VI tahvel), Heraklese võitlus tuld sülgava Kreeta härjaga (Heraklese 8. vägitegu); ka Minotaurose tapmine Theseuse poolt kuulub selliste pärimuste hulka. 97 M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk H. D. Betz. Mithrasreligion, lk. 1346; M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk. 105; M. Clauss, Mithras Kult und Mysterien, lk Me kohtame seda motiivi juba neoliitilistel kaljujoonistel. Ajaloolisel ajal on kujutlus päikesevankrist olnud oluline muinasegiptuse usundis, samuti kreeka ja India mütoloogias. 101 K. Latte. Römische Religionsgeschichte, lk Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec2: :37:59

19 Jaan Lahe / Mithra kultus Rooma keisririigis erinevad päikesejumalad 102 ning ka samastama hakati teda paljude idamaiste jumalatega. 103 Kõige rohkem samastati teda aga Mithraga. Juba Indias ja Iraanis oli Mithrat seostatud päikesega. Sel kombel seob Mithrat indoiraani traditsiooniga rohkem kui pelgalt nimi. Puudutades artikli lõpus veel põhjalikumalt Rooma keisririigi aegse mitraismi ja Iraani Mithra kultuse seoseid (vt. Rooma keisririigi aegse Mithra kultuse päritolu ja selle seosed Iraani Mithra kultusega ), olgu siin aga öeldud nii palju, et sel kujul, nagu Mithra legendi jutustavad talle pühendatud kultusreljeefid, me seda India ega Iraani allikates ei kohta. Vaid üksikutele motiividele selles loos võib leida paralleele Iraanist. Samal ajal pärinevad aga mitmed reljeefidel kujutatud motiivid kreekarooma mütoloogiast 104 (maailma tekkimine kaosest, võitlus gigantidega jne.). Mitraistliku õpetuse põhisisu Juba F. Cumont oletas, et nii nagu zoroastrismis, nii oli ka Rooma keisririigi aegses mitraismis keskseks ideeks võitlus valguse ehk headuse ja pimeduse ehk kurjuse jõudude vahel. Nagu iraani eshatoloogias, nii olevat Mithra ka mitraismis võitleja kurjuse jõudude vastu, kes kutsus oma järgijaid üles endale selles võitluses järgnema. 105 F. Cumont i mõju oli nii tugev, et ka enamik järgneva aja mitraismi-uurijaid võttis selle seisukoha omaks ja lähtus sellest kui enesestmõistetavusest sajandi teisel poolel on teadlaste hulgas sellisel dualistlikul mitraismitõlgendusel olnud pooldajaid (iseäranis G. Widengren 107 ). Tänapäeval on aga üha enam levinud seisukoht, mille kohaselt mitraism ei olnud dualistlik. Nii näeb näiteks M. Clauss mitraismi antiiksete müsteeriumiusundite taustal ning arvab, et nagu teisteski müsteeriumiusundites, olid ka mitraismis võitluseidee asemel kesksed hoopis teised motiivid: jumala abi maises elus (eriti rõhutab M. Clauss siin mõtet, et Mithra aitas oma järgijatel saavutada kõrgemat sotsiaalset staatust 108 ) ning inimhinge surmajärgne lunastus, mis seisneb selles, et Mithra aitab pärast surma hingel jõuda õnnelikult taevasesse valgusesse. 109 Viimast motiivi on mitraismi lõppeesmärgina rõhutanud ka teised uurijad, eriti M. J. Vermaseren. 110 Üksnes W. Burkert peab õpetust hinge lunastusest mitraismis nõrgalt põhjendatuks 111 ning arvab, et erinevalt paljudest teistest müsteeriumiusunditest ja gnoosisest mõisteti Mithra kultuses lunastust läbinisti siinpoolsena, s. t. võidukusena siinpoolsuses, mille Mithra järgijad saavutavad oma juhi abiga. 112 Viimane seisukoht ei ole siiski laiemalt tunnustust leidnud. Ilmselt hõl- 102 K. Latte. Römische Religionsgeschichte, ibid. Ka M. Clauss vaatleb Mithra kultust teiste Rooma keisririigis levinud (peamiselt Süüria päritolu) päikesejumalate kultuste taustal (M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 23). 103 Ilmselt püüdis keiser Aurelianus erinevaid jumalusi Sol invictus e kujusse kokku sulatades leida oma kultusele võimalikult laia toetajaskonda. Seda hõlbustas asjaolu, et päikesejumala kultus oli hilisantiigis väga laialt levinud ning ka epiteet invictus (ja selle naissoovormi invicta) oli omistatud paljudele erinevatele jumalustele (Serapis, Isis) (K. Latte. Römische Religionsgeschichte, lk. 352). 104 M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk Vt. nt. F. Cumont. Textes et monuments figures relatifs aux Mysteres de Mithra, I, Brüssel, 1896, lk. 19 jj.; Die Mysterien des Mithra, Stuttgart, 1923, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 7; vt. nt. K. Latte. Römische Religionsgeschichte, lk G. Widengren. Die Religionen Irans, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 148, M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk W. Burkert ütleb, et kõik vihjed sealpoolsuseusule on Mithra kultuses üllatavalt napid ja kui oletatakse, et Mithra pakkus oma järgijatele mingit sealpoolset lunastust, taevassetõusu ja surematust, siis ei tugine see kindlatele allikatele, vaid on tingitud pigem sellest, et laialt juurdunud arusaam eeldab ühelt müsteeriumiusundilt just seesugust lunastust. W. Burkerti arvates lubab üksnes platoniseeriv tõlgendus Origenesel ja Porpyhriosel oletada, et ka Mithra kultuses taotleti läbimurret transtsendentsusse (W. Burkert. Antike Mysterien, lk. 33). 112 W. Burkert. Antike Mysterien, lk. 33. Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec2: :37:59

20 K Ä S I T L U S E D mas lunastus Mithra kultuses, nagu teisteski müsteeriumiusundites, ikkagi nii edu siinpoolsuses kui ka õnnelikku elu sealpoolsuses. Mithra pühamud Eelpool kirjeldatud kultusreljeefid paiknesid Mithra pühamutes ehk mithraeum ides. Need pühamud olid oma põhiplaanilt kogu Rooma riigis sarnased. 113 Kus vähegi võimalik, rajati mithraeum id looduslikesse grottidesse. 114 Kui see võimalik ei olnud, püstitati pühamu kunstlikku grotti. Seepärast asus see spelaeum 115 (või spelunca ld. koobas ) sageli maa all või hoone keldrikorrusel. Kuigi Mithrat austati kui Sol invictus t, võitmatut päikesejumalat, olid tema pühamud pimedad, mistõttu Tertullianus nimetab neid pimeduse kasarmuteks (castra tenebrarum) (De corona, 15). 116 Pühamuid valgustati lampidega 117 ning nende abil püüti luua pimedates kultuskoobastes ka müstilist atmosfääri. 118 Sageli (nii nt. S. Maria Capua Vetere mithraeum is ja S. Clemente mithraeum is Roomas) kaunistasid mithraeum i lage tähed, mis pidid vihjama taevale. Ponza saare mithraeum is kaunistavad pühamu lage sodiaaki ja suure ning väikese karu 119 tähtkuju sümboliseerivad märgid. Mõnikord oli mithraeum i lagi värvitud lihtsalt valgeks. 120 Mithraeum pidi sümboolselt kujutama seda grotti, milles Mithra tappis härja (Poprphyrios, antr. 6), kuid samal ajal sümboliseeris ta ka kosmost. 121 Nagu paljudes teisteski religioonides, 122 nii oli järelikult mitraismiski pühamu maailm miniatuuris (mikrokosmos). 123 Sellel oli sügav sümboolne tähendus: mithraeum sümboliseeris maailma, mille inimene pidi läbima, et jõuda Jumala juurde. 124 Võrreldes kristlike kirikutega on mithraeum id palju väiksemad, sest nad olid mõeldud ainult väikesele pühendatute (consacraenei) hulgale. 125 Kui mithraeum jäi pühendatutele kitsaks, püstitati vana mithraeum i lähedale lihtsalt uus mithraeum. 126 Seepärast sai mithraeum ide arv olla ka nõnda suur (vt. Kultuse levik ). Mithraeum id on üles ehitatud ühe ja sama plaani järgi: eeskojale järgneb päris pühamu, mis asub maapinnast madalamal ja kuhu tuleb laskuda mööda treppi. Mõnikord on trepiastmeid 7 vastavalt pühitsusastmete ja planeetide ar- 113 M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 53. Sellele asjaolule juhib tähelepanu ka kristlik apologeet Justinus Märter, kes seletab seda aga omal moel. Ta väidab, et Mithra on lasknud oma müste vastu võtta seetõttu koopas, et ta olevat teadnud, et kord sünnib koopas Jeesus (Apol. 78). Siin kohtame me nn. plagiaadi teooriat, mida Justinus Märter kohandab ka nt. mitraistlikule pühale söömaajale (vt. Püha söömaaeg ). 115 Mõistet spelaeum kasutati peamiselt Itaalias. Provintsides oli valdav nimetus templum. M. Clauss peab seda mõistet kui Mithra kultusele eriomast algsemaks. Tema arvates toetab see seik ta seisukohta, et Mithra kultus on tekkinud Itaalias, kus säilis pühamu algne nimetus (M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 51). 116 M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk. 98. Selle vastuolu pärast pilkas Mithra austajaid 4. sajandil ka Firmicus Maternus (De errore profanarum religionum 4). 117 M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, ibid. 118 M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk Arheoloogiliste leidude põhjal võib oletada, et Mithra kultuses oli oluline koht ka erinevatel valgusefektidel (vt. M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 130 ). 119 Nii nimetasid kreeklased Suurt ja Väikest Vankrit. 120 M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 60. Valge värv sümboliseeris taevast (nõnda ka kristlikus värvisümboolikas, vt. T. Saare. Sümboolikaleksikon, lk. 232). 121 W. Burkert. Antike Mysterien, lk. 70, 73; M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 59. Mitraismi platonistlikule tõlgendusele mõeldes võiks siin tõmmata paralleeli Platoni kuulsa koopamüüdiga (W. Burkert. Antike Mysterien, lk. 73). 122 G. Widengren. Religioonifenomenoloogia II (käsikiri), lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk. 99; Keskmine mithraeum i suurus oli pisut rohkem kui 10 x 10 m (M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk ). Reeglina pakkusid mithraeum id ruumi umbes 20 inimesest koosnevale pühendatute grupile (W. Burkert. Antike Mysterien, lk. 45). 126 M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk. 99; W. Burkert. Antike Mysterien, lk Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec2: :37:59

21 Jaan Lahe / Mithra kultus Rooma keisririigis vule. 127 Päris pühamu, s. t. kultusruum, koosnes avarast käigust, mille lõpus paiknes nišš (exedra), milles asus Mithrat kui härjatapjat kujutav kultusreljeef (typum või simulacrum) (vt. Kultuslegend ) 128 ning kummalgi pool käiku olevast poodium, mida kasutati lamamispingina. 129 Nendel pinkidel lebades võtsid pühitsetud osa pühast söömaajast (vt. Püha söömaaeg ). 130 St. Prisca mithraeum is on kujutatud sarnasel pingil lebamas ja üheskoos einetamas ka Mithrat ja Soli ennast. 131 Mithraeum i juurde pidi kuuluma ka allikas. Kus ei olnud looduslikku allikat, sinna juhiti vesi, mida oli vaja mitmesugusteks puhastustoiminguteks (vt. Pühitsustoimingud ). 132 Mithra kogudus Tänapäeva teaduslikus ja populaarteaduslikus kirjanduses kasutatakse Mithra austajate kohta nimetust mitraistid (les mithriaques, the mithraists või mithracists) ning nende religioosse ühenduse kohta terminit Mithra kogudus. Antiikaegsed allikad neid termineid ei kasuta ja neid ei ole kasutatud ka enesetähistustena Mithra kultuses. Tundub, et nii nagu esimestel kristlastel ja gnostikutel, ei olnud ka Mithra austajatel ühtset enesetähistust. 133 Ometi on aga kindel, et kultusse pühendatute vahel valitses tugev kokkukuuluvustunne. 134 Kuna Mithra on tüüpiline jumal-sõjamees, siis on loomulik, et ka tema kogudus koosnes meestest ning piirduski meile teadolevatel andmetel vaid meestega. 135 Selles suhtes erines Mithra kultus teistest antiiksetest müsteeriumiusunditest ja meenutas pigem muistseid meesteliite. 136 Küll oli aga sissepääs Mithra kogudusse avatud orjadele. 137 Kogudusse vastuvõtmine toimus pühitsemise kaudu. Selles suhtes oli Mithra kogudus sarnane teiste müsteeriumivennaskondadega. Mithra kultust levitasid eeskätt Rooma sõdurid, kaupmehed 138 ja ametnikud. 139 Laialt levinud arvamuse vastu, nagu oleksid Mithra kogudused koosnenud eeskätt sõjaväelastest, peab rõhutama, et kuigi sõjaväelased mängisid Mithra kultuses tõepoolest silmapaistvat rolli, 140 kuulus Mithra kogudustesse rohkesti ka teiste sotsiaalsete gruppide ja kihtide esindajaid haldusametnikke, 141 orje ja vabakslastuid 142 ning ka lihtsaid Rooma kodanikke. 143 Mõnes piirkonnas, nt. tänapäeva Jugoslaavia alal, leidis kultus poolehoidjaid ka kohaliku, s. t. mitteroomlastest elanikkonna hulgas. 144 Kultusest jäid eemale vaid naised 145 ning kuni 4. sajandini ka senaatorid ja teised kõrgemad 127 M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 58 ja eriti M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk. 99; M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk. 108; M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, ibid. 132 M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk W. Burkert. Antike Mysterien, lk W. Burkert. Antike Mysterien, lk M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk. 105; W. Burkert. Antike Mysterien, lk. 46; H. Dörrie. Mysterien (in Kult und Religion) und Philosophie, lk Selles suhtes on teada vaid mõned erandid (vt. nt. Cascelia raidkirja S. Stefano Rotondo kiriku all asunud mithraeum is) (M. J. Vermaseren, op. cit., ibid.). On jälgi ka naistevaenulikust hoiakust mitraismis. Nii teatab nt. Pseudo-Plutarchos (de. fluv. 23), et Mithra vihkab naisi. 136 W. Burkert. Antike Mysterien, lk W. Burkert. Antike Mysterien, lk M. J. Vermaseren. Mithras, lk ; K. Latte. Römische Religionsgeschichte, lk. 350; W. Burkert. Antike Mysterien, lk. 14, M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk Vt. M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 31 ja eriti M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 42 ja eriti M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 42 ja eriti M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 42. Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec2: :38:00

22 K Ä S I T L U S E D riigiamentnikud. 146 Domineerisid madalama astme ametnikud 147 ja madalama aukraadiga ohvitserid. 148 Kui siia lisada juurde veel orjad ja vabakslastud, siis on mõistetav, et mitraismi on iseloomustatud väikese inimese religioonina. 149 Kuuluvus erinevatesse sotsiaalsetesse kihtidesse jäi püsima ka koguduses: igaüks, kelle majanduslik olukord lubas, võis annetada kogudusele reljeefi, altari vms., kuid alati lisati sellele raidkiri, milles märgiti selgelt ära, milline oli annetaja ühiskondlik staatus. 150 Manfred Clauss ütleb, et kuna Mithra kultuses rõhutati allumist autoriteetidele, mis andis lootust hierarhias tõusta, siis leidis kultus kõige enam poolehoidjaid nende kihtide hulgas, kes olid orienteeritud sellistele väärtustele (sõjavägi, ametnikkond). 151 Allumine autoriteetidele ja lootus seeläbi ühiskondlikult tõusta oli aga M. Claussi sõnul nähtus, mis aitas garanteerida stabiilsust terves Rooma ühiskonnas. 152 a) Pühitsusastmed W. Burkert väidab, et Mithra kultus ei tundnud nimetust preester ning et erinevalt näiteks Isise kultusest ei jagunenud Mithra kogudus preestriteks ja ilmikuteks. 153 Üldtunnustatud on aga, et Mithra kogudusel oli hierarhiline struktuur, mis koosnes seitsmest pühitsusastmest. Erinevalt domineerivast seisukohast, mida esinevad näiteks M. P. Nilsson, K. Latte, M. J. Vermaseren, H. D. Betz ja W. Burkert, väidab aga M. Clauss, et seitse pühitsusastet ei hõlmanud kõiki koguduseliikmeid ja et ka Mithra kultuses tuleb ikkagi eristada laiemat ja kitsamat ringi. Seitsme pühitsusastme kandjad kuuluvad M. Claussi käsitluse järgi viimasesse ning neid võib sisuliselt nimetada ikkagi preestriteks. 154 M. Clauss juhib tähelepanu ka tõsiasjale, et seitsme pühitsusastme kandjate kohta kasutati sageli ka nimetust preester (sacerdos). 155 Me tunneme pühitsusastmeid tänu ühele kirikuisa Hieronymuse teatele (Ep. ad Laetam 107) ning tänu mosaiikidele Ostiast, maalingutele Capua ja Rooma mithraeum idest ning raidkirjadele Dura-Europosest. 156 Iga pühitsusaste seisis ühe teatava planeedi kaitse all 157 ning tal olid oma erilised sümbolid. Pühitsusastmed olid järgmised: Ladinakeelne Tõlge Kaitsejumal Sümbolid nimetus corax ronk Mercurius caduceus, ronk, karikas nymphus peigmees Venus diadeem, lamp ja tõrvik miles sõdur Mars kott, oda ja kiiver leo lõvi Jupiter tulekühvel, sistrum, piksenool perses pärslane Luna sirp, vikat ja poolkuu heliodromus päikesekuller Sol kiirtepärg, tõrvik, piits pater isa Saturnus sau, früügia müts, sirp, sõrmus M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 42; vt. ka lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk Kuid siiski ohvitserid, mitte tavalised sõdurid (M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 44). 149 M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk W. Burkert. Antike Mysterien, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. J. Vermaseren. Mithras, lk K. Latte. Römische Religionsgeschichte. Handbuch der Altertumswissenschaft. Fünfte Abteilung, vierter Teil. Zweite, unverändliche Auflage. Verlag C. H. Beck, München, 1976, lk. 351; W. Burkert. Antike Mysterien, lk Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec2: :38:00

23 Jaan Lahe / Mithra kultus Rooma keisririigis Ka üksikute pühitsusastmete sees kehtis oma hierarhiline kord. Nii tunneme näiteks selliseid nimetusi nagu pater leonum (CIL XI 5737) ja pater patrum. 159 Tõenäoliselt nimetati nii vastavate pühitsusastmete seeniore, kelle juhtimise alla kõik ühes koguduses olevad ühe pühitsusastme kandjad kuulusid. 160 Porphyriose andmeil (De Abst. IV, 16) peeti kolme esimest pühitsusastet madalamaks, nelja järgnevat kõrgemaks ning müsteeriumidest said tõeliselt osa võtta alles lõvid. 161 Pühitsusastmed iseloomustavad sissepühitsetute (consacranei) suhet Mithraga ning viitavad Mithra erinevatele aspektidele. Nii viitab kõige esimene pühitsusaste (ronk) linnule, kes tõi Mithrale korralduse härja ohverdamiseks. Samamoodi pidid ka selle pühitsusastme vastuvõtnud olema tegevad käskjalgadena (kerux). 162 Rongad seisavad Mercuriuse kaitse all, sest ka too jumal oli jumalate käskjalg. Caduceus on aga Mercuriuse sümbol. Peigmehe pühitsusaste viitab armastussuhtele pühitsetu ja tema jumala vahel, 163 sõduri pühitsusaste aga sellele, et pühitsetud on sõdurid Mithra sõjaväes. 164 Heliodromus e ja pater i pühitsusastmeid võib seostada niihästi Helios-Apolloni kui ka Sol- Mithrasega. 165 Iga aste viib pühitsetud tihedamasse ühendusse Mithraga, 166 kusjuures isad esindavad koguduses Mithrat ennast. 167 Pühitsusastmed olid seotud mitraistliku õpetusega hingest, mida kirjeldab Origenes (Contra Celsum, VI, 22). Selle õpetuse järgi pärineb inimese hing jumalikust valgusest ja läbib siia maailma tulles seitse planeetide sfääri. Igat sfääri läbides saab hing endale seal valitseva planeedi omadused. Surres läbib inimese hing vastupidises järjekorras taas samad sfäärid, loovutab planeetidele enda omadused ja naaseb igavesse, puhtasse ja immateriaalsesse valgusesse. 168 Kuigi W. Burkert väidab, et selle õpetuse olemasolu on mitraismis allikaliselt nõrgalt põhjendatud, 169 ei kahtle enamik uurijaid, et ka mitraismis oli see hilisantiigis laialt levinud õpetus tuntud. 170 Ilmselt lootsid müsteeriumidesse pühitsetud, et nii nagu Mithra pärast oma maise tegevuse lõppu taevasse läks, 171 pöörduvad ka nende hinged ühel päeval Mithra abiga taevasesse valgusesse tagasi. 172 Taevassesse valgusesse pidid pärast surma tõusma nende hinged, kes olid omandanud surematuse pühal söömaajal. 173 Võib oletada, et tõusmine ühelt pühitsusastmelt teisele sümboliseeris hinge tõusu läbi planeetide sfääride 174 ja et Mithra müstid püüdsid seda tõusu juba oma eluajal sümboolselt läbi teha 175 või kindlustada endale pühitsuste kaudu edukat sfääride läbimist pärast surma M. J. Vermaseren. Hellenistlikud usundid, lk ; M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk Pühitsusastmete kohta vt. W. Burkert. Antike Mysterien, lk. 46 ning M. Clauss. Mithras: Kult und Mysterien, lk Pater patrum oli tõenäoliselt kõrgeim pühitsusaste (W. Burkert. Antike Mysterien, lk. 46). 160 K. Latte. Römische Religionsgeschichte, lk. 352; W. Burkert. Antike Mysterien, lk. 46. Isade ülesandeks oli ka valvata, et riitusi viidaks läbi korrektselt (W. Burkert, op. cit., ibid.). 161 M. J. Vermaseren. Hellenistlikud usundid, lk. 296; Mithras in der Römerzeit, lk. 107; Mithras, lk M. J. Vermaseren. Mithras, lk M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk. 107; Mithras, lk M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, ibid.; Mithras, ibid. 165 M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, ibid. 166 M. J. Vermaseren. Hellenistlikud usundid, lk M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk Sarnast hinge teekonda kirjeldab 5. saj. ka platoonik Macrobius oma kommentaaris Scipio unenäole (1, 12, 13 14). 169 W. Burkert. Antike Mysterien, lk M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk. 107; M. J. Vermaseren. Hellenistlikud usundid, lk On säilinud kultusreljeefid, mis seda sündmust kujutavad. Mithra sõidab taevasse päikesevankris (vt. M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 159). 172 M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. J. Vermaseren. Hellenistlikud usundid, lk K. Latte. Römische Religionsgeschichte, ibid. 175 M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk H. D. Betz. Mithrasreligion, lk Huvitavaks paralleeliks on nimetatud hinge teekonnale ka nn. Mithra liturgia. Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec2: :38:00

24 K Ä S I T L U S E D b) Pühitsustoimingud Nagu juba nimetatud, toimus mitraistlikku kogudusse astumine pühitsemise kaudu, millele Tertullianuse sõnul eelnes õpetus, mille saamiseks pühitsuse taotleja pidi pöörduma koguduse pater i poole. 177 Kuid selle õpetuse sisust ei tea me midagi. 178 Nazianzi Gregorios (4. saj.) kõneleb proovilepanekutest Mithra kultuses 179 ning hilisemad kristlikud autorid jutustavad üksikasjalikult ränkadest katsetest, mida kultusesse astuja pidi läbi tegema. Need katsed on liiga fantastilised, et nende võimalikkust uskuda, 180 kuid ei ole alust kahelda, et nagu teistesse müsteeriumikultustesse vastuvõtmisele, eelnes ka Mithra kogudusse vastuvõtmisele initsiatsioon. Capua mithraeum is on säilinud pildiseeria, mis kujutab üksikuid stseene tollest initsiatsioonist. Esimesel pildil talutab valgesse tuunikasse rõivastatud mees seotud silmadega alasti pühitsetavat. 181 Ilmselt talutatakse ta ruumi, kus toimub pühitsemine. 182 Uus mystes pidi ilmale tulema nagu alasti laps. 183 Järgmisel pildil sirutab purpurtriibuga mantlit ja früügia mütsi kandev hierofant välja käe ja sirutab pühitsetava poole mingi saualaadse eseme, oletatavasti mõõga. Pühitsetaval on ikka veel silmad kinni seotud, ta põlvitab ja ka tema käed on selja taha seotud. Müsti taga seisab tema saatja, kes hoiab teda kinni. Kolmandal pildil põlvitab pühitsetav ühel põlvel ja tema kõrval on mõõk, mis viitab ilmselt esimese initsiatsioonietapi läbimisele. Nüüd ei kanna pühitsetu enam ka silmade ees sidet. Tema taga seisev saatja paneb talle pärja pähe. 184 Siin on tegemist ilmselt sõduri (miles) pühitsemisega. Tertullianuse teatel võeti pühitsetav sõdur vastu koopas, kus talle ulatati mõõga otsas pärg. See pandi pühitsetavale pähe, kuid too pidi pärja võtma oma käega peast ja asetama selle oma õlale, öeldes: Üksnes Mithas on minu pärg. 185 Neljandal pildil põlvitab pühitsetu kahel põlvel. Tema valges tuunikas saatja hoiab teda õlgadest ja surub oma jala tema säärele, nagu tahaks tal takistada üles tõusta. Viimasel, viiendal pildil lebab pühitsetu maas nagu surnu ning eelmistel piltidel kujutatud isikud (müsti pühitseja ja saatja) seisavad tema peatsis ja jalutsis. 186 Ei ole kahtlust, et pühitsetav kujutab siin surnut. Pärast seda, kui inimene oli initsiatsiooni läbinud, peeti teda uuestisündinuks (renatus). Müstilise surma ja ülestõusmise motiiv on keskne kõigis antiiksetes müsteeriumiusundites. 187 Kuna pühitsemine toimus vaid kitsas pühendatute ringis, siis on muudest pühitsustoimingutest teada vaid detaile. Nii on näiteks teada, et ronga pühitsemisel pandi talle ette ronga mask. 188 Tertullianus teatab, et pühitsemisega kaasnes ka teatud puhastusriitus, mida ta võrdleb ristimisega (De baptismo, 5) ja ütleb, et see tseremoonia tõotas expiatationem delictorum, pattude lepitamist. Mithra pühamuis võib sageli leida veevaagna ja pühamud ise asetsevad mõnikord jõe või allika läheduses. Pärimuse järgi toimus ka Mithra 177 Apologia, M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk Oratio 4, Nii kõneleb nt. üks 6. või 7. saj. luuletaja Nonnos 80 katsest, mis pühitsuse soovija pidi läbi tegema: ta pidi palju päevi ujuma, tulle viskuma jne. Cosmas Jeruusalemmast (8. saj.) räägib sellest, kuidas pühitsetavad pidid 50 päeva nälgima, kakskümmend päeva lumes ja külmas vees olema jne. (M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 111). 181 M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 111; M. J. Vermaseren. Mithras, lk M. J. Vermaseren. Mithras, lk M. J. Vermaseren. Hellenistlikud usundid, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk De corona militis M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk ; vt. ka W. Burkert. Antike Mysterien, lk ; 127, 53; 29; 31; 64; 83 85; 128, 59; 128, 70. Vt. ka M. P. Nilsson. Geschichte der griechischen Religion; G. Widengren. Religioonifenomenoloogia (käsikiri), I kd., lk M. J. Vermaseren. Mithras, lk Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec2: :38:00

25 Jaan Lahe / Mithra kultus Rooma keisririigis enese sünd allika lähedal. 189 Sõduri pühitsuse saamiseks pidi pühitsetav andma vande (sacramentum), milles ta tõotas astuda deus invictus e leegioni. 190 Tertullianuse teatel vajutati sõdurile kustutamatu märk otsaette ja ta pidi ka imiteerima Mithrat, kandes õlul rasket pakki, nagu Mithra oli kandnud õlgadel tapetud härga. 191 Lõvi pühitsuse kohta teatab Porphyrios, et kuna lõvi sümboliseeris tuld, mis on vee suhtes vaenulik, kasutati seal vee asemel mett. Sellega puhastati pühitsetava pead, käsi ja keelt (De antro nympharum 15). Ilmselt kandsid mõned lõvid pühitsemistseremoonia ajal ka lõvimaski. 192 c) Püha söömaaeg Mitraistliku koguduse keskne kultustoiming oli püha söömaaeg, mida kujutatakse sageli reljeefidel. 193 See söömaaeg meenutas Mithra ja Helios/Soli ühist söömaaega enne Mithra taevaminekut. 194 Tol söömaajal sõid jumalad tapetud härja liha ja jõid tema verd. Ka mitraistide söömaaeg koosnes lihast ja verest või nende aseainetest leivast ja veinist 195 ning side püha söömaaja ja Mithra härjaohvri vahel on väljaspool kahtlust. Tertullianuse järgi tõotas mitraistlik söömaaeg neile, kes selles osalevad, ülestõusmist (De praescriptione haereticorum 40, 3 4). Ilmselt loodeti leiva ja veini maitsmise kaudu uuesti sündida. 196 Justinus Märter (Apol. I, 66, 4) ja kirikuisa Tertullianus nägid tolles söömaajas kristliku armulaua kuratlikku jäljendamist (De praescr. haer. 40, 3 j.). Samamoodi seletasid paralleele ristiusu ja müsteeriumiusundite vahel ka paljud teised varakristlikud autorid. Kuigi üks Aventinuse mithraeum ist leitud tekst (u. a.-st 200) kõneleb lunastusest äravalatud vere läbi, 197 mis meenutab tõepoolest armulaua jagamissõnu, ei ole meil alust arvata, et mitraistid on oma söömaaja ristiusust laenanud. Me kohtame leiba ja veini ohvriandidena peaaegu kõigis antiiksetes kultuurides ja ka söömaaeg kui side usklike ja Jumala vahel on tuntud paljudes religioonides. 198 Kuid mitraistlik püha söömaaeg ei andnud kultuses osalejatele üksnes võimalust Mithra toodud ohvri mõjust osa saada, vaid lõi koguduseliikmete vahele ka osaduse ja kokkukuuluvustunde. 199 d) Protsessioonid ja ohverdamine St. Prisca mithraeum is Roomas ning Ostia mithraeum is on kujutatud protsessioone, mis nendes pühamutes aset leidsid. Protsessioonides oli väljapaistval kohal härg. Teda ei tapetud mitte üksnes ohvrina jumala auks, vaid ka selleks, et korrata Mithra õndsustegu. St. Prisca mithraeum is oli härg osa suovetaurilia-ohvrist (koosnes seast (sus), lambast (ovis) ja härjast (taurus), mis toodi maa-aluse pühamu laiendamise puhul. Protsessiooni kujutistel kannavad mõned kõrgema klassi pühitsetud suurt anumat, klaasnõud leivaga, küünlajalgu, palmioksi ja kukke. 200 Mithraeum idest ja nende lähedusest on leitud palju kodulindude luid. Tõenäoliselt ohverdatigi sageli härja asemel väiksemaid loomi ja kodulinde. 201 Samal ajal viitavad arvukad mithraeum idest leitud loomade luud kultussöömaaegadele, mis ei piirdunud sugugi üksnes eelpool mainitud leiva ja veiniga M. J. Vermaseren. Hellenistlikud usundid, lk M. J. Vermaseren. Mithras, lk M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk M. J. Vermaseren. Hellenistlikud usundid, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk H. D. Betz. Mithrasreligion, lk M. J. Vermaseren. Hellenistlikud usundid, lk. 295; M. J. Vermaseren. Mithras, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. J. Vermaseren. Mithras, ibid. 198 M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk M. J. Vermaseren. Hellenistlikud usundid, lk M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec2: :38:00

26 K Ä S I T L U S E D e) Pühad Kui keiser Aurelianus viis aastal 274 sisse Deus Sol invictus e kultuse, hakati Rooma riigis selle sündmuse meenutuseks pühitsema 25. detsembrit kui dies natalis Invicti t. Kuigi Sol invictus e näol oli algupäraselt tegemist ilmselt süüria päikesejumalaga, sulas tema kujusse ka teisi päikesejumalaid. Mithra austajad samastasid Sol invictus e Mithraga ja hakkasid 25. detsembril tähistama oma jumala sünnipäeva. Seda tuleb toonitada vastukaaluks laialt levinud arusaamale, mille järgi dies natalis Invicti oli juba algselt Mithra sünnipäev. Päikesepühana tähistati seda päeva niisiis ka väljaspool Mithra kultust ning on tähelepanuväärne, et erinevalt teistest müsteeriumijumalatest (Isis, Osiris) Mithra auks mingeid spetsiaalseid avalikke pidustusi ei korraldatud. Kõiki Mithra kultusega seotud tseremooniaid viidi läbi üksnes mithraeum ide seinte vahel ja asjassepühendatute ringis. 203 Rooma keisririigi aegse Mithra kultuse päritolu ja selle seosed Iraani Mithra kultusega Kuni tänaseni põhjustavad kõige rohkem diskussioone kolm Mithra kultusega seotud küsimust: 1) millal ja kuidas jõudis Mithra kultus Rooma keisririiki?; 2) kuidas muutus Mithra austamine Mithrase müsteeriumiks?; 3) milline on Rooma keisririigis levinud Mithrase kultuse suhe muinasiraani Mithra kultusega? Järgnevalt vaatlemegi nimetatud kolme küsimust. Antiikaja ajalooline traditsioon, mida esindab Plutarchos (Vita Pomp, 24), väidab, et Mithra kultuse olevat toonud Itaaliasse Pompeiuse poolt võidetud ja vangistatud Kiliikia mereröövlid. 204 Et Mithra kultus oli Väike-Aasiasse jõudnud koos Pärsia võimuga ning mänginud Väike-Aasia hellenistlikes riikides suurt rolli, sellest oli juba juttu. Kuid kui Plutarchose teade paika peaks, oleks Mithra kultus pidanud jõudma Itaaliasse juba 1. sajandil e. Kr. Sellest ei ole aga jälgi. Vanimad teated Mithra kultuse kohta Rooma riigis pärinevad alles 1. saj.-st p. Kr. ning seepärast ei saa kultuse tekkimist dateerida ka sellest varasemasse aega. Kuigi 1. saj. e. Kr. ei tule ajana, mil Mithra kultus Rooma riigis levis, veel kõne alla, arvavad paljud teadlased (G. Widengren, 205 K. Latte, 206 M. P. Nilsson 207 ), et Mithra kultus võis levida Kreeka-Rooma kultuuriringi Väike-Aasiast, kus see juba eelkristlikul ajal laialt levinud oli. Teisalt oli Mithra kultus oluline ka Partia armees ning G. Widengren peab võimalikuks, et kultuse peamised levitajad, rooma leegionärid, võisid sellega tutvuda Rooma-Partia piirialadel, s. t. Mesopotaamias. 208 Kolmandaks piirkonnaks, mille kaudu Mithra kultus võis Rooma jõuda, on peetud Süüriat. 209 Igal juhul on kindel, et Mithra kultus jõudis Rooma piiri- 203 M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk Rooma väejuht Pompeius ( ekr.) sai 67. a. senati vastuseisust hoolimata kolmeks aastaks erakorralise sõjaväelise võimu (imperium extraordinarium), et mereröövlitega võidelda ja ta puhastas neist Vahemere kolme kuuga. 205 G. Widengren. Die Religionen Irans, lk K. Latte. Römische Religionsgeschichte, lk M. P. Nilsson. Geschichte der griechischen Religion, lk G. Widengren. Die Religionen Irans, ibid. Mesopotaamia mõjuna saaks siis hästi seletada ka mitraismi tugevat astroloogilist kallakut (G. Widengren. Die Religionen Irans, lk. 230). Seos astroloogiaga oli hilisantiiksele vagadusele omane aga ka väljaspool Mesopotaamiat ja ka sellised mitraismile iseloomuliku teemad, nagu seda on hinge teekond taevasest valgusest siia maailma ja tagasi, mille kestel hing läbib planeetide sfäärid, ei ole midagi mitraismile ainuomast (K. Latte. Römische Religionsgeschichte, lk. 351). Sama teemat kohtab ka nt. gnoosises (H. Jonas. Gnosis und spätantiker Geist. Teil I: Die mythologische Gnosis. Vandenhoeck & Ruprecht, Göttingen, 1934, lk. 205 jj.), G. Widengren on aga veenvalt näidanud, et kõige varem kohtab kujutlust hinge surmajärgsest teekonnast, mis möödub taevakehadest, iraani individuaalses eshatoloogias (vt. G. Widengren. Die Religionen Irans, lk. 37 jj.). 209 M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec2: :38:00

27 Jaan Lahe / Mithra kultus Rooma keisririigis aladelt, kus paiknesid Rooma garnisonid. 210 Nii nagu egiptuse usundis oli Isise ja Osirise kultus erakordselt populaarne, kuid puudusid nende jumalate müsteeriumid, oli Iraanis populaarne ka Mithra kultus, kuid puuduvad igasugused tõendid, et iraani usundis oleks pühitsetud Mithra müsteeriume. Kas on aga mingeid jälgi, et müsteeriume võidi pühitseda Rooma riigi provintsides või Rooma riigiga piirnevatel aladel enne, kui Mithra kultus jõudis Itaaliasse? On teada, et Memphises (Egiptuses) leidus üks Mithra pühamu 211 ning üks 3. saj.-st e. Kr. pärinev kreekakeelne papüürus tõendab, et üks Mithra tempel asus ka Faijumis. 212 Wilcken oletab, et Faijumi pühamu võis olla rajatud pärslastest sõdurite poolt ning et seda tuleb vaadelda lahus Mithra kultusest selles vormis, milles ta hiljem Rooma keisririigi ajal levis. 213 On teada, et Aleksandrias püstitas patriarh Georgios purustatud Mithra templi varemetele kiriku, 214 kuid Mithra pühamute olemasolu Egiptuses ei ole veel tõestuseks, et neis pühamutes oleks pühitsetud müsteeriume. Süüria alalt on leitud mitmeid Mithra kultusega seotud mälestisi. Nii on leitud Hauranist mitu reljeefi, mis kujutavad Mithrat härga tapmas. 215 Üks selline reljeef on leitud Põhja-Süüriast 216 ning Dura-Europosest on valja kaevatud lausa kaks Mithra pühamut. 217 Need mälestised tõendavad küll juba Mithra müsteeriumide olemasolu selles regioonis, kuid pärinevad Rooma keisririigi ajast, mil Mithra kultus oli juba üleriigiliselt levinud. Samast ajast pärinevad ka Mithra müsteeriumidega seotud mälestised Väike-Aasiast, 218 mistõttu F. Cumont i hüpotees, mille kohaselt Mithra kultus kujundati ümber Mithra müsteeriumideks esmalt Väike-Aasias, 219 ei ole usutav. F. Cumont i arvates olid tolle müsteeriumi loojateks sealsed Mithra preestrid, keda ta nimetab maagideks. Ka G. Widengren juhib tähelepanu seigale, et pärsia preestrid (maagid) propageerisid Väike-Aasias Mithra kultust, 220 kuid Mithra kultust ei saa veel pikemata samastada Mithra müsteeriumidega. Sama käib ka Plutarchose teate kohta, mille kohaselt Mithra kultus toodi Itaaliasse Pompeiuse vangistatud Kiliikia mereröövlite poolt. 221 Seega jääbki lahtiseks küsimus, millal, kus ja kuidas muutus Mithra kultus Mithrase müsteeriumiks. Kuna vanimad mälestised, mida saab kindlalt seostada Mithra müsteeriumidega, pärinevad 1. saj. lõpust p. Kr., siis ei ole võimalik tõestada, et Mithra müsteeriumid oleksid eksisteerinud juba varem. 222 Seepärast võib oletada, et Mithra müsteeriumid tekkisidki 1. saj. p. Kr., ning kuna vanimad tõendid nende olemasolu kohta viitavad Itaaliale, 223 on M. Claussi meelest 210 K. Latte. Römische Religionsgeschichte, lk Lisaks piiriprovintsidele, kus asusid garnisonid, levis Mithra kultus ka sadamalinnade kaudu (K. Latte. op. cit., ibid.; M. P. Nilsson. Geschichte der griechischen Religion, lk. 669). Mithra kultuse peamisteks levitajateks olid leegionäride kõrval ka meremehed (M. P. Nilsson. Geschichte der griechischen Religion, lk. 669). 211 F. Cumont. Textes et Monuments relatifs aux mysteres de Mithra, lk. 520 jj. 212 M. P. Nilsson. Geschichte der griechischen Religion, lk M. P. Nilsson. Geschichte der griechischen Religion, lk M. P. Nilsson. Geschichte der griechischen Religion, lk M. P. Nilsson. Geschichte der griechischen Religion, lk M. P. Nilsson. Geschichte der griechischen Religion, lk M. P. Nilsson. Geschichte der griechischen Religion, lk. 670; H.-D. Betz. Mithrasreligion, lk M. P. Nilsson. Geschichte der griechischen Religion, lk Vt. ka M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit. 219 J. Bidez, F. Cumont. Les Mages hellenises. I. II, Paris, G. Widengren. Die Religionen Irans, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk W. Burkert. Antike Mysterien, lk. 14; M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk Vanimad kindlalt dateeritavad Mithra kultusega seotud mälestised pärinevad küll provintsidest, kuid on seotud isikutega, kes pärinesid Itaaliast (nt. XXXII Rooma kodanike vabatahtlike kohort koosnes valdavalt Itaaliast pärit meestest). See näib viitavat asjaolule, et Mithra kultus jõudis niihästi Reini kui ka Doonau äärde koos Rooma sõduritega Itaaliast (M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 31). Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec2: :38:00

28 K Ä S I T L U S E D tõenäoline, et müsteeriumid tekkisidki Itaalias. 224 Kõige rohkem on põhjustanud vaidlusi küsimus, milline on Rooma keisririigis levinud Mithrase müsteeriumide suhe muinasiraani Mithra kultusega, 225 s. t. kas Rooma keisririigi aegset mitraismi tuleb vaadelda ühe muinasiraani Mithra kultuse erivormina või omaette (tollases mõttes) uususundina. Viimasena vaatleb Rooma keisririigi aegset Mithra kultust näiteks M. J. Vermaseren, kes arvab, et Rooma keisririigi aegse mitraismi side Iraani/India Mitra kultusega oli väga nõrk. M. J. Vermasereni arvates tekkis see kultus Roomas ligikaudu samaaegselt ristiusuga, säilitas vaid üksikud Pärsiast ja Indiast pärinevad jooned ja on tekkinud Roomas ligikaudu samaaegselt ristiusuga. 226 Et Mithra kultus Rooma riigis oli võrreldes muinasiraani Mithra kultusega uus usund, ilmneb M. J. Vermasereni arvates sellest, et kõik mälestised, mida saab seostada Mithra müsteeriumidega, pärinevad keisririigi ajajärgust ja et sel kujul, nagu me tunneme Mithra kultuslegendi mithraeum ide reljeefidelt, ei kohta me seda kusagil Lähis-Idas. Sealt võib leida sellest pärimusest vaid fragmente. 227 Sarnasel seisukohal on M. Clauss, kelle arvates otsene kontinuiteet iraani-hellenistliku Mitra kultuse ja rooma Mithrase müsteeriumi vahel ei ole tõestatav ning Mithrase müsteeriumi ei saa tuletada iraani usundi kujutlustest; viimase taustaks on tema arvates Rooma keisririigi religioossed olud. 228 M. Clauss ei eita mitraismi juures iraani mõjusid siiski täielikult, kuid peab neid väheolulisteks. 229 Vastupidisel seisukohal on nt. F. Cumont, K. Latte ja G. Widengren. F. Cumont arvab, et Mit(h)ra(s) jäi ka läänes oluliselt iraanlikuks. 230 K. Latte rõhutab, et mitraism jäi ka müsteeriumiusundina tugevalt seotuks zoroastristliku maailmapildiga, 231 s. t. iraani usundi pärimustega. Kõige tugevamalt on kaitsnud müsteeriumidest tuntud Mithrase identsust iraani usundi Mithraga aga G. Widengren. Ta toob selle põhjenduseks hulgaliselt argumente: mitraistlikud kogudused meenutavad oma ülesehituselt ja tavadelt vanairaani sõjalis-kultuslikke meesteliite; Mithrase roll müsteeriumides on sama, mis tal oli Partia ajajärgu eshatoloogilises kirjanduses (juht võitluses kurjuse jõududega); mitmed mitraismis olulised terminid ja epiteedid on iraani päritolu; mitraistlik sakraalkunst viitab selgelt Iraani/Partia mõjudele. 232 Kuna Mithra kultus oli oluline Partia armees, arvab G. Widengren, et Rooma leegionärid võisid sellega tutvuda Rooma- Partia piirialadel, 233 s. t. Mesopotaamias. 234 Vaatleme nüüd G. Widengreni argumente lähemalt. Juba Iraanis viljelesid Mithra kultust sõjalis-kultuslikud meesteliidud. Ka hiljem jäi Mithra seal seotuks sõjaväega. Rooma keisririigi aegse Mithrase identsus Iraani Mithraga seletaks hästi, miks see kultus levis niihästi Partia kui ka Rooma armees ja 224 Vt. M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit. Et Mithra kultus tekkis ligikaudselt samal ajal ristiusuga, ilmneb M. J. Vermasereni arvates ka kristlaste mitraismivastase poleemika laadist (kristlikud apologeedid süüdistasid mitraiste ristiusu plagieerimises) (M. J. Vermaseren, op. cit., ibid.). 225 W. Burkert. Antike Mysterien, lk M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, ibid. 227 M. J. Vermaseren. Mithras in der Römerzeit, lk M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 17. Selle kinnituseks juhib ta ms. tähelepanu ka sellele, et Mithra kultus sisaldab endas suurt hulka kreeka-rooma mütoloogia ja religioossuse elemente (M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 65). 229 M. Clauss. Mithras: Kult und Mysterien, lk F. Cumont. Textes et Monuments figures relatifs aux mysteres de Mithra, lk. 19 jj., 78 jm. 231 K. Latte. Römische Religionsgeschichte, lk G. Widengren. Die Religionen Irans, lk Mithra kultus levis kõige enam just piiriprovintsides, kus paiknesid Rooma leegionid. 234 G. Widengren. Die Religionen Irans, ibid. 235 G. Widengren. Die Religionen Irans, lk Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec2: :38:01

29 Jaan Lahe / Mithra kultus Rooma keisririigis oli mõlemal juhul tugeva militaarse värvinguga. 235 Hystaspese oraakli järgi oli Mithra sancta militia juht. Ka kirikuisa Terullianuse järgi olevat olnud kogu Mithra kultus militia dei (De corona 15; Adv. Marcionem I 13; De preascript. haeret. 40) ning nimetust miles kandsid mitraismis ka kolmanda pühitsusastme omajad. Rasked katsed, mida Mithra müstid sooritama pidid, meenutavad G. Widengreni arvates väga katseid, mida noorukid arhailises ühiskonnas meesteliidu liikmeks saamiseks sooritama pidid. 236 Rooma keisririigi aegses mitraismis kandis Mithra epiteete invictus ja insuperabilis (võitmatu, ületamatu). G. Widengreni arvates on see ladinakeelseks vasteks iraani nabarzes`ele, mis oli Mithra epiteet ka iraani usundis. On teada, et müstide kultushüüd oli nama. G. Widengreni järgi on see indoiraani kultuslik austamisvormel namah. 237 Neile argumentidele võiks veel juurde lisada, et nii Iraani Mithra kultuses kui ka Rooma keisririigi aegses mitraismis oli Mithra seotud päikesega ja ka Mithra kõige olulisem õndsustegu, härja tapmine, pärineb iraani eshatoloogiast. G. Widengren näeb sidet ka tolle Mithra kangelasteo ja indoiraani uusaastapidustuse vahel, mille oluline koostisosa oli samuti härja tapmine. 238 Sama pidustusega seostab G. Widengren ka rituaalset draakonitapmist Mithra müsteeriumides. 239 Lõpuks juhib G. Widengren tähelepanu veel sellele, et müsteeriumide kõrgeim jumalus kannab nimetust Aion või Saeculum. On aga teada, et seda jumalust samastati iraani ajajumala Zervaniga. Zeus-Jupiteri kuju taga näib mitraismis peituvat Ohrmazd (Ahura Mazda) ja Pluoni kuju taga Ahriman. G. Widengren juhib tähelepanu sellele, et on leitud koguni mitraistlikke altareid, millel on raidkiri deo Arimanio. 240 See tõsiasi on G. Widengreni meelest kõnekas, kuna Ahriman oli ka zervanismis tõeline jumal, keda rituaalselt austati (s. t. erinevalt ortodokssest zoroastrismist, kus teda kui kurjuse kehastust ei austatud). 241 Paralleelid mitraismi ja zervanismi vahel on G. Widengreni meelest tõestuseks, et Rooma keisririigi aegse mitraismi juuri tuleb otsida zervanismist. 242 Paralleelidele mitraismi ja zervanismi vahel juhib tähelepanu ka H. Dörrie. 243 Kuigi mõned mitraismile omistatud iraani usundist pärinevad ideed (võitlus hea ja kurja vahel) ei ole leidnud allikalist kinnitust, on Rooma Mithrasel ometi mitmeid kokkupuutepunkte Iraani Mithraga. Mõlema jumala näol on tegemist päikese-sõja-veise-viljakusjumalaga (J. Puhvel). 244 Kuigi Rooma keisririigi aegset mitraismi ei saa otseselt tuletada iraani usundist ja teda peab vaatlema hilisantiikse uususundina, mis kuulub müsteeriumiusundite hulka, ei ole alust kahelda, et mitraism on kasutanud ka iraani päritoluga motiive (Mithra kui päikesejumal, härja ohverdamine igavese elu andmiseks). Nende olemasolus ei ole aga midagi erakordset, sest alates ajast, mil Iraan lülitati Aleksander Suure vallutuste tulemusena 245 hellenistliku maailma koosseisu, on olnud iraani kultuuri mõju täheldatav kogu hellenistlikus maailmas ning me näeme seda vaimuelu erinevates valdkondades (keeles, kirjanduses, kunstis jne) G. Widengren. Die Religionen Irans, lk G. Widengren. Die Religionen Irans, lk G. Widengren. Die Religionen Irans, lk Pidustuse kohta vt. lähemalt G. Widengren, op. cit., lk G. Widengren. Die Religionen Irans, lk G. Widengren. Die Religionen Irans, lk G. Widengren. Die Religionen Irans, ibid. 242 G. Widengren. Die Religionen Irans, lk H. Dörrie. Mysterien (in Kult und Religion) und Philosophie, lk J. Puhvel. Võrdlev mütoloogia, lk Vallutas Iraani aastatel e. Kr. 246 K. Rudolph. Die Gnosis. Wesen und Geschichte einer spätantiken Religion. Unveränderter Nachdruck der dritten durchgesehenen und ergänzten Auflage, Vandenhoeck & Ruprecht, Göttingen, 1994, lk. 302; K. Rudolph. Stand und Aufgaben in der Erforschung des Gnostizismus. Gnosis und Gnostizismus. Herausgegeben von Kurt Rudolph, Darmstadt, 1975, lk. 537, 541. Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec2: :38:01

30 Jaan Lahe / Mithra kultus Rooma keisririigis Mitraismi kui religiooni hääbumine Alates 2. saj. keskpaigast tekkisid mitraismil kokkupuuted ristiusuga. Varakristlikud apologeedid (Justinus Märter, Tertullianus) hakkasid avastama kokkupuutepunkte mitraismi ja kristluse vahel. Nad süüdistasid mitraiste ristiusu ideede plagieerimises (eeskätt puudutas see kultussöömaaega ja selle tähendust), ehkki tänapäeval ollakse seisukohal, et mitraism ei ole midagi ristiusust laenanud sarnaseid jooni kahe usundi vahel seletatakse nüüd sellega, et mõlemad usundid pärinesid ühest ja samast hellenistlik-orientaalsest miljööst. 247 Nagu mitraismi, nii on vaadeldud ka varast kristlust müsteeriumiusundina. 248 Fenomenoloogiliselt kuuluvad mõlemad seega ühte ja samasse usunditüüpi nad on lunastususundid. See, nagu ka mitraismile omane lojaalsus Rooma riigile, olid M. Claussi arvates asjaolud, mis kergendasid mitraistide üleminekut ristiusku. 249 See toimus koos ristiusu saamisega Rooma riigiusundiks, mis põhjustaski mitraismi väljasuremise. Mitraism hääbus seega koos teiste mittekristlike usunditega Rooma riigis 250 ja ta unustati täielikult. Kui näiteks Isisest kui paganlikust jumalannast säilis mälestus veel ka keskajal, siis mälestus Mithrast kadus jäljetult. 251 Jaan Lahe (1971) Lõpetas a. EELK Usuteaduse Instituudi usuteaduskonna teoloogiamagister Praegu on Jaan Lahe EELK Paldiski Nikolai koguduse õpetaja. Jaan Lahe uurimisvaldkondadeks on Uus Testament ja hilisantiigi religioonilugu, kitsamaks uurimisteemaks juutluse, gnoosise ja algkristluse suhted, mille kohta ta on avaldanud ka raamatu ( Gnoosis ja algkristlus, esimene trükk 2001, 2., parandatud ja täiendatud trükk 2004). 247 M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk Nii näiteks Van den Broek (vt. R. van den Broek. Frühchristliche Religion. Die orientalischen Religionen im Römerreich. M. J. Vermaseren (toim.), Leiden, 1981, lk. 363). 249 M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk Mündileidude põhjal mithraeum idest võib öelda, et see toimus kõikjal 4. saj. jooksul. 5. saj.-st pole tõendeid enam ühegi mithraeum i edasitegutsemisest (M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk. 178). 251 M. Clauss. Mithras Kult und Mysterien, lk Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec2: :38:01

31 K Ä S I T L U S E D Baltlus, baltisakslased, eestlased II Ea Jansen Baltluse-poleemika eesti ajakirjanduses Ometigi polnud idee ühest ühtsest rahvast 19. sajandi teisel poolel võõras ka eesti kujunevale avalikkusele. Samas tundub päris loomulik, et juba esimestes sellesuunalistes kirjutistes seostati see eestlaste ja sakslaste võrdsete õiguste nõudega. Johann Woldemar Jannsen unistas nii eestlaste emantsipatsioonist kui ka rahvaste ja seisuste ilusast sõbralikust kooselust kodumaal. Ta kutsus linnu ja mõisu sellele kaasa aitama, et vabba rahvas [pärisorjusest vabad eestlased E. J.] tõeste õnnelikult omal kohhal võiks ellada Õigust ei ole kellegil tarvis ärra anda, vaid eesõigust seaduse ees mitte tagga aeada. Suuremat mõistust või vaimuharrimist ei olle kellegil tarvis ärrasalgada, agga vaimoharrimisele mitte aeda ette tehha, vaid kui üks rahvas ühheks rahvaks sada 1 Nii kirjutas Jannsen aastal Eesti Postimehes. Tema sõnad tähendasid õieti unistust eestlaste ja sakslaste võrdsustumisest igas suhtes, ka kultuurilist sarnastumist, kuid muidugi mitte assimilatsiooni. Mõiste rahvas ei tähistanud Jannsenile lihtrahvast, vaid ühe maa elanikke tervikuna ja tema järgi pidanuks iga poliitikamehe ideaal olema rahvas kui puhas, sigiv põld, seisused kui tuumakas vili tema sees juurdumas ja õitsemas. Niisugune seisund võidaks saavutada, arvas Jannsen, rahva tuleviku tarvituste pääle kasvatamise teel koolide läbi, samuti ka mõistliku poliitika asutuste läbi, mitte aga mõistmata lõhkumise teel. 2 Nagu äsjatoodust nähtub, armastas Jannsen oma mõtteid väljendada võrdluspiltides, mis olid agraarmaale kohased. See avaldus taas näiteks ka aastal Eesti Postimehes juhtkirjas Kolm välja, neli sugu vilja. Väljad olid Balti kubermangud, viljad neis elavad rahvad eestlased, lätlased sakslased ja venelased. Nad kõik soovivad, kirjutas Jannsen, seaduslikul teel edasi minna ja on ühteviisi riigipäävanema antud seaduste täitjad. 3 Siin kõlab taas seisuste võrdsuse mõte, nüüd siis suurriigi seaduste ja keisrihärra palge ees. Selliseid mõtteid esitas Jannsen Eesti Postimehes aastal, kui oli juba hakanud ilmuma võistlev eestikeelne ajaleht Carl Robert Jakobsoni toimetatud Sakala. Ja ehkki Jannsen viitas mõistmata lõhkumisest kõneldes Sakalale, olid tegelikult mõlema ajalehe eesmärgid siiski lähedased, sest ka Jannsen oli teravalt aadli ülemvõimu vastu ja tema ideaal oli eestlaste igakülgne emantsipatsioon. 4 Ning Jakobson tunnistas (vähemasti sõnades), et temagi siht on (vaid) ühesugused õigused, mille saavutamisel eestlaste poolt võidakse sulada ka üheks Baltirahvaks 5. Siiski paistis Jakobsoni kirjutistest peagi läbi tema tegelik mõte võimuvõitluse alustamine saksa ülemkihtidega, eesti hääle kõlama panemine tollases avalikkuses mitte paluja, vaid nõudjana. 6 Jakobsoni 1 Eesti Postimees Eesti Postimees Eesti Postimees Head materjali Jannseni iseloomustamiseks esitab Malle Salupere: Jannseni tähendus ja tegevus tema ajas, I II. Keel ja Kirjandus 2001, nr. 11, lk ; nr. 12, lk Kirjutises on pearõhk Postipapa erakirjades peegelduvatel vaadetel, vähe aga on selles ülevaatlikkust taotlevas artiklis arvestatud avalikus trükisõnas, niisiis Eesti Postimehes avaldatu, tegelikku sisu ja laadi. 5 Jk. vastus Eesti Postimehele ja seletus. Sakala Jakobsoni võimalike kaugemate poliitiliste eesmärkide kohta vt. ka: E. Jansen. C. R. Jakobsoni Sakala. Tallinn, 1971, lk Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec2: :38:01

32 K Ä S I T L U S E D toon oli seetõttu hoopis teistsugune kui ikka veel vana rahvavalgustuslikku fraseoloogiat kasutaval Eesti Postimehel püüdes koondada laialdast aadlivastast opositsiooni eestlaste seas, oli Jakobson moodsa ajakirjaniku ja poliitiku kombel agiteeriv ja ässitav. Tema meelest oli üsna lootusetu edasi jõuda tülita, rahulise õpetamise, juhatamise, ülesehitamise tööga 7, nagu seda lootis isa Jannsen aastal asus isa kõrvale Eesti Postimehe kaastoimetajaks äsja ülikooli lõpetanud Harry Jannsen. Tema oli õigupoolest see, kes tõi eesti ajakirjandusse mõistete Baltimaad ja baltlased endastmõistetava kasutamise. Levisid ka terminid Baltia, baltialased ja baltialasteus (Sakala). Missugune aga pidi Balti kodumaa Harry Jannseni arvates välja nägema, sellega seotud mõtted ja lootused sõnastas ta aasta kevadel Eesti Postimehe juhtkirjas Kodused mõtted 8. Siin rõhutas Harry Jannsen: meie Baltia seisuste senine poliitika on olnud partikularistlik, kaua takistati rahvaliku elu [mõeldud rahvuslikku elu E. J.] ärkamist ning selliste meeste esiletõusu, kes tunnistasid, et rahva eluõigused igas terves poliitika seltskonnas esimesed ja ülemad peavad olema. Nõnda oli noore autori põhipositsioon tegelikult üsna demokraatlik, ta võttis nagu Jakobsongi ilmselt omaks rahva suveräänsuse idee, mille nimel eitati aadliprivileege ja isandavõimu. Harry Jannsen tegi aadlile teravaid etteheiteid nende erapooliku ja egoistliku poliitika pärast, ironiseeris nende historialiku õiguse üle ja viitas pärisorjuslikule minevikule, mil ei võetud vaevaks eestlasi tähelegi panna. Samas oli ta optimist ja uskus, et tulemas on uus aeg, sest meie rahvalik mõte on suureks saanud ja uue elu leegid loitmas, teisalt on aga osa meie seisustest (mõeldud sakslastest eliiti) nüüdseks aru saanud nende senise politilise katekismuse kõlbmatusest. Harry Jannsen pidas silmas Liivimaa vabameelsete aadlike reformivalmidust. Noor toimetaja tsiteeris Edmund von Heykingit, kes ju kirjutas, et vanad seisuseprivileegid tuleb kaotada, ja seadis eesmärgiks Eesti Postimehe sõnul balti rahvasugude võõrust tõine tõise vastu täieste ära kaotada. Siiski polnud Harry Jannseni vaimustus rüütelkondlikest liberaalidest absoluutne, ta tuletas neile meelde, et nende kohus on eestlasi paremini tundma ja mõistma õppida ja selleks ka näiteks hoolsamalt eesti kirjandust lugeda. Mõneti oma isa laadis manitses Harry Jannsen, et võõrus ja külmus peavad kaduma ja keegi ei tohi teisele ülekohut teha eestlased on samuti isamaa pojad nagu sakslased ja vanemad veel, kui teie. Vihjati ka eestlaste orjapõlvele. 9 Käsitledes aasta sügisel Liivimaa vabameelsete programmi, kiitis Harry Jannsen selles avalduvat uut vaimu, polnud aga rahul punktiga, milles lubati mitte vastu töötada eesti ja läti rahvuslikele püüdlustele kodumaa üldise edenemise jaoks on vähe vastutöötamisest hoidumisest, vaid põlisrahvaste püüdlusi tuleb aktiivselt toetada ja neis osaleda. 10 Rahvustunne ei sega kedagi olemast baltlane ja töötamast ühise isamaa heaks. 11 Revalsche Zeitung avaldas pärast Harry Jannseni ajakirjanduslikku debüüti lühiteate märkusega, et noor toimetaja kummardab Liivimaa reformiparteid, aga tema artiklil ( Kodused mõtted ) on tugev Sakala vaimu pitser. 12 See polnudki nii vale. Harry Jannsen vastas pikema avaliku kirjaga, heites Tallinna lehele ette, et see on Sakala värvingust kirjutades püüdnud teda saksa avalikkuse ees diskrediteerida. Sellele vastas Revalsche Zeitung omalt poolt pikema avaliku kirjaga, süüdistades Harry Jannsenit objektiivsuse ja asjalikkuse eiramises tema sakalistlik hoiak valitseva klassi suhtes külvavat vaenu, mitte rahu. Saksa ajaleht andis igati mõista, et eesti rahvas pole veel küps poliitilisteks õigusteks, seejuures provintsiomavalitsuses 7 Eesti Postimees Eesti Postimees Jk. Kodused mõtted. Eesti Postimees Jk. Tasasemad teed II. Eesti Postimees Jk. Kivid tasasemate teede peal. Eesti Postimees Revalsche Zeitung Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec2: :38:01

33 Ea Jansen / Baltlus, baltisakslased, eestlased II 13 Revalsche Zeitung Revalsche Zeitung Eesti Postimees Eesti Postimees Eesti Postimees Eesti Postimees Sakala osalemiseks; samas tehti juttu rahvahariduse edenemisest tänu mõisnike tegevusele, mida noor Jannsen ei hindavat, talle heideti ette ka 700-aastase orjapõlve meenutamist jne. jne. Põlglikult ja irooniliselt suhtuti soovitusse eesti kirjandust lugeda. 13 Harry Jannsen püüdis oma pikemas avalikus vastuses väärata saksa lehe süüdistust, nagu külvaks ta viha, mitte rahu. Ta selgitas, et ta on kõnelenud poliitilistest asjadest, aga mitte hariduselust ja, missugused sakslaste teened selles vallas ka poleks, ta ei kavatse muuta oma arvamust aadellikest konservatiividest. Eestlased tahavad, et nende hääl võrdsena kodumaa asjade üle otsustamisel kaasa kõlaks, ei muud, ja kas peetakse siis lubamatuks, et rahvas kord eneseteadvusele jõuab ja uuemas reformipoliitikas osaleb? Vastusartikli lõpul kirjutas Harry Jannsen: meie maal elavad erinevad rahvad, esmajoones peaksid nad aga kõik tundma end baltlastena, kelle püüdluste lõppsiht on (võrdne) osasaamine inimkonna humaansest kultuurist. 14 Seega oli baltlus Eesti Postimehe noorele toimetajale eestlaste võrdsuse ja ka euroopaliku harituse sümbol. Ühes eestikeelses kirjutises samast aastast deklareeris Harry Jannsen, et ta on eestlane, armastab oma rahvast ja püüab osaleda tema harimisel, aga teeb seda ühtlasi kui baltlane, kui meie Baltiamaa kodanik. 15 Revalsche Zeitungi seisukohad olid iseloomulikud ka teistele baltisaksa ajalehtedele ja kogu avalikkusele, Harry Jannsen kurtis, et kodustele mõtetele on kõik Saksa ajalehed kallale tükkinud nagu ühemeeleline vaper sõarong. 16 Leebem oli vaid Eugen Heubeli toimetatud Revaler Beobachter. Ikka rohkem püüti rüütelkondade vana võimu õigustada ka sakslaste lansseeritud eestikeelsetes avalikes esinemistes. Eesti Postimees ise avaldas samal, aastal kellegi P. A. S. poolt toimetusse saadetud kirjutise Koduste mõtete puhul, millest õhkus samasugust Harry Jannseni sõnul vanameelset ja alalhoidlikku vaimu nagu saksakeelsetest ajalehtedest. Artiklis püüti niisiis eesti keeles ja eestlastest lugejatele selgeks teha, et olemasolevad institutsioonid ning seadused on piisavad meie maa normaalse arengu ja eestlaste edasijõudmise tagamiseks. Lisaks muule esines autor ka otsese denuntsiatsiooniga, ta vihjas, et mõni Harry Jannseni mõte tuletab talle meelde seda pöörast meelt, mis praegu Vene riigis kihutab mõningaid noori mehi võitlusele seaduslike ülemate vastu ja isegi mörtsukatöödeni. 17 Siin avaldus joon, mis sellal sai tüüpiliseks Balti rüütelkondade sisepoliitikale : õhutada narodnikute terroriaktidest hirmutatud tsaarivalitsust kasutusele võtma tõsisemaid repressioone ka eesti ja läti avalike tegelaste kui väidetavate rahva üleskihutajate suhtes. Kui Harry Jannsenit süüdistati sakalistlikkuses, siis tõepoolest, olulisi erinevusi tema ja Sakala taotluste vahel ei märkagi, erinevus on pigem ajakirjanduslikus stiilis. Harry Jannsen soovis, et Baltia historialik olek muudetud saaks, nii et praegu ühe seisuse käes olev valitsusvõim [provintside omavalitsus E. J.] kogu maa kätte läheks ja kõige nelja (?) seisuse ehk nende saadikute valitsus pääle hakkab. 18 Ka Sakalas nõudis Jakobson aasta lõpul üksnes talurahvaesindajate osalust aadli maapäevadel mis meie tahame, on, et kodaniku ja talupoja seisusele mõisniku seisusega ühesugune õigus isevalitsuses [omavalitsuses] tuleks ja nendel maapäeva peal omast kohast igal ühel niisama sugune heale õigus oleks, nagu mõisnikutel. Jakobson väitis resoluutselt, et vastupidiselt saksa avalikus arvamuses tavalistele seisukohtadele on eesti talurahvas selleks küllalt küps. 19 Ka oli Jakobsoni esialgne hinnang Harry Jannseni kodustele mõtetele küllaltki leebe, kuigi ta manitses teda tõsiselt selle üle mõtlema, missugused teed tegelikult rahvuste ausa ühenduse poole viivad. Õiguse kaalud peavad ühetasa olema. Ja algusest peale heitis Jakobson noorele toimetajale ette, et see seob asjata oma lootused vabameelsete mõisnikega, olles end nende ilusatest sõ- Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec2: :38:01

34 K Ä S I T L U S E D nadest võrgutada lasknud just vabameelsed on olnud eestlaste rahvuslike ürituste, eriti Aleksandrikooli suurimad vaenlased. 20 Ent aastal läks Jakobson kurjaks, algas teravas toonis vaidlus, õigemini lihtlabane tülitsemine Sakala ja Eesti Postimehe vahel, kus baltlus oli üks peamotiive. Tausta mõttetuna näivale sõnavahetusele tuleb ehk otsida eelmisest, aastast. Kõrged võimukandjad, sealjuures Varssavi kindralkuberner ning Eestimaa mõisnik Pavel Kotzebue, veendusid aadli kaebekirjade põhjal, et Jakobsoni ajaleht on võtnud sotsiaaldemokraatliku suuna, ja see suleti keisri kantselei III osakonna ettepaneku põhjal siseministrile aasta mais kaheksaks kuuks. Juba aasta lõpust algasid rüütelkondade uued aktsioonid lehe taasilmumise takistamiseks. Et ajaleht võis aastast siiski uuesti ilmuma hakata, seda tuleb seletada ennekõike baltisakslaste prestiiži langusega Peterburis mitte üksnes vene natsionalistlik avalikkus, vaid ka osa kõrgeid ametnikke oli Balti aadli suhtes häälestatud vaenulikult või skeptiliselt. Luges ka see, et siseministeeriumi Trükiasjade Peavalitsus oli bürokraatlik-formaalselt toimiv asutus, kus lähtuti seadusetähest ja tsensuurieeskirjadest. Sakala veergudelt leiti küll lubamatuid, tsensuurimäärustega vastuolus olevaid väljendusi, kuid domineerima kaldus seisukoht, et ajalehe süü pole veel selge. 21 Loomulikult muutus Jakobson aastal ettevaatlikumaks, manifesteerides vastukaaluks rüütelkondade aktsioonidele aina oma riigitruudust. Aadlilt ei olnud tal tõepoolest midagi head loota: ka edaspidi tegutseti, eriti aktiivselt muidugi Liivimaa rüütelkond, tema suu sulgemise nimel. Ilmselt seetõttu suhtus ta ka ühtse baltluse ideesse suureneva vastumeelsusega ja seda enam, et vene ajakirjanduses hakati, nagu sellest juttu oli, samastama baltlust separatismi ja konservatismiga. Kohe aasta algul alustas Jakobson ülevaates eesti ajakirjandusest ka Harry Jannseni baltluse-idee kritiseerimist ja taunis teravalt tema teesi: kõigepealt baltlane, siis eestlane. Sakala parool on, kirjutas toimetaja, vastupidine: kõigepealt eestlane, siis alles muulane, ja selles arusaamas saavat Sakala ja Eesti Postimees erinema nagu tuli ja vesi. 22 Niisiis kuulutas ta Eesti Postimehele sõja. Hiljem selgitas Jakobson veel, et alles eestluse kaudu saame me baltialasteks ja alles seeläbi tõuseme nõnda auu sisse, et kõikidel rahvaustel ühesugused õigused on Ta süüdistas taas Harry Jannsenit vabameelsete mõisnike lipu all sõdimises, need aga seisvat käredaste üksipoolikult saksa rahvuse põhja peal ning eestlaste ja lätlaste rahvuslikud püüdlused olevat neile nagu kihvt. Demagoogiat õhkub Jakobsoni vihjest Harry Jannseni võimalikule leppimise kaubale mõisnikega, niisiis eesti avalikkuses tollal sageli jutuks olnud toetustele isa Jannsenile rüütelkondade poolt. 23 Harry Jannsen väitis vastu, et Jakobson ei ole aru saanud tema baltlase-mõistest ega austa tõde, sest süüdistus vabameelsete mõisnike lipu alla heitmises on täiesti väär. Juba mulluses Eesti Postimehes, selgitas noor toimetaja, oli ta saksa liberaalide suhtes olnud küllaltki kriitiline, näidates, et neil pole siiski veel piisavalt tahet koostööks eestlastega ega möönduste tegemiseks põliselanikele. Peaks selge olema, kirjutas Harry Jannsen, et ka tema eesmärk on üheõiguslus. Tigestudes iseloomustas nüüd ka tema Jakobsoni kui haiglast natsionalisti, aga ka kui valelikku meest ja teiste teotajat, kes on vististi sõlminud kontrahi kurjuse- 20 Sakala Jakobson mõtleb siin ilmselt ennekõike Urvaste mõisnikku Hermann Samson von Himmelstiernat, kes pahandas tollal oma seisusekaaslasi avalike kriitiliste kirjutistega rüütelkondade poliitika kohta, ründas aga ka Aleksandrikooli asutamisüritust. 21 Vt. lähemalt: S. Issakov, E. Jansen. Võitlus C. R. Jakobsoni Sakala ümber uute andmete valguses. Keel ja Kirjandus 1967, nr. 1, lk Sakala Sakala Tollaste kuulujuttude järgi oli toetuse maksmine rüütelkondade poolt Eesti Postimehele just Harry Jannseni kirjutiste tõttu aastal lakanud. 34 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec2: :38:01

35 Ea Jansen / Baltlus, baltisakslased, eestlased II ga. 24 Baltisaksa pressis äratas eesti lehtede poleemika elavus ja intensiivsus aasta sügisel lausa imestust. 25 Sõnasõda Eesti Postimehe ja Sakala veergudel paisus lumepallina, kuhjusid vastastikused süüdistused, isiklikud inetused ja sarkasmid ning avaldati labasevõitu pilkevärsse. See oli muidugi tunnistuseks eestlaste veel madalast poliitilisest kultuurist. 26 Ühetaoliste ideaalidega meeste mõttetuna näival vaidlusel oli siiski ideelis-sotsiaalne tuum, ehkki teisalt oli kahtlemata tegu ka ajalehtede võistluse ja toimetajate domineerimishimuga. Üht võib öelda: nagu tollane ühiskondlik tegelikkus tõestas, oli eestluseloosungil tugev mobiliseeriv jõud, nagu seda ei saanud olla baltlusel. Baltlus võis sümboliseerida võrdsust, aga ta sümboliseeris ka seda, et sakslastel olid siiski mingid õigused eestlaste maal. Esilepürgivatel uutel sotsiaalsetel jõududel põlisrahvaste seast oli vaja aga toonitada just iseenda tähtsust oma isade maal, et võita endale uus koht päikese all. Sakala üks kaastöölisi rahva seast, Thomas Jaanverk seletas eesti nime tähendust enda jaoks nii: eestlaselt võeti kõik peale tema nime; ja eestlase nime all võib ta võera rahva ikke alt ära päesta ja maad enesele jälle omanduseks osta 27. Ja kui püüda mõista lähemalt Jakobsoni tegelikke poliitilisi plaane ja võimuvõitluse sihte, mida ta naljalt ei avalikustanud, tuleb tõdeda, et need küündisid siiski kaugemale lihtsalt võrdõiguslikkusest. Otsest valgust Jakobsoni mõtetele heidavad küll vaid mõned kirjad Johann Kölerile: ühesugused poliitlised õigused ja tunnustus (saksa) avaliku arvamuse silmis oli talle ettevalmistus peremeheks saamisele. See oli vaid võitlemiste algfaas, mille kaudu võis Jakobsoni arvates võimalikuks saada avalik opositsioon ; eestlasi tuleb juhtida targalt ja kavalalt nagu Bismarck Saksamaad äkki saigi Saksamaast riik aasta suvel ründas Jakobson Harry Jannsenit taas juhtkirjas Eesti Postimehe Baltialasteus. Ta nimetas seda kõige kahjulikumaks unelauluks eesti rahvale ajal, mil meie maa sakslased üliagaralt võitlevad oma Saksa eraõiguste [eriõiguste] ja Saksa keele eest. 29 Juuli lõpul pidas Harry Jannsen omalt poolt vajalikuks oma seisukohti selgitada ja ei saa öelda, et ta suhtumine Balti aadlisse oluliselt erinenuks Jakobsoni omast. Tollal avaldatud juhtkirjadest Eestlased ja sakslased ei leia me enam vaimustust Liivimaa liberaalide üle, vaid nii vana- kui ka vabameelset aadlit süüdistati selles, et nad eestlaste rahvuslikest püüdlustest midagi teada ei taha; leiduvat vaid üksikuid teistsuguse mõtteviisiga inimesi. Põhjus on huvide vastandlikkuses, väitis Harry Jannsen. Aadli ainus püüe on säilitada oma võimu ja oma iseäralist Saksa olemist ja seetõttu polegi loota, et arvestataks rahva huve rahva, kes kui vaenelaps liiga kaua pimedas nurgas seisnud, kummardanud ja kannatanud. Baltia nime pruugitavat kurjasti, eesmärk on see, et kolmes Baltia kubermangus valitseks saksa meel ja keel. Harry Jannsen seadis sellele vastu lausa mässulise teesi: meil on küll kolm kubermangu, aga ainult kaks maad ja rahvast: Eesti maa ja rahvas ja Läti maa ja rahvas. Saksa maad ja rahvast otsitagu Saksa keisririigist. Siinsed sakslased peavad aru saama oma kohustustest Eesti ja Läti maa ja rahva vastu. Vaid sel teel on võimalik rahvaga üheks saada. 30 Ja lõpuks võttis Harry Jannsen kasutusele üsna sõjaka ja ähvardava, eesti ajakirjandusele seni tundmata tooni: ta väitis, et kui sakslased oma eesvalitsuse ihaldust tagasi ei suru, võib lahvatada avalik sõda kodu- 24 Eesti Postimees Loomulikult ei vaielnud toimetajad mitte üksnes baltluse üle, vaid tüliküsimusi oli mitmeid, mis praeguses seoses peavad kõrvale jääma. 25 Vt. nt. Neue Dörptsche Zeitung ; , jm. 26 Vt. lähemalt: E. Jansen, tsit. teos, lk Autor on Harry Jannseni hindamisel mõnevõrra ühekülgne. Sama tuleb öelda baltluse lühiiseloomustuse kohta teoses Eesti ajakirjanduse teed ja ristteed, vrd. lk E. Jansen, tsit. teos, lk C. R. Jakobson J. Kölerile Eesti Kirjandus 1912, lk Sakala Eesti Postimees Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec2: :38:01

36 K Ä S I T L U S E D maa rahvaste ja sakslaste vahel. Ta arvas, et eestlaste rahvalik [rahvuslik] meel on aina selgemaks ja kindlamaks muutunud, keegi ei suuda peatada elujõulise rahva edenemist ja üksnes pime ei märka, et meil on juba olemas üks iseäranis rahvapartei ja vägi, kelle käes on tulevik. Loomulikult ei mõelnud Harry Jannsen mingit illegaalset võitlust, sõnastades vaid veelkordselt tollal kogu kujunevat eesti avalikkust suunava mõtte: eestlased on valmis poliitiliseks eluks ega lepi enam oma senise tõrjutud seisundiga. 31 Tsiteeritud juhtkirjad näitavad, et Harry Jannsen oli tegelikult baltlusest oma varasemas käsituses loobunud. Sellist vastutulekut ja mõistmist, millele veel tema isa oli lootnud, ei leidnud ta sakslaste poolelt, ka mitte Liivimaa liberaalide seast, ja ta toon muutus aina teravamaks. Aga tsensorid vist ei märganud, kuivõrd olid Harry Jannseni sõnad vastuolus ühe autokraatse riigi alama mõtteviisiga ja võib-olla ei mõistnud ka kirjutaja ise, tsaaritruu nagu kõik tolle aja eesti avalikud tegelased, et ta räägib nagu mõne demokraatliku riigi kodanik. Kõik eesti tollased avalikud tegelased kaldusid enne venestamisaega uskuma, et eestlaste emantsipatsioon on kooskõlas õiglaseks peetud keskvalitsuse enda poliitikaga ning et rahvusvähemused Venemaal on sallitud. Jakobsoni silmis ei leidnud aga armu ka noore toimetaja uus radikaalne toon. Sakala toimetaja võis hellitada küll kaugeleulatuvaid poliitilisi plaane, oli aga juba üksnes kõikvõimsate rüütelkondade vaenulikkuse tõttu praktikas siiski ettevaatlik hoolimata usust tsaarivalitsuse õiglusse. Kas siiralt või kalkuleeritult lihtsalt Eesti Postimehe mõju vääramise mõttes hindas ta Harry Jannseni esinemist provokatsioonina. Seda kajastab juba Sakala vastukirjutise pealkirigi Mis üks Sakslane Eesti Postimehes kirjutab ja tekstis on otsesõnu öeldud, et tegu on ühe jesuiitliku Sakslase kirjaga. Jakobson selgitas: tõsi on, et meie rahvapartei on juba olemas, 31 Eesti Postimees Sakala Eesti Postimees ; Neue Dörptsche Zeitung aga vale on väita, et sellel parteil oleks suurt väge. Praegu, kui eesti rahva õigused on alles lapsekingades, on väide, et see partei tervet tulevikku tahab enese kätte kiskuda meie rahvaste kokku ässitamine, kus eestlased kui nõdremad ikka suurema kahju sisse langevad. Nii ässitavat Eesti Postimees võitlusele, mis elu ja surma peale välja läheb. Ja mõneti vana Jannseni laadis kirjutas Jakobson nüüd: Meie Eestlased soovime küll ühesuguseid õigusi tõiste rahvaustega ja loodame neid ka aegamööda saavat, aga kõik võimust enese kätte kiskuda ja Sakslasi Eestlasteks muuta seesuguseid mõtteid võib praegu üksnes hullul olla ehk meie rahva vastalisel 32 Harry Jannsenil, kes sakslaste eestlasteks muutmist polnud ju tegelikult propageerinudki, oli nüüd alust omalt poolt ironiseerida, et Sakala on sakste advokaadiks hakanud. 33 Baltisaksa ajalehti üllatas see nende sõnul omapärane näitemäng eesti ajakirjanduses. Poleemikat iseloomustas lähemalt Neue Dörptsche Zeitung, sedastades, et nüüd siis kaitseb Sakala eesti ja saksa natsionaliteetide lepituse mõtet Eesti Postimehe natsionalistlike rünnakute vastu. Viimane leht olevat defineerinud oma poliitilisi vaateid ootamatul viisil, väites, et meie provintsides on kaks vastandlikku leeri: sakslased ja eestlased-lätlased kui põlisrahvas. Märgati ka Harry Jannseni ütlusi, et meil pole saksa maad ega rahvast ja et elu alles näitab, kellele kuulub tulevik. Sakala aga olevat nüüd tauninud Eesti Postimehe üleskutset võitlusele elu ja surma peale. Tartu saksa ajaleht ironiseeris: meie jääme rahulikuks ja vaatame, mida Sakala ja Eesti Postimees meie vaese väikese saksa kogukonna saatuse kohta suvatsevad otsustada. 34 Vaidlused baltisaksa ja eesti ajakirjanduse vahel olid aastate lõpul algul, pärast Sakala ilmumist, saanud tavaliseks asjaks. Ometi oli saksa avalikkusel sellal suuremaid muresid kui eesti või läti ajakirjanduse lapselike poliitiliste eneseavalduste pärast erutuda: palju ohtlikumana tundusid vene natsionalistlike ajalehtede taasalanud rünnakud, millest eelnevalt ka mõnevõrra juttu oli aastast, kui eestlaste avalik tegevus seltside ja ajalehtede kaudu veelgi elavnes, 36 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec2: :38:02

37 Ea Jansen / Baltlus, baltisakslased, eestlased II tõusis eesti ajalehtede kriitika taas teravamalt päevakorda aastal langes järjest Eesti Postimehe lugejate, tähendab, trükiarvude ja tellimiste arv ning kasvas poolehoid Sakalale. 35 See võis olla üks tegureid, mis Harry Jannseni toimetamisindu halvas. Baltluse idee oli muide vahepeal võlunud näiteks ka Perno Postimehe toimetajat Jaan Lippu, kes aga samuti sellest lahti ütles. 36 Novembrikuus 1880 sai isa Jannsen halvatuse, tema tegevusel ajakirjanikuna oli lõpp ja ka Harry Jannsen loobus Eesti Postimehe toimetamisest. Tema ja ta vend Eugen kutsusid Eesti Postimehe toimetajaks aastast Ado Grenzsteini. Too esinenud ärritava teravuseta 37 mida eelmise toimetaja kohta ei saanud ütelda. Jakobson, õiendanud vahepeal pikalt ja tüütult oletatavaid arveid Eesti Postimehega, pidas vajalikuks avaldada ühes aasta Sakala lõpunumbritest juhtkirja, milles ta selgelt ja löövalt sõnastas eestlaste võrdsustaotluse. Missugused meie poliitika õigused praegu on, seda teab igaüks see olek on meile Eestlastele teutav ja iga aus Eestlane püüab temast välja peaseda, kirjutas Jakobson. Ta lisas oma tuntud sõnad: Meie ei saa mitte aru, mikspärast meil Eestlastel, kes meie oma enese maal elame, niisama poliitika õigust ei pea olema, kui Sakslastel, kes meie sekka hiljem on elama asunud. Sakslased olid saanud loa eestlaste maal rahulikult elada, et aga Eestlasi pea orjadeks maha rusuti, selle tõttu on meie maal seitse sada aastat võitlemine järjeste edasi kestnud ja ei saa enne lõppema, kunni Eestlaste ja Sakslaste vahel poliitika õiguse kaalud jälle ühetasa on. Võitlesid aga vanasti toored väed, siis võitlevad nüüd vaimud, kirjutas Sakala toimetaja. 38 See on ehk heaks kokkuvõtteks kogu eesti rahvusliku leeri taotlustest tema poliitilise elu algfaasis. Huvitav on vast see, et Jakobson kasutas siin ilmselt Garlieb Merkeli kaudu omandatud ühiskondliku lepingu teooriat sakslased olid kooselu-lepingut rikkunud ega tahtnud seda hüvitada. See oli siis Jakobsoni teoreetiliste mõtiskluste järgi takistus ka ühtse balti rahva teokssaamisele. Niisiis, eesti juhtivate ajalehtede viimased kokkupõrked aastal tõestavad veelkordselt, et erilist sisulist erinevust nende kahe, Jakobsoni ja Harry Jannseni poolt esitatud seisukohtade vahel polnudki. Silma torkab see, et noor Jannsen kirjutas pikalt, sagedaste kordamiste ja ümberütlemistega. Ta stiil sarnanes tollaste baltisaksa ajalehtede stiiliga. Ka Jakobson harrastas sõnarohkeid seletamisi, võis aga, nagu ka äsjaesitatud manifestist nähtub, olla ehtne publitsist-agitaator. Die Heimath Harry Jannsen siiski ei taandunud avalikest vaimuvõitlustest ja ta ongi ajaloolasele huvitav vast ennekõike seetõttu, et ta asutas aastal Tallinnasse saksakeelse päevalehe Die Heimath. Selle ajalehe asutamislugu ootab käsitlemist ajakirjandusajaloolisest aspektist, praegu peatugem lühidalt vaid selle sisul. Kuna Die Heimathi eluiga oli lühike, ei saa väljaannet sotsiaalse mõjukuse poolest võrrelda enamiku teiste eesti ega saksa ajalehtedega. Kuid Harry Jannseni ettevõtmine oli haruldaselt julge: asuda võistlusse (ja nagu selgus, ka võitlusse) selle linna kahe oma aja kohta mahuka saksa päevalehega, kes läksid ühes rivis Tartu, Riia ja Peterburi saksa lehtedega. Sellisena oli Die Heimath uus ilming tollase, alles kujunemisel oleva eesti avalikkuse jaoks. Eesti ajakirjandusloolased on Harry Jannseni ajalehte maininud vaid põgusalt ja seda on hinnatud kui saksakeelset, aga eestimeelset väljaannet Vrd. tabel: J. Peegel jt. Eesti ajakirjanduse teed ja ristteed. Eesti ajakirjanduse arengust (XVII sajandist XX sajandini). Tartu, Tallinn, 1994, lk. 327; M. Kahu. C. R. Jakobsoni Sakala levikust. Keel ja Kirjandus 1964, nr. 3, lk Tiraažide täpne kindlakstegemine on raske; Sakala puhul on küll säilinud tellimisraamatud. 36 Eesti ajakirjanduse teed ja ristteed, lk Neue Dörptsche Zeitung jm. 38 Sakala Vrd. Eesti biograafiline leksikon. Tartu , lk. 167; Eesti ajakirjanduse teed ja ristteed, lk Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec2: :38:02

38 K Ä S I T L U S E D Suure Eesti kultuuriloo üldkäsitluse autorile Ilmar Talvele aga on jäänud mulje, et just ajalehes Die Heimath propageeris Harry Jannsen eri rahvusi ühendavat baltluse ideoloogiat. 40 Kuidas siis lugu tegelikult oli? Noor ajakirjanik astus oma ajalehega ärevasse aega. Kui baltisaksa ajalehed süüdistasid eesti rahvuslikku pressi rahva üleskihutamises, siis väga vale see ju ei olegi küsimus on ainult selles, mille nimel agiteeriti ja mis oli selle taga. Eesti ühiskonna areng oli viinud selleni, et uued ühiskondlikud jõud tundsid vajadust end teostada, hakates kasvava julgusega nõudma reforme oma hädade leevendamiseks. Avaliku aktiivsuse lipukirjaks olid üheõiguslus ja rahvuslus. Iseäranis suure nördimuse tekitas baltisaksa avalikkuses eestlaste esimene iseseisev teadlik poliitiline aktsioon see oli eesti seltside saatkonna sõit keiser Aleksander III juurde aasta suve hakul ja memorandumi esitamine valitsusele reforminõuetega, millest loodeti agraarolude revideerimist ja eestlaste õiguste laiendamist. Nüüd muutus ka eestlaste rahvuslik agitatsioon ja rahva aktiivsus baltisaksa avalikkuse jaoks probleemiks omaette ja hakkas tunduma ohtlikuna, seda peeti kas siis vene nihilistide või valitsuse enda salakavala kihutustöö viljaks. Igatahes algas sellest ajast, öelgem Harry Jannseni sõnadega, saksa ajakirjanduse ennekuulmatu ründesõda (Angriffskrieg) eesti ja läti rahva vastu. Ja just see jätkuv sõda õõnestas sümpaatiat privilegeeritute vastu, mida põlisrahvaste intelligentsi seas veel ehk leidus, väitis Harry Jannsen. 41 Küllap kehtis see ka Harry Jannseni enda kohta. Olukorda teravdasid tollal mõned kehviktalurahva ja linnatööliste spontaansed kogunemised, kus nõuti hingemaad, samuti mõisarehtede-küünide süütamised, ka teadmata, kelle poolt sooritatud atentaat Kanepi pastorile Holstile. Kuritööd ja ekstsessid kuigi on veel küsimus, kas neid aastal tegelikult rohkem oligi kui varasematel või hilisematel aastatel pandi nii Balti aadli kaebekirjades valitsusele 42 kui ka baltisaksa ajalehtedes nooreestlaste (nagu saksa avalikkuses eesti rahvuslikke liidreid enamasti nimetati) ässitustöö arvele. Friedebert Tuglas nimetas omal ajal selliseid juhtumeid kõhklematult sakslaste provokatsiooniks. 43 Harry Jannseni ajalehe missiooniks aastal saigi suurelt osalt just avalik kaitsesõda eesti rahva väärikuse, mõistlikkuse ja õiguste nimel laimu vastu, millega balti press kõige rahvusliku meie provintsides üle puistab ja just sellega ise rahvuslikku vihavaenu õhutab. 44 Suurimat laimu ja hullemaid süüdistusi ei saa välja mõeldagi kui need, mida baltisaksa press eestlaste vastu esitab, kirjutas Harry Jannsen, rahvuslikest ajalehtedest tehakse suvalisi väljavõtteid vääras tõlkes, et nende abil tõestada eestlaste mässulisust. Süütamised, atentaat Holstile ja kõik muu võimalik näiteks ühe üliõpilaskorporatsiooni kommersikalesside pildumine kividega Tartu lähistel pannakse eesti rahvuslaste arvele ning ühegi tõendita süüdistatakse neid sotsiaaldemokraatias ja nihilismis. 45 Tegu on teadliku kahtlustamispoliitikaga (Verdächtigungspolitik), väitis Harry Jannsen Läänemere provintsidest on maalitud kohutav pilt: punane kukk lehvitab tiibu kogu Liivimaa ja Kuramaa kohal, ohus on kord ja omand, konkreetseid andmeid kuritööde või vägivallategude kohta aga seejuures ei esitata. 46 Puudub ametlik materjal, mis tulekahjude sagenemist võiks tõestada ja näidata, et Balti provintsid on sattunud hädaolukorda, kirjutas Harry Jannsen tagasivaates aastal. Selleks ajaks oli baltisaksa press juba mõnevõrra kainenenud ja Die Heimathi toi- 40 I. Talve. Eesti kultuurilugu keskaja algusest iseseisvuseni. Tartu, 2004, lk Die Heimath Vt. lähemalt: H. Kruus. Liivimaa rüütelkonna võitlus eesti rahvusliku trükisõna vastu aastail Eesti ajaloost XIX sajandi teisel poolel ndad aastad. Tallinn, lk F. Tuglas. Eesti Kirjameeste Selts. 2. tr. Tallinn, 1957, lk Die Heimath Die Heimath Die Heimath Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec2: :38:02

39 Ea Jansen / Baltlus, baltisakslased, eestlased II 47 Die Heimath Die Heimath Die Heimath Die Heimath Die Heimath Die Heimath Die Heimath Die Heimath Die Heimath Vt. selle kohta: R. Saard. Eesti rahvusest luterliku pastorkonna väljakujunemine ja vaba rahvakiriku projekti loomine Helsinki, 2000, lk metaja arvas, et saksa ajalehed kohkusid lõpuks ka ise oma agitatsioonist, mille kohaselt siinmail rahvusluse sildi all toimisid anarhia, sotsialism ja revolutsioon. 47 Oligi ju ebaloogiline, kui ühelt poolt kujutati valitsuse ja vene avalikkuse ees Balti seaduskorda ja agraarolusid igati ideaalseina, teisalt aga hädaldati, et rahvas on lausa mässamas. Samal ajal käis Liivi- ja Kuramaal N. Manasseini juhitud senaatorirevisjon baltisaksa asutiste ja seaduste kontrollimine, mille olid esile kutsunud suuresti just Balti aadli enda kahtlustused rahva käärimise suhtes. Valdades võttis sellal tõepoolest maad erakordne elevus, senaatoriametnikele esitati lugematuid kollektiivseid palvekirju ja avaldusi üksikisikutelt. Kõik see aga toimus legaalselt ja rahulikult. Revisjon äratas nii rahvahulkades kui ka kõigi eesti avalike tegelaste seas nende grupihuvidele-kuuluvusele ja omavahelistele hõõrumistele vaatamata lootuse, et riigivalitsus nüüd võtab tõepoolest ette reforme, mis on kasulikud eestlastest alamrahvale. Sama lootis ka Harry Jannsen. Neue Dörptsche Zeitung heitis Harry Jannsenile peagi ette, et see on lahti öelnud oma varasemast baltlase-positsioonist. 48 Kuidas muutumisega ka lugu polnud, torkab silma, et oma uue ajalehe veergudel kasutab noor Jannsen nimetust baltlane tõepoolest üksnes baltisakslase tähenduses. Vanameelsuse poolest eriti silma paistnud tegelasi nimetas ta veel ultrabaltlasteks või vanabaltlasteks ja need olid tema meelest jäänudki vaid kolonisaatoriteks. 49 Ja Harry Jannsen deklareeris: Roostetanud kolonisaatorlus on meile täielikult ja igati vastuvõtmatu. 50 Ta leidis, et baltisaksa eliit tahab tänini olla maa juht ja on hädas, et temasse ei suhtuta enam küllaldase pieteediga. Juht ja vastutaja peaks aga selgesti nägema maa arenguülesandeid ja olema suuteline teisi õpetama. Ent õpetatavaid tuleb ka tunda ja austada, siinsed sakslased pole aga kunagi austanud meie rahvast ja näevad temas tänini üksnes talupoegi 51 või siis Hegeli järgi rahvakildu (Volkssplitter), kellel pole tulevikku. 52 Oma endise armastatu, aadelliku liberalismi suhtes sõnastas Harry Jannsen oma lõpphinnangu nii: see vool ei ole siiski suutnud lahti ütelda privilegeeritute traditsioonidest. 53 Saksa kasvatusega Harry Jannsen oli veendunud luterlane, kellele protestantism oli identne vaimuvabadusega, ometi oli ta teravalt kriitiline Balti luteri kiriku kui aadli mõju all oleva institutsiooni suhtes. Ta kritiseeris korduvalt mõisnike patronaadiõigust ja leidis, et siin ei hoita lahus kirikut ja poliitikat kantslitest jutlustatakse nooreestlaste vastu ning eesti ja läti pressi kujutatakse kõige süngemates värvides kas see on vaimulike ülesanne? Koguduste ja pastorite praeguse vahekorra juures sammume me vastu kriisile, kirjutas Die Heimath. Meie aeg sarnanevat sellega, mil paavstlus võitles vägivallaga reformatsiooniliikumise vastu. 54 Eesti- ja saksakeelse pressi tähelepanu köitis tollal Lihulas aastal alanud spontaanne õigeusku siirdumise laine; Die Heimathis toodud kirjasaatja arvamuse järgi oli selle põhjuseks just ennekõike luteri pastorite suhtumine oma kogudustesse. 55 Tõepoolest, luteri kirik võinuks olla ja mõneti ju oligi põlisrahvaid ja kohalikke sakslasi ühendav tegur. Kuid maise, kehtivasse seisuslikku süsteemi kuuluva struktuurina ei suutnud temagi edasi viia ühe ja ühtse Balti rahva loomist. Seetõttu algasid 19. sajandi lõpukümnendeil vaimselt iseseisvuvates kogudustes patronaaditülid ja aegapidi ka võitlus kogu kirikukorralduse muutmiseks nn. Eesti vaba rahvakiriku loomiseks. 56 Juba Die Heimathi esimene number pahandas teisi saksa ajalehti sellega, et kohalike teadete rubriigid olid pealkirjastatud Eestimaa ja Lätimaa Eesti-, Liivi- ja Kuramaa asemel. Siin kajastus Sakalas ja aasta märgukirjas leiduv taotlus ühendada eestlaste ja lätlaste alad omaette etnilisteks kubermangudeks. Muidugi oli see vana rüütelkondliku Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec2: :38:02

40 K Ä S I T L U S E D 57 Die Heimath , 58 Die Heimath Die Heimath Sakala Die Heimath Die Heimath Die Heimath Nt. Die Heimath Die Heimath valitsemissüsteemi vastu sihitud reformiettepanek baltisaksa võimukandjatele ja avalikule arvamusele ebameeldiv, kuna selles arvati peituvat (ja tegelikult ju peituski) suund põlisrahvaste iseolemisele. Ka muidu mõõdukam Revaler Beobachter süüdistas Harry Jannsenit, et see on kahe rahvusliku kubermangu idee nooreestlastelt üle võtnud. 57 Die Heimathi sisu näitab, et Harry Jannsen tõepoolest oli nooreestlane. Ta ühines nende elust endast välja kasvanud populaarsete reforminõuetega, mis olid esitatud aasta märgukirjas ning leidusid ühtlasi lugematutes avaldustes ja palvekirjades Manasseinile aasta revisjoni ajal. Vastandina saksa pressi kujutlusele spetsiaalsetest palvekirjade-fabritseerijatest revisjoni ajal läbib Harry Jannseni sõnavõtte mõte, et palved ja nõuded kajastavad rahva rahulolematust, mis pole sugugi vaid üksikute nooreestlaste ässitustöö vili. Olevik on rõhuv ja meie ühiskond tunneb vajadust end ümber organiseerida. 58 Sellest siis ka tuhanded ja tuhanded kaebused ja ettepanekud senaatorile. Ka oli Die Heimath solidaarne eestikeelsete ajalehtedega ja väitis, et üksteise vaenamisele vaatamata kõnnivad nad ühte ja sama rahvuslikku teed välja arvatud Tallinna Sõber (Eestimaa rüütelkonna väljaanne, Harry Jannseni sõnul ultrabaltlaste eestikeelne organ) ja Ristirahva Pühapäeva Leht (Eestimaa konsistooriumi väljaanne). Nii see enne aktiivse venestuse algust aastate teisel poolel ka oli. Hoolimata tollastest konfliktidest rahvuslaste endi seas tegi Harry Jannsen kokkuvõtte, et meie provintsides eksisteerib vaid kaks leeri. Üht neist võib nimetada rahvuslikuks, teist Balti leeriks ja vaevalt leidub meil ühtainustki inimest, kes nendevahelist sügavat mentaalset vastuolu (den tiefen Gegensatz der Gemüther ) eitada võiks. Lõhe provintsiaalses perekonnas süvenevat päev-päevalt. 59 Teiste rahvuslike ajalehtede poolt võeti Die Heimath vastu sõbralikult. Ka kõige ägedama nooreestlase ja Harry Jannseni senise oponendi Jakobsoni poolt tervitati uut saksakeelset ajalehte Tallinnas rõõmuga ta olevat nõnda kirjutatud, kuidas meie paremat ei või tahta... Et tõised Saksakeele ajalehed meie maal nagu kullid kohe Heimathi kallale langesivad on kõige paremaks tunnistuseks uuele ajalehele, öeldi Sakalas. 60 Harry Jannsen ei olnud küll päris nõus Sakala kiitusega meelemuutuse puhul ja väitis, et oma põhimõtteid ta tegelikult vahetanud ei ole. Peamine tema sihtidest, üheõiguslus, oli tõepoolest ikka sama, ühtse Balti rahva ideaalist oli ta tegelikult loobunud juba aastal. Selle perioodi kokkupõrked ja vastastikused teotused matsid mõlemad mehed nüüd maha. Ja kui Jakobson aasta kevadel ootamatult suri, kirjutas Harry Jannsen oma nekroloogis: väär oleks meenutada eksimusi, mis on inimnatuurile üldomased. Peamine on, väitis Harry Jannsen nüüd, et Jakobson pani ühiskonnaelu kiiremini liikuma ja pühendas kogu oma energia isamaaliste küsimuste selgitamisele; me kõik oleme temalt midagi õppinud. 61 Die Heimathi toimetaja võttis oma kaitse alla näiteks ka töölisküsimuse puudutamise pärast hukkamõistu pälvinud Jaak Järve ajalehte Virulane 62 kui ristisõjaks ühinenud Rigasche Zeitung, Neue Dörptsche Zeitung, Revalsche Zeitung ja St. Petersburger Zeitung leidsid Järve ajalehe veergudelt veel ohtlikumat sotsialismi, kui see end ilmutas Saksamaal. Siis meenutas Harry Jannsen neile Bismarcki, kes ometi taotleb poolehoidu ka töölistelt ja on välja astunud liberalismi ja kapitalismi hoolimatuse vastu. 63 Virulase kombel pööras Die Heimath tähelepanu maatute olukorrale, mis tõepoolest oli Balti agraarühiskonna valupunkte. 64 Manasseini revisjoni lõppedes tekkis küsimus, mida siis keskvalitsus tegelikult ette võtab, ja koos ülejäänud eesti avalikkusega oli Harry Jannsen lootusrikas. Ta väitis, et meie rahvas ei pea aadlikorporatsioone riigiorganiteks ega oma seaduslikeks ülemusteks, vaid tunnistab ainult ja üksnes riigivalitsust. 65 Va- 40 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec2: :38:02

41 Ea Jansen / Baltlus, baltisakslased, eestlased II litsuse ja rüütelkondade huve teravalt vastandades oli Die Heimath ikka valitsuse poolel aasta algul tsiteeris ta ajalehte Novost: Manasseini raport on valminud ja loodame, et balti küsimus nüüd lõplikult lahendatakse valitsuse põhisuuna, ühtlustamise ja sulandamise vaimus, ehkki see on õiguskorra ja sotsiaalse süsteemi erinevuste tõttu küllaltki raske. 66 Toetades valitsuse ühtlustamispoliitikat, arvas Harry Jannsen aga, et nii riigi praktilised poliitilised huvid kui ka valitsusele omane õiglus sunnivad teda arvestama ka eesti rahvuslaste soove. 67 Unifitseerimispoliitikat ei käsitatud assimileerimispoliitikana. Vene vabameelsemad ajalehed, mida Harry Jannsen hoolega luges ja sageli oma lehe veergudel refereeris, kinnitasid tema häid lootusi. Oli aga ka pahaendelisi märke aastal tuli Harry Jannsenil maha pidada duell venestusmeelseks muutunud Riia vene ajalehega Rižski Vestnik. See avameelitses: eestlased ja lätlased tahavad kohaliku valitsuse kiskuda vaid enda kätte, riigivalitsusel aga on oma huvid ja ta ei kavatse eestlastele ja lätlastele heategusid tegema hakata. Harry Jannsen süüdistas vene lehte pahatahtlikus rünnakus eestlaste ja lätlaste vastu ning selgitas, et põlisrahvaste eesmärgid on tagasihoidlikud: nad ei taha muud, kui vaid kommunaalasjade ajamisel osaleda, mis kuulub ka valitsuse kavadesse. Die Heimathi toimetaja tunnistas vene keele kui riigikeele ülimust, avaldas aga lootust, et ka eesti ja läti keelele jäävad oma õigused. Ta juhtis aastal korduvalt tähelepanu sellele, et alles hiljaaegu oli riiginõukogu otsustanud, et riigi- ja justiitsasutused Balti provintsides peavad vastu võtma kaebusi ka kohalikes keeltes, selle korralduse oli ka keiser kinnitanud. Tegelikkuses oligi Baltimail juba välja kujunenud kolme kohaliku keele 66 Die Heimath Die Heimath Die Heimath Vt. näit. Virulase refereeringut Die Heimath Die Heimath Eesti biograafiline leksikon, lk Die Heimath Revaler Beobachter kasutus, nagu väitis Harry Jannsen. 68 Keelelist venestamist sellisel kujul, nagu see aasta kurikuulsate ajutiste määrustega algas nimelt venekeelset õpetust rahvakoolides ei uskunud tollal küll ükski eesti avalik tegelane. 69 Samas ei kujutlenud Harry Jannsen näiteks eesti keele kasutust gümnaasiumides, mille üleviimine venekeelsele õpetusele tulevikus oli tema meelest paratamatus ja võis tulla provintsidele ainult kasuks. 70 Harry Jannseni ajalehe retseptsiooni kohta on vähe andmeid. A. Jürgenstein on oletanud boikotti, 71 kuid see vajab veel tõestamist. Ilmselt lugesid Die Heimathit siiski nii eestlased kui ka sakslased, sõbrad ja vaenlased. Kuid kui palju seda loeti ja missugusele auditooriumile Harry Jannsen täpsemalt apelleeris, pole selge nagu ka see, mida ta õieti lootis saavutada. Oli ta ju ise nagu eespoolsetestki ridadest nähtub pettunud saksa eliidi reformivalmiduses. Die Heimathi toimetaja ütles korduvalt, et tema eesmärk on aus, avalik mõttevahetus, offenes Gespräch, mis õhutaks inimesi ise mõtlema ; ilmselt arvas ta, et selline vaidlus võib ehk äratavalt mõjuda teatud kihtidele sakslaste seas. Ta on kirjutanud ükskõiksete kihist, kelle all ta põhiliselt mõtles saksa linnakodanikke, ka on ta ikka oma kirjutistes esile tõstnud nagu seda tegid kõik eesti ajalehetoimetajad vaba- ja õilsameelseid ning rahva seas populaarseid mõisaomanikke või ka pastoreid, lootes seega privilegeeritutele omastest eelarvamustest vabanenud valgustatud-humanistlikele indiviididele. Samal ajal oli Harry Jannsen nimetatud ükskõiksete suhtes irooniline: nad on rahul, kui nad on hästi hommikust söönud ja mõne eduka äritehingu sooritanud, muu neid ei huvita. 72 Aga ehk keegi siiski võttis kohvitassi või tollal saksa klubides moes olnud punšiklaasi kõrvale kätte Die Heimathi? Mis aga vabameelsetesse baltisaksa literaatidesse puutub, siis oli iseloomulik Revaler Beobachteri toimetaja Eugen Heubeli reaktsioon: ta väitis, et Harry Jannsen ei ole oma aadlivastasele hoiakule vaatamata talle sümpaatne, ja nimelt oma selgelt deklareeritud eestluse pärast. 73 Ometi oli tegu kõige reformi- ja eestlassõbralikuma saksa ajalehe toimetajaga. Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec2: :38:02

42 Ea Jansen / Baltlus, baltisakslased, eestlased II Olud ei olnud Harry Jannseni kui andeka, hea tahtega ja targa, aga ilmselt ka püsimatu loomuga noore ajakirjaniku jaoks soodsad. Igatahes jõudis ta aastal Die Heimathit Tallinnas välja anda veel 20 numbrit, siirdus siis Riiga, ja samanimelist ajalehte hakkas seal aastast välja andma Friedrich Grosswald. On ehk mõneti üllatav, et Harry Jannsen töötas vahepeal Riias vanabaltlaste ajalehtede Düna-Zeitung ja Rigasche Zeitung toimetustes. Siis sai temast, tegelikult üsna loogiliselt, riigiametnik, kõigepealt muide Liivimaale venestusreforme teostama saadetud kuberneri Mihhail Zinovjevi kantselei direktori abi. 74 C. Mothander. Parunid, eestlased ja enamlased. Tallinn, 1998, lk Samas, lk Võtkem lõpuks väga lühidalt kokku see, mis puudutab mõiste balti-baltlane-baltlus saatust. Niisiis segase geneesiga topo- ja etnonüümist sai 19. sajandil, Venemaa provintsides Mare Balticumi idarannikul sealse vana korra muutumise aegadel mitmete ühiskondlik-poliitiliste nähtuste sümbol. Termin oli seotud vabameelsete ideedega ja tähistas seisuste võrdsust, aga ka kõigi etnoste võrdsust. Selles kajastus unistus eri kihtide ja rahvusgruppide koostööst ja integratsioonist, nad pidid olema võrdsed osalised selles eripärase näoga kultuuriruumis Vene impeeriumi äärealal. Kaunid ideed põrkasid aga karmi tegelikkuse vastu, eri inimgruppide eri huvide vastu. Seda näitavad ülalkäsitletud võitlused Balti avalikkuses. Et eestlaste loosungiks jäi siiski eestlus, mitte baltlus, oli ajalooline paratamatus et sõbralik kooselu ja tõeline partnerlus teiste rahvusgruppidega ühiskonna eri tasanditel oleks võimalik, pidi eestlaskond kõigepealt taotlema iseenda kui uue rahvuskoosluse emantsipatsiooni. Huvitav on see, et võrdseid õigusi baltisakslastega ei saavutatud tsaariaja lõpuni, küll aga saadi aastal kui Jakobsoni väljendust kasutada maa peremeheks. 20. sajandi alguses jäi baltlane ikkagi tähendama vaid praeguse Eesti ja Läti kunagisi saksa ülemkihte. Carl Mothander näiteks kasutab oma hästituntud memuaarides esimesest iseseisvusajast seda sõna täie endastmõistetavusega just kohalike sakslaste kohta kas või rõhutades, kuivõrd hindamatu (kultuuri)pärandi on baltlased jätnud eestlastele ja lätlasele, kaitstes neid venestumise eest. 74 Need on samasugused mõtted nagu Hermann von Keyserlingil. Kuid Mothanderiaegsed eestlased olid veel kaugel sellest, et seda missiooni tunnustada, ja sotsiaalsete juurtega mentaalne lõhe andis end esimesel iseseisvusajal ikka veel teravasti tunda kui ka parunessid Meyendorfid müüsid nüüd turul talukaupa nagu tavalised perenaised. 75 Eesti avalikkus ei saanud veel unustada, et vastukaaluks eestlaste ja lätlaste rahvusriikidele olid rüütelkonnad püüdnud asutada oma baltisaksa riiki. Samas võimaldas Eesti kultuurautonoomiaseadus sõbralikku, normaalset koostööd ja kujunesid eeldused edenevaks integratsiooniks. Rahulik areng aga katkes. Ja kui rääkida tõemeeli kolme Venemaa provintsi rahvaste kokkukuuluvusest, tegelikust Balti ühtsusest, siis seisneb see ennekõike eestlaste, lätlaste ja baltisakslaste ning ka siinsete väiksemate etniliste gruppide vastastikustes kultuurimõjudes. Eestlaste praegune kultuur sündis tema vana etnilise kultuuri ja euroopalikule kirjakultuurile omaste, baltisakslaste vahendatud institutsioonide ning ideede koosmängust. Paljude keerukate ajalooliste asjaolude tõttu ei suutnud venestamise pealetung aastate teisest poolest selle kultuuri kujunemist peatada ega ka kogu Balti regiooni majanduslik-ühiskondlikku ja keelelis-kultuurilist eripära hävitada, kui see ühtsus ka seestpoolt vaadates oli mitmekihiline ja vastuolurikas. Ea Jansen ( ) Lõpetas 1949 TRÜ ajaloolase-arhivistina. Töötanud TA Ajaloo Instituudis. Ajaloodoktor Põhilised uurimisalad: eesti rahvuse kujunemine ja rahvuslik liikumine, venestamisaeg ndatel. 19. sajandi kultuuri- ja sotsiaalajalugu, ka baltisaksa kultuuri ajalugu. 42 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec2: :38:02

43 K Ä S I T L U S E D Propagandatalitus Eesti Vabariigis Laura Vaan esti Vabariigis tegutses nn. vaikiva oleku E aastail, , riikliku propagandaga tegelev ja informatsiooni kontrolliv asutus, mis on tuntud propagandatalituse nime all. Selle talituse olemust ja tegevust pole ajalookirjanduses seni kuigi palju käsitletud. Käesolev artikkel annab ülevaate talitusest kui institutsioonist sellega seotud seadusandlusest, funktsioonidest ja töötajaskonnast. On vaieldud, kas propagandatalituse rajamine oli Konstantin Pätsi idee või anti talle vastavat nõu. Oskar Looritsa väitel kõneles Päts temale juba 17. juunil aastal, et Eestis oleks riikliku ja rahvusliku mõtteviisi süvendamiseks vaja teha järjekindlamat propagandat ning sel eesmärgil tuleks luua spetsiaalne talitus. Ühtlasi pakkus ta Looritsale loodava talituse juhi kohta ning oli väga üllatunud tolle keeldumise üle. Samas oli Loorits sellise asutuse loomise idee suhtes positiivselt meelestatud, pakkudes välja, et see võiks olla iseseisev propagandaministeerium, mille olulisimaks ülesandeks oleks välispropaganda rahvuslike kultuurisaavutuste tutvustamine nii lähemate naabrite keskel kui ka kogu Euroopas. 1 Teiselt poolt on arvatud, et propaganda- talituse loomise mõtte algataja oli ülirahvuslikult meelestatud siseminister Karl Einbund, kes selle asutuse abil soovis avalikkust ja rahva meeleolusid tugevama kontrolli alla saada ning ühtlasi demonstreerida Pätsile oma kasulikkust ja sobivust peaministriks. 2 Einbund mängis kahtlemata väga olulist rolli propagandatalituse ülesehitamisel ja selle tegevussuundade määramisel. Mitmed autorid on püüdnud leida eeskujusid, millele toetudes Eestis propagandatalitus loodi, kuid üksmeelele pole jõutud ning rohkem on levinud arvamus, et see asutus oli siiski üsna kodukootud. Sellegipoolest on eeskujudena pakutud nii Saksamaal aastal loodud Joseph Goebbelsi juhitud propagandaministeeriumit 3 kui ka Vene tsaaririigi Trükiasjade Peavalitsuse juures töötanud informatsioonibürood. 4 Viimase arvamuse kinnituseks tuuakse fakt, et Eesti tollased riigitegelased olid oma poliitilise koolituse saanud Vene tsaarirežiimi tingimustes ja tundsid seega põhjalikult selle valitsemismeetodeid. Nii olevat ka Pätsi loodud teabeteenistus kujunenud Peterburist kodumaale saabunud ja sealsete kogemustega optantide pinnasest. 5 Tagantjärele võib arvata, et propagandatalituse rajajad võisid saada mõlemast riigist kaudseid mõjutusi, kuid ilmselt ei võetud kummastki otsest eeskuju. Propagandatalitus oli Eesti tingimustes küll uudne asutus, kuid sel leidus siiski aastakümnetagune eelkäija. Pärast aasta 1. detsembri kommunistide riigipöördekatset loodud valitsuses oli teiste hulgas ametisse seatud portfellita minister (Karl Ast), kelle ülesannete hulka kuulus muu hulgas valitsuse tegevuse propageerimine. Portfellita propagandaministri ametikoht kadus koos Jaaksoni valitsuse lagunemisega. 6 1 O. Loorits. Eesti ajaloo põhiprobleemid. Iseseisvuslaste kirjavara 1955, nr. 11, lk W. Tomingas. Mälestused. Vaikiv ajastu Eestis. Tallinn, 1992, lk Das Reichsministerium für Volksaufklärung und Propaganda. Vt. nt. W. Tomingas. Mälestused, lk. 430, Оsvedomitel noe Bjuro. 5 A. Roolaht. Nii see oli Kroonika ühest unustuseliiva maetud ajastust. Tallinn, 1990, lk Õ. Elango, A. Ruusmann, K. Siilivask. Eesti maast ja rahvast. Maailmasõjast maailmasõjani. Tallinn, 1998, lk. 460; A. Roolaht. Nii see oli, lk Põhjalikumalt on teemat käsitlenud Kristi Musteikis oma aastal valminud peaseminaritöös Portfellita minister ja propaganda Eestis (käsikiri TÜ ajaloo osakonnas). Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec2: :38:02

44 K Ä S I T L U S E D 1. Kolme nime all 1.1. Valitsuse Informatsiooni ja Propaganda Talitus 26. septembril 1934 allkirjastas riigivanem dekreedi uue valitsusasutuse, Valitsuse Informatsiooni ja Propaganda Talituse (VIPT) loomise kohta. Seadus määratles selle eesmärgid ja ülesanded: informatsiooni andmine valitsuse ja riigiasutuste tegevuse kohta ning riikliku ja rahvusliku propagandatöö korraldamine. Nende ülesannete täitmiseks oli talitusel õigus suhelda kõigi riigi- ja omavalitsusasutuste ning seltskondlike organisatsioonidega. 7 Talitusest pidi kujunema laiade volitustega, informatsiooni hankiv, kontrolliv ja edastav asutus, mille juhatajal olid selle juhtimisel ministri õigused. Ametlikult väideti, et vajadus valitsuse informatsiooni- ja selgitusasutuse järele, mis oli end tunda andnud juba pikka aega, kasvas eriti pärast kaitseseisukorra kehtestamist ja poliitiliste erakondade tegevuse katkestamist, sest sellega kadus oluline lüli rahva ja võimu vahel. Nii ajakirjanduses kui ka kodanike poolt olevat seepärast korduvalt avaldatud arvamust, et koostöö valitsusasutuste ja ajakirjanduse vahel peaks olema tihedam: Alatise täieliku ülevaate andmine rahvale oma tegevusest ning kavatsusist on meie oludes iga Valitsuse kohus. See pole kaugeltki mitte ainult Valitsuse sammude ametlik kaitsmine ja õigustamine, vaid eeskätt tuleb selles näha Valitsuse lojaalset aruannet avalikkusele ning rahvale, kelle huvides ja kelle nimel ju Valitsus töötab. See aitab kaasa mitte üksi Valitsuse töö tutvustamiseks, vaid ka laiemate ringide loovaks osavõtuks riigielu ehitamisel. Informatsiooni- ja propagandakorralduse ellukutsumine oli tingitud neist mõlemaist nõudeist ja seega Valitsuse Informatsiooni ja Propaganda Talitus seisab otseselt rahva teenistuses. 8 Tõsiasja, et propaganda korraldamiseks kutsuti ellu täiesti uus riigiasutus, põhjendati asjaoluga, et informatsioon ja propaganda ei saa kuuluda siseministeeriumi otseste ülesannete hulka, kuna nende täitmiseks on tarvis suuremat iseseisvust ja laiahaardelisemat tegutsemisvabadust, kui on ministeeriumi struktuuriüksustel. 9 VIPT tegutses siseministeeriumi juures ja alluvuses. Talitus jagunes osakondadeks (need omakorda vajadusel büroodeks), mille juhatajad allusid siseministrile ja riigivanemale, kuid igapäevases tegelikus töös talituse juhatajale, kes siseministri abina allus samuti temale. 10 Esialgu loodi talituse koosseisus kaks osakonda informatsiooni- ja propagandaosakond. Informatsiooniosakonna juhataja oli ühtlasi ka VIPT juhataja ja siseministri abi. Osakonna ülesanneteks oli: ajakirjanduse informeerimine valitsuse ja riigiasutuste tegevusest, ajakirjanduse kontrollimine ja suunamine, kultuuripoliitilise propaganda ja aktsioonide teostamine ning raadio, teatri- ja filmiasjandusega seonduvate küsimuste lahendamine. 11 Propagandaosakonna juhataja nimetati märtsis 1935 valitsuse propagandajuhiks. 12 Propagandaosakonna funktsioonid olid järgmised: valitsuse tegevuse ja reformide selgitamine ning populariseerimine, valitsuse kursi pooldajate rakendamine sellele toeks, poliitiliste meeleolude silmaspidamine ja mõjutamine valitsusele sobivas suunas, ebasobivate meeleolude vastu võitlemine selgitustöö abil, üldise arusaama levitamine siserahu vajalikkuse kohta ning kõikvõimalikud ettetulevad propagandaaktsioonid. Propagandaosakonna juurde loodi ka ajakirjanduse büroo Valitsuse informatsiooni ja propaganda talituse seadus. Riigi Teataja (=RT) 1934, nr. 81, lk Valitsusasutiste tegevus 1934/35, lk Valitsusasutiste tegevus 1934/35, lk ERA, f. 1093, n. 1, s. 1, l ERA, f. 1093, n. 1, s. 1, l ERA, f. 1093, n. 1, s. 1, l ERA, f. 1093, n. 1, s. 1, l Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec2: :38:03

45 Laura Vaan / Propagandatalitus Eesti Vabariigis Riiklik Propaganda Talitus Kiiresti kasvav ja laienev tööülesannete hulk ning vajadus veelgi suurema iseseisvuse järele tõid peagi kaasa talituse ümberkorraldamise. Riigivanema dekreediga 18. septembrist 1935 sai see uueks nimeks Riiklik Propaganda Talitus (RPT) ning allutati otseselt peaministrile. 14 Uute osakondade loomise ja kompetentside kindlapiirilisema jagamisega püüti talituse töö seada laiemale alusele. Riikliku Propaganda Talituse loomist põhjendati avalikkusele sellega, et juba VIPT asutamisel oli olnud selge, et see peaks tegutsema valitsuse juures ja olema täiesti iseseisev asutus, kuid esialgu tuli asja uudsuse ning vastava aparaadi puudumise tõttu siiski leppida vähemaga. 15 Endiselt jäi propagandatalitus tihedasti seotuks siseministeeriumiga. Juba puhtfüüsiliselt jagasid RPT töötajad ruume siseministeeriumi ametnikega Toompea lossi tiibhoones. Seaduse järgi allus reorganiseeritud propagandatalitus nüüd küll otseselt peaministrile, kuid viimase kohuseid täitis teatavasti siseminister Kaarel Eenpalu, nii et sisuliselt alluvussuhetes palju ei muutunud. RPT-d rahastati peaministri eelarvest ning tema korralduste kohaselt. 16 Talituses töötanud Andrus Roolaht on väitnud, et propagandatalitusele määratud suurte summade kulutamise kohta puudus ülevaade isegi riigikontrollil, kuna kellelgi ei olnud õigust sekkuda RPT töösse. Ideoloogilise elu kõigi sektorite (kunst, kirjandus jne.) üle kontrolli teostamiseks vajalikud finantsid olevat tulnud spetsiaalsetest salajastest fondidest. Kinnistes ümbrikutes sisaldunud raha olevat paar korda aastas RPT usaldusmeestele mõnes neutraalses kohas, nagu Tallinna Kunstiklubis või Tartu Kolme Koopa Kohvikus, üle antud. 17 Propagandatööks vajalike summade pealt Eesti Vabariigis aastate teisel poolel nähtavasti kokku ei hoitud. Ilmselt ei muutunud propagandatalitus pärast reorganiseerimist ja ümbernimetamist üleöö oma tegevuses iseseisvamaks ega tõhusamaks, selline areng võis toimuda vaid pikema aja jooksul. Suures osas jätkati varasemat tegevusjoont, kuid algatati ka uusi aktsioone ning suurendati koostööd ajakirjanduse ja mitmesuguste organisatsioonidega. Talituse uus ja üpris markantne funktsioon oli RPT seaduses sätestatud kui avaliku elu aktiviseerimine seltskondlikule isetegevusele ja sotsiaalsele ühistööle. 18 See näitab, kui kaugele soovis riigivõim autoritaarses Eestis minna rahva meelsuse kontrollimisel hoida silma peal isegi inimeste vaba aja harrastustel. Samas on väidetud, et seltskonna organiseerimise ja valitsusmeelse kultuuripropaganda tegelik siht oli riigi aluste kindlustamine ja rahvusliku võitluse organite loomine, juhuks kui valitsus on kõrvaldatud ja riik hädaohus. 19 Veelgi üksikasjalikumalt sätestas RPT ülesanded riigivanema dekreedina antud Riikliku propaganda talituse määrus. 20 Propagandatalitus polnud seaduse järgi enam kõigest valitsuse informatsiooniasutus, vaid selle funktsioone oli nüüd tunduvalt laiendatud. Avaliku elu aktiviseerimiseks ning riiklik-rahvusliku mõtlemisviisi süvendamiseks pidi RPT: algatama mitmesuguseid üldrahvuslikke üritusi ning taotlema nende teostamist; korraldama ja arendama ajakirjanduse, kirjanduse, kunstide, teatri, kino, raadio ja spordi valdkondi, samuti seltskondlikku isetegevust; taotlema seltskondlike jõudude killustamise tõkestamiseks ja rahvusühtsuse süvendamiseks kooskõla organisatsioonide asutamises ning tegevuses; 14 Riikliku propaganda talituse seadus. RT 1935, nr. 79, lk ERA, f. 1093, n. 1, s. 3, l Riikliku propaganda talituse seadus. RT 1935, nr. 79, lk A. Roolaht. Nii see oli, lk. 10, RT 1935, nr. 79, lk H. Tammer. Eesti sisepoliitiline elu Eesti Kroonika 1935, Tartu, 1936, lk RT 1935, nr. 84, lk Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec2: :38:03

46 K Ä S I T L U S E D ühtlustama noorsooliikumist ning korraldama selle keskuse loomist; ühtlustama ja korraldama töövõtjaskonna ning tööandjaskonna organiseerimist sotsiaalseks ühistööks; tutvustama välismaad Eesti riikliku ja rahvusliku elu saavutustega. Määruse järgi olid valitsus- ja omavalitsusasutused kohustatud kaasa aitama RPT algatuste ja ürituste elluviimisele, samuti arvestama RPT seisukohtade ja soovitustega, kui nad ise eespool loetletud valdkondades tegevust arendasid. 21 Kuna tegevusalad olid aasta jooksul oluliselt laienenud, siis muudeti pärast RPT moodustamist oluliselt asutuse struktuuri. Endise kahe osakonna asemel oli neid nüüd neli, lisaks kantselei. Poliitilise osakonna ülesanne oli rahva organiseerimine ja seltskondlike jõudude aktiviseerimine riiklikuks ja rahvuslikuks ühistööks. Informatsiooniosakond korraldas ja arendas ajakirjandusala, pidades ajakirjandusega ühendust ning varustades avalikkust infoga. Kultuuriosakond korraldas ja arendas kirjanduse, kunstide, teatri, kino, raadio ja seltskondliku isetegevuse valdkondi, algatas ja teostas rahvuslikke ja kultuurilisi aktsioone ning üritusi. Üldosakonna funktsioonideks olid rahvusühtsuse süvendamiseks loodud organisatsioonide tegevuse kooskõlastamine, sotsiaalse koostöö organiseerimine töövõtjaskonnas, noorsooliikumise ühtlustamine jms aasta mais ühendati kultuuriosakond üldosakonnaga. Seega olid uuel üldosakonnal nüüdsest ka endise kultuuriosakonna ülesanded aasta maikuus nimetati osakonnad ümber aladeks poliitiline ala ja üldala; informatsiooniosakonnale jäi endine nimetus. 24 Sisulisi ümberkorraldusi RPT töös nende struktuurimuudatustega ei kaasnenud aasta jaanuaris sai RPT ministeeriumi staatuse ning senine RPT juhataja nimetati propagandaministriks. 25 See oli ametisoleva valitsuse arvult üheksas ministrikoht, mis aga ei allunud vabariigi valitsusele, vaid otse peaminister Kaarel Eenpalule Informatsiooni Keskus Kevadel 1940 nimetati RPT ümber Informatsiooni Keskuseks (IK) ning viidi iseseisvuse suurendamise eesmärgil peaministri alluvusest vabariigi valitsuse alluvusse. 26 Informatsiooni Keskuse seaduse eelnõu juurde lisatud seletuskirjas öeldi, et RPT ümberkorraldamine oli välja kasvanud vajadusest luua avaramaid eeldusi nende üldriiklike ja -rahvuslike ülesannete täitmiseks, mida tollane aeg sellisele asutusele peale oli pannud. 27 Samuti rõhutati vajadust anda asutusele oma töös veelgi suurem iseseisvus. Tegelikkuses muutus eeskätt alluvussuhe peaministri alluvusest valitsuse alluvusse. IK pidi omandama seltskondliku asutuse iseloomu ja vabanema tavalise valitsusasutuse administratiiv-bürokraatlikust ülesehitusest. Keskusele olid küll ette nähtud ministeeriumidega sarnased ülesanded ja juriidiline seisund, kuid leidus ka põhjalikke erinevusi. Informatsiooni Keskus pidi olema rahva eluavaldustega palju otsesemas seoses kui ministeeriumid. Oma ülesandeid ei pidanud ta täitma mitte niivõrd valitsemise ja haldamise, kuivõrd koordineerimise ja kaasaaitamise teel, rakendades selleks seltskondlikule elule sobivaid meetodeid aasta kevadeks oli nii sise- kui välispoliitiline olukord muutunud Eesti jaoks väga keeruliseks, mistõttu tunti vajadust poliitiliste jõudude koondamise ja suurema üksmeele saavutamise järele. Vähemalt näiliselt soovis valitsus koostööd opositsiooniga. Usutavasti 21 RT 1935, nr. 84, lk ERA, f. 1093, n. 1, s. 3, l ERA, f. 1093, n. 1, s. 3, l ERA, f. 1093, n. 1, s. 3, l RT 1939, nr. 10, lk. 77; Õ. Elango, A. Ruusmann, K. Siilivask. Eesti maast ja rahvast..., lk Informatsiooni keskuse seadus. RT 1940, nr. 35, lk ERA, f. 1093, n. 1, s. 9, l ERA, f. 1093, n. 1, s. 9, l Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec2: :38:03

47 Laura Vaan / Propagandatalitus Eesti Vabariigis püüti ka propagandatalituse ümberkorraldamisega tulla vastu opositsioonile, kes polnud sugugi rahul RPT tegevusega. Rahulolematust olid RPT suhtes väljendanud ka mitmed kultuuritegelased, leides, et see asutus ei ole oma ülesannete kõrgusel ja vajab ümberkorraldusi. Üks probleemi tõstatajaid oli kirjanik August Mälk, kes saatis aasta detsembris peaminister Jüri Uluotsale kirja, milles selgitas vajadust propagandatalituse reformimiseks. Põhjusena tõi ta välja, et RPT on oma tegevuses ebaõnnestunud: võim on endiselt rahvast võõrandunud, talituse korraldatud aktsioonid on jäänud rahvale kaugeks. Mälk leidis, et kõigepealt tuleb kaotada propagandatalituse nimi, kuna see on absoluutselt vastuvõtmatu meie lihtinimesele, kes ei taha mingit propagandat. 29 Mälk käsitles oma kirjas eeskätt kaht vajadust tuua võimu rahvale lähemale ning korraldada ümber isamaalise ja rahvusliku kasvatuse süsteem. Selleks oli vaja RPT-sarnast asutust, kuid teise nime all ja uuendatud funktsioonidega. Tema arvates olnuks parim lahendus iseseisev ministrikoht rahvus- ja ühiskondlike asjade minister või lihtsalt portfellita minister igatahes nime all, mis kõlaks piisavalt rahvapäraselt ja mitteametlikult. Ta esitas isegi konkreetse kava, mismoodi uue asutuse struktuur ja töökorraldus välja võiksid näha. Muu hulgas soovitas ta loodava ministeeriumiga liita haridusministeeriumi noorsoo- ja vabaharidusosakonna. Senine talituse informatsiooniosakond pidanuks aga asuma otse siseministeeriumi juures, mitte uue asutuse alluvuses. 30 Mälgu esitatud uue ministeeriumi kava ei läinud küll otseselt käiku, kuid probleem oli selgesõnaliselt püstitatud. Informatsiooni Keskuse seaduse arutamine Riigivolikogus aasta aprillis kujunes väga ägedaks ja sõnavõttuderohkeks. Palju kriitikanooli tabas RPT tegevust ja töötajaid, kuid rahul ei oldud ka uue seaduse eelnõuga. Paljud riigivolikogu liikmed mõistsid, et sisuliselt olid valitsuse kavandatavad muudatused vaid iluravi. Karl Arnold Jalakas arvustas talitusele plaanitavat uut nime, väites, et sõna informatsioon on eesti rahvale võõras ega hõlma kaugeltki kõiki valdkondi, millega see asutus tegeleb. Ka leidis ta, et olukorda ei saa muuta ainult seadusega, kuna talituse senine isikkoosseis ei toimiks uue seaduse raames sugugi paremini. 31 Kritiseeriti sedagi, et seaduses ei määratletud IK täpseid ülesandeid ja arvati, et valitsus tahab niiviisi jätta endale selles osas vabad käed. Oskar Köster kritiseeris IK osakondade tulevasi tegevusvaldkondi, leides, et vähemalt ühiskondliku osakonna puhul on tegemist üleorganiseerimisega, kuna kõikide eelnõus loetletud valdkondade 32 arendamiseks on Eestis asutused ja organisatsioonid olemas. 33 Mitmed riigivolikogu liikmed nurisesid selle üle, et plaanitava seadusega taheti lisaks riigis niigi toimivale ajakirjandusala reguleerimisele võtta tugeva kontrolli alla ka rahva seltskondlik ja isetegevus. Arvustati ebamääraseid väljendusi seaduse eelnõus. Näiteks tekkis küsimus, mida tähendab ajakirjandust, raadiosaadet, filmi ja teisi sellelaadilisi alasid puudutavate küsimuste korraldamine. Kas näiteks kirik ja kool on sellelaadilised? Kas sellelaadilise alla kuuluksid kõik seltskondlikud eluavaldused, organisatsioonid ja asutused? 34 Riigivolikogus IK seaduse üle toimunud vaidluste krooniks sobivad hästi Kösteri sõnad ja soovitus: Pean ütlema, et kui ma seaduse esimest korda läbi lugesin, siis mulle tundus, et see on aprillinali, sest eelnõu oli dateeritud 1.IV, millal see on meile kätte toodud. Suvel, kui rahvaesindust pole segamas, nagu öeldakse, mõeldagu siis veel hästi läbi, missugune peab olema meie propagandaasutuse reform. 35 Vastuoludest hoolimata võeti 29 J. Ant. August Mälgu kiri peaministrile: Detsember Tuna 2002, nr. 1, lk J. Ant. August Mälgu kiri peaministrile, lk Riigivolikogu stenograafilised aruanded 1939/40. VI istungjärk, lk Seltskondliku ja noorsoo-organisatsioonide tegevuse arendamine, riikliku meelsuse süvendamine, riiklikele ja rahvuslikele ülesannetele kaasaaitamine, rahva vaba aja kasuliku veetmise edendamine jne. 33 Riigivolikogu stenograafilised aruanded 1939/40. VI istungjärk, lk Samas, lk Samas, lk Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec2: :38:03

48 K Ä S I T L U S E D Informatsiooni Keskuse seadus 9. aprillil teisel lugemisel vastu ilma eriliste muudatusteta ja mingit suvist laagerdumisaega sellele ei antud. Eesti uus propagandaasutus, Informatsiooni Keskus, koosnes teadete osakonnast, ühiskondlikust osakonnast ja kantseleist. IK juurde loodi lisaks Informatsiooni Nõukogu ja Seltskondliku Tegevuse Nõukogu. 36 Neist esimene, mis pidi arutama informatsiooni korraldamisel üles kerkivaid küsimusi, koosnes IK juhatajast, abijuhatajast ja teadete osakonna juhatajast, välisministeeriumi, siseministeeriumi ja ETA esindajatest, nelja suurema päevalehe (need ajalehed määras valitsus) peatoimetajaist või nende asemikest ning Riigi Ringhäälingu direktorist. 37 Seltskondliku Tegevuse Nõukogu funktsiooniks oli seltskondliku tegevuse sihtide ja põhimõtete kujundamisel üles kerkivate küsimuste arutamine, ning vastaval alal uute tegevusalade ja vahendite selgitamine. Sellesse kuulusid IK juhataja, abijuhataja ja ühiskondliku osakonna juhataja, haridusministeeriumi esindaja, nelja suurema päevalehe esindajad ning kuni kümme liiget, kes määrati valitsuse poolt seltskondlike organisatsioonide juhtkondadesse kuuluvate isikute hulgast üheks aastaks. 38 Nõukogude moodustamisega taotleti veelgi tõhusama kontrolli kehtestamist informatsiooni jagamise ja korraldamise ning seltskondlike organisatsioonide üle. Teiselt poolt võinuks nende alade juhtimine muutuda paindlikumaks, arvestades et nõukogudesse kaasati ka ajakirjanduse ja organisatsioonide esindajad ning mõlema nõukogu tegevus pidi seisnema aruteludes, selgitustöös ja läbirääkimistes. Kuid seaduse järgi said nõukogud arvamust avaldada siiski vaid nende küsimuste kohta, mis neile olid ette pandud IK juhataja poolt. Kuna mõne kuu pärast IK suleti, siis arvestatava sisulise tööni kummaski nõukogus ei jõutudki. Seega kujutas RPT ümberkorraldamine Informatsiooni Keskuseks rohkem vormi kui sisu muutust. Seda võib muidugi osalt põhjendada ka väga lühikeseks jäänud tegevusajaga. Informatsiooni Keskus likvideeriti Eesti okupeerimise järel 20. augustil 1940, mil selle asjaajamine anti üle NSVL telegraafiagentuuri (TASS) osakonnana tegutsevale Eesti telegraafiagentuurile (ETA) Propagandatalituse olulisemad tegemised Lisaks ajakirjanduse kontrollimisele ja välispropagandale oli talitusele pandud ülesanne teha rahvuslikku propagandat. Rahvusluse ja isamaalisuse rõhutamine ei olnud uus nähtus, juba sajandi algul oli sellega silma paistnud Jaan Tõnisson, hiljem aga vabadussõjalased. Kuna rahvusaade ei jätnud eesti rahvast külmaks, otsustasid ka Päts ja Laidoner, kes varem polnud oma isamaalisust eksponeerinud, pärast riigipööret seda eriliselt esile tõstma hakata. Ka oli see hea võimalus tegelikelt probleemidelt tähelepanu kõrvale juhtida. Võimukolmiku kolmas liige Eenpalu, kelle poliitiline kujunemine toimus nooruses Tõnissoni mõju all, oli mõnede hinnangute järgi lausa rahvuslik tulihing 40 ning tema hakkaski isamaalisi kampaaniaid energiliselt ellu viima. Paljude uute rahvuskultuuriliste ettevõtmiste initsiatiiv tuli Eenpalult, sest siseministeeriumi juhi pea oli täis igasuguseid algatusi ja neid kõiki tahtis ta ise juhtida. Ta tahtis teostada oma noorepõlve unistusi ja kultuurilisi kavatsusi. Ta tõmbas kaasa ka K. Pätsi, kes ikka tundis vaimustust uutest positiivsetest kavatsustest. K. Eenpalu oskas neile ettevõtetele hinge sisse puhuda. 41 Eenpalu oli ka autoritaarsel ajajärgul Eestis kujundatava ideoloogia peamine looja ja kandja. Uue ideoloogia propageerimiseks rajati Riiklik Propaganda Talitus, mille kaudu 36 ERA, f. 1093, n. 1, s. 9, l Riigivolikogu stenograafiliste aruannete lisad 1939/40. VI istungjärk, lk Riigivolikogu stenograafiliste aruannete lisad 1939/40. VI istungjärk, lk ERA, f. 1093, n. 1, s. 11, l Vt. nt. M. Raud. Kaks suurt: Jaan Tõnisson, Konstantin Päts ja nende ajastu. Tallinn, 1991, lk M. Raud. Kaks suurt, lk Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec2: :38:03

49 Laura Vaan / Propagandatalitus Eesti Vabariigis kasutati rahva mõjutamiseks kirikut, teatrit, kino, ajakirjandust, rahvapidustusi, kirjandust, kunsti ja teisi vahendeid. 42 Eelnevast tulenevalt hõlmasid suure osa propagandatalituse tööst väga mitmesugused laiaulatuslikud rahvuslikud ja kultuurilised üritused. Kujunes omapärane olukord, kus propagandatalitus töötas paralleelselt haridusministeeriumiga ja teostas mõningaid viimase ülesandeid. Suuremad riiklikud algatused, n.-ö. aktsioonid olid nimede eestistamine, rahvuslipu levitamine, kodukaunistamine, raamatuaasta ja raamatufond, hümnitaoliste ühis- ja pidulaulude võistlus ning rahvakunsti ja rahvarõiva elustamise kampaania. Samuti kutsus RPT ellu filmikavandite võistluse ja massilavastuste käsikirjade võistluse. RPT koordineeris üleriiklikult olulisemate riigipühade ja tähtpäevade, nagu iseseisvuspäev, võidupüha, emadepäev jt., pühitsemist, mis muutus aasta-aastalt üha suurejoonelisemaks. Kitsama kandepinnaga üritustest korraldati näiteks teatripäev aasta suvel, merenduspäev aasta detsembris. Ettevalmistusi tehti kahe ärkamisaja suurmehe, Jakob Hurda ja Carl Robert Jakobsoni 100. sünniaastapäevade suurejooneliseks pühitsemiseks vastavalt ja aastal. 43 Samuti aitas RPT kaasa kohalike rahvus-, noorte-, lõikus- jm. päevade korraldamisele või vähemalt organiseeris kõnelejate saatmist. Peale otseselt propagandatalituse poolt teostatavate ülesannete osalesid RPT töötajad paljudes komisjonides, komiteedes, nõukogudes ja žüriides, mis olid loodud valitsusasutuste ja organisatsioonide poolt eriküsimuste lahendamiseks aastal tuli propagandatalitusest initsiatiiv seltskondlikke organisatsioone koondava rahvahariduskoja loomiseks, noorte tööteenistuse korraldamiseks ja rahvasporti populariseeriva organisatsiooni rajamiseks. 44 Veel tahtis RPT saavutada kontrolli suuremate organisatsioonide ja asutuste poolt aasta jooksul korraldatavate ürituste üle, et koostada vastav üldkalendaarium ja hoida ära ettevõtmiste ajalist kokkulangemist. Lisaks tegeldi propagandatalituses piirimaade küsimustega ja seda mitte ainult kultuuripoliitika alal, vaid laiemalt. Loetletud ettevõtmised moodustasid olulisima osa RPT tegevusest. 3. Propagandatalituse töötajad RPT-s ametis olnud Kaul-Andrus Kadaku sõnul töötas seal vaid kümmekond inimest, lisaks pool tosinat kantseleiametnikku. 45 Arhiivimaterjalidest nähtub, et tegelikult oli töötajaid siiski veidi rohkem, ehkki propagandatalituse ametnikkond ei olnud tõepoolest kuigi suur. Enamik juhtivtöötajaid oli talituses ametis kogu selle tegevusaja vältel, kuid nende ametinimetused ja ülesanded muutusid korduvalt. Mõned töötajad ja tehniline personal (masinakirjutajad, stenografistid, käskjalad jt.) vaheldusid üsna sageli. Sealjuures oli osa neist ametis kord propagandatalituse, kord Riigikantselei koosseisus. 46 Valdav osa RPT töötajaskonnast, ennekõike talituse juhid ja poliitilise osakonna ametnikud, komplekteeriti endiste erakondade peastaapide tegelastest, kes olid nüüd Isamaaliidus. Kõik kolm RPT juhatajat Hugo Kukke, Ants Oidermaa ja Edgar Kigaste olid ka Isamaaliidu asutajaliikmed. 47 Propagandatalituse juhid vahetusid peaaegu niisama tihti kui valitsused enne vaikivat ajastut. Ilmselt ei olnud Päts ja Eenpalu propagandajuhtidega rahul. Roolaht märgib oma mälestusteraamatus, et Pätsil oli propagandapealikega tihti lahkarvamusi, sest viimased kippusid tolerantsust näitama seal, kus see Pätsi arvates oli lubamatu. 48 Arvamust, 42 F. Toomus. Konstantin Päts ja riigireformi aastad. Tartu-Tallinn, 1938, lk ERA, f. 1093, n. 1, s. 264, l ERA, f. 1093, n. 1, s E. Kigaste ja K. Kadaku ettekanded peaministrile. (Säilik on nummerdamata, sestap pole leheküljenumbrit märgitud.) 45 K.-A. Kadak. Mitme taeva all. Stockholm, 1974, lk ERA, f. 1093, n. 1, s Määrused, käskkirjad ja korraldused. 47 W. Tomingas. Mälestused, lk A. Roolaht. Nii see oli, lk Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec2: :38:03

50 K Ä S I T L U S E D et Pätsil oli propagandajuhtidega vähe õnne, avaldas ka William Tomingas, lisades, et just seetõttu ei õnnestunud Pätsil kogu avalikku elu kasarmukorrale allutada, nagu ta Saksamaa eeskujul tahtnuks teha. 49 Nagu mainitud, pakkus Päts propagandajuhi ametit esimesena oma ammusele sõbrale Oskar Looritsale, viimane aga keeldus: oma elu missiooniks olen valinud eesti vanavara kui meie suurima rahvusliku kultuuripärandi läbitöötamise, [ ] ma ei kavatse küll kuidagi mitte astuda tegelikku poliitikasse, vaid töötan kaasa ainult kriitilistel silmapilkudel ja täitsa südametunnistuse käsul, sidumata end ühegi kambaga. 50 Siis uuris Päts Looritsalt, kas propagandajuhiks võiks sobida mõni ajakirjanik, näiteks välisministeeriumi kogemusega Vaba Maa peatoimetaja Eduard Laaman, kuna ta ei taha põhimõtte pärast anda seda kohta oma parteikaaslaste kätte. Loorits polnud vaimustatud ei Laamanist ega mõnest teisest ajakirjanikust. Pärast kaalutlemist pani Päts propagandajuhiks Hugo Villi Kukke. See üsna noor mees oli varem kuulunud Jaan Tõnissoni leeri, töötanud Postimehes ja valitud Rahvusliku Keskerakonna nimekirjas Riigikogu viiendasse koosseisu. Kuid pärast riigipööret vahetas ta poolt, leides ilmselt Pätsi juures paremaid karjäärivõimalusi. 51 Loorits hindas Tõnissoni ühe lähema kaastöölise ülemeelitamist Pätsi poolt kui poliitikageeniuse meistrisammu. 52 See oli ilmselt mõeldud teiste poliitikute rahustamiseks, kes ei saanud enam öelda, et Päts määrab juhtivatesse ametitesse ainult oma erakonna mehi. 7. septembril 1934 nimetas Päts Kukke siseministri abiks, seejärel 18. septembril, veel enne VIPT loomist, propagandajuhiks. 53 Talituse informatsiooniosakonna juhatajana oli tema peamine ülesanne koostada välismaal levitamiseks ülevaateid Eesti riigielu, kultuuri, majanduse jms. kohta ning teha kokkuvõtteid välisajakirjandusest. Ametis sai Kukke olla vaid aasta, sest aasta septembris, kui VIPTist sai RPT, määrati talitusele uus juht Ants Oidermaa. 54 Oidermaa oli varem olnud Põllumeestekogude peasekretär, ajalehe Kaja peatoimetaja ja Eesti Vabariigi saadik Kaunases. 27. veebruaril 1937 vabastas Päts Oidermaa ametist ja määras aprillis (vahepeal oli propagandatalituse juhataja ajutiseks kohusetäitjaks informatsiooni osakonna juhataja Juhan Kaarlimäe) tema asemele uuesti vahepeal Isamaaliidus ja Uus Eestis töötanud Hugo Kukke. 55 Kukke seekordne ametiaeg jäi hoopis lühikeseks juba augustis tagandati ta teistkordselt. Uueks propagandajuhiks määras Päts endise Asunike Koondise sekretäri, kuid hiljem Isamaaliidus karjääri teinud Edgar Kigaste. 56 Kuid temagi tähelend ei kestnud kaua jaanuaris 1939 määrati propagandajuhiks teistkordselt Oidermaa, kellele anti ka kõlavam ametinimetus propagandaminister. 57 Sedapuhku püsis Oidermaa ametis kuni Nõukogude okupatsioonini, ehkki aasta oktoobris oli tema koht veel kord ohus. Hjalmar Mäe on oma mälestustes väitnud, et pärast Eenpalu valitsuse tagasiastumist pakuti talle Jüri Uluotsa kabinetis propagandaministri kohta. Berliinis viibinud Mäe vastas, et temal pole sellist ministrikohta vaja, kuna teda tahetakse valitsusse kui vabadussõjalast, kuid vabadussõjalased ei ole nii odavad. Ma oletasin, et vist Päts soovitas Uluotsale valitsu- 49 W. Tomingas. Mälestused, lk O. Loorits. Eesti ajaloo põhiprobleemid, lk W. Tomingas. Mälestused, lk O. Loorits. Eesti ajaloo põhiprobleemid, lk W. Tomingas. Mälestused, lk ERA, f. 1093, n. 1, s. 3, l ERA, f. 1093, n. 1, s. 3, l. 29, 32, 34; E. Lauk, M. Mälk, A. Pallas, J. Peegel. Eesti ajakirjanike lühielulood. Peatükke Eesti ajakirjanduse ajaloost Tartu, 2000, lk. 215, 222; S. Mägi. Ajalehe Uus Eesti välispoliitiline suunitlus Eesti ajakirjanduse ajaloost VII. Tartu, 1991, lk ERA, f. 1093, n. 1, s. 3, l. 54, RT 1939, nr. 10, lk Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec2: :38:04

51 Laura Vaan / Propagandatalitus Eesti Vabariigis se koostamisel võtta arvesse mind, kuna Uluots minu vahekorda Pätsiga ei teadnud ja Päts seda temale ise ka ütelda ei tahtnud, siis arvas Uluots, et informatsiooniministri kohast mulle jätkub ja Pätsu soovitus rahuldatud. 58 Nõukogude okupatsiooni algusjärgus (25. juunist 20. augustini) jõudis Informatsiooni Keskust juhtida Varese valitsuse asepeaminister Hans Kruus, 59 kelle kõrval etendas olulist rolli keskuse abijuhatajaks nimetatud Johannes Lauristin. Hoolimata ametisolnud propagandajuhtidest võib talituse tegelikuks juhiks pidada pigem Eenpalut. Kogu RPT tegevusaja vältel kontrollis ja suunas Eenpalu talituse tööd andis juhtnööre selle töötajatele ja oli paljude ettevõtmiste idee genereerija. Mitmed autorid on avaldanud arvamust, et RPT juhid ei olnud eriti võimekad ega andekad ning jäid kõvasti alla energilisele ja teotahtelisele Eenpalule. 60 Roolaht nimetab Eenpalut korduvalt talituse tegelikuks bossiks või šefiks. 61 Kuid ega Eenpalu ka kõike teha jõudnud. Nii näiteks Isamaaliidu loomisel ja ülesehitamisel pidid kandvaks jõuks olema propagandatalituse töötajad, kes ei suutnud aga kujundada organisatsioonist üldrahvalikku erakonda, mida taotles Eenpalu. 62 Talituse tähtsamatest töötajatest ja nende ametikohtadest annab ülevaate järgnev tabel, mis ei ole (taotluslikult) täielik, sest välja on jäetud lühemat aega töötanud isikud ja kantseleipersonal. 63 Töötaja Hugo Villi Kukke Ants Oidermaa (Hans Oidermann) Edgar Kigaste (Ruubel) Juhan Kaarlimäe (Karlsberg) Kaul-Andrus Kadak Olev-Märt Piirsalu (Gross) Osvald Viirsoo Valter Soo Voldemar Kures (Koch) Ilmar Raudma Rudolf Paris Harald Pello Arnold Taioste Ametipositsioon(id) kahel korral juhataja, infoosakonna juhataja Valitsuse propagandajuht, kahel korral talituse juhataja, propagandaminister infoosakonna kaastööline, üldosakonna juhataja, RPT nõunik, talituse juhataja infoosakonna nõunik-kaastööline, hiljem juhataja, RPT juhi ajutine kohusetäitja, poliitilise osakonna juhataja nõunik, üldosakonna juhataja, RPT abijuhataja poliitilise osakonna sekretär, seejärel juhataja ja RPT juhi asetäitja piirimaade sekretär, poliitilise ala nõunik üld- ja informatsiooniosakonna kaastööline-nõunik propagandatalituse informatsioonijuhataja kultuuriosakonna nõunik, RPT kantseleijuhataja, infoosakonna toimetaja, seejärel selle juhataja kultuuri- ja üldosakonna kaastööline-nõunik peamiselt kunstilistes küsimustes RPT poliitilise ja IK ühiskondliku osakonna sekretär infoosakonna kaastööline-toimetaja, Nimede Eestistamise Keskbüroo ja Eesti Lipu Toimkond 58 H. Mäe. Kuidas kõik teostus. Minu mälestusi. Stockholm, 1993, lk ERA, f. 1093, n. 1, s. 11, l. 11, Vt. nt. M. Raud. Kaks suurt, lk A. Roolaht. Nii see oli, lk. 120, 128, 134 jne. 62 M. Raud. Kaks suurt, lk Tabel toetub järgmistele arhiivimaterjalidele: ERA, f. 1093, n. 1, s. 1, 3, 10. Määrused, käskkirjad, korraldused; s. 438, 454. Isikkoosseis. Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec2: :38:04

52 K Ä S I T L U S E D Adam Randalu (Bachman) Henrik Visnapuu Artur Adson Erika Viirsalu Hella Rajasaare infoosakond, NEK juhataja Propagandatalituse kultuurinõunik filmiinspektor (erandina siseministeeriumi palgal) kultuuriosakonna sekretär, üldala nõunik ja juhataja asetäitja üldosakonna sekretär, IK ühiskondliku osakonna sekretär Võib arvata, et propagandatalitusse ei sobinud iga keskmine haritud inimene, vaid selleks oli vaja teatavaid erilisi iseloomuomadusi. Sobivaks peetud uued töötajad (enamasti noored inimesed) tuli vanemate olijate poolt välja koolitada. Ja mitte igaüks ei pidanud talituses pikka aega vastu. Roolaht on meenutanud, kuidas teda, Tartu ülikooli tudengit, RPT info-osakonnas tsensoriks välja õpetati. Osakonnajuhataja Ilmar Raudma manitses, et peab oskama keelt hammaste taga ja emotsioone vaka all hoida ning et kedagi ei tohi usaldada. Et tsensor ei tohi end petta lasta koorukesest, vaid peab otsima iva, mõtet, mis on peidetud ridade vahele. Kui noor töötaja esitas ülemusele oma esimese punase tsensoripliiatsiga ülekäidud töö ajakirja Tänapäev aasta märtsinumbri, sai ta kommentaariks: Võsa sa näed, metsa aga veel mitte! 64 Nagu propagandatalitusele üldiselt, nii on ka selle töötajatele antud hinnangud vastuolulised. Kui W. Tomingas suhtub oma raamatus RPT ametnikesse niisama negatiivselt kui talitusse endasse, siis hoopis vastupidine on K.-A. Kadaku arvamus kolleegidest. Oma mälestustes kirjeldab ta neid kui huvitavaid, intellektuaalseid, omapäraseid ja võimekaid isiksusi: Olime nagu poliitiline ratsareserv, keda võidi rakendada igasse ettenähtavasse või ettenähtamatusse tehtavasse endastmõistetava usaldusega, et ülesanne täidetakse. Veel lisab ta ilmse uhkustundega Eenpalu valitsuse sotsiaalministri Oskar Kase iseloomustuse RPT töötajaist kui iseäralikest, kes igaüks omal viisil erinevat tavalisist tegelasist eesti poliitilise tänava üldpildis 65. Informatsiooniosakonna sekretärina töötanud Roolaht meenutab samuti oma kaastöötajaid valdavalt hea sõnaga, samas kui ta mitmete kultuurija avaliku elu tegelaste kohta puistab üpris krõbedaid märkusi. RPT töötajaist on ta sarkastiline ainult kultuurinõuniku, hiljem kultuuriajakirja Varamu toimetajana töötanud sulemees Henrik Visnapuu suhtes. 66 Mälestusteraamatuist võib leida veelgi huvipakkuvaid kilde, mis on küll äärmiselt subjektiivsed, kuid aitavad mõnestki inimesest paremat ettekujutust saada. Nii näiteks kirjeldas Ilmar Raamot oma mälestustes üht kõnelust aastal Jaan Tõnissoniga teemal, keda määrata konsistooriumi uueks sekretäriks. Kui Tõnisson tahtis soovitada Hugo Kukket, laitis Raamot selle mõtte maha, avaldades arvamust, et Kukke võib Tõnissoni esimesel võimalusel maha müüa. Raamot väitis, et Kukkel on vägagi kesine aumehelikkus ja otse taltsutamatu karjääriiha. 67 See iseloomustus on üpris kõnekas, arvestades seda, et Tõnissoni endine usaldusalune Kukke, kes olevat veel suvel talle lojaalsust kinnitanud, liitus poliitilise olukorra muutudes pea üleöö Pätsi leeriga ja sai seal arvestatava tähtsusega funktsionääriks. Teise huvipakkuva iseloomustuse annab August Ots, kes tundis hilisemat RPT juhatajat Edgar Kigastet juba koolipõlvest. Ots iseloomustas Kigastet kui meest, kel puudub tasakaal ning kes teeb karjääri, kasutades selleks teisi isikuid ja varjates oma nõrkusi. 68 Kigaste mahhinatsioone on maininud ka Raamot, kelle arvates polnud ei Kukkel ega Kigastel vajalikku kaalu, et kedagi endaga 64 A. Roolaht. Nii see oli, lk K.-A. Kadak. Mitme taeva all, lk A. Roolaht. Nii see oli, lk I. Raamot. Mälestused II. Stockholm, 1991, lk A. Ots. Mehed sündmuste kurvidel. Läbielamusi ja mälestusi. Uppsala, 1976, lk Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec2: :38:04

53 Laura Vaan / Propagandatalitus Eesti Vabariigis kaasa tõmmata. Tema hinnangul kukkusid Päts ja Eenpalu neid mehi edutades sisse. 69 Need väljavõtted memuaaridest on erapoolikud. Neis võib sisalduda tõde, kuid samas olenevad need suuresti kirjutaja suhetest iseloomustatavaga. Nende põhjal ei saa päriselt väita, nagu oleks propagandatalitusse tööle valitud üksnes alatuid, pugejalikke ja karjäärihimulisi mehi. 4. Hinnangud propagandatalitusele Propagandatalituse suhtes on raske seisukohta võtta. Kas suhtuda sellesse negatiivselt kui autoritaarse režiimi ühte võimuhooba või positiivselt kui asutusse, mille algatusel said teoks arvukad rahvuslikud aktsioonid ja kultuuriüritused? Kas propagandatalituse loomine oli selles olukorras õigustatud või mitte? Kaasaegsed ajakirjanikud taunisid propagandatalitust üsna üksmeelselt ning püüdsid selle ettekirjutustest igati mööda hiilida aastate üks tuntumaid ja mõjukamaid ajakirjanikke Harald Tammer, kritiseeris aastal Eesti Kroonikas talitust lausa otsesõnu: Valitsuse juures ellu kutsutud Valitsuse Informatsiooni ja Propaganda Talituse tegevus on kahjuks seisnud peamiselt valitsuse otsuste paljundamises ja levitamises ega ole nähtavasti suutnud piiratud koosseisu tõttu täita niisugust selgitavat ülesannet, nagu oli Riigikogul oma debattide ja küsimuste mitmekülgse valgustamisega. Ajakirjanduse kohta maksma pandud sundmäärus on teinud poliitiliste küsimuste käsitlemise üha harvemaks. See seisnebki peamiselt valitsuse info avaldamises, ilma et ajakirjandusel oleks suuremaid võimalusi poliitiliste probleemide edasinihutamisel aastal oli veel võimalik sellist seisukohta avaldada, seda enam, et Eesti Kroonikat anti välja Tartus, mille vabameelsete ringkondade üle oli valitsusel raskem kontrolli saavutada kui Tallinna kirjastuste üle. Küllaltki vastukäivaid hinnanguid RPT-le võib leida memuaarteostest. Talituse abijuhatajana töötanud Kadak ei ütle oma mälestustes RPT kohta ühtki halba sõna ja püüab igati õigustada selle olemasolu, leides, et sellist avalikku arvamust suunavat, poliitilist organiseerimist korraldavat ja ajakohast selgitustööd tegevat asutust oli vaikiva aja valitsusele hädasti tarvis, kuna jätkuvais segastes meeleoludes vajas valitsus rahva arusaamist ja toetust ettevõetavaile sammudele, mis pidid riigielu juhtima tagasi tasasematele teedele. 71 Kadaku arvates ei saanudki talitus seejuures lähtuda demokraatlikest printsiipidest (opositsiooni retseptide järgi), vaid pidi ennekõike põhjendama valitsuse samme. Tema hinnangul ei olnud RPT sugugi mingi paindumatu ajakirjandust suukorvistav asutus, vaid tegutses vägagi dünaamiliselt, läbirääkimiste teel, kaudseid propagandavahendeid kasutades. Rõhk olevat asetatud ajakirjanduse oma vastutustundele ja koostöötahtele. Ka rahvuslike aktsioonide teostamine olevat toimunud erinevate seltskondlike organisatsioonide vabatahtliku koostöö korras ning ürituste poliitiline iseloom jäänud tagaplaanile. Kadaku arvates oleks propagandatalituse vormis algatatud informatsiooniteenistus jäänud ka aja möödudes ja normaaloludes riigi administratsiooni püsima. Ta kritiseeris vaid sõna propaganda kasutamist talituse nimes, kuna sellel on halb ja tendentslik kõla. 72 Näiliselt pooldav on teisegi talituse töötaja, Andrus Roolahe suhtumine. Ta peab täiesti loomulikuks, et riigivalitsemises vajatakse propagandat selleks, et inimeste mõtteid ja tundeid teatavas suunas liikuma panna, et teatavatele ideedele poolehoidu võita ja inimesi nende ideede kasuks tegudele õhutada, et astutud samme rahvale vastuvõetavaks teha, et üldse inimesi enese poole võita. 73 Sellele vaatamata kumab Roolahe memuaarides läbi sarkasm ja iroonia talituse tegemiste ja kogu tollase riigivõimu olemuse suhtes. 69 I. Raamot. Mälestused, lk H. Tammer. Eesti sisepoliitiline elu a Eesti Kroonika Tartu, 1935, lk K.-A. Kadak. Mitme taeva all, lk K.-A. Kadak. Mitme taeva all, lk , A. Roolaht. Nii see oli, lk Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec2: :38:04

54 Laura Vaan / Propagandatalitus Eesti Vabariigis Talitusest on kirjutanud ka kogu selle tegevusaja vältel filmiinspektorina töötanud Artur Adson, tõstes ühena vähestest esile RPT viljakat kultuurilist tegevust. Adsoni hinnangul andsid talituse aktsioonid tunnistust, et valitsusasutus võib temale pandud riigivõimu teostamistegevuse kõrval omada ka ideid ja võib osata ka suunata meie avalikku elu terveloomulises kultuurilises ja rahvuslikus vaimus 74. Ka iseenda tegevust filmiinspektorina hindab ta väga oluliseks ega näe tsensori töös midagi taunimisväärset. 75 Omaaegsel vabadussõjalaste toetajal ja Pätsi režiimi vastasel Tomingasel oli propagandatalitusest hoopis teistsugune arvamus: Säärast nii laialdaste ülesannetega riigiasutust, mis korraldab kogu avalikku arvamist ja ühiskondlikku elu, kaasa arvatud isegi töövõtjaskonna ja tööandjaskonna vahekordi säärast ülemaalist tasalülitamist Eestis varem ei tuntud. Demokraatlikus riigis ei ole kodanike mõtte- ja tegevusvabaduse korraldamine ja juhtimine valitsusvõimu suva järele üldse kujuteldav. 76 Tomingase hinnangul ei olnud RPT tegevus kuigivõrd edukas ega andnud loodetud tulemusi. Juba propagandajuhtide sage vahetumine ei olnud talituse tegevuse seisukohalt hea märk. Tema arvates jäi propagandatalitus algusest lõpuni bürokraatlikuks kroonuasutuseks ega leidnud rahva seas poolehoidu. Valitsuse poolt loodetud vaimustuse, elevuse ja spontaanse kaasalöömise asemel reageeris rahvas RPT pingutustele vaid leigelt või isegi vastumeelselt, mille peale võimudel tuli nentida, et eestlase iseloomule ei sobi tema eraellu sekkumine ning tema seltskondlike eluavalduste suunamine kõrgemalt poolt. 77 August Ots jagab oma mälestustes täielikult Tomingase negatiivset suhtumist. 78 Pole mõtet toonitadagi, et hävitava hinnangu vabariigiaegsele propagandatalitusele andsid muidugi nõukogudeaegsed kirjutised. Olaf Kuuli raamat Vapsidest Isamaaliiduni kirjeldab propagandatalitust kui Pätsi diktatuurvõimu üht tööriista loomulikult väga mustades toonides. 79 Roolaht jagab oma nõukogudeaegses Rein Kordese varjunime all avaldatud üllitises negatiivseid hinnanguid, kasutades osavalt ja viitamata ära tsitaate Tomingase mälestustest. 80 Roolahe muundumine Kordeseks Nõukogude ajal sunnib küsima, kas ehk propagandatalituse töötajad olid poliitiliselt selgrootud. Kui ka teised mitte, siis Roolahest sai punavõimude andunud tööriist ja me ei tea, kas ta mitte ei teinud nendega koostööd juba Eesti Vabariigi ajal. 81 Kuna hiljem on Riiklikust Propaganda Talitusest kirjutatud peaaegu ainult seoses ajakirjandusvabaduse piiramisega, siis on propagandatalitusele antav hinnang jäänud negatiivseks. 82 Teiselt poolt on seniajani väga vähe käsitletud propagandatalituse panust rahvuslike ja kultuuriliste aktsioonide, ürituste ja tähtpäevade korraldamisel. Kuivõrd suutis RPT eesti rahvast kaasa haarata näiteks kodukaunistamisse, Eesti lipu, nimede eestistamise jt. rahvuslikesse aktsioonidesse või panna inimesi vaimustunult kaasa elama iseseisvuspäeva, võidupüha ja emadepäeva üleriigilisele pühitsemisele? Käesoleva artikli autor on oma hiljuti valminud magistritöös neid teemasid lähemalt käsitlenud ning püüdnud ka hinnangutele rohkem tähelepanu pöörata. 74 A. Adson. Siuru-raamat. Vadstena, 1949, lk A. Adson. Siuru-raamat, lk W. Tomingas. Mälestused, lk W. Tomingas. Mälestused, lk A. Ots. Mehed sündmuste kurvidel, lk O. Kuuli. Vapsidest Isamaaliiduni. Fašismi ja fašismivastase võitluse ajaloost Eestis. Tallinn, 1976, lk R. Kordes. Mineviku teed ja rajad: Reportaaž. Tallinn, 1976, lk O. Kuuli. Vapsidest Isamaaliiduni, lk Nt Halliki Harro ja Epp Laugu kirjutised. Laura Vaan (1980) Lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloo erialal. Magister aastast Infopluss Eesti AS tõlk, andmebaasi analüütik. Uurimisvaldkond: propagandatalitus Eesti Vabariigis enne a. 54 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec2: :38:05

55 D O K U M E N T J A K O M M E N T A A R aastad Kaukaasias Edasi kolhoosis põllumehe silme läbi ja ajalehe Edasi veergudel II Marika Mikkor Vaade Eesti-Rohuaia sellest osast, kus elas August Rootsi. Foto: Marika Mikkor 1996 Mõne sõna omast elust üles märkinud August Rootsi. Veike märkimise raamat 24. augustil aastal Pühapä 24. augustil. Oli see esimine naisemehe hakatus. Eila laubä õhtul sai mindud Kuteresse 1 et oma kallimat alla tuua. Sõime ja jõime kuni keskhomikuni, siis hakkas see alla reisimine. Pambud seljas, küll oli see tee unine, sest öö läbi sai üleval oldud. Tulime ja puhkasime. Küll oli see asi esti kena, pea mõtteid täis, sest nüüd tuleb elule suur muu- datus teha. Jõudsime alles õhtueeli alla. Meil sai jälle süüa ja juua. Võõraid kedagi polnud. Minu omad õed ja õemees Tint Mihkel oma Annaga. Ja nii läks see esimene naisemehe päev mööda. Jah nii on see inimese elu, ikka on püüdmist ja tahtmist oma elu muuta ja omale eluseltsilist otsida, kellega ta kõik mured ja rõõmud võib ühiselt ära kanda ja 1 Kuter vene hutor. Siin mõeldud eraldi asuvat talu. Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec3: :38:05

56 D O K U M E N T J A K O M M E N T A A R August Rootsi koos abikaasa Alma ja õdede Miili, Anna ja Roosiga. Eesti-Rohuaias aastate vahetusel. 2 Mägedes; pereval mäekuru vene k. teineteiselle südamepealt kõik välja puistata. Siis võivad julgest ilmamöllust läbi sammuda, olgugi, et palju takistusi ette tuleb. 28. augustil torkame jällegi mõne rea paberille. Nüüd olen juba mõne päeva naisemees olnud, on esti see asi harjumatta. Täna käisime perevalis 2 loomi ja hobust alla toomas, Alma, Miili ja mina. Tee läks kaunis lõbusasti. Sest nüüd võin ma oma Almaga alati ühes olla. Küll on õnnelikud need esimesed naisemehe päevad. Loodan et ka meie tulevikus oma elu õigeis roobastes saame hoidma ja õiget teed tõttama. 4. septembril käisime ülesse võtmas, tahtsime veel üks pilt teha oma noores eas. Elu läheb kaunis lõbusasti. Ainult ühes assas paistab natuke kentsakas olema, loodame tulevikus asja teiseks muutma. 6. septembril hakkasime Almaga Sotši minema, kraami müüma. Reede õhtul hakkasime minema, et öösel jahedam minna oleks, ilmad on kole kuivad ja palavad. Tikub kõik vilja ära kõrvetama. Lauba peale lõunat jõudsime Sotši. Öösel hakkas vihma sadama ja valas pühapäise päeva kõvat vihma. Meie olimegi nii viletsa riidega, külm tahtis ära võtta. Kodu tulles olime ühe öö Avasari juures. 13. septembril käisime Oumani ema matusel. Jälle üks vana sugulane läks igaveselle puhkuselle, oli juba kaunis vana inimene. Sai seal poole ööni oldud. 14. septembril. Elu läheb kaunis kenasti. Alma, teise poolega olen kaunis rahul, nii et võib julgesti tulevikule vastu sammuda. Kes teab milleks ta küll edespidi võib kujuneda. Täna läksime Almaga Kuterisse. Hakkas vihma sadama, tuli viimati kui juba sinna saime kui hirmus. Sai trallida ligi poole ööni, seal oli seda va napsutamise värki. Pühapä oli ilus ilm, hakkasime alla tulema. 28. septembril. Täna pühapä elasin kõik selle päeva kodus, õhtul läksime kinusse, oli kaunis kena pilt. Kodu tulles sai veel üleval oldud ligi hommikuni. Läks jutt millegi assa peale, mis minu kallimat väga kurvastas. [ ] Ma olen omale eluseltsilise saanud, mida ma ihkasin ja keda ma nii palavasti armastan. Sest ilma temata ei oleks minu elu vist midagi. Oleme kõige oma assaga juttis. 7. oktoobril kella 5 aeg läksin ratsa Kute rist piduviina tooma. Lootsin ikka valges ülesse jõudma. Aga läks juba poole tee peal pimedaks. Siis jäin ma tõsiselt hädasse. Mässasin tükk õhtut metsas, tikutoos oli, see sai ka varsti otsa. Nii et sai käsikaudu teed otsida. Viimati sain õnnelikult Kuterisse ehk küll mul enam seda lootustki põlnud ööseks sinna saada. 12. oktoobril. Lauba. Pidu ettevalmistami- 56 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec3: :38:05

57 Marika Mikkor / aastad Kaukaasias Edasi kolhoosis põllumehe silme läbi ja ajalehe Edasi veergudel II ne on juba mitu päeva käsil. Sest homme on see määratud päev. Sest homme saan ma 25 aastat vanaks, niisiis on kaks tähtist aega korraga. Niisiis tahtsin veikest pidu toime panna. Pühapä 13. oktoobril. Täna on see oodatud päev, kus ma veikest pidu oma uue elu mälestuseks hakkan pühitsema. Peale keskhommiku sõitsime Punaselagedalle soveti 3 registreerima. Tarvis seaduslikud tembud ka ära teha. Õemees Kask ja üleaedse Ets olid käemehed. Õhtul algas pidu peale. Inimeisi oli kaunis heasti. Läks kõik ilma tüli ja riiuta mööda. Sai öö läbi trallitud ja veel esmaspää pool päeva. Siis kolisid viimased koju väsimust puhkama. 18. oktoobril, reede õhtul hakkasime laadale sõitma, Alma, Miili ja mina. Sõitsime Pilinkovi kraami müüma. Alma ja Miili läksid Sulevi Alma kraami järelle. Mina müüsin kraami ära ja sõitsin Salme ja ootasin seal. Need tulivad hommikust poolt ööd Salme. Siis sõitsime hommiku vara laadalle. Pühapa 20. oktoobril olime laadal, 21. oktoobriks saime kodu. 26. oktoobril käisin jälle väljas kartuleid viimas, kartulid on tänavu kaunis hinnas, 3 rubla ümber kõiguvad. Lähebki see elu kaunis räbalaks, kõigest assast on puudus, antasse raamatu peale kui hinge rohtu, on näha, läheb iga päevaga viletsamaks. Kõiksugu kollektiividest on jutt ja soovitamine, saab näha, mis see viimati saab. Minu elu läheb kaunis kenasti edasi, olen oma teisepoolega kõige paremini rahul. 12. novembril läksin küla koosolekulle. Sain telegrammi, et Alma pappa ja Roosi on Adleris. Ootavad vangert vastu tulema. Pidime siis hommiku vastu sõitma. Ükskord kuuleme, et öösi keegi koputab, olidki pappa ja Roosi. Olivad Reismani Jaani peale saanud. Pappa see on kõva viinavõtja mees, armastaks, et ühtepuhku täis oleks. Nüüdki kui tuli oli lakku täis, viinanoi oli kaasas. 13. novembril läks pappa üle jõe, käisin teist viimas. Oli teine nii purjus, kartsin, et silla pealt sisse kukub. Sealt läks teine päe Kuteri. Roosi jäi meile. 15. novembril käisime jälle Almaga väljas kartuli müümas. 4. detsembril käisime Tombergi Tõnise lapse varrul, 4 läksime õh- Varrud Eesti-Rohuaias aastate vahetus. 3 sovet vene k. külanõukogu aastail räägiti mulle Eesti-Rohuaias, et aastate esimesel poolel ei juletud lapsi ristida, seda tehti taas kümnendi lõpul aastal toimusidki viimased avalikud ristimised, edaspidi tehti seda salaja oma pere ringis. (M. Mikkor. Kaukaasia eestlaste usuelust ja ristimistavadest. Akadeemia 2001, nr. 7, lk ) Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec3: :38:06

58 D O K U M E N T J A K O M M E N T A A R Johannes ja Natalie Oumani pulmad. Eesti-Rohuaias a. detsembris. tuks sinna, sai trallida teise päeva lõunani, tralli oli laialt, olin minagi kaunis vintis. 10. detsembril. Läksin Alma pappat välja viima ja ka Tombergi Tõnise kraami. Paar päeva sai Salmes joodud, seal on seda viinakraami laialt. 12. õhtuks saime Adleri vaksali, sest pappa tuli enne Salmesse. Saatsin need sinna ja hakkasin kodu tulema. Olin teel magama jäänud, hobused pidid veel kaldast alla vedama. Hommikuks sain kodu. 25. detsembril. Täna on esimene jõulupüha. Esimene minu naisemehe aasta sees. Ja vist usun, et ta ka viimane saab olema, sest kõiki vanu pühasi tahetasse ära kaotada. 5 Eks ootame, kudas see asi hakkab tulevikus minema. Jah, esimesed pühad naisemees olla, näitavad kaunis igavad olema. Sest mina olin ju sarnane mees, kellel seisku kuskil polnud. Mudugi tulevad vanad trallid meelde. Siis paistab kõik see asi nii igav olema. Esimese püha olin kodu, olid siin mõned inimesed, sai napsutada j.n.e. Aga õhtul läksime Oumani Jussi ja Natali pulma. Pulmas sai tralli kaunis kenasti. 26. detsembril. Täna oli teine püha, läks ka nii kodumail, õhtul käisime seltsimajas ka, kolmas püha läks, käisime jälle seltsimajas jaanuaril. Uuel aastal olime koperatiivi koosolekul, õhtul olid Sarka Sassi pulmad. Jõin ka kaunis vinti. Selle viinaga peab ka võitlust pidama. Tihti tuleb vintis olla. Täna on kolmekuninga päev, olen kodus. Saab näha, kas õhtul lähme seltsimajasse. Ilmad on soojad, homikute on 2 kraadi külma. 8. ja 10. jaanuaril käisime kliisi toomas kaks korda, sai juua ja vanad imed tehtud tee peal. Ilmad on ilusad, saab näha, kas ei tulegi enam hullemaid ilmasi. Tali on ilus, saab näha, kas tulebki suvi ka niisugune. 13. jaanuaril. Oli suur kollektiivi koosolek. Elu on vististe mokas, kollektiivist mööda 5 Vt. V. Maamägi. Uut elu ehitamas. Eesti vähemusrahvus NSV Liidus ( ). Tallinn, 1980, lk. 126: Valge-Eestist imbuv kodanlik propaganda püüdis toetada kirikute viltuvajunud kellatorne. Ent see kõik andis vähe tulemusi. Usukombeid täideti mõningal juhul matustel, laste ristimisel ning väga harva pulmas. Nõukogulikud kombetalitused surusid kiriklikud välja, seetõttu hakkasid uksed üha sagedamini pastorite ees sulguma. Jõulude tähistamisest võidi informeerida ajalehte ja organeid. Nt. olla Sulevis a. võtnud jõulupidustustest osa ka kaks noorkommunisti, kelle kohest noorteühingust väljaheitmist seejärel nõuti. (Pipar. Laiad jõulud. Edasi , nr. 12) 58 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec3: :38:07

59 Marika Mikkor / aastad Kaukaasias Edasi kolhoosis põllumehe silme läbi ja ajalehe Edasi veergudel II Aleksander ja Aliide Assmann lastega aastate vahetus Eesti-Rohuaias. minnes oled mokas, lähed sa sinna, oled niisama mokas jaanuaril. Pühapä olin kodus, magasin ligi päeva kinni. Poisid käisivad laubä õhtul tüdrukuid kraabustamas, ajasid meid ka ülesse. Mudu elu on ka kaunis räbalavõitu, olen nagu haiglane. Eks näeb, mis saab, õhtu oleme pidul. 20. jaanuaril viidi meie külast inimeisi kinni. 7 Sest praegusel ajal ei või sa enda peale sugugi julge olla. Sest iga silmapilk võidakse sind kinni viia. 8 Sest nüüd tahetakse elu hävitada. Mis kümned aastad on vaevaga korjatud. 31. jaanuaril. Oli koosolek, midagi uutmoodi elu alust panime. Mis enne ei ole veel olnud. Sest täna kirjutasime kõik meie küla liikmed kollektiivi. 9 Elu näitab küll kaunis tu a. esineti avalikult kollektiviseerimise vastu, näiteks: Peale parteikongressi, kui üldise kollektiviseerimise idee valdas kogu Nõukogude Liidu töötavaid talurahvahulke, esines Ülem-Linda noorterakukese sekretär naispoliitringi juhataja M. Naaber oma programmilise kõnega poliitringi lõpuistangul, kus ta muuseas nimetas: Abhaasia oludes ei ole võimalik kollektiive moodustada. Siin on krundid väga laiali pillatud ja Abhaasia on kollektiivseks tööks liig mägine. Arvestades sellega, ei rääkinud ma oma loengutes partei XV kongressi otsusi kollektiviseerimise kohta üldse. (P. Ammer. Kollektiivmajapidamise seisukorrast Ülem-Lindas. Edasi , nr. 164) Samuti arvati Sulevis: Ludvig räägib koosolekutel, et Sulevisse ei saavat kuidagi kollektiivi asutada, maad olla väga laiali, kõlbmatud ühiseks harimiseks jne. [ ] Ludvigule ei anna alla ka kulakud V. Klük, J. Kera ja Koba. Ka nemad töötavad ihust ja hingest kollektiviseerimise vastu, rääkides, et kollektiivis tulla jälle orjapõlv, kus kepijunkrud orje piitsutama hakkavat. (K. Abhaasias pandi kollektiviseerimine kaheks aastaks seisma. Kuulujuttudega ja viinaga kollektiivi vastu. Edasi , nr. 3) Vt. ka J. Liiv. Kulakutel maa käest, kehvikud ja keskmikud kollektiivi. Edasi , nr arreteeriti nt. Jüri Baumberg ja Nikolai Vaarman, süüdistatuna nõukogudevastases tegevuses seoses põllumajanduse rekonstrueerimisega nõukogude võimu poolt. Mõisteti viieks aastaks kontsentratsioonilaagrisse koos vara konfiskeerimisega. Edaspidise saatuse kohta võimuorganitel andmed puuduvad. (H. Sabbo. Võimatu vaikida I. Tallinn, 1996, lk. 602.) a. jaanuarist alates anti seoses kulakluse kui klassivaenlase likvideerimisega välja seeria käskkirju, instruktsioone jm. süüdistuste, väljasaatmiste, ümberpaigutamiste ja hukkamiste kohta. Osa dokumentidest on publitseeritud H. Sabbo raamatus Võimatu vaikida, lk Vt a. 10. veebruari Edasist M. Rebase sõnumit Lähme kommuunasse!. Eesti-Rohuaias olla kollektiivi astunud sada protsenti kehvikutest ja keskmikest. 8. mai Edasis kirjutati järgmist: Eesti-Rohuaias [ ] räägitakse tihtigi: Meil ei ole klassivõitlust. Meie oleme kõik ühesugused. Selle omamoodi hüüdsõna järele alustati ka kollektiviseerimist. Lühikese ajaga võeti kõik talumehed kollektiivi vastu, peale 2 kulaku, keda välja saadeti. Vastuvõetute hulgas oli ka palju poolkulaklist elementi ja tumeda minevikuga isikuid. (Kui ühes külakurnajaga kollektiivi ehitatakse... Kirjasaatjate Iks H. M., H. Mändi, Nõgese ja Kollektiivlase andmete järele. Edasi , nr. 50) Samuti astusid esialgu jõukad kollektiivi Sulevis. (Sulevi kirjasaatjad. Sulevi kulakline kollektiiv. Klassiliini moonutajad vastutusele võtta, artellis puhastus läbi viia! Edasi , nr. 50) Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec3: :38:07

60 D O K U M E N T J A K O M M E N T A A R me olema, kõik see asi paistab väga keeruline olema. Kui aga viimati nälga ei jää. Ja küll tehtakse aga kulakatega ülekohut, koledad maksud pannakse peale ja vist aetakse viimati majadestki välja. Mingit paha ei tea teind olema, aga kõik vihavaenlaste kaebtus veebruaril. Täna käis juba komissija loomi ja kraami hindamas. Kõik kirjutati ülesse. Ainult tuba jäi veel oma isiklikuks omaduseks. Päris hale kohe kui hakkad seda assa järelle mõtlema. Oled siin palju aastaid tööd teind, ja suure vaevaga püüd oma elu parandada, nüüd järsku võetakse su käest kõik ära. 11 See kollektiivi värk näitab nii tume olema, eks näe, kas viimati on nälg see päris külaline. Nüüd on see asi väga keeruline. Viidi jälle inimeisi kinni, eks näe, mis sellest kõigest tuleb. 12 Ilmad on tänavu talve ütlemata ilusad. Jaanuari kuu oli otsast otsani paljas ja soe. Saab näha, millal siis sadama hakkab, on loota vist suvel jällegi kuiva. 11. veebruaril aeti 13 versta peale pakke vedama. Läksime viiekeisti, õhtuks saime süüa, öö kõverdasime seal viletsal asemel ära. Homiku läksime pakkusi tooma, üks neli versta Mitaveiski poole. No küll olime nende pakkudega kimpus. Tee oli nii kole hull, porine. Hobused puperdasid kõhuni pori sees. Tõime ühe korra ära. Ütlesime ülesse vedamise ja hakkasime kella 5 aeg kodu tulema. Öösi hakkas lund sadama ja sadas veerand arssinat lund maha ja oli 6 kraadi külma homiku. 12. veebruaril aeti jälle Adleri kliisi ja heinu tooma, ega nüüd pole muud kui tee seda, mida kästasse. 19. veebruaril tulime jälle voorist. Tulime kodu, siin olivad juba alganud ühistööga, olid 10 Vt a. 10. jaanuari Edasist: Eesti Rohuaias [ ] asub kod. A. Assman, keda täiesti kulakute kirja võib lugeda. Suvel oli tal kaks inimest maad puhastama palgatud. Nad töötasid kaks kuud, ilma lepinguta. Kartulivõtmise ajal töötasid Assmani põldudel 16 inimest, igaüks 6 7 päeva. Assman ise käis metsas pähkleid korjamas, ja müüs neid umbes 15 kotti erakaupmeestele. Võõrastav on see, et Assmani tegusid teavad külanõukogu liikmed väga hästi, kuid siiamaani pole nendest tarvilisi järeldusi tehtud. (Ankur. Kulak kurnab, külanõukogu haigutab. Edasi , nr. 4) Vt. 24. jaanuari lehesõnumit: Eesti-Rohuaias elab kuulus kulak G. Sild, kes alaliselt võõrast tööjõudu kurnab. Olgugi, et Sildil hääleõigus võetud, töötab ta siiski edasi järgmistel kohtadel: 1) on riigiettevõtte veemõõtjaks, saab rubla kuus, saab maksuta arstiabi; 2) on Eesti-Rohuaia loomakasvatuse ühisuse revisjonikomisjoni esimees. Kõike seda teab kohalik nõukogu, sellekohane sõnum oli ka ajalehes, kuid siiamaani mõnutseb Sild edasi. Vähe sellest! Kui mõned seltsimehed asjast Punase-Lageda nõukogule teatasid, kaotati teadaanne ära. Peale selle on sellekohased suusõnalised teadaanded nii Sildi kui ka kulak Assmani kohta tagajärjeta jäänud. Sarnase lepliku poliitika ajajad tulevad vastutusele võtta. (Ankur. Teadaanded kulakute kohta kaovad. Edasi , nr. 9) 3. veebruari lehes kirjutati maa müügist enne kollektiviseerimist: Eesti-Rohuaias ei teata veel tänapäevani, et juba üle kaheteistkümne aasta on maa riigi omandus. Sealse maakogukonna liige J. Nahkur müüs oma maast ühe dessätini 300 rbl. eest A. Türkelile, kes omakord tükikese maad A. Hindovile edasi müüs. Seesama Nahkur müüs veel väikse maatüki kehvikule Johanna Türkelile 50 rbl. eest. Maakogukonna juhid ja külanõukogu volinik andsid sellele kombinatsioonile oma õnnistuse kaasa, selle-asemel, et Nahkurilt maa ära võtta ja kehvadele anda, kes oma 1/2 dess. maatüki peal virelevad. Kehvikud, kes maad läksid soovima, võeti alati sõimuga vastu. (Väiksed inimesed. Eesti-Rohuaias. Kus tehakse veel kulakule pai? Edasi , nr. 13) veebruari ajalehest: Jaanuari algpäevadel algas Eesti-Aias plaanikindel kollektiviseerimistöö. Enne seda korraldati individuaalset ettevalmistust üksikutes peredes. Esimesel koosolekul astusid kollektiivi liikmeteks 24% kõigist üksikmajapidamistest. Siit edasi sulas kõhklemine nagu kevadine lumi. Kuu lõpuks jõudsime kollektiviseerida 100% kehvikute ja keskmikkude majapidamistest. Nüüd on kollektiivi juhatus ja nõukogu valitud, tööplaanid käsil. Läheb vast veel nädal aega ja meie oleme organiseeritud ühistööks valmis. Esialgu jäävad kõik kollektiivi liikmed vanadesse korteritesse, igaühele jäetakse isikliseks kasutamiseks väike juurviljaaed. Loomad, laudad, kuurid, loomatoit, viljaseeme, ja muidugi hobused ning kariloomad on juba ühiskondlustatud. (Edasi. Edasi , nr. 19) 12 Vt. V. Maamägi. Uut elu ehitamas, lk. 142: Hoolimata enamiku eesti talupoegade tugevast kiindumusest üksikmajapidamisse, valisid nad kolhoositee. See valik oli tingitud arusaamisest riigi põllumajanduse sotsialistlikule arenguteele ülemineku vajadusest ja paratamatusest. Selle fakti mõistmine oli leninliku rahvuspoliitika tulemus, selle suure poliitilise ja kasvatusliku töö tulemus, mida teostasid Kommunistlik Partei ja Nõukogude võimuorganid eesti asundustes. See muidugi ei tähenda, et poleks olnud kahevahelolemist, kahtlusi, mõttemõlgutusi ja arupidamisi naabritega. 60 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec3: :38:08

61 Marika Mikkor / aastad Kaukaasias Edasi kolhoosis põllumehe silme läbi ja ajalehe Edasi veergudel II juba mitu vaheaeda ära lõhkund. Jah, kõik lõhutakse ära, mis üksikmajapidamises nii väga tarvis läksid. Päris ilus jääb, kui need vaheaia rämps ära saab märtsil. Elu on kaunis kirju, eila veeti kulakate kraami Kreeki, Tombergi ja Vaarmani, päris hale näha, kõik veetasse ära. 14 Ja iga silmapilk võib nende oma kätte kord tulla, et kuskille kaugelle saadetakse. Peremehed on juba ammugi kinni. Peale nende on veel 4 kulakuks tehtud, nende kraam on alles ära võtmata. Jah, nii see elu on, mis inimene on nii mitukümmend aastat korjanud oma töö vaevaga. Nüüd viiase ja hävitasse ilma et midagi süüdi oleks. Ja egas meiegi kollektiivis kindlad või olla, küllap ka meilgi on viimane laul lauldud. 15 On veel kuulda, et tahetakse Punaselagedaga ühte panna, no siis on korrapealt elu otsas. Kas oleme tuleva aasta see aeg veel elus oma kohtade peal või oleme kuskil kerjamas. Oleme ikke töös ka käinud. Talv oli paljas ja ilus. Täna ööse hakkas jälle lund sadama, saab näha, kui palju ta tuleb. 12. märtsil. Täna on kroonu püha, Isevalitsuse kukutamise päe. Elame vana moodi, käime kollektiivis tööl j.n.e märtsil. Laubä õhtu tulin saunast, ja Gustav ja Elene Kask, Eesti-Rohuaias sorgin mõne sõna. Oleme iga päev kõvasti ametis, täna istutasime puid. Oleme kõigest kolm peret meie pool jõge see kollektiivis märtsi ajalehest: Vastav komisjon arvestas kõigi perekondade varanduse ja peale selle asusimegi ühistööle. Peale igapäevaste sisemiste majapidamistööde võiks nimetada üksikmajapidamiste põldudevaheliste aedade mahalõhkumist, mis kollektiivis ülearusteks jäid, seati sepikoda korda, et kohe tööriistade remonteerimisele asuda. (Kask; A. Laar. Töö on täies hoos. Edasi , nr. 25) a. 15. veebruari lehenumbris selgitati, et täieliku kollektiviseerimise rajoonides kuulusid kulakute majapidamised otsekohe likvideerimisele: Nendes leiduvad valmistusabinõud, hooned, igasugused majanduslised ettevõtted antakse ühismajapidamiste fondi. Rajooni täidesaatekomiteed määravad kindlaks, kes kulakutest kuuluvad rajoonist väljasaatmisele ja keda neist võib jätta rajooni, välja saates vaid kollektiivi piirkonnast. Kulakud, kes määratud väljasaatmisele, saadetakse maakohtadesse, kus tööjõust puudus ehk kus veel kasutamata maad leidub. (Uus seaduseeelnõu kulaklise klassi hävitamise kohta. Edasi , nr. 18) Samas lehes lk. 3 oli loosung Täieliku kollektiviseerimise raudne rull hävitab kulakute klassi!. Jaanuari lõpus astusid Eesti-Rohuaias kollektiivi kõik külaelanikud peale kulakute 56 peret. 5. märtsi lehes kirjutati: Kulakute maad otsustati kollektiivi maade külge liita, kulakud ise aga kohalisest rajoonist välja saata. Nii hävitame tegelikult kulakud, kui klassi. (Kask; A. Laar. Töö on täies hoos. Edasi ) mail kirjutati Edasis, et isegi artelli juhatus pole täiesti puhas : Nii selgus artelli esimehe G. Kase varanduse hindamisel, et tal oli rohkem varandust kui mõnel jõukal, kuna ta siiamaani ametlikult kehvikute kirjas seisis. (Kask oli ju ise külanõukogu liige!). G. Kask eksploateeris isegi võõrast tööjõudu a. pidas ta viis kuud palgata teenijat, terve suve läbi kurnas naeruväärt madala palga eest sulast (Kui ühes külakurnajaga Edasi ) märtsil omakülameestelt ilmunud artikkel Töö on täies hoos oli optimistlik: Nii on nüüd Edasi p.-m. artellil 56 perekonda liikmeteks. Valiti 25-liikmeline nõukogu, 5-liikmeline juhatus ja 3-liikmeline revisjonikomisjon. Niisamuti valiti alalised juhatajad ka üksikute tööharude peale, nagu põllutööde juhataja, karjapidaja, tallimees, aednik, sigadekasvataja, mesinik jne. Tutvustati ka aasta tööplaani (Kask; A. Laar. Edasi , nr. 25). Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec3: :38:08

62 D O K U M E N T J A K O M M E N T A A R Teised meie poolt jõge tahavad välja minna, seda igavest sodi on oodata märtsil. Ilmad olivad tänavu talvel kaunis korralikud ja ka nüüdki kevade on kaunis ilusad ja soojad. Eila tegime esimest kollektiivi hakatust kündmiseks, kõigest 3 pluugaga. 18 Juba tahavad enamjagu kollektiivist välja minna, eks näe, mis sest assast välja tuleb. Minul küll veel seda mõtet ei ole, mitte selles, et kollektiivis ei tea mis õnne leida. Võtad välja, mis sestki saab. Sest valitsuse siht on niisugune, sinna pole midagi teha. Esta ole kõik kaunis keeruline. Käisime jälle väljas kaeru ja kliisi toomas. 7. aprillil. Sorgin jälle mõne sõna sellest prahist. Eila 6. aprillil oli kollektiivi üldkoosolek, seletati inimestelle seda kollektiivi assa ja manitseti inimeisi kollektiivi edasi jääma, sest varandust ei saa enne aasta lõppu kätte. Ja maad saab väljapool kollektiivi piirisi. Rahvas oli nii ärritatud, muudkui laske meid lahti kollektiivist. 19 Koosolekul juba kisati ja karati. Saab näha, milleks see asi läheb. Meie pool jõge on kõigest 5 peret, kes kollektiivi jäivad ja tööd plaanikindlalt edasi viivad. Nii on ka teistes külades üle jõe ja Silla külas, mõni kolkosnik järele jäänud. Ole kui igavene kurjategija, kõik vahivad su peale kõõrdi, vaata, et vastu kodaraid ei saa aprillil. Oli kollektiivi üldkoosolek, oli see väljaastumine päevakorras. Asi on päris tõsine, välja lastasse küll, ainult maa võetasse parem ära. Antasse kaugemalt maad. 21 Elu saab a. märtsi alguses teatas Stalin, et sundkollektiviseerimisel pole partei liiniga midagi ühist. 5. märtsil ilmus ajalehes tema artikkel Peapööritamine edusammude tõttu (Edasi , nr. 25). Järgnes lihtsameelsemate inimeste massiline väljaastumine kollektiividest, mida kasutati vaenlaste paljastamiseks. Eesti-Rohuaiast: Jaanuaris k. a., kus kollektiviseerimine algas, räägiti kehvikutest kui laiskadest ja et neid pole vaja kollektiivi lasta. Keskmikud läksid mühinal 100% kollektiivi ja lootsid kollektiivi juhatust oma kätte haarata. Varsti nägid, et nende plaan kukub läbi. Ja kui märtsikuus lugesid, et kollektiivi minek olevat vabatahtlik, siis hakkasid välja kippuma. Vaesekesed ei teadnud, et sellest vabatahtlusest Lenini ja partei juhised juba ammu olid rääkinud. (Kollektivist. Rahvamaja kulakute kantsiks. Edasi , nr. 56) Vt. ka: Sulevi kirjasaatjate brigaad. Kollektiiv laiali, maad ära jaotada... Edasi , nr plug ader vene k. 19 Vt. ajalehest: Juhatus lasi kulaklise elemendi tööjuhatajateks jne. Sellest asjaolust haarasid kulakud kinni. Nad suutsid kehvikuid ja keskmikke uskuma panna, et õige tee ei ole mitte nende kahtlaste isikute paljastamine ja kõrvaldamine, vaid kollektiivist lahkumine. Kahjuks leiduski kollektiviste, kes õnge hakkasid Kulakud organiseerisid salakoosolekuid, kus väljaastumise teadaandeid sepitseti. Juba ennem võis märgata lõhkumistöö juhtumisi (omavoli tarvitamine J. Nahkuri ja G. Asmani poolt). Kui aga kõik väljaastujad organiseeritud olid, siis läks koosolekul lärm lahti. 45 perekonda astusid välja. Lõhkumistöö juhtideks olid jõukad J. Asman, J. Nahkur ja J. Reisman. Et lõhkumisplaan juba ennem valmis oli, seda näitavad järgmised faktid. Piibli mees J. Tüür, olles tööjuhataja, lasi kehvikutel kõige enne oma maad üles künda ja astus siis kollektiivist välja. A. Vaarman sõnas paljude kuuldes: Las kollektiivlased teevad vilja maha, küll meie sügisel koristame. Oli teisigi sellesarnaseid juhtumisi. (Kui ühes külakurnajaga Edasi , nr. 50) 20 Ajalehest: Edasi nr. 56 rääkis Eesti-Rohuaia luuletöödest, mis klubi näitelaval ette kanti. Kuna nüüd koosolekutel ja ajalehes seda sulimuli hukka mõistetakse, siis on viimasel ajal balagan klubist kadunud! Kuid ega ometi kallist luulet või kasutamata jätta! Salmipoisid kirjutavad oma kunsti paberile ja riputavad aiateivaste külge rahvale lugemiseks. Salmides pilgatakse kollektiviste. Nad olevat käod, kes võõrastes pesades elavad. Kuule ometi, neil on kadedus, et kolhoslased elavad kulakute endistes majades! Samal ajal, kus need ässituse kirjad ringi käivad, korduvad ka teised tõsisemad kõlvatused: aia ülekäigu kohad (meie murdes mulgud ) kistakse öösel lahti, väravad viiakse metsa, peidetakse ära. Hommikul lähevad loomad artelli põldudele. Sellega loodetakse kollektiivmajapidamist lõhkuda ja lõpetada. Aga see lootus on tühine. Artell on kevadise külvi korralikult lõpetanud. Kartuli ja maisi muldamine edeneb jõudsalt. Algavad ettevalmistused heinatööle. Artell ei mõtlegi taganeda. Üldkoosolek 31. mail mõistis hukka lõhkujate kontrevolutsioonilise teguviisi ja tõotas aidata kurjategijaid kinni püüda. Peame seda sõna kindlasti. (Rohuaedlane. Vaenlaste ussisisin meid ei kohuta. Eesti-Rohuaia väravad ja kulaklised luuletajad. Edasi , nr. 67) 21 Alguses olid kollektiivi maad killustatud. Kuid juba a. märtsis avaldatud Põllumajanduse artelli näitlik põhikiri nägi ette maade ühendamist, nii et väljaastujatele, aga ka teistele üksikmajapidajaile kollektiivi maade keskel anti asendusmaad äärealadel. (Edasi , nr. 27) Nii toimiti ka Eesti-Rohuaias. Vt. Sulevist: Küll itsitasid vaenulised ollused, kui kollektiivi maa veel 14 tükiks oli killustatud, kui kollektiivlastel tuli mitu kilomeetrit jalgsi mööda mägist teed käia. Nüüd seda enam ei ole, artelli käes on küla keskkohast 34 hektarit maad, sellest 8 hektarit viljapuude all. (Kollektivist. Õige klassiliini läbiviimise ja töödistsipliini tõstmise alusel kindlustame Sulevi kollektiivmajapidamise seisukorda. Edasi , nr. 18) 62 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec3: :38:09

63 Marika Mikkor / aastad Kaukaasias Edasi kolhoosis põllumehe silme läbi ja ajalehe Edasi veergudel II kaunis keeruline olema, sest vihavaen on nii kole suur. Eks näe, mis sellest assast tuleb. 14. aprillil. Täna käisin Tindi kraami alla toomas, niisama sai ka eila käia kraami toomas. Eila oli jälle suur koosolek, oli väljast isikuid. Võetasse krundi maad väljaastujatel ära, eks näe, milleks see asi viimati läheb. 16. aprillil. Tehti miilitsa poolt meil läbiotsimist, kõik kohad nuusiti läbi, aga õnneks midagi ei leitud. Saime enne ära koristada, mis oli. Arvasime juba ette ära, et üleaedsed on niisugused õelused ja sellemoodi läks õnneks. 20. aprillil. Täna on esimene lihavõtte püha. Ei saa arugi, et lihavõtted on teiste aastate lihavõtetega võrreldes. Alati suur pühade ettevalmistamine, nüüd üskui ei oleks midagi. Mudu elu on ka kaunis keeruline. Oleme veikse kruppega, kes kollektiivi jäid. Väljaastujad on kole vihased. Krundid võeti neil käest ära kollektiivile. Saab näha, kudas meie seal peal töötada saame. Löövad viimati mõne maha. 2. mail. Küll rutates lendavad päevad, nii rutul ja lennul see inimese elu lendab edasi. Sa kobad kui pimedas kotis edasi, ei tea midagi, kuspoole rühkima peaksid, niikaua kui vanadus käes ja jääbki eesmärk kätte saamata. Või lihtsalt kas sa oled oma elu rada õiges roobastes astunud. Niisama olen minagi tükk elu ära elanud. See elu on läinud linnutiivul. Mäletan veel selgesti, kus lapsena rõõmul jooksin ja mängisin, kus veel mingit muret ei olnud. Mäletan sedagi, kui oleks alles eila olnud, kus mu armas isa peale lühikest ja rasket haigust igaveselle puhkuselle läks. On kõik selgesti meeles, kus me isa taga leinates oma veikse tööjõuga, ema kui kana poegadega oma elu ja kohta üleval pidasime. Nii lennul läks see elu. Mõne aja pärast olen ma juba noormees. Trallisin siiski noorematega ühes, üheski tantsupidust mind ei puudund, ühtki tantsu ei läind mööda, kui mina põrandal ei kargand. 22 Niisama olin ma joomapidudest kaunis usin osa võtma. Sest sel ajal oli seda samagonni keetmist 23 harilik asi, igalühel oli seda laialt, nii mekkis ta mulle kaunis heasti. Ka tüdrukutega sai mitmedki veiksed ärid ära peetud, krabatud ja kodu saadetud. Aga sarnases mõttes ei liginenud ma kellegile plikale, et plikaga midagi musta kombe vastast üle elada. See oli küll minu meelest jälk ja inetu, mis ainult abielurahva õiendada olgu. Ja ka sarnaste poiste ja plikade peale vaatasin kui porisse tallatud inimeste peale, kes oma hea tahtmisega siledalt teelt sopasse on jooksnud. Mäletan nii selgesti möödaläind aegasi. On jällegi aeg edasi läinud, olen juba mõni aeg naisemees. On jällegi nii selges pildis silma ees, kus ma alles oma teisepoolega trehvasin. Kus tuli öösite kaugele Kuteri minna, et jälle oma kallimat näha. Ja jälle neid pühapäeva õhtuid oodata ja ööd otsa kallistada. See öö oli kui üks tund ja oligi hommik, mis tahtmata kodu ajas. Ja tundmus oli nii hea ja armas, kui koos viibisime, et sest kaua aega mälestus järelle jääb. Mudugi on nüüdki see elu hea ja armas, aga ta on üstkui igapäevane. Sest harva kokkujuhtumine on ikka armsam. Ei ole ma oma naisevõtmises veel kordagi tagakahetsend. Elu on läinud kaunis lõbusasti. Olen kaunisti oma teisepoolega rahul. Mudu elu on kaunis keeruline. Oleme kolkosis veikene protsent mis sisse jäivad. Klassivõitlus on meiegi külas suur. Paergusel korral olen küll kindel, et kui võitlema sai hakata, siis tuleb ka võidelda ja läbi viia, kui nad mitte enne ära ei noti. 24 Eila ja ülaeila olid maipühad, käisime rongikäigul. Nii see elu läheb vähehaaval edasi, kui mingid äpardused ega muudatused ei tule, sest nüüd 22 Tantsulustist kirjutati lehes: Eesti-Rohuaia noortele on tants juba nii sügavale sisse juurdunud, et muu töö selle taha hoopis varju jääb. Kord seadis punase nurga nõukogu pidudel tantsu jaoks eraldi piletid sisse, et niiviisi tantsutuhinat vähendada. Selle ettevõtte vastu teeb aga nõukogu liige M. Solõmov ägedat kihutustööd, sõimab teisi punase nurga aktiviste jne. Häbiposti niisugused. (M. R. Ikka veel tants... Edasi , nr. 12) a. kehtestati Nõukogude Liidus riiklik viinamonopol. 24 Ajalehest: Nüüd aga sõimatakse kollektiviste: Vargateks. Vereimejateks. Võõra vara röövijateks. [ ] Alaline sõimamine ja ähvardamine närveerib kollektiviste. Seda enam, et sõnadele järgnevad teod. Suve jooksul on ette tulnud mitu juhtumit, kus jõukamad üksikmajapidajad omavoliliselt end oma, s. o. kollektiivi põllult vilja on püüdnud koristada. Et vahekordi mitte veelgi teravamaks ajada, lahendasid kollektivistid asja ilma kohtuta. Oli isegi kallaletungimisi, süüdlasi karistas proletaarne kohus. (A. Saar. Eesti-Rohuaia kollektivistid võitluses p.-m. artelli Edasi kindlustamise ja laiendamise eest. Edasi , nr. 104) Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec3: :38:09

64 D O K U M E N T J A K O M M E N T A A R oleme kõigest oma varandusest lahti. 14. mail. Käisime pirevallis jahi peal, hakkas sadama, olime öö pirevallis ja tulime teiseks lõunaks alla. 31. mail. Elu läheb omasoodu edasi, ehk ta küll keeruline on. Tööd on laialt, sest vilja sai laialt maha tehtud. Nüüd lõhu seda muldamist kas jätkust lahti. Ja teiseks muldame neid ka, mis välja läksid, ise tegid kollektiivi maa peale. Jah niisugust assa pole veel enne olnud, et mine teise vilja korjama, mis teine maha tegi. 25 Põle veel koristatud, aga loodame, antasse paergu suured õigused. Jah veider ta küll, aga midagi pole parata, kui tahad valitsuse sihis edasi minna. Eks ootame, mis tulevik toob. 7. juunil. Täna on esimene nelipühi püha, üstkui ei saa arugi. Vanasti oli suur lootus kui pühad tulid, sai juua ja trallida kui hirmus. Kõik vana kaob vähehaaval. Minevasta nelipühis hakkasin oma sehtiga peale, on juba sellest aasta ära lennanud. 15. juunil. Ilmad on tänavu siiamaale kole vihmased. Saab vähehaaval seda tööd mütata, on teist küll kole palju. 6. juulil. Elu läheb kaunis kenasti, olen elus ja terve. Ilmad on ainult vihmased, kaunis täbar on heina teha. Tööd on kole palju, ei taha kudagi selle tööle vastu saada. Kukuruss 26 on suuremalt jaolt teiselle korrale muldamata. On kõiki seda rämpsu palju. Eks näe, kudas sügise selle koristamisega lugu läheb. Saab näha, kudas see sissetulek on. Tahaks sügise poole ka kuskille sõitma minna. Homme on 7. juuli, 27 kui ma esimest korda Kuteri läksin ja minu sehvt hakkas, kui seal toalakas kallistasime ja õnnelikud olime. Jah, nüüd on juba aasta möödas. Olen kaunis koduseks inimeseks jäänud, väga harva, kui seltsimajas käin. 19. juulil. Täna olen kodu, jäin haigeks, rinnus on midagi. Küll on igav see päev kodu olla. Homme mõtlesin tohtre juurde minna, saab näha, mis tohter räägib. 28 Elu läks siiamaale vähehaaval, tööd on kole palju. Hommiku vara ole platsis, murra kui hirmus. Saab näha, kudas sellega valmis saame. Ilmad läksid ka üle vist, hakkab nüüd kuiv liiga tegema. 11. augustil. Ilmad läksid tänavu niisama kuivaks kui minevasta, vist kõrvetab kõik ära. Elu läheb vähehaaval, korraldasime ühissöögimaja kollektiivi. Minu asi on ikke räbalavõitu, ikke olen haige. Täna käisin Varetsi peal tohtre juures, seal ei old ma enne saanud, tohter ütles maksa haige olema. Eks näe, kas hakkab praavima. 12. augustil hakkas hommiku vihma sadama. Küll oli hea meel kõigil, et jälle sadama hakkas. 15. augustil. Täna jäin töölt kodu ja otsustasin lesida ja ennast praavitada. 18. augustil. Mina olen tänavu nende haigustega kimpus, nüüd jäin jälle kõhutõppe, see pitsutab jälle kõvasti läbi, käisin jälle rohtusi toomas, saab näha, mis ta viimati teeb. 23. augustil. Täna on laubä õhtu, olen juba tervem, käin kollektiivi tööl, kõhutõbi läks õnnelikult mööda, mutsitas 29 natuke aega, küljes on veel natuke haige, saab näha, kas kaob ära. Muud iseäralikku ei ole midagi. Remonterime susnisi 30, hakkab kuivatus varsti pealle. 25 Väljaastunute põllud koos mahakülvatud viljaga jäid kollektiivi. Sulevi kirjasaatjad väitsid vastupidi, et kollektiivi astunud kulakud lasid kehvikutel oma maadel tööd ära teha ja astusid seejärel välja, neile olla tagastatud ka ülesharitud maad. (Sulevi kirjasaatjad. Sulevi kulakline kollektiiv Edasi ) 26 kukuruss mais vene k juulil a. toimus Eesti-Rohuaias Musta mere ringkonnakohtu 7. jaoskonna istung, süüpingis olid Jüri ja Jaan Nahkurid ning J. Reisman. Süüdistuseks oli agitatsioon põllumajandusliku artelli vastu ja terroriga ähvardamine. Süüdistatavad olla jõukad keskmikud, kes sattusid juba väljasaadetud kulakute mõju alla. Proletaarne kohus [ ] talitas nii, nagu seda nõuab klassiliin ja proletaarse riigi huvid: klassivaenlase agendid, kollektiivi lõhkujad Nahkurid ja Reisman mõisteti igaüks 3 kuuks sunduslikule tööle. (H. Mänd. Kulakute käsilased said teenitud palga. Edasi , nr. 90) 28 Arstiabi ja ravimid olid kollektivistidel tasuta, sellest vt. ka: A. Saar. Eesti-Rohuaia kollektivistid Edasi Päevikust jäi mulje, et arsti juures käidi sageli ja tulemusteta. 29 Mutsitas<mučhit piinama vene k. 30 Puuviljakuivati, vene k. sõnast sušit kuivatama. Susnidest Sulevi külas vt.: H. Pärdi. Abhaasi ANSV Sulevi küla eestlaste elatusaladest ERM Aastaraamat XXXV. Tallinn, 1984, lk Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec3: :38:09

65 Marika Mikkor / aastad Kaukaasias Edasi kolhoosis põllumehe silme läbi ja ajalehe Edasi veergudel II Ploomide ja pirnide kuivatamine susnis, Eesti-Rohuaias aastate alguses. 31. augustil. Elu läheb vähehaaval edasi. Tervis ei ole veelgi korras, aga siiski on juba ikka niipalju parem, et võib juba tööl käia. On seda tööd koledat moodi, hakkame selle kuivatusega peale, teeme teist susni otsa, siis ehk läheb jõudsamine. Ilmad on siiamaale kaunis korralikud, tuli natuke vihma, läks jälle üle. 27. septembril. Ajaratas on jällegi tükk aega edasi veerenud. Olen tänavu suvel haige olnud ja on ka tööd saanud rühmata hullumoodi, see on küll midagi hullu tegemist, ei enam ühtegi puhkepäeva, muudkui üks töö ühtelugu, saab ööd läbi susnide juures oldud.31 Tänavu on aga see ploomisaak kaunis ahter, vedasime ühe nädali kreegi kolkosi susni peale. Nüüd hakkavad juba vähemaks jääma, saab veel üks nädal rühmata. Aga vili on alles kõik koristamata. Kibe ta on küll. Ilmad on ka meie järelle olnud ilusad. Mudu vahekord on ikka endine kolkosnikute ja üksikmajapidajate vahel. Üleeila oli koosolek, maamõetja andis maa-assast aru, maa on jälle ümberkorraldatud. Kolkosnikudele kantasse kõik lähemal olevad maad. Küll seda kisa ja kära jälle oli. Saab näha, mis nad viimati teevad. 28. septembril. Täna on puhkepäev, käisime plooma susni peale korjamas, õhtu pidi punase nurga revideerimine, sotid on segi.32 Viimane kord olgu niisugust ametit võtta oktoobril. Juba jällegi on hulga aega läind, kui ma viimati mõne rea kirjutasin. See suvi on kohe lennul läind, alles ikke oli kevade, kus me oma kolkosi assa hakkasime sättima. Aga nüüd on juba sügis käes. Seda tööd on nii kole palju old, et ei ole saand ümber vaadata, praegu on kibe kartulivõtmine, Septembris kirjeldati Edasis Eesti-Rohuaia kollektiivi töökorraldust. Tööpäev olla kestnud keskmiselt kümme tundi. Naisterahvaid lasti 1 tundi varem töölt ära kodustele talitustele. Töö alguses, vaheaegadel ja lõpul anti kellalöömisega signaali. (A. Saar. Eesti-Rohuaia kollektivistid Edasi , nr. 104) Ajalehes kirjutati, et kuna punase nurga sekretäri Johanna Vaarmani pere kaotas jaanuaris hääleõiguse, pidi ta lahkuma. Juhataja Karl Naeltok kirjutas aga kollektivistide pilkamiseks salme. Kiiremas korras punane nurk puhastada, kultuurkomisjon luua ja kõik kultuursed jõud kollektiivi huvides ühiskondlisele tööle koondada. Nii kutsuti üles ajalehes. (Kollektivist. Rahvamaja kulakute kantsiks. Edasi , nr. 56) Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec3: :38:09

66 D O K U M E N T J A K O M M E N T A A R ööseti puhastame kukurussi, ei ole ühtegi puhkepäeva, muudkui üks töö ühtepuhku. Jah, sedasi kipub ikka liiale minema. Ilmad on tänavu ütlemata ilusad, et saab ikka seda vilja koomalle. See nädal oli laada aeg. Laat pidi tänavu kaunis vilets, mina laadale ei saanud, olen tööjuhataja ja selle moega ei old võimalik laadale minna. 1. novembril. Elu veereb omamoodi edasi, see tänavune suvi ja sügise on läind nii ruttu üstkui põleks oldki. Seda tööd on saand murda küll öösid ja suurem osa puhkepäevasi, nüüd on juba esimene november, aga meil on vilja alles küllalt koristada, pooled kartulid on veel võtta ja ka kukurussa on veel osa koristada. Saab näha, kudas ta nende ilmadega kannatab. Kõik vili mis müügile, läheb kroonu vastuvõtmise punkti. Mõni asi on küll kole odav, nagu kartulid 72. kop., kunas üksikmajapidajad müüvad 10 ja peale 10 rubla puud, muude produktidega üst nuriseda ei või. Tänavune aasta on kaunis keeruline, kõigest assast on suur puudus. Kooperatiivid on tühjad, seal midagi pole, tuletikka sa ka vabalt osta ei saa. Eks vaatame, mida tulevik toob, sedasi sest elust ka suurt andi ei ole. 33 Oleme küll kollektiivis, aga siiamaale ei ole midagi mingi assaga varustamist ja päris paljajalu. Homme on lõikuse püha ja ühtlaisi ka kollektiviseerimise päev, saab näha, kas mõni kirjutab kollektiivi. Ilmad olid tänavu sügise siiamaale ütlemata ilusad, nüüd hakkas sadama. 2. novembril pühitsesime lõikuse püha ühes põllusaaduste väljanäitusega. Tehti aruannet kollektiivi tööst. Nii ka tehti ettepanekuid uute liikmete vastuvõtmiseks, paergusel korral küll sooviavaldajaid ei olnud, olid ennem vastu kõik sellele. Eks näe edespidi, mis teevad, sest üksikmajapidaja elu on kaunisti kitsendatud. Kui kollektiivi ei taha tulla, siis peab põllupidamise maha jätma ja midagi muud tööala otsima. 7. novembril. Oktoobripüha õhtul. 34 Tänase päeva olin kodus, vihma sadas, hommikupoole põõnasin hea tüki aega, teine ööse olime kukurusa puhastamas. Õhtul ei mõtlend ka kuskile minna, kõik suurem hulk inimeisi läksid Punaselagedalle. Reedel tulin väljast, käisime jahu toomas. Elu on endine, ilmad on ka kaunis korralikud, vahel tuleb natuke vihma, aga niisugusi pikki sadusi pole olnud. Töödega oleme kaunis puntras, kartuli on veel pooled võtta, kukurussiga oleme küll kaunis juttis. Saab näha, kas jääb mõni portsjon kartuli lume alla. Eks ta ole, tööd palju, inimeisi vähe. On veel nendegi väheste hulgas, kes ei saa tööl käia, nagu lastega naised ja saajad naised, millede hulgas ka minu eit on. Lähemal ajal peaks ka meile uut peret juurde tulema, kui kõik ilusti läheb. Lähebki see elu kaunis koduseks. Läheks ka pühapä õhtul seltsimajasse. Alma on sarnane et ei hooli enam nii käia ja põlegi korralik niisugusel ajal käia. Üksi ei taha üskui minna, sest nüüd ei ole enam nagu enne, et läksid sinna teistega ühes trallima ja ka plikasi kräunutama, sest nüüd on teised elutingimused. 19. novembril. Eila öösi oli juba lund maha sabistand, tahab vist meie kolkosi viljad osalt korjamata jätta, nagu kartulitega, mida alles palju on võtta. Täna olin Roosa isal kerstu tegemas. See vanamees reisis siit ilmast ära, no temal oli ka juba aeg minna, 88 aastat on juba tükk aega, sest ta on ju orjaaeg 33 Ajalehe juhtkirjast samal ajal: Ennenägemata vaimustusega, ennenägemata energiaga ehitab Nõukogude Liidu töörahvas sotsialismi. Suured on meie saavutused, ainult vaenlane ehk pime võib neist vaikides mööda minna. Kuid tee sotsialismile pole mitte kerge. (Tööliste ja talurahva kirjasaatjad eelpostile! Edasi , nr. 105) 23. oktoobri Edasis avaldati loosung Kollektiivmajapidamiste hulgalise ehituse esimese aasta tagajärjed näitavad pimedalegi ühise töö määratusuuri paremusi ja mitu samas võtmes artiklit. 2. novembri juhtkiri kandis pealkirja Möödunud aasta hiiglasuured edusammud kindlustavad viie-aasta plaani täitmist nelja aastaga (Edasi , nr. 121) a. pole A. Rootsi päevikus ühtki märget uutest tähtpäevadest. Küll aga kirjutati sellest ajalehes: Oktoobri lastepidul loobiti näitelavale pardipoegi ja kutsikaid, et laste etendust segi ajada, samal ajal puhvet kauples ja käratses, mattis väikeste näitlejate hääled kinni. Kool jäi oma joonele kindlaks. Kollektiviseerimise kuudel kuulsime rahvamaja näitelavalt ainult koolilaste deklamatsioone, mis ülesehitust õhutasid. Punase nurga tegelased rääkisid näitelaval poiste ja plikade vahejuhtumistest õhtul ja öösel. (Kollektivist. Rahvamaja kulakute kantsiks. Edasi , nr. 56) 66 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec3: :38:10

67 Marika Mikkor / aastad Kaukaasias Edasi kolhoosis põllumehe silme läbi ja ajalehe Edasi veergudel II sündinud. Olid punased matused, ilma papita, esimene meie külas. 35 Paistis küll veider olla, aga eks kõik asi ole esti veider. 30. novembril. Täna pühapä õhtul mõtlesin jälle mõne rea kirjutada. Täna läksid teised noorematest punasenurga koosolekulle, ma ei viitsind minna. Jah, olengi päris laisaks ja vanaks läind. Teinepool on ka viimasetuhandepeal ümber kukkumas, eila hakkas teisel veel pea valutama ja palavikku oli kaunis heasti. Päris hirm selle eidega selle pudenemisega, tahaks ikka haigemajasse saata, saab näha. Ilmad on jälle kaunis ilusad, võtame kartuli, saab veel päeva kolm võtta, hommikuti on juba 2 kraadi külma. Saavad kartulid ülesse, siis tuleb rukkeid tegema hakata ja puid istutama hakata. Sarasi on veel korraldada. 17. detsembril. Mõtlesin mõne sõna sorkida. Oleme puuistutamisega ametis, vehime iga päe auke teha. On ka juba 5 hektarit istutatud, 16 hektari istutada. See on aga plarakas. Eks näe, ilmad on ka kaunis ilusad. Kartuli on ka veel üks pool dessatini võtta. Mudu elu on omas olemises. Vanaeit on ikka omas olemises, ootame ikka iga päev. 20. detsembril. Täna laubä õhtul istun üksi tuas ja mõtlen seda ilmaelu järele, nii ka tekib soov mõni sõna paberille panna. Küll ruttu ja ruttu läheb see inimese elu. Ehk küll on ta vahel konarik ja kõiksugu takistustega. Aga ikkagi veereb see eluvanker üle. Ehk ta küll paljugi poole tee peal rusude alla oma raskete ratastega puruks vajutab, ja kaovad jäädavalt unustusehõlma. On minulgi juba tükk aega ära elatud. See möödaläind aeg keerleb silmade ees kui oleks eila olnud. Kus poissmehena teiste hulgas trallisin. Ehk jälle viinapudeli juures kuraasitasime, kus ka vahel tuli käpuli käia. Ja kui pudel vahel meeste peale veike oli, siis said õlekõrred appi toodud. Kui olivad pühad, sai külapidi kolatud, tantsitud ja trallitud. Kui sai trehvama hakatud, koos teineteist kallistades. Nii suur igatsus ja tahtmine oli teineteist taga nõuda, kus öösiti pikad mägede teed said ära käidud. Need ööd kadusid kui mõni minut, alati oli soov, et oleks ta mitu korda pikem, et see hommik nii ruttu ei tuleks. Jah, see on see armastus, mida nii paljugi raamatud ja romaanid räägivad ja ka tegelikus elus silma paistab. Nüüd olen ma juba tükk aega naisemees. Olen ka ära näind, et truimat sõpra peale naise ei ole. Naine peab olema, kellele sa kõik võid välja puistata. Kui abielupaarid teine teisalle veavad, siis on läbisaamine võimatu. Täna istun üksi kodus, naise saatsin haigemajasse uut ilmakodanikku muretsema. Lõpetan selle korra, kell lõi 10, tarvis magama minna. 26. detsembril. On jälle Jõulupühade aeg kuupäevade järele. Aga tegelikult ei pühitse keegigi, ainult mõni üksikmajapidaja peab 35 Ilmalikud kombetalitused suruti peale hirmuõhkkonnas, nii maeti ka vanainimene uut moodi. Ülem-Lindast kirjutati a. aprillis, kuidas noorteühingu liige J. Tilk tegi koosolekulemineku asemel kodus mürdist krantsi ja ruttas sellega linna kellegi kapitalisti matusele. Sõnum lõpetati korralekutsuvalt: Rohkem kasvatustööd ja distsipliini! Neid aga, kes võõraste elementidega sobivad, tuleb noorteühingu ridadest aupaklikule kaugusele kupatada. (Tõsine. Noorte rakukese töö on nõrk. Edasi , nr. 46) Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec3: :38:10

68 D O K U M E N T J A K O M M E N T A A R veel. Jah, vanasti sai oodata, olid päris assad teised, sai valmistada, küpsetada seda pirukid ja seda joomapoolist kõiki moodi. Esta olnud asi ka, inimene sai mõne päeva oma tööstvaevast puhata. Alles minevasta olid pühad kaunis juttis. Võtame mõned head aastad tagasi. Mindi Jõululaubä õhtul kirikusse, jõulupuud põlesid igal pool. Oli ka kaunis kena, oli inimestel üks asi oodata. Nüüd on niisugused ajad, saab näha, mis ta edaspidi tuleb. Mudu elu läheb vanamoodi. Alma oli Järve juures, haigemaja lähemal, täna oli sealt haigemajja läind, nii et lähemal ajal on midagi oodata, võib-olla homme kuuleb. Ilmad olivad kaunis külmad, 8 kraadi ümber külma, läks järsku soojale ja nüüd sajab vihma. 28. detsembril. Täna pühapä hommiku käisin Punaselagedal. Käisin ka oma teistpoolt ja uut perekonnaliiget vaatamas. Suur poisipõrakas, et lase aga olla. Alma ka ei ole väga haige. Loodame, et asi heasti läheb jaanuaril. Täna hommiku läks uni ära, tõusin üles ja hakkasin kirjutama, uudisi on ka. Eila tõin oma naisukese ja pisukese poja kodu. On nii armas see olemine, kui naine kodu on ja veel üks pisikene perekonna liige juures. Alma on ikka haige, küll ta praavib vähehaaval. Ema on ka kaunis kõvasti haige, saab näha, mis temast saab. Mudu elu on vana tooni peal, lumi on maas, külma on ka kaunisti. Hakkan hobusi ettepanema, pidin Järvele puid vedama. 15. jaanuaril. Viskame jälle mõne sõna paberille. Ilmad on soojad ja ilusad, lumi on kõik ära läind. Saab näha, millal ta seda talve matsutama hakkab. Ema on ikkagi kaunis haige, saab näha, mis ta teeb. Hull küll, kui ei saa terveks. Eks ta ole toeks ja abiks igal pool. Nüüd olin viis päeva ispolniteliks 36, sai joosta kõik mäenukad läbi. 26. jaanuaril. Ilmad on külmad, mineva nädal tuli lund arssina osa, täna hommiku oli 10 kraadi külma. Homme hommiku tuleb Sotši minna, 10-aasta mehed. Registratsiasse või proovi mobilisatsia, eks näe, mis nad meiega teevad. Eks see sõda ole upil ühtepuhku, kapitalistilised riigid valmistavad sõja vastu, nii peab ka nõukogude riik valvel olema. Saab näha, kudas sinna Sotši saab, lumi on, kas tuleb jala minna. Kollektiivi aastaaruanne on ka alles tegematta. Kui Sotšist tagasi tuleb, siis saab kohe tehtud. Muud uudist ei ole ka midagi. Eila suri jälle üks noor mees ära, jah, see ilma elu on nii veider, täna oled elus, homme võib ei tea mis juhtuda. 30. jaanuaril. Täna tulime Sotšist kodu, sai see ropsakas ka läbi. Ülesse tulek tuli enamjägu teed jala, saeveski juurest saime autu peale, sedasi saime aegsasti kodu. Alla läksime 27. hommiku, regedega läksime K...ni, sealt jala, sadas, saime läbimärjaks. Moldovkas olime ööd. Hommiku läksime rongiga Sotši. 28. jaanuaril olime Sotšis. Kolasime niisama, numre võtsime. 29. läksime ette, seal registreeriti meid ära, räägiti, mikspärast registreeriti ja meid senna kutsuti. Muidugi see on kõik tulevase sõja pärast, nagu ta uppil on tulemas, eks näe, kudas läheb. Hull on ta küll kui see tapatalgu jälle tuleb. 3. veebruaril. Olin päeva otsa kodus, tegin rattaid. Olengi päris haige, paised on mitu tükki külles, käimine on päris valus, valutavad kangesti. Ilmad on soojad, sajab vihma, lund on ka natuke. Kollektiviseerimine hakkab jälle täies hoos minema, mineva püha oli jälle koosolek, seletati, et muud teed üle ei jää. Kas lähed tööliseks, ütled maast lahti või lähed kollektiivi. 37 Sest üksikmajapidajatele enam asu ei anta. Siiamaale ei ole veel keegi kollektiivi hakanud, ootavad kollektiivi aruannet, eks näeme siis. 12. veebruaril. Jälle läheb kollektiviseerimine täies hoos. Täna õhtu oli kollektiivi aruanne ja ühtlaisi ka uute liikmete vastu- 36 ispolnitel täidesaatja, täitur vene k. 37 Ajalehes kirjutati, et ka Eesti-Rohuaia punanurga juhataja Karl Naeltok on lahkunud sama aasta märtsis kollektiivist, märkides avalduses, et läheb metsatöödele. (Kollektivist. Rahvamaja kulakute kantsiks. Edasi , nr. 56) 68 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec3: :38:11

69 Marika Mikkor / aastad Kaukaasias Edasi kolhoosis põllumehe silme läbi ja ajalehe Edasi veergudel II võtmine, 10 teadaannet vaadati läbi ja võeti vastu. Muud teed ikkagi üle ei jää. On küll veelgi mitmedki, kes kollektiivi vastu kõvasti on ja kollektiivi surmani ette kujutavad, et seal enam elu ei ole. Aga pole vigagi, elasid ikka need ka ära kes sinna jäivad. Näituseks meiegi perel tuli aastane sissetulek 1200 rubla, mudugi produktidega ja kõigega kokku. Sellel ei ole viga midagi, kel mitu töötegijat. Üksi suurt peret toita on igal pool raske. Ilmad on ilusad, lumi on läind, päris kevade sorti. Saab näha, mis ta edespidi teeb. Mudu elu on omamoodi, veike Eero kasvab päevpäevalt suuremaks. Mina isi olen paisetega hädas, üks lõpeb, teine ajab uuesti. 15. veebruaril. Täna õhtu olid kollektiivi aparaadi ümbervalimised ja vana pravlenja 38 ja revisjonikomisjoni 39 viimased aruanded, võeti uusi liikmeid vasta nüüd. Nüüd on varsti kõik küla kollektiivis, veike protsent on paergu mis väljas on. 2. märtsil. Meie kollektiiv kasvab iga päevaga, mõned üksikud on veel väljapool kollektiivi. Käivad juba uued liikmed tööl. Talv on tänavu siiamaale kaunis korralik või õigemini pole teda suurt olnudki. 5. märtsil. Elu läheb vähehaaval. Sai tööd rühmatud teha, ilmad olivad ilusad, nüüd tuli natuke lund, saab näha, ehk tuleb veelgi. Tänavu talvel on niisamasugune robin kui mineva talvel, kõige selle kollektiviseerimisega ja kulakute puistamisega tehase jälle paljaks ja saadetakse mõni pere minema. Päris hull kohe, kudas inimesed paljaks tehakse. 40 Kollektiviseerimisega on meie külas lugu kaunis korras, veike protsent on veel väljas. 41 Ja nendestki lähvad muist töölisteks. Nii et mõned üksikud jäävad üksikmajapidajateks. Nüüd on seda slantsi 42, tööstus tarvitab inimeisi. Mõõdetakse meie jõge hoolega, räägitakse, et hakatakse elektrijaama tegema. Siis oleks küll tore olema. Saab näha, võib-olla ehk tuleb ka midagi. Mina olen täna töölt kodu, olen haige. Niisama tunnen haige olema kui mineva suvel. Saab näha, kudas ma tervise tagasi saan. Ega see tervise tulemine nii hõlbus ei ole kui haigeks jäämine. Andsin täna teadaande sisse tööjuhataja kohustest lahti saamiseks, saab näha, mis nad teevad. On juba see joosmine ära tüüdanud, hommiku ole esimene ja õhtul ole viimane ja nüüd on tööjuhataja kohused palju suuremad kui minevasta. Saab ka varsti aasta täis, aitab mulle sellestki. 8. märtsil. Täna oli jällegi see naiste püha. Käisime meiegi oma perega pidul, ka viisime veikse Eero esimest korda kodust välja. Ilmad on kaunis hullud, tuli lund pool arssinat, siis hakkas vihma sadama, oli seda vett igal pool üle jala. 19. märtsil. Torkame täna jälle mõne rea. Ilmad läksid jälle külmaks, tuli lund natuke, nüüd on sadand juba tükk aega vihma. Jõgi oli suur, tikkus juba silla kallale. Saab näha, missugune see kevade tuleb, aeg oleks juba kevadeks minna. Tööd on tänavu jälle laialt, et ei tea, kust otsast peale hakata. Minu tervis on ikka ühtemoodu vilets, 38 pravlenie juhatus vene k. 39 Juhatuse ja revisjonikomisjoni ülesannetest vt. Põllumajanduse artelli näitlikust põhikirjast (1930). Revisjonikomisjon valvab juhatuse tegevuse ja põhikirja täitmise järele, samuti ka valmistusplaani, riigile antud kohustuste ja lepingute täitmise järele, revideerib kassat, varandust, dokumentisid ja arvepidamist, teeb oma otsused aastaaruannete kohta. (Edasi , nr. 27) 40 Ajalehe Edasi andmeil otsustasid Eesti-Rohuaia kehvikud ja kollektivistid a. 30. augusti koosolekul järgmist: Nõuame kõigi omaküla kulakute ja nende perekondade väljasaatmist ringkonna piiridest. (A. Saar. Eesti-Rohuaia kollektivistid Edasi ) Vt. ka V. Maamägi. Uut ehitamas, lk. 146: Töötav talurahvas nõudis kulakute terrorile lõpu tegemist, kulakute koristamist kolhoositeelt, nende küladest väljasaatmist. [ ] Kulakluse kui klassi likvideerimine (tootmisvahendid konfiskeeriti, osa kulakuperekondi asustati ümber) tagas kolhoosiorganismi eduka arenemise, hoidis küla suurtest kahjudest ja säästis inimelusid. Kulakluse, viimase ekspluateeriva klassi kahjutukstegemise initsiatiiv tuli töötava talurahva poolt. Seda kinnitab nii üksikute kolhooside loomine kui ka kollektiviseerimise ajalugu tervikuna aasta kevadkülvi kampaania kulges kõigis eestlaste peamistes asustuspiirkondades üldise kollektiviseerimise loosungi all. (Samas, lk. 143) 42 slantsi<slanec põlevkivi vene k. Mujal päevikus kaevandusettevõtte tähenduses. Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec3: :38:11

70 D O K U M E N T J A K O M M E N T A A R ei või kedagi raskemat teha, saab näha, kas ei saagi enam päris terveks, paergu ei ole sa haige ega ka terve. Mõtlesin lähema päevade sees merepoole kuskille targema tohtre juurde minna. Siin käisin, see ei tea suurt midagi. Mudu elu läheb omamoodu, veike Eero kasvab iga päevaga suuremaks, juba naerab ja teeb nalla. Saab näha, kudas see elu läheb, nüüd on see sõda uppil tulemas. 43 Kapitalistilised riigid on ümber varitsemas. Kui veel paar aastat saaks rahulikult ära elada ja riik läheks tugevamaks. Siis vast ei julgegi enam keegi peale tulla. 20. märtsil. Täna hommiku tuli nii järsku allasõit, kobisin ennast valmis, kell 12 läheb autu Adleri. Õhtuks kell 4 saime Adleri, tee on kole hull, aukline ja porine. Pidime palmi soris 44 autuga kaldast alla minema, tee oli kole libe, viristas käänu peal tagumisi autu rattaid nii palju, et keeras kohe autu ringi. Läks ilma õnnetuseta. Ööseks läksime numresse. 21. märtsil hakkasime hommiku Gaageri sõitma. Käisin tohtri juures, andis jälle rohtu, saab näha. Käisin mõlemis Gaageris. Õhtu istusin jälle autusse ja sain tükk õhtupoole Adlerisse. Jälle olin öö numbris. 22. hommiku hakkasin tulema, olin lõunaks kodu. See reis läks sedasi, nii vilu ja külm oli sõita. 31. märtsil. Tali on jälle käes, lund tuiskab kui hirmus. On juba pool arssinat maas. Takistab tööd. Paergu on seda tööd sadat sorti, ei tea, kust otsast kinni hakata. 1. apr. Meie pisikene Eero jäi haigeks. Päris hale vaadata, kui laps haige on. Peaks ta ometi terveks saama. 12. aprillil. Täna on puhkepäeva hommikul. Torkame mõne sõna. Üleeila tulin Adlerist tööjuhataja kursuselt. Tulin jala, ei saand autu peale, andis vehkida. 10 tunniga tulin ära. Neli päeva olime kursusel, seletati ja räägiti kõiki seda kollektiivi assa. 45 Poliitikat ja muud. Räägitasse kõik heasti, aga tegelikult nii hea see asi ei ole. Kõigist assast on puudus, leibagi enam ei anta, lihast pole juttugi. Olime Adleris pool nälgas. Jah vilets on ta küll, lähed sa poodi, need on tühjad. Saab näha kuda see viisaasta plaan täidetud saab, kas kõngeme enne välja. Ilmad on ka kaunis hullud, ühtepuhku sajab, tööd on üle kaela. Peaks juba künniga algust tegema. 26. aprillil. Kibe vilja tegemine. Kevade pidas kaua kinni, nüüd tuli kõik robinal. Inimeisi, peaasi meeste tööjõudu on vähest võitu, naised tulid sisse, mehed jäid paljudel välja. 46 Maad tulid kõik sisse, nii et ei tea, kust otsast tööga peale hakata. 2. mail. Ajaratas veereb omamoodi ruttu ja ruttu edasi. Jällegi on maipühad käes, jälle aasta ära elatud. Tänavu sai maipühad tööga mööda saadetud. Oli käsk kohe, et kolkosid ja vabrikud peavad kõik töötama, sissetulek läheb riigi kaitseks. 1. mail töötasime lõunani, peale lõunat pidasime püha, õhtu oli näitemäng ja kõned. Elu läheb ikka omamoodu edasi, kole kibe, teeme kartuli, on juba enam pooled maas. Meie pool prigadas on kartuli 8 h teha, kukurussa 10 h. Nüüd on juba kaunis soojad ilmad, puud lähvad juba lehte, näitab, et vist on juba kevade. Oli küll kaua aega sadune ja külm. Külviga jõuaks paari nädalaga lõpule, aga käivad kaela peale 13 versta pealt saeveskist pakke vedama. Slants 47 nõuab hobusi 43 Vt. Edasi kaanelugu: Imperialistid kõvendavad uue interventsiooni ettevalmistamist (Edasi , nr. 17). 44 Sori väike ahjukene. 45 NSV Liidu VI nõukogude kongressil märtsis 1931 otsustati sisse viia uus kolhoositulu jaotamine igaühe tööpanuse järgi. S. t. töö arvestamist, tükitöö sisseseadmist ja tükitöö normide kindlaksmääramist. Edasist: Tükitöö sisseseadmine ja sissetulekute jaotus põhimõtte järele: kes rohkem ja paremini töötab, see rohkem saab, kes ei tööta, see midagi ei saa, on hoobiks kulakute kihutustööle, kes rääkisid, et kollektiivmajapidamises laisad ja logardid usinate kulul elavad. (Töö organiseerimine ja arvestamine kollektiivmajapidamises. Edasi , nr. 35) 46 Võrdluseks Ülem-Lindast a. 12. detsembri ajalehest Edasi: Iseäranis silmatorkav on kolhoosnikkude huvi ühistöö vastu. Päevaks töölt ärajäämist loetakse paratamatuks õnnetuseks. Isegi suurem osa naiskolhoosnikkudest on tööle tõmmatud, millest nad niisuguse hoolsusega osa võtavad, et paljud isegi laupäevast päeva ei kasuta, mis artelli üldkoosoleku otsuse põhjal naisterahvastele koristamisepäevaks määratud. (P. Ammer. Kollektiivmajapidamise Edasi , nr. 164) 47 Kaevandusettevõte. 70 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec3: :38:11

71 Marika Mikkor / aastad Kaukaasias Edasi kolhoosis põllumehe silme läbi ja ajalehe Edasi veergudel II Vaade Gagrast, postkaart aastatest. ja kolmandaks Punase-Lageda kolkos viib heinad käest ära. Üks nõudmine nõudmise järelle, juba käivad miilitsatega ja ähvardavad kõiki pravlenjas kinni panna, on kaunis metsalised. Tervis ei ole ka kõige parem, köha on juba mitu nädalit. 3. mail. Käisime ekskurssias Slantsi peal. Seletati ja räägiti Slantsi tähtsusest ja näidati kõik seda värki. Käisime tunnelis [ ]. Sügisel tahetakse uurimisetöö ära lõpetada, siis suur tööstus sisse seada, eks näe. 15. mail. On juba tükk aega, kui ma viimati kirjutasin. Täna äestan kukuruss, endises Vaarmani Jaani aias. Lasin hobused puhkama ja kirjutan mõne märkuse. Elu on päris orjapõlve sorti, ei anta sulle puhkepausi, -päeva ega esimest maid. Mineva pühapä aeti kündma, ei läind, kirjutati nimed ülesse, saab näha, mis nad teevad. Nüüd on see külvi hooaeg, tõmma nõnna, et tükid taga. 18. maiks pidi külv maas olema, saab näha, kas jõuab. Mina olen nüüd hobuse söötja. Tõuse homiku pimedikus ülesse niikaua kui õhtu pimedani. Teised saavad lõunagi puhkuse aega 2 tundi, mina sööda ja jooda hobusi. Ikka paistab palju rängem olema kui omapeal, eks näe, mis see tulevik kujutab. Ongi see asi nii keeruline, üks nõudmine [ ] rahu ei anta sulle sugugi. Mingit kindlat elu ei ole, on kuulda, et hakatasse kulakaid tegema, ei või keegi kindel olla. On ju niisugusi isikuid, kes kaebavad ja tahavad teisi hukatusse ajada. 48 No üksikmajapidajatel on see veelgi kardetavam, teda tülitase ikkagi rohkem aastal tahetasse Põhja-Kaukaasias kollektiviseerimine lõplikult läbi viia, võib olla siis ehk hakkab paranema. On ikka armetu asi küll, kõigest assast on puudus, inimesed pool nälgas, põllumees on siiamaale saand tublisti kõhu täis, ja ka neilgi kipub napiks jääma. 24. mail. Täna pühapä hommiku viskan paar rida. Ilmad on soojad ja ilusad, külid saime 22. maiks viimased maha. Oli pravlenja koosolek, anti 2 päevaks puhkust. Mind valiti jälle tööjuhatajaks, kuradi koeraameti peale. Tänavu on ta palju raskem, saab näha, kudas hakkama saan. 8. juunil. Viskame jälle tüki aja kohta mõne rea, et kui ükskord vanadus tuleb, et siis on nüüdseid aegu arutada. Loodame, et need ajad ikke muutuvad paremaks, paergune elu on väga keeruline, paistab see tulevik nii tume olema. Nüüd olen jälle tööjuhataja kohustega koormatud, väga tüütu amet, saab 48 Vt. H. Mänd. Ettevaatust! Kahjutegija on kollektiivis Edasi , nr. 26; Artell jõukate käpa all. Edasi , nr. 16; Väiksed inimesed. Kus tehakse veel kulakule pai? Eesti-Rohuaias. Edasi , nr. 13; Noor. Väejooksikud. Edasi , nr. 54. Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec3: :38:11

72 D O K U M E N T J A K O M M E N T A A R näha, kui kaua ta minu turjal on. Paergu on kõva sapkamine 49. Hobuste ja meeste jõud on suurem osa metsatöös. See metsatöö nende hobustele armu ei anna. Nüüd oli jälle kollektiivi ajamine, olen ka omal pool komissijas, käisime rääkimas, tulevad vist kõik sisse, muud teed üle ei jää. Muu elu on vanamoodu, ilmad kipuvad kuivaks minema, vihma oleks kõvasti tarvis. 5. juuli. Need päevad lendavad linnutiivul. Nii kole kibe on, kui hirmus, nõutasse inimeisi igale poole, tubakaid istutamas oli hulga inimeisi, metsaveo peal, nii et ühtelugu on hulga inimeisi väljas. Oma töödega on nüüd niisugune häda, ei taha kudagi selle muldamisega hakkama saada. Esimese korrale saime juba läbi aga teine kord on juba otsas. Ilmad on kole vihmased, iga päe sajab, hein läheb vanaks, ongi juba vana, aga mis niidetud, see mädaneb, nii see asi on päris räbal. Mudu elu läheb vähehaaval. Tegime ühissöögimaja, 50 käime kõik ühislauas. Ainult selle söögiproduktidega on natuke paha, varustus on vilets, koperatiivi maksa aga liikmemaksu, aga sealt midagi ei saa. Riik asutab komertseskid poed, kus müüakse mitmekordse hinnaga. Vilets aeg on, saab näha, kuda ta niimoodi lõpeb. 13. juulil. Täna on jälle kole vihm, ei lase tööle minna. Juba sajab peale kuu aja, tahab vist kõik töö ja vaeva ära rikkuda. Hein see on juba üks osa mädand. Viljad on rohtu täis, päris hull on see asi. 26. juuli. Torkame mõne sõna, seda aega ei saa, et mõne sõna märkusi teeks omast elust. On kaunis kibe, oleme kõigiga ametis. Hein ja muldamine, mõlemad on hiljaks jäänud. Slantsi prigadad käivad abis muldamas. Ilmad olid kole vihmased, peale ühe kuu aja sadas iga päe. See pidas töösi kinni. Teiseks meie inimeisi on tubakuid istutamas portsjon. Nii see asi läheb, elu on kaunis keeruline, pantase sulle mitmekordselt töö selga. Mina olen prigadiriks, nii ei saa ühte vaba silmapilkugi. 10. augustil. On juba tükk aega mööda läinud, kui viimati mõne rea märkisin. Kõik see suvi on nii kole kibe, olen selle tööjuhataja ametiga kõvasti koormatud, nii et ühtegi vaba silmapilku ei ole. Mütta ja mütta seda tööd teha, lõppu ei tule kudagi. Ilmad olivad ka tänavu kaunis hullud, sadu ühtepuhku. Nüüd on juba mõned päevad ilusad. Mudu viljad on ilusad, peaks sügise saaki saama, kui midagi äpardust ei tule. Nii need aastad lähevad päevast päeva edasi. 14. august. Raamat seisis laua peal, istun laua taga, võtsin sule, et kirjutada jällegi mõne rea. Eila sadas vihma. Tänavu on kaunis korralik selle vihmaga, kevadest tegi liigagi. Heina saaks veel mõned head päevad korjata, siis saaks selle tööga hakkama. On seda robistamist nii palju, et ajavad pea segi. On nõu sajavlenjat 51 sisse anda tööjuhatajast vabastada. Ongi see elu nii kentsakas ja keeruline, iga päevaga läheb viletsamaks, kedagi assa sa enam osta ei saa, säädasse komertseski poed, kust mitmekordse hinnaga inimeste käest võetasse. Leivaga on ka küsimine, kudagi ei saa. Mudu elu läheb vähehaaval. Eero on ka juba paks poisijunn, kasvab iga päevaga. 24. augustil. Kirjutan täna jälle mõne rea. Täna õhtul saab juba kaks aastat täis, kui ma naisemeheks hakkasin. Täna õhtul läksime 49 Kõplamine, kõplaga taimede muldamine ja põllu umbrohust puhastamine, vene k. sõnast sapka kõblas. 50 Eesti-Rohuaia ühislaudasid kirjeldati a. Edasis: Kogu grupist tulevad kolhosnikud ühe pika laua taha kokku, et üheskoos süüa keskhommikut, lõunat ja õhtut. [ ] Ma olen erapooletu. Ma ei hakka laulma kiidulaulusid Edasi ühislauast. [ ] Ma kirjutan täpselt sellest, mis ma sõin kolhosis viibimise esimesel päeval reedel, 29. augustil. Keskhommik 2. grupis. Laual: keedetud kartulid (kooritud), nende juure soolane piimakaste ja heeringad. Pomidorid. Värske, maitsev leib. Tee meega. Õunapirukas. Lõunat sõin üle jõe, 1. grupis. Supp sealihaga, kõrvitsa puder, kohvi. Värske leib. Õhtusöök, jälle 2. grupis. Supp sealihaga, keedetud türgioad, küpsetatud õunad. Ühislaud tekkis kollektivistide endi algatusel 1. ja 2. grupis. Söögi valmistamise peal on kummagis grupis 2 inimest. Toiduained kollektiivi poolt ainult piima toovad kollektivistid kodunt kaasa. Juhatuse eelarve järele läheb söök ühislauas maksma päevas kop. [ ] Muidugi on ühissöögist osavõtmine kollektivistidele vabatahtlik. Ta organiseeriti sügiseks ja talveks puuvilja koristamise ja kuivatamise hooajaks abinõuna, mis tööd kergendada ja kiirendada aitab (A. Saar. Eesti-Rohuaia kollektivistid Edasi , nr. 104) 51 sajavlenja < vene k. zajavlenie avaldus. 72 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec3: :38:12

73 Marika Mikkor / aastad Kaukaasias Edasi kolhoosis põllumehe silme läbi ja ajalehe Edasi veergudel II Kuteri sünnipäevalle, sealt läksime ööse Alma kodu ja homme tulime alla. Lendavad need ööd ja päevad juba kaks aastat. Ammu see alles oli, kui poissmees olin, sai tantsida ja karata ja kõiki noorepõlve tempa tehtud. See ajaratas veereb ja veereb nii ruttu ja ruttu, juba saab sügise 27 aastat turjale, juba pooles elueas. Lendavad need nooruse ajad, nüüd niisugune vilets aeg. Kedagi pole saada, näitab välja, kui sedasi edasi läheb, siis lõppeme viie aasta plaani lõpul välja, on ikka kena muutlik ajajärk küll. Tuuseltasse neid inimeisi laiali, nagu kulakateks on küll palju, mis on oma töö väärt, kes olivad täiesti kulakud, pidasid tööjõudu j.n.e., aga palju saab ka ilma süüta kannatada. Mudu elu läheb kaunis kenasti, ei ole meil oma teisepoolega selle kahe aasta sees ühtki riidu olnud, kraba ja kabusta kui tänapäine paar, poiss saab ka varsti 8-kuuseks, see on ka niisugune põmakas. Teeb juba nalja. Tervis on mul tänavu suvel siiamaale kaunis juttis olnud. Olen selle kuradi tööjuhataja ametiga seotud. Andsin sajavlenje välja astumiseks, aga ei võetud kuuldagi, olen nüüd edasi niikaua, kui nad isi lahti lasevad. Eks ta natuke ole kasuks ka, õpib palju rehkendust ja kirjutust. 52 Tööd on kole palju, üks robinal tulevad. Heinatöö on varsti lõpul, aga juba on uued tööd asemel, nii et sa vabamalt hingata sugugi ei saa. 16. septembril. Täna õhtul olime üld kollektiivi koosolekul. Oli jälle koosolek, millesarnast jälle tükil ajal põle olnud, löödi kollektiivist paar peret välja. Kased ja Vaarmanid. Mudugi tehakse jälle kulakateks, no küll puistatakse inimeisi, oota aga, täna homme võib igale ühele see sama rohmakas peale tulla. On ju nüüd inimeisi, keda ustasse ja kes teiste peale kaebavad ja teisi hukatusse langetavad. 53 Mis see viimati järele jääb, see ilma elu on üks sodi, homse päeva ette ei või sugugi julge olla. 20. septembril. Täna läksime Kuteri magusa järelle. Magust suurt ei olnud, tänavu on kole vihmane aeg. Hakkas sadama, saime märjaks. 4. oktoobril. Viskame jälle mõne rea. Ilmad on kole vihmased, kudagi ei lase tööd teha, tööd on hullumoodi. Saab näha, kuidas selle töödega hakkama saab. Tänavu vist võetasse puha kartulid ära, ei vist jäeta seemnekski. On ikka ajajärk. Tööd tee mitmekordselt, süüa ja muud assa sulle tarvis ei ole, kena ajajärk küll, saab näha, mis sellest elust tuleb. 20. oktoobril. Teised läksid kõik kodust ära, oleme veikse Eeroga kahekeisti kodu, Eero jäi magama. Mõtlesin siis mõne sõna kirjutada. Elu on kaunis keeruline, puudus on kõigist assast. Nii ka söömakraamiga jääb peenike peosse. Neidki sea...[põrsaid? M. M.] sul tappa ei lubata, muudkui vii 52 Brigadiri ametit tutvustati Edasi a. veebruaris juhtkirjas: Brigadiir on brigaadi organisaator ja juht. Tema ülesannete hulka kuulub: õieti asetada kolhoosnikuid tööl, otstarbekohaselt ära kasutada kõiki brigaadile kinnistatud valmistuseabinõusid, teostada agrotehnilisi abinõusid, saavutada kõrget viljasaaki, karja tootmisvõime tõstmist jne. Brigadiir peab organiseerima sotsialistilist võistlust ja lööktööd. Brigadiiri töötasu peab kindlaks määratama brigaadi töö lõpulikkudest tagajärgedest äraolenevalt. [ ] Rajoonide ja külade organisaatorid, kolhooside juhatused ja kolhoosnikud ise peavad brigadiiride kohtadele välja eraldama paremaid kolhoosnikke lööktöölisi nende hulgast, kes on autoriteetsemad, tunnevad tööd ja võivad organiseerida kolhoosnikkude hulki valmistusliste ülesannete täitmisele. [ ] Brigadiir peab samuti varakult saama valmistusplaani ülesande brigaadi jaoks, tundma töönormisid, töö hindamist hulgalt ja väärtuselt, läbiviimiseks kavatsetavaid agrotehnilisi abinõusid, peab teadma kolhoosnikkude töönormisid ja töö arvestamise korda. (Anname kolhoosi brigaadile tugeva organisaatori brigadiiri. Edasi , nr. 38) Brigadiri tööst Sulevis vt. A. Saar. Võitlusel sotsialistlise Sulevi eest. Kas kolhoosi poolt või vastu? nii seisab küsimus praegu. Edasi , nr. 125 ja Vt. ajalehest: Täiesti nõrk on alles võitlus kulakute vastu, kulakuid pole veel tarvilikult välja selgitatud, paljud neist peidavad end keskmiku rüüsse. (P. Ammer. Kollektiivmajapidamise. Edasi , nr. 164) Kulakuid püüti ka kaitsta a. 13. jaanuari Edasis ilmus lugu Sulevist: Kehvikute grupitöö nõrkuse põhjuseks on aga see, et kehvikute grupi koosseis vastav pole ning grupi hulka inimesed on pugenud, kes kehvikute huvisid ei kaitse, ega kulakute vastu ei taha võidelda, nagu K. Torokvei, J. Ollo, P. Pusta. Viimasel kehvikute grupi koosolekul astusid nad kulakute kaitseks välja. ( Sulevis töötavad kulakud enesemaksustamisele vastu. Edasi , nr. 5) Vt. ka Hektar. Puhastus algab. Edasi , nr. 9: Neil päevil heideti Salme komnoorte hulgast välja Blok, Tiismus, ja Tsernägin. Põhjus: klassivaenlastega kokkumäng ja kraami müük enne kolhosi astumist. Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec3: :38:12

74 Marika Mikkor / aastad Kaukaasias Edasi kolhoosis põllumehe silme läbi ja ajalehe Edasi veergudel II mjaso sakotovkasse. 54 Töödega oleme ka kaunis puntras, kartuli on veel üle poole võtta, niisama ka kukurussi puhastamisega, kõik tööd on kaunis ripakille. Saab näha, kudas nendega jõuab, ilmad on ka kaunis vihmased, nüüd pidas nädalipäevad, täna sajab jällegi. Teiseks tööinimeisi on ka nii kole vähe, meesterahvaid on kolme ümber. No mis see selle suure töö kohta on. Punni neid kotta tõsta kas jätkust lahti. Jah, töö on küll raske, isiäranis minul, ole hommiku vara kuni õhtu pimedani, õhtu käi kukurussi puhastamas, peale selle sotita veel tööjuhataja kohustusi. No on koeraamet see tööjuhataja amet. Saab näha, millal ma ka lahti saan. 6. novembril. Täna on see päev, mis ennemast jõulusi ette kuulutas. Sest jõulud on nüüd ära iganenud. Nüüd on selle asemel oktoobripühad. Täna on oktoobripüha laubä, inimesed, nooremad läksivad Slantsi peale, mina ei viitsinud seda orjust ette võtta. Eila ööse sai ligi hommikuni üleval oldud, oli suur udarnikute 55 väljaselgitamine ja preemija määramine, oli igavest saginat seal, igaüks tahab udarnik olla ja preemijat saada. Paistab kui lastele meelitust antasse. Olen alles prigadir. On küll see amet surmani ära tüüdanud, katsun veel vilja ära korjata, siis nõuan, et lahti lasevad. Töödega oleme ka kaunis puntras. Kartuli on veel tublisti võtta. Ilmad olivad tänavu kole vihmased. Nüüd on juba mõni päev ilusad olnud, on jälle külm, kipub kartuli näpistama. 9. novembril. Nüüd on juba need oktoobripühad ka jällegi läbi. Esimesel pühal 7. oli pidu, tervituskõned ndal, teisel pühal käisime Slantsi peal. Nüüd oktoobripühade aeg oli üleandmine suurema tööstuse kätte. Mind aeti nagu voorimeheks, siis sai kuulda kõik ära, peeti suurt koosolekut. Räägiti möödunud tööd ja arutati uusi plaana ja tuleviku tööd. Insenerid kiitsid selle Slantsi nõnda välja. Tulevikus kavatsetakse ikka suur tööstus käima panna, eks ta võta enne aega ja raha. Aastapäevad tagasi ei olnud, on juba nüüd selle aastaga kaunisti edasi läind. On hulga suuri majasi jne. Võib-olla meiegi tulevikus lähme kõige kupatusega Slantsi tööstuse alla. Eks näe, mis tulevik toob. 5. detsembril. Lumi on maas, ilm on külm, 1. detsembril tuli lumi, tahab vist tänavu külma talve teha. Töödega saime ka enam-vähem valmis. [ ] Olen alles tööjuhataja, olen küll koledasti tüdinenud, andsin küll sajavlenja sisse, aga ei lastud, enne kui aasta täis saab. On veel paar kuud, katsun veel ära olla. 26. detsembril. Täna on aupärast viimane püha. Kuid on kaunikesti ära ununenud, mõni ainuke, kes veel pühitseb. Olen alles tööjuhataja, arvan ikke kuu lõpus lahti saavat. Tali on tänavu kaunis suur, lund on paergu 1,5 arssinat ja ligemalle iga päev kipub sadama. (järgneb) Marika Mikkor (1963) Lõpetanud Tartu ülikooli ajaloo osakonna. Magister kirjandusteaduse alal. Eesti Põllumajandusmuuseumi vanemteadur. Peamised uurimisteemad: elutähtpäe va de ga seotud ta vad ja usku mu sed eestlastel (sh. Kaukaasia eestlastel), ersadel ja isuritel. Kau kaa sia eest las te iden ti teedist ilmus aastal raamat Eestlased Musta mere rannikul. Prae gused uuri mistee ma d: eluolu ja töökorraldus kolhoosides ning kodussünnitajate lii ku mi ne Eestis. 54 vene k. zagatovka mjasa lihavarumine. Ajalehes Edasi käsitleti juhtumit Ülem-Lindast, kui lihavarumist avalikult kritiseeriti: Et kasvatusline töö kolhoosnikkude, isegi kolhoosi aktiivi hulgas nõrk on, seda tunnistab viimane üldkoosolek, kus kolhoosi ja külanõukogu aktiivi kuuluv Anetta Tilk kõige häbematalt sigade kontrakteerimise vastu, kulaklise agitatsiooniga linnade varustamise ja tööliste ja talupoegade sidemete vastu välja astus. Kuid arusaajad kolhoosnikud oma suures enamuses andsid oportunistile paraja vastulöögi sellega, et kinnitasid riigi kontrollarvu, ning paljud andsid koosolekul isiklikult lubaduse kontrolleerida oma ülejääki, mis üle poole vastuvõetud kontrollarvust välja tegi. (P. Ammer. Kollektiivmajapidamise Edasi , nr. 164) 55 Vene k. udarnik lööktööline. 74 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec3: :38:12

75 D O K U M E N T J A K O M M E N T A A R Andrei Ždanovist ja tema missioonist Eestisse aasta suvel II Erich Kaup oskvas Venemaa Riiklikus Sotsiaalpoliitilise Ajaloo Arhiivis (RGASPI) säili- M tatakse dokumente Andrei Ždanovi tegevuse kohta Tallinnas aasta suvekuudel. Üks olulisemaid uurimisallikaid nende hulgas on kahtlemata toimik A. Ždanovi märkmete mustandid valimistest Eesti Riigivolikogusse, pankade natsionaliseerimisest, kaadri ettevalmistamisest Eesti nõukogude asutustele, sõja-mereväebaaside varustamisest. Originaalid a. 118 lehte. 1 See koosneb märkmetest, mida ta kirjutas taskuraamatu rebitavatele lehekestele pea iga päev. Algavad need uue riigivolikogu valimistega. Nende sissekannete või konspektide alusel viis ta läbi nõupidamisi ning andis oma lähemale aktiivile juhtnööre ja õpetussõnu tegutsemiseks. A. Ždanov koostas ka üleskutseid, kõnede ja mitmesuguste resolutsioonide tekste. Ja veel. Nendel dokumentidel puudub koostamise aeg, kuid seda saab kindlaks teha tookordsete sündmuste alusel. Dokumentide kasutamisel tuleb viidata numeratsioonile, mis pandi neile hiljem arhiivi vastuvõtmisel. Lõpuks sedagi, et lehekestele kantud märkused on napisõnalised, esinevad üksikud nimed, küsimärgid ja muud raskesti mõistetavad fragmendid. Pärast Soome Talvesõja lõppu 13. märtsil a. asus J. Stalin intensiivselt ette valmistama Molotovi-Ribbentropi paktiga avanenud võimalusi oma ammuse unistuse realiseerimiseks Baltimaades, nende taaslülitamiseks Venemaa külge. 23. mail, s. o. kolm nädalat enne Punaarmee okupatsioonivägede tungimist Leedusse, Lätisse ja Eestisse, juhtis Punaarmee Poliitilise Valitsuse ülem, esimese järgu armeekomandör L. Mehlis tähelepanu suurtele puudustele sõjaväes tehtavas poliitilises töös. ÜK(b)P Keskkomiteesse A. Ždanovile esitatud ettekandes öeldi: Viimaste sõdade, eriti Soome sõja kogemused näitavad, et komandörid ja poliittöötajad ei tunne N. Liiduga piirnevate kapitalistlike riikide geograafilisi, majanduslikke ja poliitilisi iseärasusi, ei tea ega õpi tundma nende armeesid. Üleolev suhtumine, mille kammitsais vaevleb suur osa meie kaadreid, põhjustab tõenäolise vastase jõudude alahindamise. Sügavalt on juurdunud kahjulik eelarvamus, et nende riikide elanikkond, kes astub sõtta N. Liidu vastu, tõuseb paratamatult, peaaegu sajaprotsendiliselt üles ja läheb üle Punaarmee poolele, et nende riikide töölised ja talupojad võtavad meid vastu lilledega. See valelik veendumus tuleneb sellest, et ei tunta tegelikku olukorda naaberriikides. Nõukogude Liiduga külgnevate väikeste riikide armeede suhtes on meie komandöride ja poliittöötajate hoolimatus ja kõrkus ilmne. Väikeste riikide relvastatud jõudude alahindamine on vale ja kahjulik. Kui need riigid astuvad suurte imperialistlike riikide poolel sõtta Nõukogude Liidu vastu, suudavad nad tõmmata enda peale Punaarmee suuri jõudusid, juhul kui meie ei tee rahu ajal sellest endale vajalikke järeldusi. On vaja tähelepanelikult õppida tundma ja teadma kõigi piiririikide, sealhulgas ka väikeste armeede nõrku külgi. 2 1 RGASPI, f. 77 (A. Ždanovi fond), n. 3 a, s Izvestija CK KPSS 1990, nr. 3, lk Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec3: :38:13

76 D O K U M E N T J A K O M M E N T A A R Kaks sõpra Andrei Ždanov ja Jossif Stalin Kremlis 1930-ndail aastail. Foto Krasnogorski Venemaa Riiklikust Kino-Fotodokumentide Arhiivist Vestlused eraisikutega olid baaside punaväelastele rangelt keelatud. Ent siiski esines selliseid juhtumeid. Näiteks olevat Saaremaal Kellamäe mõisas asuv punaväelane selgitanud Kuressaare elanikule Joosep Tederile: Meie võime siin olla aasta, võib-olla kaks või isegi kolm, kuid siis on teie kroonid meie rublad. 3 Tegelikult tulid rublad aastal. Ja sel ajal lubati punaväelastel elanikega vabalt kõnelda ja propagandat teha. Vastavalt kõrgemate võimukandjate strateegilistele plaanidele tuli vallutatud alad ka sõjaliselt kindlustada, s. o. muuta Baltimaad sõjaliseks platsdarmiks võimaliku kallaletungi korral läänest (peeti silmas Saksamaad). 17. juunil a., kui ligi meheline Punaarmee grupeering oli alles hõivamas Eesti Vabariigi territooriumi, saatis N. Liidu kaitserahvakomissar S. Timošenko J. Stalinile ja V. Molotovile eriti salajase märgukirja nr. 390, milles nõuti: Selleks, et valmistada kiires korras ette Baltimaades sõjatanner, on vaja asuda hõivatud vabariikide territooriumil ellu viima järgmisi ülesandeid: Meie piirivalvevägedel tuleb aega viitmata võtta valve alla piir Ida-Preisimaaga ja Balti mere rannikualad, et hoida ära spionaaži- ja diversiooniaktide sooritamist läänenaabrite poolt. Igasse hõivatud vabariiki tuleb (esimeses järjekorras) viia NKVD vägede polk sisekorra kaitseks. Võimalikult kiiresti tuleb lahendada hõivatud vabariikide valitsuste küsimus. Tuleb alustada nende vabariikide kaitsejõudude desarmeerimist ja ümberformeerimist; võtta ära relvad elanikelt, politseilt ja sõjaväestatud formeeringutelt. Objektide valve, vahi- ja garnisoniteenistus panna meie vägedele. Otsustavalt tuleb asuda vallutatud vabariikide sovetiseerimisele. Allutatud (hõivatud) vabariikide territooriumile luua Balti sõjaväeringkond staabi asukohaga Riias. Sõjaväeringkonna vägede juhatajaks määrata kindralpolkovnik Apanasenko. 3 ERA, f. 1, n. 7, s. 157, l Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec3: :38:13

77 Erich Kaup / Andrei Ždanovist ja tema missioonist Eestisse aasta suvel II Sõjaväeringkonna territooriumil tuleb alustada ettevalmistustöid selle muutmiseks sõjategevuse tandriks (kindlustuste rajamist, raudteevõrgu laiendamist, ühendus- ja autoteede ehitamist, ladude rajamist ning tagavarade loomist jne.). Sõjatandri ettevalmistamise plaani esitan täiendavalt juunil a. toimus ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo istung. Protokollis nr. 17, p. 199 Nõukogude Liidu Teede Rahvakomissariaadi küsimuses võeti vastu otsus: kinnitada järgmiste seltsimeeste saatmine Leedusse, Lätisse ja Eestisse: Leedusse ajutiselt Teede Rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Jegorov. Alaliseks esindajaks Lohmatov. Lätisse ajutiselt Kirovi raudtee ülem Vorobjov. Alaliselt Zarubin. Eestisse ajutiselt Oktoobriraudtee ülem Bešov. Alaliselt Melgunov. 5 Selle otsusega kehtestati kontroll Leedu, Läti ja Eesti raudteede üle, mis veelgi süvendas Nõukogude okupatsiooni Baltimaadel. Kaks päeva pärast Eesti okupeerimist Punaarmee ja sõjalaevastiku poolt, 19. juunil 1940 saabus Tallinna J. Stalini erivolinik Andrei Ždanov, et kontrollida 16. juunil 1940 Nõukogude Liidu poolt Eestile esitatud ultimaatumi täitmise käiku. Juba tema saabumine ise ja selleks rakendatud erakordsed kaitsemeetmed pidid sisendama aukartust kõrge tšinovniku vastu. Vedurijuht Evald Smitt, kes manööverdas sel ajal ühel Balti jaama haruteel, jutustas Lembit Laurile Eesti Raadio saates Kirjutamata memuaare 8. detsembril a. A. Ždanovi rongi saabumisest. Toome ära sellest väljavõtte:...rong koosnes neljast vagunist. Kogu raudteel Narvast Tallinna naelutati kinni liiprid. Siis lasti ees minema paekivivagunitega rong. Sellele järgnes Ždanovi rong. [ ] Tema vagun oli ainuke soomusvagun selles rongis. 6 Balti jaamast sõitis eskort NSV Liidu saatkonda Pikk t. 40, kus hakkas paiknema Ždanovi residents ja operatiivstaap järgnevate päevade sündmuste juhtimiseks. Kohe samal päeval, 19. juunil, saatis ta Molotovile telegrammi, milles öeldi: Meie vägedele abi osutamise ettekäändel keelas Laidoner kogu riigis kuni 1. juulini kõik koosolekud. Selle alusel aetakse täna Tallinnas laiali tööliste miitingud ning arreteeritakse oraatoreid, kes astuvad üles tervitustega Punaarmee aadressil. Selles nägi äsja saabunud A. Ždanov tõsist ohtu kavandatud riigipöörde läbiviimisele. Kas sellesse ei peaks sekkuma, või oodata kuni uue valitsuse moodustamiseni? Homme saadan teile oma kaalutlused uue valitsuse koosseisu kohta. 7 Samal päeval, 19. juunil kell tegi NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi liige A. Ždanov külaskäigu vabariigi presidendi K. Pätsi juurde uue valitsuse loomise küsimuses. A. Ždanov kirjutab oma märkmetes sellest kohtumisest: K. Päts küsis: Millised on minu soovid? Aga neid oli mitmeid. Nagu võib sellest kirjeldusest järeldada, avaldas A. Ždanov K. Pätsile tugevat survet ja nõudis kategooriliselt, et ta annaks välja seaduse Eesti Vabariigi rahade kohta, [mis tegelikult oleks tähendanud rahaliste ressursside üleandmist alles loodava töörahva võimu käsutusse]. K. Päts teatas: Mina kui President ei oma õigust võtta vastu rahasse puutuvaid seadusi. Siis kaldus vestlus Eesti Vabariigi vastutavate ametnike kaasamisele uue võimu struktuuridesse. K. Päts vastas: Mina kui President vastutan enda ja Laidoneri eest. 4 Kasutatud väljavõtteid tööst M. I. Mel tjuxov. Upuščennyj šans Stalina. Sovetskij Sojuz i bor ba za Evropu (Dokumenty, fakty, suždenija). Moskva, 2000, lk RGASPI, f. 17, n. 3, s. 1024, l Lisaks sellele, et selle mehe elu kaitsmine nõudis nii kõrget hinda, tehti ka kõik, et tema mustad teod Tallinnas ei pääseks päevavalgele ega kriitikute küüsi. Tema arhiivis säilitatavas elukroonikas haigutab 17. juunist 1. augustini 1940 vastu tühjus. 7 Polpredy soobščajut... Sbornik dokumentov ob otnošenijax SSSR Latviej, Litvoj i Èstoniej, Avgust 1939 g. avgust 1940 g. Moskva, 1990, lk Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec3: :38:14

78 D O K U M E N T J A K O M M E N T A A R Seejärel tundis A. Ždanov huvi mitmete kehtivate seaduste vastu ja tahtis selgitust protseduurist, kuidas varem on valitsusi kinnitatud. Siis esitas K. Päts oma nimekirja uue valitsuse koosseisu kohta, kuid A. Ždanovile ei olnud see vastuvõetav, presidendi esitatud koosseis ei rahuldanud Moskvat. 8 A. Ždanov lahkus ja alustas kõnelusi juba varem välja valitud kandidaatidega. 20. juuni õhtupoolikul sõitis Nigol Andresenile järele saatkonna töötaja P. Izmestjev ja viis ta A. Ždanovi kutsel Pikale tänavale. A. Ždanov võttis mind vastu koos saadik K. Nikitiniga ja meie kõnelus kestis umbes paar tundi. A. Ždanov teatas, et Eestis tuleb luua uus, tõeliselt demokraatlik valitsus ja hakkas siis mind küsitlema üksikute isikute võimete ja tegevuse kohta... Ka Joh. Varesest kui kandidaadist peaministri kohale, meenutab N. Andresen. 9 Õhtul olid uue valitsuse liikmekandidaadid kutsutud A. Ždanovi juurde, kes lühidalt igaühelt küsis, kas ta on nõus valitsuse liikmeks hakkama. Varsti selle järele sõitis J. Vares presidendi juurde valitsuse nimestikuga, ja kui kl. 22 aegu koju läksin, kuulsin raadiost uue valitsuse koosseisu. 10 Samal päeval, 20. juunil, arutati A. Ždanovi juures demonstratsiooni läbiviimist. O. Sepre sai õhtul M. Undi kaudu teada, et 21. juuni hommikuks tuleb organiseerida demonstratsioon ja viia see läbi rahulikult ning garanteerida, et politsei ja sõjavägi ei segaks vahele. 11 A. Ždanov hoolitses ka selle eest, et järgmisel päeval toimuval demonstratsioonil ja ka hiljem kõigil avalikel üritustel peaksid korda punaväelased. Seda kinnitavad ka omaaegsete tegelaste mälestused ja ajaloolised fotod. Alates okupatsiooni esimestest tundidest kuni Eesti annekteerimise lõpuleviimiseni saatsid sovetiseerimise protsessi Punaarmee tankid, soomusmasinad, soldatid ja madrused. Nad kaitsesid kompartei ja Joh. Varese valitsuse üritusi, olid valves valimiskastide juures ning seisid spaleeris Eesti NSV Ülemnõukogu istungijärkudel Toompeal. Seoses 21. juuni demonstratsiooniga juhitakse A. Ždanovi märkmetes tähelepanu vajadusele korjata ära relvad; Eesti sõjaväe sulgemisele kasarmutesse; politsei sekkumisel tuleb võtta talt relvad; valitsuse liikmeid mitte arreteerida; nõuda Laidoneri erruminekut. 12 Need sündmused tekitasid ärevust ja pahameelt ka välismaal. 21. juunil teatas NKVD resident L. Beriale Helsingist: Seoses sündmustega Baltimaades on kogu Soomet haaranud ärevus. Levitatakse kuuldusi, et nende päevade sees esitatakse samasuguseid nõudmisi ka Soomele. Ajalehed ilmuvad nõukogudevastases vaimus. Süüdistatakse NSV Liitu Baltimaade sõjalises ärakasutamises. 13 Järgmisel päeval, 21. juunil 1940, moodustati uus valitsus eesotsas dr. Joh. Vares- Barbarusega. Ždanov koostas samuti vabariigi uue valitsuse tegevuskava, mis avaldati ajakirjanduses Vabariigi Valitsuse deklaratsioonina. Pöördumisele oli alla kirjutanud kakskümmend kaks organisatsiooni. N. Andresen, kes kuulus uue valitsuse koosseisu, kirjutab oma mälestustes, et Joh. Varese valitsus töötas suure pingega. Koos istuti sagedasti: 25 tööpäeva kestel, 22. juunist 20. juulini, s. o. enne Riigivolikogu uue koosseisu kokkukutsumist, tervelt 23 korral. 14 P. Izmestjev meenutas oma vestluses, et kõik, mille kirjutas A. Ždanov, saadeti J. Varese kätte. Ja Vares kui peaminister arutas need läbi valitsuse koosolekutel. Seejuures ei märgitud, et nende koostajaks oli Ždanov. Selline oli tema taktika. 15 A. Ždanovi Tallinna saabumise ajaks 8 Kõnelus K. Pätsiga 19. juunil a. A. Ždanovi märkmed, l ERAF, f. 247, n. 51, s.16 a, l ERAF, f. 247, n. 51, s. 16 a, l ERAF, f. 247, n. 51, s. 739, l. 5,7. 12 RGASPI, f. 77, n. 3 a, s. 146, l RGASPI, f , n. 3, s. 1301, l ERAF, f. 247, n. 51, s.16 a, l Lindistanud E. Kaup 16. veebruaril a. 78 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec3: :38:14

79 Erich Kaup / Andrei Ždanovist ja tema missioonist Eestisse aasta suvel II A. Ždanovi kirjutatud näidis avaldusest N. Liidu Ülemnõukogule Eesti vasuvõtmiseks N. Liidu koosseisu. Riigivolikogu võttis ühehäälselt vastu deklaratsiooni. Samuti ühehäälselt volitas Riigivolikogu Täievolilist komisjoni, kes saabus NSV Liidu Ülemnõukogusse palvega võtta Eesti vastu Nõukogude Liidu koosseisu... RGASPI, f. 77, n. 3, s. 157, l. 137 koostasid talle tutvustavaid materjale Eesti kohta N. Liidu saatkonna ja kaubandusesinduse töötajad. 24. juunil a. andis N. Liidu kaubandusesindaja Eestis Krasnov Ždanovile ülevaate Eesti Vabariigi majanduse kohta. See oli koostatud avaldatud statistiliste jt. teatmepublikatsioonide alusel. Nendest materjalidest sai A. Ždanov vajalikke andmeid Eesti Vabariigi tööstuse, laevanduse, raudteetranspordi, väliskaubanduse ja põllumajanduse olukorra kohta. Käsitleti samuti mitmeid teisi eluvaldkondi, sealhulgas muidugi töötava rahva viletsat elu, tööliste madalaid palkasid ja muid kapitalistliku rõhumisega seotud küsimusi. 16 Esmaseks ülesandeks pidas A. Ždanov Eesti sõjaliste objektide rendile võtmist. Oma märkmikku on ta kirjutanud: Eesti Vabariik on nõus andma N. Liidule rendile iga-aastaste Nõukogude Liidu poolsete rendisummade maksmisega Eesti kroonides Naissaare, Aegna, Suurupi poolsaare ja Viimsi poolsaare, et rajada sinna mereväebaasid ning hoida seal maaväge ja õhujõudude üksusi. Järgnevalt annab ta ülevaate Naissaare Lõuna- ja Põhja patareidest, sõjamoonaladudest ning elanikest, kes elavad kahes kalurikülas. Sellega seoses tuli elanikel oma kodudest lahkuda ja otsida uus eluase mujal. Näiteks sai Naissaare vallavanem 6. juulil käsu elanike evakueerimiseks. Allkirja vastu tehti neile teatavaks, et nad on koos isikliku varaga kohustatud evakueeruma 16. juuliks a. 17 Lõpuks peab A. Ždanov vajalikuks Peetri (Noblessneri) laevaremonditehase ja sõjasadama rendilevõtmist. 18 Valimiste ettevalmistamise perioodil oli A. Ždanovil palju tegemist. Tema märkmetest selgub, et uue Riigivolikogu tegevusprogrammi koostades on ta kaalunud ka küsimusi, mis tegelikult ei olnud Eesti oludes vastuvõetavad. Näiteks nõue luua Punaarmee eeskujul tööliste saadikute nõukogud ja soldatite 16 RGASPI, f. 17, n. 121, s. 56, l ERA, f. R-6, n. 4, s. 18, l RGASPI, f. 77, n. 3 a, s. 164, l. 18, 37, Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec3: :38:14

80 D O K U M E N T J A K O M M E N T A A R saadikute komiteed. Samas oli rahvale heaks uudiseks lubadus, et Eestis mingeid kolhoose ei tule. 19 Nõukogude agressiivset poliitikat Leedu, Läti ja Eesti suhtes püüti varjata sellega, et ürituste läbiviimiseks kasutati võimalikult palju kohalikke tegelasi: endisi poliitvange, sotsialiste ja kommuniste, kes polnud rahul seni kehtiva riigikorraga. Välisvaatleja silmis näis see üsna loogiline ja põhjendatud. Kuid Kremli võimud hoidsid neil siiski silma peal. Tallinnas-viibimise ajal oli A. Ždanov pidevalt ühenduses V. Molotoviga, eriti uue valitsuse loomise küsimuses. Tema märkmetes on vihjatud V. Molotovi hoiatustele, et ta eriti ei usaldaks eestlastest poliittöötajaid. 20 Sellest räägiti ka hiljem, näiteks aasta lõpul Eestisse saadetud ÜK(b)P Keskkomitee haridusosakonna instruktori A. Perovi Moskvasse saadetud aasta vastutavate eesti tegelaste, haridusala töötajate iseloomustustes. Silmas peeti just neid, kes varem osalesid teistes parteides. Üks nendest oli Eesti Vabariigi hariduse rahvakomissar Nigol Andresen, kes varem oli kuulunud sotsialistide hulka. Perov väitis, et N. Andresen suhtub hästi oma töösse ja tal on autoriteeti haritlaste hulgas. Kuid ta on natsionalistlikult meelestatud. Nimelt olevat ta 21. juunil a. avaldanud pahameelt Punaarmee osavõtu kohta meeleavaldusest ja rongkäigust. 21 Ettevalmistustest uue Riigivolikogu valimisteks Kohe pärast 21. juuni demonstratsiooni ja Joh. Varese valitsuse ametisseastumist hakati A. Ždanovi nõudmisel ja juhtimisel kibekiiresti ette valmistama uue Riigivolikogu valimisi. Need tuli läbi viia 14. ja 15. juulil üheaegselt Leedu Seimase ja Läti Seimi valimistega. Suurt aktiivsust selles ettevalmistustöös ilmutas Lätisse saadetud eriesindaja Andrei Võšinski. 4. juulil saatis ta V. Molotovile õnnistuse saamiseks eelseisvate valimiste platvormi käsikirja: Pöördumine Läti Vabariigi kodanike poole. Palun juhtnööre. A. Võšinski. Selle, kirjutusmasinal ümberlöödud pöördumise esileheküljele on V. Molotov musta pliiatsiga kirjutanud resolutsiooni: Sm. Kozõrevile 22 Andke edasi VTŠ 23 kaudu sm.-tele Ždanovile ja Dekanozovile sm. Võšinski saadetud Läti uute valimiste platvormi projekt. Teatage, et see projekt on KK poolt heaks kiidetud ja saadetakse neile teadmiseks. V. Molotov Resolutsioonile järgnevad sissekanded: Sm. Ždanovile saadetud tekst saabus 4. VII 40. a. kl Sm. Dekanozovile saadetud tekst saabus 5. VII 40. a. kl Ždanov võttis A. Võšinski saadetud teksti aluseks pöördumise Eesti Vabariigi kodanikele! koostamisel seoses Riigivolikogu valimistega 14. ja 15. juulil a. A. Ždanov tegi ettekirjutusi ja andis selgitusi Eesti Töötava Rahva Liidu juhtivatele tegelastele seoses Riigivolikogu uue koosseisu valimistega 14. ja 15. juulil a. Esiteks tuli luua valimiste peakomitee, mis pidi koosnema seitsmest liikmest. Ja nimelt: üks esindaja kohtuministeeriumist, üks esindaja siseministeeriumist, üks esindaja statistika keskvalitsusest, kaks esindajat ametiühingute poolt, kaks esindajat kompartei poolt ning üks esindaja endiste pahempoolsete poolt. On selge, et esitatud kandidaadid, keda hoolega valiti, pidid igal juhul kindlustama valimiste soovitud tulemused. 24 Valimiste Peakomitee ja maakondlike valimiskomisjo- 19 RGASPI, f. 77, n. 39, s. 164, l. 3,5,12, RGASPI, f. 77, n. 3 2, s. 164, l RGASPI, f. 598, n. 1, s. 1, l V. Molotovi vanemabi. 23 VTŠ vysokočastotnaja svjaz, kõrgsagedusel töötav telefoniside. 24 RGASPI, f. 77, n. 3 a, s. 146, l RGASPI, f. 77, n. 3 a, s. 164, l. 4, 12, 14, 15, Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec3: :38:15

81 Erich Kaup / Andrei Ždanovist ja tema missioonist Eestisse aasta suvel II nide määramine kuulus valitsuse kompetentsi. A. Ždanov nõudis, et valimiste ettevalmistamise käigus tehtaks laialdast selgitustööd ja tutvustataks valimisplatvormi. Ulatuslikku valimisagitatsiooni alustati Eesti sõjaväes. A. Ždanov kirjutab oma märkmetes, et olukord Eesti sõjaväes on raske. Tuleb alustada armee demokratiseerimisest, luua väeosades kompartei rakukesi ning tõhustada poliitilist selgitustööd. Seoses eelseisvate uue riigikogu valimistega tuleb saata väeosadesse agitaatorid. Märkmikulehtedele on tehtud sissekanded selle kohta, keda ja kuhu saata. A. Ždanovi ettepanek on: Okk tunneb hästi Tallinna. Kutsuge EK(b)P Keskkomiteesse P. Keerdo juurde major Veiderpass. Sampo tunneb Rakveret; Kunser Võrut; Kin Narvat; Ollender Tallinna; Mahl Narvat; Sauer Tartut. Need isikud olid mõeldud rakendamiseks poliittöötajatena (politrukkidena) Eesti sõjaväes. 25 Suurt tähelepanu osutas A. Ždanov sellele, et uude Riigivolikogusse ja loodavasse valitsusse pääseksid inimesed, kellega on võimalik asuda rajama nõukogulikku elukorraldust. Kuid oma tegevuses pidid nad jääma tagasihoidlikeks. Oma mälestustes meenutab Paul Vihalem: Poliitika seisnes selles, et ministriteks nimetati isikud, kes jätsid mulje, et valitsus ei koosne kommunistlikest tegelastest. Küll aga paigutati hulgaliselt kommuniste eriti tähtsatele ametipostidele. 26 Peale uue Riigivolikogu valimiste tegeles A. Ždanov mitmete teiste küsimustega, sealhulgas pikemalt talurahva olukorra tundmaõppimisega Eestis. Teadmisi selle kohta hankisid talle saatkonna töötajad statistilistest teatmikest ja küllap mitmesugustest kuulujuttudestki. Kust siis võisid pärineda temale esitatud andmed, mis moonutasid tegelikku Eesti NSV delegatsiooni saabumine Moskvasse NSV Liidu Ülemnõukogu VII istungjärgule 28. juunil a. Vastuvõtt Oktoobri vaksalis. Esiplaanil vastu võtma tulnud Moskva linnakomitee sekretär G. Popov ja Joh. Vares-Barbarus. Foto Krasnogorski Venemaa Riiklikust Kino-Fotodokumentide Arhiivist olukorda Eestis? Näiteks väited, et Tartu ülikooli põllumajandusosakond vireleb, et kõik põgenevad maalt, et maarahva elu kiratseb kahest otsast: inimesed ei jõua maksta võlgu ja pankades ei ole raha. Võlgades vaevlevad pooled talumajapidamistest ja võlgade tasumine jääb päranduseks järglastele. Ja põllumajanduse tegelikku olukorda ei teadvat keegi. Või kas või seegi, et kuivendatud maid ei haritavat ning mehhaniseerimisest ei saavat asja. 27 Võib arvata, et A. Ždanov õppis põllumajanduse olukorda tundma selleks, et panna kirja Eestis ja mujal Baltimaades ettevalmistamisele tuleva agraarreformi esialgsed põhimõtted. Ta märkmetes on nõudmine konfis- 26 ERAF, f. 247, n. 1, s. 556, l RGASPI, f , n.3, s. 1301, l Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec3: :38:15

82 D O K U M E N T J A K O M M E N T A A R keerida majapidamised, mille maavaldus on üle 50 ha. Tuleb konfiskeerida, sõltumata sellest, kas kasutatakse palgatööjõudu või mitte, üle 50 ha olevad maad. Hiljem jäi kasutatava maa ülemmääraks 30 hektarit. 28 Koos Eesti okupeerimisega algasid kohe ka ulatuslikud repressioonid. Äratab tähelepanu, et A. Ždanov on sõnapaari Eestlased Siberisse mitmel korral üle kirjutanud. Ilmselt meenus talle hiljuti lahenduse leidnud vallutatud alade soomlaste saatus. Siis, aastal, kui Eestis alles toimusid nõukogulikud ümberkorraldused, ei olnud selleks aeg veel kätte jõudnud. Kuid see, mida A. Ždanov kavandas, tuli realiseerimisele aasta hiljem, 14. juunil a., kui Eestist saadeti loomavagunites Siberisse üle inimese naised, mehed, raugad ja lapsed. 29 Tallinnas viibimise ajal juhtis A. Ždanov uute võimude tähelepanu ajakirjandusele. Aga ka trükistele, vajadusele lubada vabalt levitada Nõukogude väljaandeid, näiteks ÜK(b)P ajaloo lühikursust ja võimaldada selle väljaandmist eesti keeles. 30 Samuti pidas ta vajalikuks asutada päevaleht Tööline ja teoreetiline häälekandja Kommunist. Valimiste ettevalmistamise perioodil oli A. Ždanovil küllaltki palju tegemist uue Riigivolikogu tegevusprogrammi koostamisega. Mõned märkused selle kohta. Oma märkmetes on Ždanov kirja pannud vajaduse rakendada Nõukogude Eestis mitmeid piiranguid: suhkrut ja petrooleumi väljastada vaid lubade alusel, sest need olid N. Liidus limiteeritud; kehtestada kontroll arvete üle; koostada nimekirjad hinnaliste asjade kohta; kehtestada piirangud hoiuste väljastamise kohta jne. Kuid paljugi, mida A. Ždanov planeeris, jäi täitmata, sest neid meetmeid rakendati kahekümnendatel aastatel Venemaal ning need olid Eesti jaoks lootusetult aegunud juulil 1940 andis A. Ždanov tulevase riigivormi küsimuses Joh. Varesele mõista, et Eesti iseseisva riigina ei püsi, on nõrk ja selleks, et end kaitsta, peaks liituma Nõukogude Liiduga. 21. juulil tulevat välja panna kaks lippu. 32 Ühel teisel märkmikulehel kirjutab A. Ždanov: Nõukogude Liit hakkab vastutama selle valitsuse eest. Seda hakatakse kompromiteerima. Riigivolikogu otsus nõukogude võimu väljakuulutamise ja N. Liitu astumise kohta kutsus välismaal esile suure protestilaine: Ameerika Ühendriikide välisministri abi Summer Wellesi ametlik teadaanne Ameerika ajakirjandusele 23. juulil 1940 Balti riikide okupeerimise puhul Nõukogude Liidu poolt: Viimaste päevade jooksul jõudsid lõpule need kõveramõttelised menetlused, millega ettekavatsetult hävitati kolme väikese Balti vabariigi Eesti, Läti ja Leedu poliitiline sõltumatus ja territoriaalne puutumatus ühe nende tugevama naaberriigi poolt. Ameerika rahvas on esimesest päevast alates, mil nende vabariikide rahvad seadsid sisse sõltumatu ja demokraatliku valitsemisvormi, jälginud nende rahvaste imetlusväärset edu omavalitsemise korraldamisel sügava huvi ja sümpaatiaga. Ameerika Valitsuse suund on üldiselt tuntud. Ameerika on vastu igasugusele röövellikule tegevusele, toimigu siis see jõu tarvitamise või jõuga ähvardades. Samuti on ta vastu igakujulisele interventsioonile ühe riigi poolt, olgu see riik kui tahes nõrk. Need põhimõtted moodustavad aluse, millele toetub kahekümne ühe Uue Maailma suveräänse riigi vahekord. Ühendriigid jäävad truuks neile põhimõtteile, 28 RGASPI, f. 77, n. 3 a, s. 164, l Kultuur ja Elu 1998, nr. 3, lk ÜK(b)Partei ajalugu. Lühikursus ilmus Tallinnas a. oktoobris eksemplaris. Vastutav toimetaja oli E. Päll. 31 RGASPI, f. 77, n. 3 a, s. 164, l p., 39, RGASPI, f. 77, n. 39, s. 164, l. 11, 65, Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec3: :38:15

83 Erich Kaup / Andrei Ždanovist ja tema missioonist Eestisse aasta suvel II kuna Ameerika rahvas on veendunud et mõistus, õiglus ja seadus teiste sõnadega moodsa tsivilisatsiooni alused ei saa säilida, kui rahvastevahelisi vahekordi ei valitse taas doktriinid, mis sisaldavad neid põhimõtteid. Käesolev deklaratsioon, tuntud 23. juuli deklaratsiooni nime all, kehastab Ühendriikide valitsuse ametlikku seisukohta Balti riikide okupeerimise suhtes Vene poolt s. o. selle mittetunnustamist. Viimane viide sellele deklaratsioonile toimus Läti Ameerika saadiku Dr. Bilmanise protestikirjas ajakirja Life i toimetajale a. kevadel, selles ajakirjas ilmunud endise USA Moskva saadiku Joseph H. Daviesi intervjuu puhul, kes püüdis õigustada Nõukogude nõudeid Balti riikidele. 33 Suur töö oli tehtud ja A. Ždanov pidas vajalikuks tänada Eesti peaministrit doktor Varest soojade ja sõbralike tervitussõnade eest, millega ta pöördus Nõukogude Liidu rahvaste ja minu Valitsuse poole. Lubage oma poolt jagada teie rõõmu ja südamest õnnitleda teid Töötava Rahva Liidu hiilgava võidu puhul äsja lõppenud Riigivolikogu valimistel. See võit tähistab ajaloolist pööret Eesti rahva elus. Tähistab seda, et Eesti töötav rahvas väljendas üksmeelselt oma tahet heita igaveseks kõrvale vana režiim ja võtta oma saatuse otsustamine iseenda kätesse. See tähendab, et Eesti rahvale avanes avar ja helge tee uue riikliku ja ühiskondliku elu ülesehitamiseks. Lubage avaldada veendumust, et nüüdsest on Eesti rahvale kindlustatud tööstuse, põllumajanduse ja rahvusliku kultuuri tõeline õitseng, materiaalse ning kultuurilise heaolu hiilgav ja võimas tõus. Eesti töörahva võit avab uue lehekülje Eesti ja Nõukogude Liidu vaheliste suhete arenemises. Mõlema rahva elulised huvid nõuavad tihedat liitu ning sõprust Nõukogude Liidu ja Eesti vahel. Seni rikuti jämedalt neid Eesti rahva elulisi vajadusi endise valitseva kliki poolt, kes suhtus vaenulikult Nõukogude Liitu ja kes kunstlike takistuste loomisega aastaid püüdis Eestit poliitiliselt, majanduslikult ja kultuuriliselt isoleerida NSV Liidust. Kuid nüüd, kui need barjäärid on kõrvaldatud ja rahvaste südamest tulevaks sõpruseks ning riikidevaheliseks läbikäimiseks ei ole enam takistusi, rajanevad Nõukogude Liidu ja Eesti suhted kindlale alusele rahu, heaolu ja julgeoleku huvides [ ] 34 Sellega oli A. Ždanovi missioon lõppenud ja ta lahkus Eestist. Mis sai J. Stalini eriesindajatest? A. Ždanov suri Valdais asuvas valitsuse puhkekodu ravikeskuses 31. augustil aastal. See lugu oli seotud nn. arstide protsessiga, mis toimus mõni aasta pärast A. Ždanovi surma. Selle tulemusel lasti maha teda ravinud Kremli arstid. A. Dekanozov, kes saadeti J. Stalini esindajana Leetu nõukogude võimu kehtestama, lasti maha aastal. A. Võšinski, kes oli saadetud eriesindajana Lätisse nõukogude võimu kehtestama, elas üle suure sõja ja oli aastal sõjakurjategijate üle peetaval Nürnbergi protsessil peasüüdistajaks, suri 22. novembril aastal. Sellega lõppes ka tolle aja kangelaste lugu. Erich Kaup (1929) Lõpetanud 1957 Tallinna Pedagoogilise Instituudi. Ajaloodoktor aastast. Töötanud EKP Ajaloo Instituudis ja Rahvusarhiivis. Peamine uurimisteema: Nõukogude Liidu sõjalis-poliitiline agressioon Soome ja Balti riikide vastu Päris Eesti. Eesti Vabariigi häälekandja 1943, nr. 1 (september), lk ERAF, SM, f. 130, (s jt., Lisa). 34 Välja on jäetud kordused. Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec3: :38:16

84 D O K U M E N T J A K O M M E N T A A R aasta augusti lõpupäevad Tallinnas kaasaegse pilgu läbi Küllo Arjakas Neljamastiline kahvelkuunar Mihkel. MMF 842:1 Saatesõnad a. augustikuu sõjasündmustest Tallinnas ning pealinna evakueerimisest on tänaseks juba üsna palju kirjutatud. Ometi võiks lugejatele nüüdki huvi pakkuda alljärgnev, a. veebruarist pärinev kiri, kus otsene asjaosaline Aleks (Aleksander?) pool aastat hiljem meenutab neid traagilisi ja dramaatilisi sündmusi, andes üksikasjaliku, täpse ja samas emotsionaalse ülevaate oma läbielamistest. Kirja autori saatust pole siiani õnnestunud välja selgitada. Autori kirjutamislaad lubab oletada, et tegemist on üsna haritud noormehega, ning kirja tekstis on tehtud üksnes hädapäraseid parandusi. Üsna huvitavad on samuti Aleksi muud tähelepanekud Saksa aja kohta. Kirja lõpuosas mainitud gümnasisti nimi Endel lubas hakata jälgi otsima Tallinna Reaalkooli õpilaste seast. Selgus, et tegemist oli hilisema soomepoisi Endel-Johannes Pihlakaga sünd a. Tallinnas, lõpetas a. Reaalkooli, alates a. novembrist teenis Soome armees koos teiste eestlastega, võttis osa a. suve tõrjelahingutest Karjala kannasel, pöördus tagasi Eestisse, võitles a. augustis Tartumaa rindelõigus. Hiljem töötas pikemalt Tallinna veevärgi 84 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec3: :38:16

85 Küllo Arjakas / aasta augusti lõpupäevad Tallinnas kaasaegse pilgu läbi pumbajaamade juhatajana, suri a. ja on maetud Rahumäe kalmistule. Mõningaseks selgituseks: osa mobiliseerituid toodi algul aurikule Alev (1446 brt), Aleks aga pääses nende hulgast, simuleerides tervisehäireid. Seejärel seisis see transpordilaev terve öö reidil ning ööl vastu 24. augusti paigutati mobiliseeritud üle tanklaevale nr. 11. Alev ehk VT-511 (voennyi transport, nr. 511) jäi tollest konvoist maha ning lahkus Leningradi suunas alles neli päeva hiljem, 28. augusti päeval. Alevil oli üle 1300 inimese, kui ta samal õhtul miinile sõitis. Merepõhja kadus 149 inimest, 140 haavatut ning üheksa meeskonnaliiget. Juba 24. augusti hommikul Tallinnast lahkunud tanklaev nr. 11 sai samal pärastlõunal ahtrisse õhust kaks pommitabamust ning vajus vasakule pardale kreeni. Vajuvalt laevalt hüppas vette meest, keda järgnevalt kolme laeva poolt üles korjati. Konvoi pidi edasi kiirustama ning venelased tulistasid suurtükkidest tankerit, kuni see kummuli pöördus. Konvoi lahkus, seejärel aga ronisid kaks eesti meest merest välja ulatuvale laevapõhjale üks oli varjanud end laeval kuni viimase hetkeni, tankeri ümberminekuni, teine aga kummulipöördunud päästepaadi all. Mehed muuseas ootasidki laeva põhjal, kuni mööduv Saksa torpeedokaater nad peale võttis. Neljamastilise mootorpurjeka Mihkel (1639 brt) pardale paigutati ca 400 mobiliseeritut, sh. kirja autor. Seegi laev kuulus nende 180 laeva hulka, mis Tallinna lahel koondusid, et asuda järgnevalt mitmes konvois ohtlikule teekonnale. Mihkel lasti vette USA-s a. Josiah B. Chase nime all. Laev osteti a. pärnakast kapteni Kristjan Jurnase ja tema kompanjonide eestvõttel Eestisse. See oli 71,39 m pikkune ja 12,59 m laiune ilus purjekas suurim purjelaev, mis eales sinimustvalge lipu all sõitnud aastal see loomulikult natsionaliseeriti. Siiski tuleb pidada meeskonna teeneks, et Mihkel ei lahkunud siit Venemaale, sest meeskond ajas laeva ööl vastu 28. augustit Paljassaare randa ning teadaolevalt ei saanud merel keegi hukka. Kirjast nähtub, et Aleks ei saanudki laevameeste rollist siinkohal kõike aru. Saksa okupatsiooni algul saadi mootorpurjekas madalikult lahti, remonditi ning lülitati Kriegsmarine koosseisu vahilaevana (Wachtschiff) a. jaanuari keskel alustas laev teekonda Tallinnast Saksamaale, ent uppus tormis 23. jaanuaril Saaremaast läänes. Laeva hukkumiskoha ligilähedased koordinaadid on teada. Armas vennas! Tallinnas 8.II 42 Teed muidugi suured silmad, saades venna käest pika aja järele kirja. Paber peab küll kannatlik olema, et kõiki vabandusi ja põhjusi mahutada. Kuigi ikkagi on parem jutuajamine suusõnaliselt. Nagu Sa tead olen ju alati tööga seotud, ja kui pühapäev vähe aega juhtub olema, siis tuleb keegi tuttav, läheb see, tuleb teine, läheb teine, tuleb õhtu ja nii need pühapäevad kaovad. Tuleks maale, sellega on sekeldusi. Aga Sul oleks kergem ehk linna sõita, näiteks kas või kaubaga ehk puudega, on ju mõlemad praegu kõvas hinnas. Minul läheb kõik vana moodi. Tööd on, tervist ka, muud kui müra edasi. Käisime Mariega seltsis tööl. Tema töötas E. T. K. a.s. oma vana trükimasina peal. Praegu on ta kodus. Seadus näeb ette, kui mees saab hea palga, ei saa naine töötada. Kommuna valitsuse lõpus aeti meid kindluse tööle, kraave kaevama. Marie Endeliga saadeti Peningi mõisa, mind Saku omadega Perila mõisa ja sealt Kose-Uuemõisa. 20 Augustil tuli mobilisatsiooni käsk. Sõitsin Tallinna komisjoni. Teised mehed pandi kohe paigale. Mina hakkasin mööda arstikomisjone viilima ja aega viitma. Kostsid ju paugud Lasnamäelt selgesti. Minna ei olnud kuhugi. Iga uulitsa nurga peal oli patrull, majasi käidi läbiotsimas. Keda Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec3: :38:17

86 D O K U M E N T J A K O M M E N T A A R leiti kodust, see tehti kohe vagaseks, ehk vastasid perekonna liikmed. Meie vabriku kommunistist direktor saatis mehe kodu järele vaatama, kas ikka olen ära läinud. Komisjonis valget passi ei saanud, küll aga määrati rivitu koha peale, et lähen oma väeosaga kaasa, küll sääl ravitakse teid. Mehed, kellega läksin, pandi kohe paigale. Hommikul kell neli viidi nad laeva. Alguses, Alevi peale, säält kurikuulsa tanklaeva, mille sakslased merel põhja lasknud. Meeste saatus oli teadmata. Nende hulgas oleks ka mina olnud. Kodustega jumalaga jätnud, läksin 25 Augusti õhtul kogumispunkti Veerenni koolimaija. Kell 9 õhtul tulid kaks politrukki. Käsutati mehed ritta ja viidi sadamasse suure vana neljamastilise purjeka Mihkli peale. Sadas vihma, ronisime nagu sunnitöölised laevaruumi, milles oli kogu valgustus 3 tormi laternat, suitsunud klaasidega. Magasime põranda peal, külg külje kõrval, põlved kurguaugus. Siruli ajada ei saanud, siis nuusutas teine mees teise saapa talla alust. Niiviisi pidime sõitma paradiisi. 26 Augusti päeva seisime sadamas ja kuulasime Lasnamäe lahingut, nägin ise kuidas üks raadiomast pooleks lasti. Õhtul kell 7. haagiti kolm puksiiri Mihkli ette ja meid viidi lahtisele merele Naissaare, Aegna ja Tallinna vahele. Sääl haagiti laev boi külge, nagu koer putkaga välja peal. Ümberringi miiniväli, mille venelased olid teinud mõni päev tagasi. Olime kesk merd. Linn oli poolkaares meie ees Piritast Kakumäeni. Korraga hakkas Pirita poolt tulekahjusi paistima, Kadriorust kostma püssi- ja kuulipilduja praginat. Kostsid plahvatused. Linna veevärk lasti õhku ja Tselluloosi vabrik, nende vahel paistes nagu oleks Lutheri vabrik õhku lastud, aga need olid propsid tuhamäel, meie vanaisa lähedal. Mõtlesin, et nüüd on siis isa ja minu kodud tuha hunnikud. Isa oli küll ise haiglas ametis, aga varandus oli tuhas. Paremat ei võinud olla minu koduga. Asusid kõik need puumajad Lutheri külje all. Sild lasti puruks, õnneks oli kõrval olev petrooleumi tsistern tühi, poleks jäänud ühtki maja Pärnu maanteele, kui õli oleks plahvatanud. Merelt vaadates järgnesid plahvatused, sadam põles kõikide aitadega, Elektrijaam, Balti jaam, säält edasi Sitsi vabrik, Kopli pitsini tõusid tule- ja suitsusambad. Linn nagu tahtis hukkuda tulle ja suitsu. Ja meie nagu surmale mõistetud 3600 meest pidime Mihkli pardal pealt vaatama seda, nagu keiser Nero Rooma linna põlemist, kuidas meie kodud ja omaksed hukkuvad tules ja suitsus. Vaatasime pardal kuni kell 1 öösi, siis väsisid ka minu silmad seda õudust vaadates ja pugesin laevaruumi, kus uinusin kõveras magama. Öö läbi laskis ristleja Kirov Lasnamäe suunas. Üldse piiras meid kuusteist vene sõjalaeva. 27 Augustil ilmus silmapiirile kuus saksa lennukit enne lõunat. Kadriorust oli äge lahing kuulda. Juba hakati Kirovit pommitama Viimsi rannast, kuhu olid asunud saksa patareid. Pomme sadas ette ja taha. Kui laskmine läks ägedaks, tuli Kirov umbes meetri kaugusele Mihkli külje alla varju. Olime kui elus lihavall idanaabri lipulaeva kaitseks, Sakslased tahtsid Kirovit põhja lasta, selleks tulidki kuus lennukit. Üks lennuk eraldus meie kohal. Algas põrgulik maru laskmine kõigist vene laevadekahuritest, nagu oleks ilma ots ligidal. Seisin tekil suure poomi all varjus kui korraga lennuk kõhu alt laskis neli suurt pommi lahti meie suunas. Otse üle Mihkli masti otste Kirovi külje alla. Kõrgatas neljakordne pommi plahvatus. Üks silmapilk varem oleks neli pommi kesk meie laeva olnud ja silmapilk hiljem oleks lastud Kirov põhja. Siis läks Kirov meist eemale. Kogu päeva lasti teda. Pommid lõhkesid ümberringi, olime hirmul, kas õhtut näeme. Nähes täbarat seisukorda, hakkasid vene kiirmootorpaadid suitsukatet tegema Kopli ranna poolt kuni Kadrioru kohani. Jäime suitsu varju kuni õhtuni. Heitsime magama, et saagu mis saab. Olime ju kodutud ja ükskõiksed, kas sureme siin või kusagil mujal. 28 Augusti hommikul kell 3 äratas mind unest kaks kõva raksatust ja kisa, et vajume. Paar meest olid hulluks läinud. Väljas oli kohutav torm ja ränk vihmasadu. Keegi ei tahtnud välja minna. 86 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec3: :38:17

87 Küllo Arjakas / aasta augusti lõpupäevad Tallinnas kaasaegse pilgu läbi Läksime kolme mehega tekile. Linn põles nagu õhtulgi. Vene laevad olid kaugele läinud, peaaegu ei näinudki neid. Vaevalt liikudes vastu tormi mööda reelingu äärt laeva ninani, nägin, et laev oli ikka trossi otsas kinni. Kaptenilt järele pärides selgus, et torm oli murdnud boi ankru põhjast lahti. Nüüd triivis torm meid ulgumerele miiniväljade suunas. Ootasime oma saatust. Abi polnud kuskilt loota. Laeval ankrut ei olnud, samuti purjesi. Veepump oli rikkis, millega laevast vett välja pumbatakse. Ühesõnaga surmalaev. Tulin läbimärjalt laevaruumi tagasi. Iga mees ootas määratud saatust, kes nuttis salaja, kes palvetas, kes ohkas. Hommikul nägime saatuse kätt. Tuul oli keeranud ja laev hakkas triivima Paljassaare maanina suunas. Nüüd kas vasakule elu poole või paremale surma poole. Kuidas saatuse tahe oli, et elu pidi võitma. Torm viivutas meid umbes sada meetrit Paljassaare maaninast Tallinna poole madalikule kinni, umbes kolm- kuni nelisada meetrit rannast. Olime pääsenud. Linnas olid vist sakslased sees. Taganevad venelased kippusid meie laeva, saades vist aru, et sõidame Leningradi. Kapten seletas, et oleme ise merehädalised ja edasi sõita ei saa. Linnast hakkas Omakaitse mehi tulema ja venelastelt relvi ära võtma. Umbes kella 3 ajal lahkusid 3 miilitsameest laevast, vene laevade suunas. Saime aru, et ka meie tund on tulnud. Korraga pääses võimas Eesti hümn lahti, lauldi paljaspäi. Hakati laevas leiduvatest laudadest ja plankudest parvesi tegema, et maale pääseda. Paar meest hüppasid riietega vette, et kaldale ujuda ja paate tuua. Leidus kohalikke kalureid, kel olid paadid peidetud. Paari tunni pärast tuli kuus paati. Lasti maale esimeses järjekorras linnamehi, kes tuletõrjuja, kes politseinik, kes sanitar või autojuht. Olin ka nimepidi üks neist, kes esimese saja mehe hulga maale sai kell poole üheksa õhtul. Maale saades algas kohe lahing. Omakaitse tungis peale, venelased Paljassaare varemeil andsid tuld vastu kuulipildujaga. Kuulid vingusid üle pea. Roomasime kõhuli kuulide all ranna äärt mööda linna poole. Hiljem kuulsin, et selles lahingus on 2 meest surma saanud ja kuus haavata. Venelased olla vangi võtnud ja alistunud. Sakslased olla juba kell 1 Raekoja juures olnud. Meie maale tulek levis linnas kulutulena. Rahvas tuli omakstele vastu. Rõõm oli kirjeldamatu. Pisarad suurest rõõmust, kaelustused, elagu hüüded. Hõisati meile: Elagu Eesti mehed. Vastasime: Elagu Eestlased. Vange toodi linna. Pead norus, kaebasid, et kolm päeva olnud söömata. Ülemus lasknud jalga, neid jäetud saatuse hooleks. Koju tulin jala, ehk küll autosid oli, ei julgenud peale minna. Kartsin tagant laskmist, sest venelased tulistasid veel ikka üksikult, muidugi politrukid. Teised andsid kohe alla. Üle oma kodu läve astusin pool 11 õhtul. Koduste rõõmu pead omale ise ette kujutama, vennas, seda ei saa kirjeldada. Mihkel on veel praegu küljeli Paljassaare all. Sellega siis lõppes minu sõjakäik. Nüüd siis vennas, oleme jälle kodus. On tõesti heameel, et oleme terved ja omaste keskel. Olime ju mõlemad surmale määratud. Nagu isalt kuulsin, olid sinagi politruki püssitoru otsa nuusutanud Haapsalu haiglas. Surmalaeval olles nägin mitmel korral surma võimast kätt, kuid saatuse käsi oli tugevam. Tallinna käitisi lasti palju puruks, aga ega sellepärast töö seisma jää. Vana varemetel tärkab jälle uus elu. Saku vabrik ja laod jäid terveks, ainult autod viidi Venemaale. Hobused on kõik alles, töö jätkub endiselt. 1 Septembril läksin uuesti tööle vana koha peale, kus mind jälle lahkesti tagasi võeti. Teisest mobilisatsioonist, kes minuga läksid, ei tulnud kuus meest tagasi, nende hulgas ka Proosa Martin. Esimesest mobilisatsioonist on kõik mehed tagasi tulemata, vaevalt neid veel näha saab. Endel sai ka vintsutada oma koolis, punaste ajal. Koolimaja [kõrval] asuva ausamba mahavõtmise ajal tegid poisid kohutavat mürtsu. Endel pääsis vaevalt arreteerimise rõngast. Mõnigi poiss Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec3: :38:17

88 Küllo Arjakas / aasta augusti lõpupäevad Tallinnas kaasaegse pilgu läbi jäi kadunuks tänapäevani. Siis viidi 22 poissi Reaalkoolist üle Gustav Adolfi Gümnaasiumi, nende hulgas ka Endel, sest sääl olla rohkem kommuuna verd. Nüüd sai ta jälle oma Reaalkooli tagasi. Üks aasta pidi teises koolis olema. Veel üks aasta on sääl käia, siis on Reaalkool läbi. Kasvult on ta minust pool pead pikem. 30 Novembril sai ta leerist lahti, niisiis mehe õigused käes. Vanaisa on praegu ilma tööta. Diakonisside haiglas peeti teda juba vanaks. Olla aeg pensionile minna. Kuid ega linnas praegu tööpuudust ei ole, kui aga viitsid teha. Teda on kutsutud mitmele poole tööle, kuid ta põlgab rasket tööd. Praegu on meil kõvad külmad ilmad, iga päev, üks laupäev oli isegi 34 kraadi külma. Kui sul vennas maal külm liiga ei tee, viska ka puukoorem peale ja too linna. Tahaksin sinuga ka pikemalt rääkida ilma elust-olust. Kui sul vahel juhtub aega olema, siis kirjuta mulle ka oma elust. Minul nagu kirjutasin, on ta ühetaoline igapäev. Hakkan lõpetama. Teid kõiki tervitades. Aleks. Küllo Arjakas (1959) Lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli ajaloolasena Töötanud ajalooõpetajana Viljandis, olnud Eesti Muinsuskaitse Seltsi vastutav sekretär, Ülemnõukogu liige, Eesti Keskerakonna peasekretär, aastast Riigikogu IX ja aastast X koosseisu liige. Peamine uurimisvaldkond: Eesti poliitiline ajalugu 20. sajandil. 88 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec3: :38:17

89 D O K U M E N T J A K O M M E N T A A R Eesti demokraatlik põrandaalune ja kontaktid Läänega VI Jaak Pihlau 10. Kultuuridebatt soomlastega Need, kes tahavad piirata Ühendriikide abi vabale maailmale, jätavad vabaks vaid kaks võimalust: soomestumise (finlandization) ja poolastumise (polonization), olenevalt sellest, kas asjaomased isikud on optimistid või pessimistid. James Schlesinger, endine USA kaitseminister aasta augustis sõlmitud Molotovi- Ribbentropi pakti tulemusena arvati Soome, nagu ka Poola ja Balti riigid ning Rumeenia provints Bessaraabia (Moldaavia) Nõukogude Liidu mõjusfääri. Kõik need maad, välja arvatud Soome, liideti peatselt Nõukogude Liiduga. Miks Soomel õnnestus vabaks jääda ja säilitada oma iseseisvus ka Teise maailmasõja järel, sellel oli palju põhjusi. Neid on põhjalikult analüüsinud Andres Küng oma tuntud raamatus Mis toimub Soomes?. 117 Siiski tuli ka soomlastel maksta üsna kallist hinda omariikluse säilitamise eest mitte ainult suurte maa-alade kaotamise ja reparatsioonide, vaid ka erilise sõltuvusseisundi näol, mida hiljem on hakatud nimetama soomes- tumiseks (Finnlandisierung, finlandization). Selle mõiste võttis aastatel kasutusele Lääne-Berliini ülikooli professor Richard Löwenthal ja enamasti tähendab see mingi riigi arengut ühekülgse sõltuvuse suunas Nõukogude Liidust. Soomlased ise pole seesugust keelelist uudissõna tahtnud omaks võtta, ja näiteks kauaaegne Soome peaminister ja president Mauno Koivisto on rääkinud ennekõike tõsiasjade tunnustamisest lähtuvast heade naabersuhete poliitikast. 118 Tegelikult tõi soomestumispoliitika kaasa palju ebameeldivaid kaasnähtusi, nii soomlastele endile kui ka naabermaadele. Nende hulgas peab eelkõige märkima üle idapiiri tulnud põgenike väljaandmist ja peaaegu totaalset enesetsensuuri. Esimene tähendas seda, et N. Liidule anti tagasi peaaegu kõik idast sinna saabunud põgenikud, kaasa arvatud Ida-Karjalast ja Ingerist pärit Soome päritolu isikud (etnilised soomlased). Paljudele üle piiri põgenenud eestlastele tähendas väljaandmine aga saatmist Siberi vangilaagrisse või isegi surmaotsust. Klassikaline näide on kahe eesti ohvitseri, Artur Lõokese ja Jaan Hermann Treiali traagiline saatus. 119 Esimene anti venelastele välja, mõisteti Tallinnas surma ja hukati 11. oktoobril 1950, teine suri meeleheitliku põgenemiskatse järel Helsingi haiglas veebruaris Enesetsensuur tähendas Soomes seda, et kirjastused, raadio ja TV jälgisid rangelt ametlikku välispoliitilist joont, mida tuntakse Paasikivi-Kekkose liini nime all. Truualamlike kummardustega mindi isegi niikaugele, et kui värske Nobeli kirjanduspreemia laureaat Aleksander Solženitsõn Nõukogude Liidust välja saadeti, siis otsustas temaga kirjastamislepingut omav kirjastus Tammi Gulagi arhipelaagi mitte avaldada, viidates sellele, et see polevat kooskõlas üldise huviga. Hiljem Solženitsõni suurteos soome keeles küll ilmus, kuid seda juba naabermaal Rootsis. Enesetsensuur tähendas ka seda, et kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel ei ilmunud Soomes 117 A. Küng. Mis toimub Soomes? Välis-Eesti & EMP, Lund, M. Koivisto. Vene idee. Olion, Tallinn, J. Pihlau. Maapõgenemised okupeeritud Eestist. Tuna 2001, nr. 3, lk. 57; R. Riitsalu. Kahe eestlase kannatustee. Stokholm, ERAF, f. 129, s Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec3: :38:18

90 D O K U M E N T J A K O M M E N T A A R Seppo Heikinheimo ühtki raamatut kaasaegse Eesti või üldse Baltikumi kohta. See, et rahuleping Nõukogude Venemaa ja Soome vahel sõlmiti 14. oktoobril 1920 just naabermaal Eestis (Tartus), oli ajaloofakt, millest enam ei tahetud rääkida. Üks väheseid (kui mitte ainus) soome ajakirjanik ja publitsist, kes enesetsensuurile ei allunud, oli skandaalse kuulsusega muusikaarvustaja Seppo Heikinheimo. Tema sulest ilmus oktoobris 1981 Soome suurimas päevalehes Helsingin Sanomat (HS) kaheosaline artikkel pealkirjaga Eesti kultuur surve all. Nagu autor oma mälestusteraamatus meenutab, 121 kirjutas ta selle artikli põhiliselt Tallinnas Viru hotellis, kasutades teksti edasisaatmiseks Helsingisse tollal veel uudset tehnikat kirjutusmasinat-miniarvutit, mis oli varustatud faksmodemi kaardiga. Internet oli siis veel sündimata, esimesed laiatarbelised arvutivõrgud alles katsetusjärgus ja ajakirjanike peaaegu ainsaks moodsaks sidevahendiks olid faksiaparaadid, millel aga Nõukogude julgeolek hoidis oma silma valvsalt peal. Suure osa andmeid Eesti kohta sai Heikinheimo ajaloolasest tuttava Rein Ruut soo 122 käest, kes sel ajal oli kontaktis ka Turus elava eestlase Juhan Talvega. 123 ENSV julgeolekus küll elektrooniline sõnum salvestati, kuid uudse edastustehnika tõttu ei suudetud seda dešifreerida. Ka Heikinheimot Viru hotellis külastanud inimeste ülekuulamine ei selgitanud asja, kuni tšekistid pidasid paremaks pöörduda Heikinheimo hea sõbra Lennart Meri poole. Heikinheimo meenutab: Lennart Meri sattus sel hetkel olema Helsingis, kuid see teda ei päästnud. Nõukogude Liidu Helsingi saatkonna KGB teadis suurepäraselt meievahelistest suhetest ja Lennartil tuli käia mitu päeva ülekuulamistel. Ühel päeval ta helistas mulle ja ütles: Kuule, ma olen praegu tõesti raskes olukorras. Kas ma võin KGBle öelda, mis marki see sinu Tallinnas kaasas olnud arvuti oli? Ütle aga. See oli peagi muuseumisse kõlbav Texas Instruments. Selle teabe abil õnnestus Moskva KGB-l lugeda kõiki selle seadmega edastatud andmeid. See ei olnud varem õnnestunud, sest ametkonnas ei suudetud tõlkida Ameerikast tellitud seadmete kasutusjuhendeid. Heikinheimo Nõukogude Eestit käsitlev artikkel kutsus esile tõelise poliitilise skandaali ja Eesti NSV kompartei keskkomitees otsustati ajakirjanduse kaudu sellele ametlikult vastata. 5. detsembril 1981 ilmus Helsingin Sanomates viie eesti kultuuritegelase (Kaarel Ird, Paul Ariste, Mati Palm, Veljo Tormis ja Mati Unt) allkirjaga artikkel, milles teravalt protesteeriti Heikinheimo laimavate ja solvavate väidete vastu. Kuuldavasti kutsuti ni- 121 S. Heikinheimo. Mätämunan muistelmat. Otava, Praegu Tallinna Ülikooli professor, filosoof ja poliitikateadlane. Vt. ka: Ajalooline Ajakiri 1999, nr. 2, lk ; J. Bäckman (toim.). Suomettumisen uusi historia, WSOY, 2001, lk Juhan Talve avaldas aastal Sirje Sinilinnu varjunime all raamatu Mõningatest rahvuspoliitika aspektidest. Visand nõukogude rahvuspoliitika kriitikaks Eestis ERF, Stockholm (see tõlgiti ka inglise ja soome keelde). Raamatu kaasautoriks võib pidada Rein Ruutsood, kes nende ridade autorile kirjutas : Viro ja Venäjä mida võiksin pidada ka osaliselt oma raamatuks. Materjalid, allikad selleks valisin ja sorteerisin ning kommenteerisin Eestis. Töö alusplaaniks olid Juhani juba enne ilmunud samateemalised eestikeelsed brošüürid. 90 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec3: :38:18

91 Jaak Pihlau / Eesti demokraatlik põrandaalune ja kontaktid Läänega VI metatud isikud kultuuriminister J. Loti juurde, kes esitas neile allakirjutamiseks valmiskujul artikli, rõhutades, et nad seisavad silmitsi tähtsa riikliku ülesandega. Hiljem kahetses enamik allakirjutanutest tõsiselt oma tegu, erandiks muidugi kompartei ustav liige Kaarel Ird. Kes täpselt kirja koostas, pole teada, kuid igal juhul moonutati selles kõige jõhkramal kombel tõelisi fakte Eesti tegelikkuse kohta. Nüüd sekkusime tekkinud poleemikasse ka meie, saates välismaale pikema kirja, kus tutvustasime uusi fakte eesti rahvast ja kultuuri tabanud tõelisest genotsiidipoliitikast. See pöördumine kandis 15 Eesti haritlase kirja nime ja oli dateeritud märtsiga Kahjuks jättis HS kirja avaldamata, viidates selle pikkusele, kuid pöördumine ilmus mitmes muus väljaandes, sealhulgas ka soome keeles. 124 Oma kirjas esitasime rohkesti faktilist materjali, mis täielikult lükkas ümber ENSV-st saabunud protestikirjas esitatud väited. Nii kinnitati viimases, et eestlaste arv Eesti alal pole kunagi meie ajaloo vältel olnud suurem kui praegu, kuigi tegelikult oli see vähenenud aastaga võrreldes 4,7% võrra, sajandivahetusega võrreldes veelgi enam. Põhjalikult olid vaatluse all võetud sellised teemad nagu eestlaste rahvuslik kadu Nõukogude okupatsiooni aastatel ligi viiendiku võrra, venelaste arvu plahvatuslik tõus, naabreid lätlasi tabanud oht muutuda peatselt oma kodumaal vähemusrahvuseks, tähtsate tööstuskeskuste totaalne venestumine, elamispinna kahanemine, venekeelne miilits ja piirivalve, vene keele privilegeeritud seisund kõigis ametiasutustes ja haiglates, eesti keele väljasurumine koolidest ja ülikoolidest (eriti TPI-st), venelaste üha kasvavad ähvardused ja pretensioonid eestlaste aadressil. Viimase nähtuse näitena meenutasime aasta sügisel toimunud noorterahutusi Tallinnas, millele 40 eesti kultuuritegelast reageerisid avaliku protestikirjaga Eesti haritlase kirja algvariandi koostas nende ridade autor, lõppredaktsiooni pani kirja Tunne Kelam, nagu see meil juba oli tavaks saanud. Kahjuks jättis ta algtekstist välja mõned olulised lõigud, muu hulgas selle kohta, kui vähe anti Nõukogude Eestis viimastel aastatel välja soome keelest tõlgitud teoseid. Ma kirjutasin: Soositud keelte hulgas pole ka soome keel. 20-ndatel aastatel tõlgiti mitte ainult ilu-, vaid ka filosoofilist kirjandust, näiteks väga populaarne oli Eino Kaila. Praegu on raskusi isegi soome kirjanduse tippteoste väljaandmisega. Tuntud soome keele tõlkija Harald Lepik eestindas juba 20 aastat tagasi Väino Linna Tundmatu sõduri, kuid tsensuur keelas viimasel hetkel selle ilmumise. Nüüd kuulukse, et Tundmatu sõdur ilmub vene keeles, ja ehk leidub paberit tema väljaandmiseks ka eesti keeles. Siis ma veel ei teadnud, et teose eestikeelne tõlge oli juba aastal ilmunud Kanadas, okupeeritud Eestis jäigi ta ilmumata. 126 Tekkinud kultuuridebatt äratas üldist tähelepanu ja Seppo Heikinheimo ise on kirjutanud selle kohta järgmist: Tallinnas sai minust pikemaks ajaks omamoodi väike kangelane, mis avaldus Eesti vabanemise järel ajakirjanduse liialdatud tähelepanus. Kuuldavasti oli see artikkel esimene, kus konkreetsete näidete abil osutati, et sugugi kõik ei olnud Eestis nii õnnelikud, nagu oli väitnud näiteks tuntud kommunistlik skulptor Riho Kuld. 127 Hulljulge muusikakriitik ise läks vabasurma 26. mail 1997, sama aasta oktoobris ilmusid postuumselt ta mälestused. Selles raamatus on terve peatükk pühendatud Eestile. Sirje Kiin avaldas sel puhul pikema artikli Postimehe veergudel 128 koos meenutustega mitmelt Heikinheimot hästi tundnud muusikainimeselt (Andres Mustonen, Eri Klas, Lepo Sumera, Helju Tauk). Sirje Kiin tsiteerib: Ma ei võinud halastada nõukogude võimu peale, sest see oli kõige vihkamisväärsem asi, mida ma teadsin. 124 Kas eesti rahvas ja kultuur on surve all. Teataja, ; S. Sinilind. Viro ja Venäja, 1984, lk S. Kiin, R. Ruutsoo, A. Tarand. 40 kirja lugu. Tallinn, Olion, Orto kirjastus Torontos, Helmi Elleri tõlge. Pole teada, kas Harald Lepik sellega tuttav oli. Eestis ilmus Tundmatu sõdur alles aastal H. Elleri ja E. Mallene tõlkes. 127 S. Heikinheimo. Mätämunan muistelmat, lk Seppo Heikinheimo manalamälestused. Postimees Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec3: :38:18

92 D O K U M E N T J A K O M M E N T A A R 11. Võitlus tuumavaba Baltikumi pärast Kõige sügavamaid jälgi jäetakse ajalukku sõdurisaabastega. Mario Roccani Koos Nõukogude okupatsiooniga loodi Eesti, Läti ja Leedu territooriumil militariseeritud piirkond, mis koosnes kümnetest jalaväeüksustest, mereväebaasidest, lennuväljadest, tankibrigaadidest ja raketidivisjonidest. Kuna sõjaväega seostatu oli Nõukogude Liidus äärmiselt tugevasti salastatud, siis ei teadnud ei meie kodumaa ega ka välismaa eksperdid, kui palju tegelikult Vene sõjaväge Eestis oli ja millist relvastust ta omas. Seda illustreerib kõige paremini järgmine tabel. Vene armee Eestis Väeliik EVVA 1984 Tegelikult (1990) Maaväed Merejõud Lennuväebaasid 22 Tankivägi Raketivägi , neist Tallinna piirkonnas sõjalaeva ja 12 allveelaeva; mereväebaasid Tallinnas, Paldiskis ja Naissaarel, kahes viimases ka tuumaallveelaevad 300 Suurupi, Hiiumaa, Aegviidu, Kunda, Viljandi, Tartu, Valga Põhjalaevastiku tuumaallveelaevade õppekeskus Pakri poolsaarel kahe kuivamaareaktoriga, traalerid, allveelaevade hävitajad, abilaevad koos remondi- ja tehniliste teenistustega, ladudega ja polügoonidega (Tallinn, Viimsi, Hara laht, Paldiski, Pakri saared, Naissaar) 5: Tartu (kaugpommitajad), Ämari (mereväe õhukaitse), Paralepa, Sauga, Tapa (MIG-hävitajad) varulennuväljad (Võhmas, Koigi- Nurmsel, Rutjas jm.), enamasti kasutamata Keila tankipolk (~ 30 tanki), amfiibsõidukite üksus Kloogal Keskmaarakettide väeosa Valgas, õhutõrjediviis 51 seniitrakettide divisjoniga EVVA (Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus) andis 16. jaanuaril a. Stockholmis pressikonverentsi, kus teatas Eestis paiknevate okupatsioonivägede koosseisust, lisades ka vastava kaardi, mis hiljem on ilmunud paljudes publikatsioonides. 129 Alles aastatel sai selgeks, et toodud arvud olid tugevasti üle paisutatud, tegelik sõjaväeüksuste dislokatsioon aga täiesti eksitav: tuumaallveelaevu ei baseerunud Läänemeres üldse, ka tavaliste allveelaevade baase Eestis pärast aastat enam ei leidunud. 130 Lennuväebaase oli arvatust palju vähem, mingit maa-alust lennuvälja Haapsalus ega ka Vasalemmas ei asunud, enamik varulennuväljadest oli kasutusest välja langenud (näiteks Saaremaal Aste ja Kogula aerodroomid alates aastast). 129 Näiteks Sirje Sinilinnu ülalmainitud raamatus, ka ajalehes Die Welt. 130 Balti Laevastiku allveelaevadel kasutati siiski väikesi tuumalõhkepeadega torpeedosid, niisugune oli ka kurikuulus laev U-137, mis Rootsi rannikul karile sõitis. 92 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec3: :38:19

93 Jaak Pihlau / Eesti demokraatlik põrandaalune ja kontaktid Läänega VI Andmed raketibaaside arvust ja asukohast olid äärmiselt ekslikud, tuumarakettide kohta aga puudusid need üldse. Kust EVVA oma andmed sai, pole teada, igatahes raporti üks koostajaid Jüri Lina eitas igasugust koostööd NATO luureorganitega, olles veel aastal äärmiselt üllatunud, kui ütlesin talle, et Naissaarel pole mingit tuumaallveelaevade baasi kunagi olnud. Hiljem on CIA juhid tunnistanud (see on fikseeritud ka ettekannetes USA presidendile), et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine aastal tuli neile täieliku üllatusena, kindlasti oli üllatuse üheks põhjuseks väärinformatsioon ja väga nõrk ettekujutus Nõukogude Liidu tegelikust sõjanduslikust ja majanduslikust potentsiaalist. Mis puutub tuumarelvade paiknemisse Eesti territooriumil, siis see on jäänud kuni tänase päevani mõnevõrra ebamääraseks. Kindlasti olid tuumapommidega varustatud strateegilised TU-16 tüüpi kaugpommitajad, mis dislotseerusid Raadi lennuväljal Tartus (pommiladu ise asus Luunjal), kindlasti paiknes Eestis ka strateegiliste keskmaarakettide üksusi. Viimaste täpne arv ei ole teada, see polnud ka püsiv, sest osa tuumakandjatest likvideeriti rahvusvaheliste SALT ja INF 131 lepingutega. Nendeks rakettideks olid ja aastatel R ja R , aastatel RSD-10 Pioneer. 134 Vedelkütusega raketid R-12 ja R-14 osalesid ka Kuuba kriisis, hiljem asendati need mobiilse raketisüsteemiga RSD-10 Pioneer. Võimalik, et Eesti territooriumil paiknes ka kuni 900 km tegevusraadiusega tuumarakette, mida Läänes tuntakse SS-12 ja SS-22 nime all (Nõukogude nimetus Temp-S), mis olid mobiilsed, olles paigutatud MAZ-543 tüüpi veokitele. Toetudes ametlikule endise NSV Liidu SS-20 tulepositsioonil. sõjaväeobjektide nimekirjale Eestis 135, võib rääkida vähemalt järgmistest keskmaaraketibaasidest Eesti territooriumil (vt. joonist järgmisel leheküljel): 1. Kadila Lääne-Virumaal; likvideeriti a. paiku. 2. Keila-Joa (Türisalu), oli ühtlasi õhutõrje seniitrakettide asupaigaks. 3. Tapassaare (Tapa lähedal), hiljem seniitrakettide baas. 4. Piirsalu, likvideeriti a. paiku. 5. Võru-Nursi, likvideeriti 1988, võimalik, et selle üksused paiknesid ka Sänna, Sangaste ja Rõngu raketibaasis. 6. Valga, stardipositsioonidega Vilaskis, Roonil ja Unikülas. Mõnevõrra ebakindel on teade, et keskmaarakette leidus varem ka Leetse baasis Pakri poolsaarel, samuti Saaremaal Dejevos Karujärve lähedal. Idee luua Põhjalas tuumavaba tsoon NWFZ (Nordic Nuclear Weapon Free Zone) oli väga vana ja sellest rääkisid Nõukogude juhid juba aastate lõpus ja aastatel (Hruštšov, Bulganin ja Brežnev), seda toetas energiliselt Soome president Kekkonen. Põh- 131 INF (Intermediate Range Nuclear Forces Treaty) kirjutati alla detsembris Nõukogude tähistus, vastav USA tähistus oli SS-4, NATO-l Sandal. Tegevusraadius kuni 2000 km, lõhkepea kandis 1 megatonnist tuumalaengut, tuli kasutusele Kasutas vedelkütust, mille üheks komponendiks oli väga mürgine samiin. 133 Nõukogude tähistus, vastav USA tähistus oli SS-5, NATO-l Skean. Tegevusraadius km, lõhkepea kandis 1-megatonnist tuumalaengut, tuli kasutusele aastal. 134 Nõukogude tähistus, USA-l SS-20, NATO-l Saber. Mobiilne, tahkel kütusel, tegevusraadius km, kandis üht megatonnist või kolme 150-kilotonnist tuumalaengut, tuli kasutusele aastal. 135 Endise Nõukogude Liidu sõjaväe jääkreostus ja selle likvideerimine (koost. ja toim. A. Raukas). Tallinn, Keskkonnaministeerium, Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec3: :38:19

94 D O K U M E N T J A K O M M E N T A A R Tuumaraketibaasid Eestis (EVVA järgi). jamaad ei suhtunud sellesse kuigi tõsiselt, sest ettepanek oli täiesti ühepoolne (Nõukogude tuumabaase Baltikumis ja Koola poolsaarel see ei hõlmanud) ja pealegi olid Põhjamaad, kus tuumarelvi ei asunud, kinnitanud, et nad ei hangi neid ka tulevikus, isegi sõja puhul. Nõukogude ettepaneku tegelik mõte seisnes selles, et vältida taktikaliste tuumarelvade arsenali hankimist Põhjala riikide poolt tulevikus. Uuesti tekkis huvi luua NWFZ alles aastal, kui Rootsi valitsus tegi avalduse, kus oli öeldud, et see tsoon peab kaasa haarama: ka relvi, mis on sihitud sihtmärkidele tsooni sees, asuvad tsooni läheduses ja omavad tegevusraadiust, mis sobib sihtmärkidele Põhjala piirkonnas. Soome ajalehele Suomen Sosialidemokraatti antud intervjuus toetas Brežnev ettepanekut, mainides, et tuumavabasse tsooni võiksid kuuluda ka Põhja-Euroopa riikide naabrid. Peasekretäri pakkumise- le reageerisid otsekohe Eesti dissidendid, saates Läände kirja 38 baltlase allkirjaga ( ). 136 Selles lühikeses pöördumises tehti konkreetne ettepanek kaasata tuumavabasse tsooni kogu Läänemeri ja ka kolm Balti riiki. Üks allakirjutanutest, Arvo Pesti, meenutab: Kirja mustandi tõi meile Tartusse Erik Udam. Tegime mõningaid parandusi, viimasena vaatas kirja läbi Enn Tarto, nagu meil ühisavalduste puhul kombeks oli. Lätlaste ja leedulaste allkirjade kogumise eest hoolitses peamiselt Heiki Ahonen. Lõunanaabrid andsid ainult allkirja, kiri koostati ikka Eestis. 137 Kui hiljem paljud allakirjutanutest arreteeriti (eestlastest Lagle Parek, Heiki Ahonen, Arvo Pesti ja Enn Tarto), siis viidati süüdistusaktis ka nimetatud 38 baltlase kirjale. Kuna välisraadiotes käsitleti tuumavaba tsooni küsimust elavalt, siis otsustasime 136 Eestlaste, lätlaste ja leedulaste avalik kiri NSV Liidu, Islandi, Norra, Taani, Rootsi ja Soome valitsusjuhtidele Põhja-Euroopas tuumavaba tsooni rajamise küsimuses. Lisandused, kogumik lk Arvo Pesti autorile Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec3: :38:19

95 Jaak Pihlau / Eesti demokraatlik põrandaalune ja kontaktid Läänega VI meiegi oma sõna kaasa ütelda. Vastav apell oli suunatud Euroopas Usaldust Tugevdavate Abinõude ja Desarmeerimise Konverentsist osavõtjatele (toimus jaanuaris Stockholmis) ja Läänemere maade rahupooldajate organisatsioonidele. Kirja dateerisime 24. detsembriga Pikas pöördumises oli antud kokkuvõte Eesti-Vene suhetest alates aastast kuni Eesti okupeerimiseni aastal Järgnevalt kirjeldasime Nõukogude sõjaväebaase Eestis, suurearvulisi mitte-eestlastest garnisone, laiaulatuslikku piiritsooni Baltikumis ning valitsevat sõjasaladuste hüsteeriat. Iga eraviisiline huvi sõjaväe ettevõtmiste, baaside olemasolu või üldse igasuguse sõjaväelise vastu tembeldati spionaažiks ja riigireetmiseks, protesteerimine või nõuded sõjaväebaaside likvideerimiseks (nagu Läänes tavaline) ei tulnud üldse kõne alla. Värvikate näidetena selle kohta esitasime tütarlaste kohustuslikku sõjalist ettevalmistust koolides ja arveteõiendamist patsifistlikult meelestatud noortega, kaasa arvatud nende sunniviisiline mobiliseerimine sõjaväkke. Me kirjutasime: kui siis Põhjalas sündis idee muuta Põhja-Euroopa tuumavabaks tsooniks, leidis see arusaadavat vastukaja Baltimaade põliselanike seas: on ju Skandinaaviamaad tuumavabad, Balti provintsid aga mitte. Tõtt öelda jääb meile küll seni mõistmatuks, miks pole Skandinaavia kirdeosas (Murmanski alal) ning Läänemere idakaldal aastakümneid toimunud moodsaima tuumarelvastuse ähvardav kontsentratsioon äratanud Lääne rahupooldajates tõsisemat muret? Nõukogude sõjaväelisi ettevalmistusi ei saa ju üldse võrrelda Norrataolise maa selgelt kaitseiseloomulise ning üpris piiratud ulatusega relvastusprogrammiga. Meil on võigas ja kohutav mõelda, et võiks korduda aastaga sarnane situatsioon, mil Baltimaade territooriumi kasutatakse Skandinaavia riikide vastu teostatavate lennurünnakute ja dessantoperatsioonide baasina. Ometi lähtuvad ka Eestis asuvatest baasidest Nõukogude allveelaevad, mis süstemaatiliselt sooritavad pahaendelisi retki Rootsi ja Norra rannikuvetesse. 138 Teataja ; Lisandused, nr. 21 (1985). 139 R. Taagepera. The Baltics and Nordic. NWFC. JBS, 1985, lk Apelli peamine eesmärk oli juhtida tähelepanu baltlaste a. avalikule kirjale ja pöördumisele allakirjutanuid tabanud KGB repressioonidele. Selleks ajaks olid arreteeritud juba Lagle Parek, Heiki Ahonen, Arvo Pesti ja Enn Tarto. Lisasime: Kõigil niisugustel juhtudel pole küsimus ainult nõukogude kodanike põhiõigustest ja -vabadustest kinnipidamises küsimus on ühtlasi riikidevahelise usalduse loomises, riigivõimude heasoovlikus või vaenulikus suhtumises naaberriikidesse. Paratamatult tuleb taas korrata: suurimaks ohuks rahule tänapäeva maailmas on NSV Liidu siseolukord. Lõpetasime kirja sooviga, et Stockholmi konverents astuks konkreetseid samme tuumavaba tsooni loomiseks Põhja-Euroopas, hõlmates ka Balti riigid, ja et aktsepteeritaks äsja jaanuaris 1983 Euroopa parlamendis vastu võetud soovitust Baltikumi rahvaste olukorra käsitlemiseks Helsingi lõppakti täitmist kontrollivatel järelkonverentsidel koos Balti riikide dekoloniseerimisküsimuse tõstatamisega. Meie kiri avaldati Rootsi eestlaste ajalehes Teataja, hiljem ka Lisandustes 138, seda on kommenteerinud Rein Taagepera. 139 Kas baltlaste taotlused tuumavaba tsooni loomiseks Baltikumis ka suurriikide tähelepanu leidsid, pole teada, kuid igatahes pärast km tegevusraadiusega tuumarakettide hävitamist ette nägeva INF lepingu allakirjutamist detsembris 1987 viidigi kõik sellised raketid Balti riikidest välja. Likvideeritud SS-20 rakettide asupaigana on nimetatud Eestis Võrut (Nursi), Lätis Alūksnet ja Jelgavat ning Leedus Ukmerget ja Tauraget. Muud tuumalaenguga varustatud keskmaaraketid olid ilmselt Baltikumist välja viidud juba eelnevatel aastatel. Jaak Pihlau (1937) Lõpetanud TPI automaatika erialal (1961), tehnikakandidaat (1970). 7 leiutise, ligi 40 teadusliku artikli ja üle 10 raamatu autor. Käesoleval ajal tegeleb Eesti lähiajaloo uurimisega. Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec3: :38:19

96 D O K U M E N T J A K O M M E N T A A R Gustav Naani kaebekiri EKP Keskkomiteele Valdur Ohmann ohkem kui pool aastat pärast 40 kirja, R milles kultuuri- ja ühiskonnategelased tundsid muret EKP venestamispoliitika pärast, saatis akadeemik Gustav Naan EKP Keskkomiteele kirja, milles ründavas toonis nõudis veelgi jäigemat kurssi ideoloogiatöös. 1 NLKP liige Gustav Naan on dateerinud oma kirja 24. juuniga a. Mõni päev hiljem, 26. juunil laekus see EKP KK üldosakonna salajasse sektorisse. Aastaid hiljem, 6. juulil a. on lisatud kirjale käsikirjas sedelike ning see on adresseeritud keskkomitee üldosakonna instruktorile seltsimees Z. R. Kondile. Viimane on 30. mail a. Gustav Naani kirja ja juurdelisatud selgitava sedelikese ühtede kaante vahele koondanud elik arhiveerinud. Seltsimees Konti peeti vajalikuks informeerida järgnevast: See dokument tagastati a. K. H. Vaino abi poolt. Seltsimees A. I. Liiva 2 sõnade kohaselt sai KK sekretär sm. Ristlaan 3 ülesande vestelda Naaniga. Vestluse tulemused ei ole teada a. näidati dokumenti isiklikult V. J. Väljasele. 5 Sedelikesele koondatud informatsioonile on allkirja andnud Mihhail Ždanov, kes töötas EKP KK üldosakonna juhataja asetäitjana ja oli keskkomiteesse tööle asunud juba aastast. 6 Nimetatud ametipostil töötas Ždanov kuni oktoobrini 1990, seejärel EKP KK dokumentatsiooniosakonna nõunikuna. 7 Gustav Naan on rohkem kui pool aastat pärast 40 kirja sündi turmtule alla võtnud neljakümne bande, nagu ta neid oma keelepruugis nimetab. Erilise tähelepanu osaks saavad kirjanikud, konkreetsemalt Jaan Kaplinski ja Arvo Valton. Akadeemikut ärritab, et kirjanikud ja ühiskonnategelased viljelevad heatahtliku neutraliteedi poliitikat ning itsitavad alatult. Naan tõmbab paralleele a. Tšehhoslovakkia ja a. Poola sündmustega, kus samuti alustati süütutest akadeemilistest diskussioonidest, ning jõuab järelduseni, et Eestis tuleb vastavate ilmingute vastu tegutseda jõuliselt ja otsustavalt. Kurikavalal kombel on üheks materdamise objektiks võetud Jaan Kaplinski, kes oli sunnitud nähtavasti KGB survel avaldama 1 Gustav Naan ( Vladivostok Tallinn), kosmoloog ja filosoof, filosoofiakandidaat (1950), NLKP liige Õppis Leningradi ülikoolis füüsikat, osales sõjas. Lõpetas 1946 NLKP KK Kõrgema Parteikooli ja 1949 NLKP KK Ühiskonnateaduste Akadeemia. Oli ENSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi direktor. Stalinliku ajalookäsitluse juurutaja ajalooteaduses. ENSV TA akadeemik Aastail ENSV TA asepresident, ENSV TA Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudi vanemteadur Ühtlasi ENE peatoimetaja EKP KK liige ENSV Ülemnõukogu III V koosseisu saadik Kirjutas rohkesti irriteerivaid publitsistlikke artikleid. 2 Alfred Ivani p. Liiv. EKP KK sekretäri abi ERAF, f. 1, n. 6, s. 1, l. 1. EKP KK protokolliosakond. 3 Rein Ristlaan EKP KK ideoloogisekretär Kõrgemad võimu vahendajad ENSV-s. Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee sekretärid. Tallinn, 2000, lk Telefonivestluses teatas Rein Ristlaan autorile, et ta ei mäleta a. Gustav Naani kirja, kuid mõni hetk hiljem möönis, et selline vestlus pidi tõenäoliselt aset leidma ndate algul olid Rein Ristlaane sõnul ta suhted Gustav Naaniga veel normaalsed, hiljem need teravnesid. 5 ERAF, f. 1, n. 302, s. 568, l. 1. EKP KK üldosakond. Salajane sektor. Vaino Väljas ei mäletanud sellist kirja, mis on mõistetav, sest ettenäitamine võis toimuda muude materjalide hulgas. Mäletatavasti pidi Karl Vaino 17. juunil a. hakkama pakkima kohvreid, et Moskva poole teele asuda. 6 ERAF, f. 1, n. 42, s. 208, l. 89. EKP KK asjadevalitsus. 7 ERAF, f. 1, n. 44, s. 125, l. 8. EKP KK asjadevalitsus. 96 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec3: :38:20

97 Valdur Ohmann / Gustav Naani kaebekiri EKP Keskkomiteele julgeoleku kontrolli all olevas lehes kirja sõbrale. 8 Paraku on raske määratleda, kui suurt mõju Gustav Naani kaebekiri EKP Keskkomiteele avaldas ja kas sel oli otsene mõju ka Jaan Kaplinski tuha pähe raputamisele. Naani kiri jõudis EKP Keskkomiteesse aasta juuni lõpus. On teada, et mitmed juhtivad keskkomitee tegelased läksid puhkusele. Naani Ristlaane vestluse aega ega sisu ei õnnestunudki välja selgitada. ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee dokumentaalsed materjalid, mis puudutasid operatiivtööd, inimeste jälgimist ja nende töötlemist, viidi NSV Liidu lagunemise eel Moskvasse või hävitati. Ometi on võimalik meie valduses olevate materjalide põhjal ajaliselt üsna detailselt määratleda Jaan Kaplinski sattumine KGB huviorbiiti ning kolmetähelise organisatsiooni poolt kavandatud silmuse kokkutõmbumine. Julgeoleku agendid ja usaldusisikud tiirlesid Jaan Kaplinski ümber vähemasti aastast alates, mil on fikseeritud KGB agendi Terava keelekandmine. Selles on märgitud, et Kaplinski on parteiliste printsiipide ja sotsialistliku realismi vastane kirjanduses. Sama kinnitab agent Kalvino mõni aasta hiljem, aastal. Kaplinski peab sidet ajakirja Mana väljaandjatega, kus muu hulgas avaldatakse tema loomingut, mida viiakse illegaalselt välismaale. Riikliku julgeoleku agent Elmar andis oma tööandjatele teada, et aastal oli tal vestlus Kaplinskiga. Viimane avaldas arvamust, et kuna kirjavahetus on kontrolli all, siis tuleks kirjades ülistada kehtivat korda. Ent sündmusi aastal käsitleb ta kui okupatsiooni NSVL poolt. Aktiivset tegevust nõukogude korra vastu ei kiida ta heaks, kuid passiivset vastupanu tuleks osutada. Tähelepanelikud KGB agendid olid fikseerinud, et Jaan Kaplinski kuulab regulaarselt välismaa raadiojaamu. Informatsiooniküllane õiend pärineb ning sellele on alla kirjutanud Tartu linna KGB ülem, alampolkovnik F. Tillo ja NSVL MN juures asuva KGB eriosakonna ülem sõjaväeosas nr , alampolkovnik I. Tokarev. Õiendil olev tekst kooskõlastati EKP linnakomitees seltsimees Lotiga. 9 Karussell keerles aga edasi. Aastail teostati KGB 5. (ideoloogia)osakonna vanemoperatiivvoliniku major A. Kuuseoksa juhendamisel operatiivmeetmeid PK 10, milleks oli kogu kirjavahetuse läbivaatus. Selline totaalne kontroll märgitseb kahtlemata erakordsust ENSV KGB töös. Tavapäraselt võeti kontrolli alla esmajoones kirjavahetus välismaaga. Pistelisi kontrollimisi teostati ka sisekirjavahetuses. Kogu kirjavahetuse kontroll näitas aga erakordset ja erakorralist huvi antud isiku suhtes. Mõistagi jäi Jaan Kaplinski kirjavahetus KGB huviorbiiti ka pärast aastat, võib-olla ehk mitte sellises mahus nagu eelpool kirjeldatud perioodil. Ent surve jätkus. KGB tegi 9. novembril a. Jaan Kaplinski kodus läbiotsimise. 11 Lisaks eelnenule selgub, et ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee Tartu osakonnas oli Jaan Kaplinski kohta avatud toimik DOP 12 nr. 774 nimetuse all Filoloog. 13 Vastava ala kirjandusest saame teada, et operatiivkontrolli toimik avati üksikisiku või isikute grupi kohta, kelle suhtes on materjale, mille põhjal on alust kahtlustada, et nad tegelevad Nõukogude Liidu vastase tegevusega, ent seda tegevust on vaja kontrollida vastavate agentuur-operatiivsete meetmetega. 14 Aastal 1982 koostatud julgeoleku nõudelehel on kirja pandud, et Jaan Kaplinski kohta on avatud järjekordne toimik DOP 15 nr KGB 5. (ideoloogia)osakonnas. Sel- 8 Jaan Kaplinski. Kulla sõber! Kodumaa ERAF, f. 136, s l. 22. Jaan Kaplinski kohta KGB 10. osakonnas peetud väljasõidutoimik. 10 PK perljustracija korrespondencii, korrespondentsi perlustratsioon (kirjade läbivaatamine). Tavapäraselt tehti seda rahvusvahelise kirjavahetuse puhul. Sisekirjavahetus oli üldjuhul pistelise kontrolli all. 11 S. Kiin, R. Ruutsoo, A. Tarand. 40 kirja lugu. Tallinn, 1990, lk DOP delo operativnoj proverki operatiivkontrolli toimik. 13 ERAF, f. 136, s l Kontrrazvedyvatel nyj slovar. Moskva, 1972, lk DOP delo operativnoj razrabotki operatiivtöötluse toimikud. Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec3: :38:20

98 D O K U M E N T J A K O M M E N T A A R ge on see, et vastavat liiki dokumenti hakati looma mitte mainitud aastal, vaid juba varem. Operatiivtöötluse toimikud seati sisse sellistel juhtudel, kui oli vaja välja selgitada, ennetada ning tõkestada vaenulike ilmingute levikut isikute kaudu, kelle kuritegeliku tegevuse kohta on juba usaldusväärseid andmeid. 16 ENSV julgeolek püüdis Kaplinskit isoleerida, kapseldada ja enda huvides ära kasutada. Toda püüet on tunda veel aastalgi, kui ENSV KGB osakonna ülema asetäitja õhkab soovist kasutada teda reaktsioonilise eesti emigratsiooni vastu. 17 Loetletud julgeolekuorganite töömeetmete kirjeldus peaks andma aimu, missuguse psühholoogilise ja vaimse pinge alla oli sattunud üks 40 kirja initsiaatoritest. Kuid ega hilisem KGB survele osaline järeleandminegi päästnud juba esilekutsutud nõiaringist. Aastast 1987 leiame dokumentaalse tõestuse, et Jaan Kaplinski kohta on KGB avanud veel ühe toimiku, DON 18 nr Tavapäraselt seati seda liiki toimikud sisse isikute kohta, kes olid oma karistuse kandnud eriti ohtlike riiklike kuritegude eest. Ju siis 40 kirja loeti kokkuleppeliselt eriti ohtlikuks kuriteoks, mille kohta konkreetset paragrahvi ei olnud küll ette näidata. Operatiivvaatluse toimiku avamise põhjuseks peeti reeglina asjaolu, et seesugused isikud võivad huvi pakkuda nõukogude korra vaenlastele. Samuti võivad need isikud kujutada oma varasema vaenuliku tegevuse kaudu ohtu Nõukogude riigile. Eelpool nimetatud nõiaringist vabanes Jaan Kaplinski aastal, kui NSV Liit kokku varises ja ENSV riiklikud julgeolekuorganid likvideeriti. Jaan Kaplinski tutvus nii Naani kaebekirja kui ka juurde lisatud kommentaaridega ning kirjutas selle peale : Mõned detailid KGB tegevusest olid mulle täpsemalt teadmata, kuigi üldjoontes aimata. Lisan oma kommentaarid, mis ei ole küll vist poliitiliselt korrektsed, aga loodetavasti ütlevad midagi asjaosalise mõtlemisest toona ja nüüd. Jaan Kaplinski kommentaar: Mina, nagu Arvo Valtongi, näen Naani kirjas kõigepäält isiklikku solvumist noorte meeste jultumuse üle, kes julgevad täppisteadlasest akadeemikuga vaielda asjade üle, milles ta arvas endal olevat enamvähem tõemonopoli. Mina pidasin Naanist lugu ja lugesin päris õhinaga tema vabamõtlejalikke arutlusi intelligentsist ja bürokraatiast, tema eessõna Norbert Wieneri ühele raamatule ja muud. Kuid ilmselt pärast läbitehtud infarkti midagi Naanis muutus ja ta hakkas esinema banaalselt ja keskendus ainult seksile, abielule ja abielulahutustele. Olin just ise keset abielukriisi ja Naani lähenemine pahandas mind isiklikult. Kuid pahandas ka tema pealiskaudne, päris demagoogiline opereerimine statistikaga. Olen ise piisavalt õppinud matemaatikat, et teada: graafiku kõver ei tõesta midagi, abielulahutuste arvu praegune tõus ei tõesta, et neid tulevikus oleks aina enam. Seda ma siis kirjutasingi ja tabasin vist akadeemiku hella kohta, osutades sellele, et tema arutlused on kaugel tõsiteaduslikkusest. Ja eks siis Naan tegi seda, mida NL-s tihti tehti: kantis isikliku solvumise ideoloogiliseks nördimuseks ja pöördus seltsimees KK poole. Mõtlesin ikka Naaniga kokku saada ja asjad selgeks rääkida ja leppida pärast aastat, aga ta suri varsti ja nii see asi jäigi. Mind huvitab Naan isikuna praegugi, kuid tean temast väga vähe. Mingit viha mul tema vastu ei olnud ega ole. Ei ole viha ka KGB meeste vastu, kellega mul tuli kümneid kordi koos istuda ja vestelda ja kes nagu hästi teadsin teadsid minust peaaegu kõike, isegi mu armulugusid. Ütlesin neile, et ma ei ole Nõukogude Liidu vastu, aga ei ole ka Nõukogude Liidu poolt ja nad võtsid selle teadmiseks. Ütlesin ka umbes seda, et mulle meeldiks, kui NL-st saaks asja, aga kardan, et ei saa. Mind kuulati nukralt-tõsiselt. Vestlustest jäi mulle mulje, et minuga tegelnud inimestel oli parasjagu 16 Kontrrazvedyvatel nyj slovar, lk ERAF, f. 136, s l DON delo operativnogo nabljudenija operatiivvaatluse toimik. 98 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec3: :38:20

99 Valdur Ohmann / Gustav Naani kaebekiri EKP Keskkomiteele piinlik. Hr. Kuuseoks isegi vabandas minu ees läbiotsimise pärast ja ütles, et oleks ta teadnud, et nad leiavad mu päeviku, oleks ta neile öelnud, et ärgu võtku. Terve see sebimine minu ümber oli rohkem komejant ja tüütus kui terror, GPUst oli saanud paberist tiiger, kes ei võtnud ka ise end enam tõsiselt. Aga tüütas see lugu mind küll. Ka sellepärast, et sain kogemata endale mingi vastupanuvõitleja ja rahvuskangelase maine, mis mulle sugugi ei sobinud ega sobi. Kirjutasin selle 40 kirja põhiteksti, mõeldes Hiina konfutsiaanidele, kelle kohus oli valitsejatele kirjutada, kiri aga jõudis välismaale ja sai osaks külmast sõjast. Seda ma ei soovinud, mulle tundus (ja tundub), et eestlased ei peaks suurriikide külmades ega teistes sõdades kaasa sõdima. Sellest siis too paraku ebaõnnestunud kiri sõbrale Kodumaas, mille kirjutamiseks mulle mingit otsest survet ei avaldatud. Muidugi, mingi surve ju oli, aga mind rõhusid toona rohkem isikliku elu sõlmed ja üldine stagna-õhkkond kui julgeoleku teatraalsed aktsioonid. Mõnede minu ümber tiirelnud agentide nimed on mulle teada, samuti tean ka, kuidas ja kelle vahendusel 40 kirja plaan ja olemasolu sai organitele teatavaks juba enne selle lõplikku valmimist. Ma ei pea ka nendele viha, ma ei tea, miks ja kuidas nad end julgeolekuga sidusid. Üks agentidest tunnistas mulle ise üles, et talle tehti ülesandeks minu järele valvata ja informeeris mind mitmel korral sellest, mida temalt küsiti ja mida tema minust küsijatele rääkis. Kujutan ette, et julgeolekumehed olid üsna ähmi täis, et nad asja alguses tõsiselt ei võtnud. Samuti EKP Keskkomitee. Ilmselt said nad Moskva käest nahutada ja tahtsid siis tagantjärele valvsust näidata. Mis kukkus koomiliselt välja, kuigi paljud inimesed said kannatada. Mõistagi sattusid ideoloogilise surve alla ka teised 40 kirja autorid. Kõigi nende käsitlemine ei ole võimalik ja sageli napib ka vastavat arhiivimaterjali. Operatiivtoimikud DOP-id, DOR-id, DON-id pole paraku Eesti arhiividesse jõudnud. On vaid viiteid neile. Mõnikord tuleb vastuseid otsida mingitest muudest allikatest, kus hea õnne korral on poetatud mõni lause või lausekatke KGB operatiivtööd puudutavatele materjalidele. Kuna Gustav Naani kirjas on personaalselt esile tõstetud ka teine kirjanik, Arvo Valton, siis vääriks ehk temagi sarnast analüüsi nagu Kaplinski. Arvo Valton tõdes samuti, et tema ja Naani vastuolud olid isiklikul pinnal kemplemised ning selle juured ulatusid kaugemasse aega. Tema kommentaar Naani kaebekirjale on järgnev: Arvan, et peale ideoloogilise agaruse ja kogu kommunistliku ladviku süüdistamise ebapiisavas surves igasuguste isemõtlejate vastu on Naani kaebekirja ajendiks isiklik pahameel tegelaste suhtes, kes julgesid kahelda tema ainupädevuses mis tahes teaduse alal, olgu tegemist antimaailmade või seksuaalsuhetega. Minu vastasseis G. Naaniga on väga täpselt fikseeritav. See juhtus Sangaste lossis noorte teadlaste kokkutulekul 1979, kus nii Naan kui ka mina (ja veel mitmed teised mõistagi) olid kutsutud esinejateks. Enne seda olin ma tema meelest vist veel üsna korralik inimene. Mina lubasin Sangastes enesele oma esinemises lõmpsiva lause: Ärge uskuge Naani ja eriti tema statistikat. (See oli tõepoolest minu veendumus, et Naani üsna huvitavad teooriad on pidevalt toestatud statistikaga kui viimase instantsi tõega.) Hilisemas keskustelus teravnes vastasseis veelgi pärast seda, kui Naan oli väitnud, et ajalugu keedab seebiks kõik, kes lähevad ajaloo vastu, ning tõi näiteks eesti mehed, kes võitlesid Sinimägedes pealtungivate Vene vägede vastu. Mina oma lapsemeelsuses palusin temal ja temataolistel neid mehi mitte puutuda. 19 Julgeolekuorganite huvi Arvo Valtoni isiku vastu on tähelepandav aastast, 20 kui mitte arvestada tõsiasja, et ta pere oli a. märtsiküüditamise ajal saadetud Siberisse 19 Arvo Valton autorile I. Jürjo. Pagulus ja Nõukogude Eesti. Tallinn, 1996, lk Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec3: :38:20

100 D O K U M E N T J A K O M M E N T A A R kui natsionalistid. Natsionalistid, kulakud jt. küüditatute kategooriad lülitati juba iseenesest automaatselt julgeoleku operatiivteatmekartoteeki. Kuid sellele tuli lisa. KGB-ni oli jõudnud informatsioon, et Eesti kirjanike VI kongressil aastal esines Arvo Valton sõnavõtuga, milles too demagoogiliselt ja taotluslikult soovis loomingulise mõttevabaduse levikut. Mõnevõrra hilisemast, aastast on teine rahulolematuse-ilming. Mordva ja Mari ANSV-s ei käitunud Valton vääriliselt, lubades kohtumistel kohaliku intelligentsiga endale natsionalistlikke väljaütlemisi. Õiendile on alla kirjutanud seesama A. Kuuseoks, kes tegeles Jaan Kaplinski küsimustega, ja alampolkovnik L. Võime, kes oli tollal, , ENSV KGB 5. (ideoloogia)osakonna ülema asetäitja. 21 Aastast 1976 on täheldatav, et lisaks sellele, et Arvo Valton on julgeoleku operatiivteatmekartoteegis arvel kui natsionalisti perekonda kuuluv isik, on tema kohta avatud ka operatiivtöötluse toimik DOR nr. 59, aastast juba uus number Kui Kaplinski kohta võiks tekkida küsimus, milleks sellise toimiku avamine, konkreetset karistust justkui ei olnud, siis Valtoni puhul on toimitud täiesti reeglipäraselt. Tegemist oli Siberis asumisel olnud isikuga, kelle puhul nähti ohtu nõukogude korrale. Samal, aastal ei soovitanud KGB esialgu anda Arvo Valtonile väljasõiduluba Kanadasse, sest tema isiku ja loomingu vastu tunnevad huvi teatavad ringkonnad paguluses. 23 Sõit leidis siiski aset, kuid julgeolekuorganiteni jõudis ka informatsioon, et Valton oli käinud lisaks Kanadale ka USA-s a. korraldas Valton kohtumisi Eestit külastanud Vello Salole ja Hellar Grabbile siinsete kirjanike, kunstnike ja heliloojatega. 24 Riikliku julgeoleku majori aukraadi tõusnud ENSV KGB 5. (ideoloogia)osakonna 1. jaoskonna vanemoperatiivvolinik A. Kuuseoks oli 29. veebruariks a. jõudnud kirjaniku jälgimisega niikaugele, et valmis 4-leheküljeline õiend Arvo Valtoni nõukogudevastase tegevuse kohta. Selle õiendi põhjal võib oletada, et hakati ringi koomale tõmbama. Ettekanne oli esitatud ENSV MN juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee esimehe asetäitjale V. Porõvkinile. 25 Arvo Valtoni puhul ei tule olemasoleva KGB dokumentatsiooni osas välja, et tema suhtes oleks kehtestatud totaalset kirjavahetuse kontrolli. Siin võib peituda üks paljudest põhjustest, miks Jaan Kaplinski valiti julgeolekuorganite erilise töötluse objektiks. Ehk aimati julgeolekuorganites ka 40 kirja analüüsides, et selle kondikava autoriks võis olla Jaan Kaplinski. Küll tuleb ilmsiks, et pärast 40 kirja avati Valtonigi kohta operatiivvaatluse toimik DON nr Tolle vaatlustoimiku põhjal oli ta ikka natsionalistlikult meelestatud. Saabunud materjali analüüs näitas julgeolekumeestele, et tal siiski mingeid konkreetseid kavatsusi ei näi olevat. 26 Tema taotlus turistina sõita Hispaaniasse ja Marokosse jäeti ikkagi rahuldamata. Samas algasid julgeoleku profülaktilised vestlused. Jaanuaris 1983 toimus Arvo Valtoniga hoiatav-kasvatusliku iseloomuga vestlus, nagu ilmneb ENSV KGB 5. (ideoloogia)osakonna ülema polkovnik J. Selgali õiendist Hoiatav-kasvatusliku iseloomuga vestlused toimusid ka järgnevail aastail (1984, 1985). 28 Samal ajal osutatakse juba järgnevas õiendis, millele on alla kirjutanud ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee esimees Karl Kortelainen, et tegemist on 40 kirjale allkirja andnuga ning keelata tuleks ka sõit Soome. 29 Arvo Valtoni lähikondsed ja sõpruskond langesid aastal erilise jälituse alla. 30 ENSV KGB 6., tehnilise töötluse osa- 21 ERAF, f. 136, s l. 54. Arvo Valtoni kohta KGB 10. osakonnas peetud väljasõidutoimik. 22 Samas, l. 82, Samas, l I. Jürjo. Pagulus ja Nõukogude Eesti. Tallinn, 1996, lk ERAF, f. 136, s l Samas l. 186, Samas, l. 186, Samas, l. 186, Samas, l. 186, Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec3: :38:21

101 Valdur Ohmann / Gustav Naani kaebekiri EKP Keskkomiteele konna õiendis, mis koostati , antakse ülevaade Arvo Valtoni kirjavahetuse üle tehtud kontrollist. Selles on kirjas, et alates aastast on Valtonil kirjavahetus 84 korrespondendiga Taanist, USA-st, Soomest, Kanadast, Austraaliast, Prantsusmaalt ja Šveitsist. Too korrespondents liigitati sõprussuhete, õnnitlus- või olmelise iseloomuga kirjavahetuse alla. Aastast 1975 teostati 5. (ideoloogia)osakonna töötaja Kuuseoksa poolt meetmed nimetuse all PK, ehk kirjavahetuse kontroll kogu rahvusvahelise kirjavahetuse osas. 31 Liikudes ajas edasi, aasta augusti, on märgata, et Arvo Valtoni kohta on käibele võetud uus toimikuliik operatiivkontrolli toimik DOP nr Julgeoleku metoodika Valtoni ja Kaplinski suhtes erines selle poolest, et viimase puhul alustati esmalt operatiivkontrolli dokumentide koondamisega vastavasse kausta. Valtoni operatiivvaatluse toimik DON esineb nüüd juba uue numbri all 42331, ning see sisaldas tema natsionalistlikke väljaütlemisi. 32 Milles need natsionalistlikud väljaütlemised täpsemalt seisnesid, sellele saaks vastuse anda vaid osundatud toimik, mis rändas Venemaa arhiividesse või jõudsid julgeolekutöötajad poliitiliste sündmuste eskaleerudes selle lihtsalt hävitada. Viimased kirjalikud andmed Arvo Valtoni kontrolli kohta KGB poolt pärinevad aasta kevadest. Siis oli asjaga tegelejaks taas kord juba tuttavaks saanud julgeoleku 5. (ideoloogia)osakond. Vastavate õienditega tegeles alampolkovnik L. Lehtmets. Arvo Valtoni nime all seisab märge: Nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda natsionalistlikku laadi väljaütlemistega. On tihedates sidemetes natsionalistliku grupeeringu MRP-AEG-ga. 33 Kui nüüd taas pöörduda Gustav Naani kaebekirja juurde, siis selles nähakse kahte ohuallikat Valtonit ja Kaplinskit. Eelnevast on näha, et kompartei käepikendus KGB intensiivistas oma tegevust järk-järgult mõlema suhtes. Julgeoleku töömeetmete kirjeldus kahe 40 kirjale allkirja andnu puhul aitab ehk paremini aduda, kui sügavale, kui laiahaardeliselt olid välja sirutatud tolle organisatsiooni kombitsad. Kõikvõimalike jälgimisvahendite rakendamine Kaplinski ja Valtoni puhul lubab vast oletada, et Naani kirjas märgitud snaiperlik sihik oli suunatud kaalutletult ja teadlikult kirjanike peale. Kaplinski suunas anti ka tuld ja seda nüüd juba varjatud moel, salajase kirja kaudu. Märkigem, et Kaplinski ja Naani vastasseis ajakirjanduses erinevates küsimustes oli selleks ajaks juba teada-tuntud. 34 Sisuliselt ründas Naan ka kirjanike liitu, et too võtaks nende suhtes kindla positsiooni. Valitagu kaevik, kus poolel olla. Kirjanike liit seda teed siiski ei läinud. Kirjanike liidu parteiorganisatsioon arutas komparteisse kuulunud Ita Saksa personaalküsimust kolmel korral. 35 I. Saks oli samuti üks neljakümnest. EKP Tallinna Oktoobri rajoonikomitee leidis, et karistus, mille pakkus välja kirjanike liidu parteialgorganisatsioon (range noomitus arvestuskaardile kandmisega), oli liiga lahja. Võimalik, et taoline hambutu käitumine parteipoliitika ühe vastasega ajendas Gustav Naani midagi radikaalsemat ette võtma. Vähemalt andma suuniseid, kuhu liikuda. Sügavuti ja veel kaugemale, et kirjanike liit kahte lehte lüüa. Kirjanike liidu parteialgorganisatsiooni protokollidest ei selgu siiski, et Gustav Naani kiri oleks päevakorral olnud. Naani seisukohtadest räägiti parteikoosolekutel küll kahel korral a. sügisel. Esimesel korral, 14. oktoobril, tõstatab Andres Ehin päevakorda küsimuse, kas ei peaks kirjanike liit Gustav Naani artikli 36 suhtes oma arvamuse 30 Arvo Valton autorile ERAF, f. 136, s l. 186, ERAF, f. 136, s l. 186, Samas, l Vaata näiteks: G. Naan. Irviku Kiisu naeratuse lummuses. Horisont 1980, nr. 3, lk ; J. Kaplinski. Irviku Kiisu naeratusest (Vanapagana pilguga). Horisont 1980, nr. 9, lk ; G. Naan. Naiivne Vanapagan ja kaval elu. Horisont 1980, nr. 10, lk , nr. 11, lk ERAF, f. 2473, n. 14, s. 49, l. 4 6, 10, 12. Eesti Kirjanike Liidu parteialgorganisatsioon. 36 G. Naan. Ligadi-logadi mõtlemisest ja sõjakast ebakompetentsusest. Rahva Hääl Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec3: :38:21

102 D O K U M E N T J A K O M M E N T A A R välja ütlema, kuna seal esineb ägedaid vihjeid kirjanikkonna aadressil. 37 Torkeobjektiks on EKP Keskkomitee häälekandjas Rahva Hääl taas Arvo Valton. Ehkki sõnavõtjad siin-seal veel osundavad Naanile, ei näi asi edasi arenevat. Kaks nädalat hiljem peatub Lembit Remmelgas pikemalt Gustav Naanil, kes on tema arvates püüdnud avalikult sekkuda rahvuskultuuri küsimustesse. Remmelgas tõdeb, et Naan teeb seda dogmaatiliselt, isegi selle aja vaimus, kui ta tuli välja stalinlike teeside ja praktikaga. 38 Paraku võisid Gustav Naani suskimised jääda ühe teise sündmuse varju. Ajakirjas Looming ilmus Andres Rõugu luuletus, mille esiridadest lõi lehvima sini-mustvalge. Kogu parteialgorganisatsiooni aur läks tolle juhtumi klattimisele. Gustav Naani unistus selgest rindejoonest eesti kirjanike rindel, millele ta oma kirjas rõhku pani, jäigi helesiniseks unistuseks. Valdur Ohmann (1958) Lõpetanud Tartu ülikooli ajaloo erialal Riigiarhiivi kogude osakonna teatmetalituse arhivaar. Uurimissuunad: Eesti NSV siseministeerium ja EKP stalinismi perioodil. 37 ERAF, f. 2473, n. 14, s. 49, l Samas, l. 25. Gustav Joganovitš NAAN Eesti NSV TA akadeemik Eestimaa Kompartei Keskkomitee Mõtted ideoloogilisest situatsioonist 1 Loen oma kommunistikohuseks öelda avameelselt välja kaalutlused, mis põhinevad konkreetse situatsiooni konkreetsel analüüsil ning rohkem kui neljakümne aasta pikkusel isiklikul propagandaja ideoloogiatöö kogemusel. 1. Äärmiselt ebameeldiva olukorra ootamatul tekkimisel eksisteerib alati ahvatlus mõelda nii, nagu mõtles neiu, kellel oli hakanud kõht kasvama: ehk läheb paistetus üle. PAISTETUS EI LÄHE ÜLE! Mis tahes järeleandmisi ja kompromissi otsinguid rämpsuga võetakse kui meie nõrkuse tunnust ja märguannet surve suurendamiseks. Igal juhul seni, kuni sotsialismivastased jõud Poolas pole ilmselgelt kaotanud. Täpse, snaiperliku 2 teooriatulega tuleb suruda vastu maad neljakümne bande 3 ja need, kes on võib-olla nende selja taga, mitte lasta neil kergitada päid või veel enam asuda vasturünnakule. Muide, ajakirjanduse lehekülgedel on juba tehtud vähemalt kolm õnnestunud vasturünnakukatset. 1 ERAF, f. 1, n. 302, s. 568, l EKP Keskkomitee üldosakonna erisektori materjalid. 2 Gustav Naan teenis sõja ajal SMERŠ-is ja teadis kasutada strateegilisi ja taktikalisi võtteid vaenlase mahasurumiseks. 3 Silmas on peetud 40 kultuuri- ja ühiskonnategelase kirja, mis oli suunatud EKP venestamispoliitika vastu. Vaata lähemalt: S. Kiin, R. Ruutsoo, A. Tarand. 40 kirja lugu. Tallinn, Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec3: :38:21

103 Valdur Ohmann / Gustav Naani kaebekiri EKP Keskkomiteele Kõige ülbem on muidugi A. Valtoni rünnak haige nõukogude ühiskonna vastu ning J. Kaplinski ülistamine Sõjas on nagu sõjas ikka. Arvestades, et vaenlane ei jäta kasutamata ühtki võimalust ajada oma asja, peab KK-s minu arvates olema sihiseadur [ napravlenets ] (nagu Kindralstaabis), s. t. mees, kes jälgiks tähelepanelikult eelmainitud grupi salasepitsusi ning töötaks välja kiirete ja täpsete vasturünnakute plaani. 3. Äärmiselt ebanormaalne on olukord, kui tulistajaks on tegelikult Naan ihuüksinda, aga kogu ülejäänud intelligents, kaasa arvatud kommunistid kirjanikud ja ühiskonnateadlased, hoiab (ideoloogilise vaenlase suhtes) heatahtliku neutraalsuse positsiooni või itsitab ilgelt pihku. Niisiis, kui käib hüvede jagamine, siis: Kus on minu suur lusikas? 5 Kui aga partei peab kogema jätiste survet, siis: Minu tare jääb küla veerde, parem ootan ja vaatan. Asi pole üleüldse ainult eetikas. Minult küsisid polgukaaslased: Miks kirjanikud vaikivad? Kas nad siis tõesti ei ole täiesti kindlad, et nõukogude võim peab vastu? Ei tohi külvata ebakindlust ja korralagedust. Selgust on vaja nii sõprade kui ka vaenlaste jaoks. Las inimesed, kes unistavad nõukogude võimu kukutamisest ja Eesti Nõukogude Liidust lahku rebimisest, saavad täiesti täpselt aru: unistada ju võib, kuid selle kõrval tuleb kanda vett meie, bolševistlikule veskile muidu läheb neil halvasti. Tuleb sundida kas või viit-kuut autoriteetset kommunisti määratlema üsna täpselt ja avalikult oma positsiooni. 6 Võib-olla, et selles suhtes tuleb läbi rääkida kahekümne või rohkemaga. Niisamuti on tõenäoline, et mõned avastavad oma täieliku võimetuse reaalse ideoloogilise töö tegemiseks (skolastikat ja elust kaugenemist on ühiskonnateadustes nii et küll saab). Teised lihtsalt keelduvad rikkumast oma suhteid kaplinskite-valtonitega. Kuid isegi see on kasulik: igal juhul saab selgeks, kes on kes (või, inglise-vene segavariandis, kes on who 7 ). 4. Ideoloogiatöös (ma ei pea siin silmas kogu riiki) on kirvetööd ja puupäisust küllaga. 8 Täiesti ilmselt alahinnatakse vaenlase peeneid käike. Sest mitte keegi ei alusta ju hüüetega: Maha sotsialism! aasta Tšehhoslovakkia ja eriti aasta Poola kogemus näitab, et lagunemine algab justkui üsna süütutest, peaaegu akadeemilistest diskussioonidest, isiklikest arvamustest jms. Kõige efektiivsem on nähtavasti (mõju sügavuse tõttu) süstemaatiline usalduse õõnestamine teaduse ja mõistuse suhtes. On huvitav, et ka meie omad on hakanud seda võtet väga kiiresti hindama: Valton on sokutanud käibele ideekese, et tõdesid ei olegi, on ainult arvamused, aga Kaplinski kuulutab mõistuse emotsioonide kusjuures igaveste, kiviajast pärit emotsioonide teenijannaks. Seesugused ideed tuleb kvalifitseeritult paljastada. Lorudele näib teisiti. Ajalehes Sirp ja Vasar kavatsetakse nähtavasti täie tõsidusega organiseerida palagani, diskussiooni selle üle, kellel on ikkagi õigus, kas Darwinil ja Marxil või Vanal Testamendil ja Kaplinskil (Darwinit ja Marxi 4 Tõenäoliselt peab Gustav Naan silmas Eesti Kirjanike Liidu kongressi ( ) sõnavõttu. Vt. A. Valton. Kirjaniku iseloomust. Looming 1981, nr. 5, lk Hüvede jagamise juures oleks paslik tähelepanu osutada, et Gustav Naan oli ise usin krahmaja ning tema käes oli lausa kulp, mitte üksnes suur lusikas ndail aastail jõudis üleliidulise ajakirja Krokodil veergudele lugu sellest, kuidas ta ehitas Musta mere äärde Gagrasse luksusvillat. Vaata: Krokodil , nr. 33, lk Lisaks veel sahkerdamised elamispindadega. Vaata: ERAF, f. 1, n. 4, s. 2895, l. 23. EKP Keskkomitee protokolliosakond. 6 Siin esitab Gustav Naan üleskutse lõhestada Eesti Kirjanike Liit. 7 Vn. k. кто есть ху, s. t. who vihjab siin kolmetähelisele vene sõnale. Tlk. 8 Selle ütlusega üritab Naan seada end EKP KK ideoloogisekretäri Rein Ristlaane rööpaseadja rolli. Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec3: :38:21

104 Valdur Ohmann / Gustav Naani kaebekiri EKP Keskkomiteele hakatakse loomulikult kasutama pseudonüümi all: Naan. Ent publik pole loll, ta saab aru, millega tegu). Mina diskussiooni ei karda, ja kui vaja, puistan laiali sada Kaplinskit koos kümne Valtoni ning Andreseniga 9 pealekauba sel lihtsal põhjusel, et minu selja taga on tänapäeva teaduse kogu võimsus, aga nende selja taga pole midagi peale Vana Testamendi ning väikekodanlase hirmude ja lootuste pilli järgi tantsiva demagoogia. Ent küsitagu: kui otstarbekas on niisugune palagan ideoloogilises ja poliitilises plaanis? Kogu mõte on ju selles, et kas või pisutki rehabiliteerida liidrit (Kaplinskit). Sest, nagu on selgunud, tabas artikkel Homo mutans 10 (muutuv inimene) otse märklaua kümnesse, viis Kaplinski autoriteedi intelligentsi küllaltki märkimisväärse osa (mõtleva osa) silmis praktiliselt nullini alla. Ta on end alati serveerinud erudiidi ja rafineeritud isikuna ning äkki osutus, et kuningas on alasti: eruditsiooni asemel on täielik võhiklus ja intellektuaalse rafineerituse asemel maavillane-hatune argimõistus ning deklamatsioonid. 11 Ühesõnaga, ma arvan, et taguda tuleb ühte ja sama, kõige haavatavamat kohta: rahvuskangelased on tühisused, võhiklikud lobamokad. Lobamokkade järgi joonduvad vaid väga vähesed, aga uute kangelaste otsingud nõuavad aega. Juba seegi on hea. Tuleb vaid üle saada kummalisest põlvililangemisest, mida tuleb ikka veel ette mõnede humanitaarautoriteetide puhul. Kõik on lihtne: hea rätsep või hea luuletaja pole ilmtingimata üldse kompetentne mõtlemistehnika, entroopia või paleoliitikumi alal. Muidugi pole allkirjanikke 12 (allkirjanik) 13 tarvis täiesti pihtide vahele võtta : las avaldavad värsikesi, sõimavad üksteist ning kiidavad nõukogude võimu, kuid lubada neil asuda vasturünnakule või käia kas või kangelasena ringi mitte mingil juhul. Võimalusi on palju ja jõudusid on piisavalt. Jõud tuleb organiseerida. Ning kordan, kõige tähtsam on loobuda mõttest, et ehk läheb paistetus ise üle. 14 Ma oleksin rõõmus, kui selle kirja loeksid läbi kõik KK Büroo liikmed ja liikmekandidaadid. Sest on kätte jõudnud aeg, mil ideoloogia on kõigi asi. 24. juuni aasta NLKP liige /allkiri/ G. Naan Vene keelest tõlkinud Andres Langemets 9 Nigol Andresen avaldas oma kirjatöid valdavalt Sirbis ja Vasaras, Keeles ja Kirjanduses ning Loomingus. Paraku ei ole N. Andreseni vastavate aastate kirjatööde hulgas neis väljaandeis ühtki, kus oleks mainitud G. Naani. Nähtavasti oli tegu nagu N. Andreseni puhul ikka pigem terava repliigiga mõnel G. Naani avalikul esinemisel või kõnekoosolekul. Küll esines Andresen Kirjanike Liidu parteikoosolekul kaitsvate sõnavõttudega Ita Saksa aadressil, kes oli üks 40 kirjale allakirjutanutest. ERAF, f. 2473, n. 14, s. 49, l. 40, 42, 44; Eesti Kirjanike Liidu parteialgorganisatsioon. 10 G. Naan. Homo mutans. Sirp ja Vasar Gustav Naan pidas end guruks ning ta ei suutnud taluda diskussioone, milles tal tuli osaliselt, mõnes mõttes või täiesti alla jääda. 12 Allkirjanike all on mõeldud 40 kirjale allakirjutanuid. 13 See sõna sulgudes on eesti keeles. Tlk. 14 Tundub, et kirja lõpus tuleb esile Gustav Naani kindel positsioon abordivajalikkus. Tavapäraselt teostatakse aborti enne 28. rasedusnädalat. 40 kirja koostamisest oli aga möödunud pea 8 kuud. Seega esineb akadeemik Gustav Naani kaebekirjas lausa ebaseaduslik abordinõue. 104 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec3: :38:22

105 E E S T I F I L M I A R H I I V I F O T O N U R K Naised Miss Estonia 1931 Lilly Silberg. Tallinn, Autor teadmata. EFA A egade algusest peale on enamik fotograafe olnud mehed, ja ei tea, kas just seetõttu või kujutava kunsti žanre järgides on fotografeerimise meelisobjektid olnud naised. Ei ole siiski kokku lugenud, kui palju on Eesti Filmiarhiivi fotokogus naisi kujutavaid fotosid. Eraldi teemat naised kataloogis ei ole, mis tähendabki, et fotosid naistest võib leida pea iga teema alt. Valisin ajakirjas eksponeerimiseks fotod aastaist, jättes sealjuures esialgu kõrvale poseeritud portreed ja kuulsuste fotod eks kunagi jõuame nendenigi. Muidugi ei pretendeeri pakutud valik läbilõikele naiste kõikidest tegevustest sel ajajärgul, aga mingi ettekujutuse naiste elu-olust sõjaeelses Eesti Vabariigis peaks nende piltide põhjal saama. Ivi Tomingas Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec4: :38:22

106 E E S T I F I L M I A R H I I V I F O T O N U R K Taluõue koristustööd Järvamaal a. EFA Lihaturg Tartus a. Autor teadmata. EFA Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec4: :38:22

107 Paljulapseline ema Punase Risti kingipakkidega emadepäeval aastal. Kaader EKF-i ringvaatest. EFA Kangastelgedel rahvariiete valmistajad a. Koht ja autor teadmata. EFA Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec4: :38:23

108 E E S T I F I L M I A R H I I V I F O T O N U R K Naiskodukaitse väliköögiga 1930-ndatel. Kaader EKF-i ringvaatest. EFA Naiskodukaitse Eesti Vabariigi võiduparaadil 23. juunil a. Tallinnas. EFA Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec4: :38:24

109 Võimlejate püramiid a. Autor teadmata. EFA Võimlemispidu Tallinnas ( ). EFA Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec4: :38:26

110 K U L T U U R I L O O L I S E S T A R H I I V I S T Minu elumälestused I Martin Lipp Kokkupuutumised Eesti ajakirjandusega Sellega, mis kuulnud oleme, on juba suuremalt jaolt need tingimised ära seletatud, millede all ma vaimliselt kasvanud, elusse astunud, elus ise tegev olnud. 1 Kuid ühte võimust ei ole ma veel nimetanud, ilma milleta üksgi uueaja inimene läbi ei saa, kellega ka mina pidin kokku puutuma, kellel ka minu elu pääle oma mõju pidi olema. See võimus on ajakirjandus. 2 Ka selle vastu, Eesti ajakirjanduse vastu, ei ole ma külmaks jääda võinud. See huvitas mind juba noore mehena, ja lapsenagi. Veel praegu mäletan ma seda, kui väga see mind kui kuueaastast poisikest rõõmustas, kui mu isa räimerannast 3 tulles Perno Postimehe, mis paari aasta eest oli ilmuma hakanud, kaasa oli toonud. 4 Selle väljaandja, J. V. Jannseniga, sain vara tuttavaks ja olen enam kui ükskord tema kojas külalisena viibinud. Eesti Postimeest, mida ta Tartus välja andis, pidasin leheks, kus Eesti rahva tarvidused kohase toetaja leidnud. Siis oli Sakala ilmumist oodata. Ka seda olin rõõmuga teretanud. Teadsin meest armastada, kes oma Kolme isamaa kõnega minusgi isamaalise tule leekima pannud, kus ma veel arvustada ei teadnud, mis neis enesepoolne, kes oma isamaale laulusid laulnud ja Eesti lastele tubli lugemise raamatu kirjutanud. C. R. Jakobsoni isamaalised põhjusnõudmised olivad ka minu omad. Esimesi Sakala numbreid märtsikuul 1878 olin suure meelehääga 1 Käsikiri pealkirjaga M. Lipp Minu elumälestused. Esimene anne. Noorest põlvest kuni aastani 1910 asub Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis (edaspidi EKM EKLA) f. 80, m. 20:1, 270 l. Siinjuures avaldatakse selle 70. peatükk. Publikatsioon on valminud grandi 6084 toel. Eesti vanemast ajakirjandusest on mälestuste põhjal mitmeid kordi kirjutanud Hindrik Prants ja Anton Jürgenstein. Vt. näiteks H. Prants Ajakirjandus veerandsaja aasta eest. Eesti Kirjandus 1922, nr. 10/11, 12, lk , Kõik tekstis olevad allakriipsutused on rasvaselt. 3 Mart (Märt) Lipp ( ) pärines Peetruse talust Vooru vallast Tarvastu kihelkonnast Lõuna-Viljandimaalt. Sealne rahvas käis kevaditi suveks ja eriti heinaajaks Pärnu randades räimi soolamiseks ostmas. Nii ka Märt Lipu isa Andres. 4 J. V. Jannseni ( ) Perno Postimees ehk Näddalileht hakkas ilmuma 5. juunil 1857, Eesti Postimees ehk Näddalaleht alustas regulaarset ilmumist 1. jaanuaril Kõik kuupäevad on vana kalendri järgi. 110 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec5: :38:28

111 Martin Lipp / Minu elumälestused I vastu võtnud. 5 Leht oli hästi toimetatud. Mõni kirjatükk sest ajast ( Õlitatud vedrud ) on mul veel praegu, 42 aastat hiljemalt, meeles. 6 Aga juba mõne numbri järele tuli kahetsetav pööre. Sakala hakkas Eesti Postimehe vastu vaenu käiku, mis kuidagi õigustatud ei olnud. Kõik abinõuud võeti käsile, ka kõige toorem pilge, et J. V. Jannseni hävitada. Sellega ei väsitud enne, kui viimase lugupidamine tõesti suuremate rahva hulkade keskel palju oli kannatanud. Selle juures oli iseäralik mõju jutustusel, mida perest peresse edasi kanti: Jannsen olla ennast sakslastele ära müünud, tema olla nendega kindla kontrahti teinud, et ta enam Eesti rahva huvisid ei saada kaitsma! Nii jutustab Märt Mitt oma elumälestustes lk , et A. Kurrikoff 8 olla, kui ta Türi õpetajaks saanud, sääl kirja ees leidnud, mille A. H. Willigerode 9 selle aegsele Türi õpetajale, praost Grohmannile 10, kirjutanud, kus öeldud: Meie oleme, Jumalale tänu, nüüd ommeti nii kaugele jõudnud, et Jannseniga kaup valmis on saanud, et ta muidu ühtegi Eesti Postimehe lehte ei tohi trükki anda, kui meist üks, kas mina, H. v. Samson 11 ehk professor Oettingen 12 läbi lugenud ja omalt poolt lubanud ei ole. J. V. Jannsen pidi 2000 rubla kahjutasu saama, kui selle saksa eeltsensuuri järeldusel lehte edaspidi vähem peaks loetama! Seda imelikku kontrahti, mahategemist, mis nagu mõni leping välja näeb, kus südame vere ohvriga hing hinge vaenlasele ära müüakse, jutustatakse siin kui tõeasja. Selle tunnistajaks antakse koguni mees üles, keda sel ajal terve Eesti tundis ja temast lugu pidas. 13 Mis peame meie kõigest sellest arvama? 14 Praost Wold[emar]. Grohmann suri 13. novembril a. Kurrikoff on samal aastal tema juures Türil oma prooviaastat pidanud. Siis pidi Willigerode kiri enne seda, a ehk 1872 kirjutatud olema, aastatel, mis suurele Eesti vabadusepidule veel nii ligi, kus Jannsen oma lugupidamise kõrgemal tipul ja Eesti rahvale nii lähedal seisis. 15 Seda uskuda on võimatu. A. Kurrikoffi olen minagi tunnud. Sest imeloost ei ole mina sõna tema suust kuulnud. Veel lähemalt tundis teda M. Jürmann 16 ja tema vastab mulle sellekohase küsimuse pääle: Mis sa mulle J. V. Jannsenist kirjutad, selle kohta ei ole Kurrikoffi suust midagi kuulnud, ehk ma küll temaga hästi tuttav olin ja ka mõne kuu tema juures elasin, enne kui ma oma lõpueksami tegin. Arvatavasti ei ole see muud, kui selleaegsete tuisulaste väljamõeldus. Muule otsusele ei või minagi saada. Nagu muisgi asjus, ei või M. Mitti ülestähendusi siingi ilma arvustuseta vastu võtta. Seda arvustust M. Mitti päevaraamatu ülestähenduste 5 C. R. Jakobsoni ( ) Sakala esimene number nägi ilmavalgust 11. märtsil See õpetlik jutt viisakast ja ebaviisakast peremehest Õlitud vedrud ilmus Sakala Lisalehes (1878, nr. 41). 7 Vt. lähemalt M. Miti mälestusi EKM EKLA, f. 116, m. 9, l Andreas (Andres) Kurrikoff ( ), pastor ja rahvusliku liikumise tegelane pärines Pavlemaistelt Viljandi mõisavallast. Õppis Tartu ülikoolis usuteadust, oli Eesti Üliõpilaste Seltsi mõtte algatajaid, hiljem kirikuõpetaja Türil ( ) ja H. Treffneri eragümnaasiumi usuõpetaja ( ). 9 Adalbert Hugo Willigerode ( ), õppis Tartu ülikoolis usuteadust, hiljem Kaarma, Karula ja Tartu-Maarja ( ) koguduse pastor, Võru praost, Tartu ülikooli audoktor ja kahe esimese laulupeo juhtfiguure. 10 Woldemar Eugen Grohmann ( ), õppis Tartu ülikoolis usuteadust, Türi pastor ( ) ja Järva praost. 11 Hermann Claudius Samson von Himmelstiern ( ), baltisaksa publitsist, poliitik, insener ja Urvaste mõisnik. J. V. Jannseni soovitusel sai mees esialgu eesti teise (1879) üldlaulupeo presidendiks, ent hiljem loobus. 12 Ei saa täie kindlusega öelda, keda mõeldakse. Aleksander Konstantin von Oettingen ( ) töötas Tartu ülikooli usuteaduskonna professorina ( ), tema vend Georg Philipp von Oettingen ( ) oli Tartu ülikooli rektor, kirurgia- ja silmakliiniku juhataja, hiljem Tartu linnapea ja eesti teise üldlaulupeo president. 13 Jutt on nähtavasti A. Kurrikoffist, kes pidas C. R. Jakobsoni matusetalitusel skandaalse hauakõne. Olemasolevatel andmetel oli ta üks väheseid luteri vaimulikke Jakobsoni matustel, lisaks temale osales ka pastorikandidaat Hugo Treffner, kes pidas samuti kõne. 14 Selle laialt tuntud ja palju arutatud küsimuse kohta vaata lähemalt: V. Paatsi. Kas Jannsen oli ostetav? Keel ja Kirjandus 2001, nr. 5, lk Kirja pole kommenteerija leidnud, ent selle olemasolu või kunagist olemasolu ei saa välistada, sest vähemasti osa M. Miti poolt kirjutatud teabest vastab tõele. Vaevalt pärines Miti teade ka Kurrikoffilt endalt. Samas on lugenud mingit baltlaste teksti selles küsimuses ka J. Hurt Otepääl. 16 Aleksander Mohrfeldt (Mäevälja) ( ), pastor ja rahvusliku liikumise tegelane, koolmeistri poeg Kagavere külast Kuksemalt Järva-Jaani kihelkonnast. Õppis Tartu ülikoolis usuteadust, Tallinna Pauluse koguduse õpetaja ( ), Tallinna praost, J. Hurda väimees. Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec5: :38:28

112 K U L T U U R I L O O L I S E S T A R H I I V I S T kohta on omal ajal ka V. Reiman 17 nõudnud. Sellega on nimelt ridade ligi astuda, mis J. V. Jannseni kontrahist sakslastega kõnelevad. Seda nõuavad pääle M. Jürmanni 18 veel kaks usutavat tunnistajat. Mina olen, jutustas minule minu sellekohase küsimuse pääle Aleksander Mohrfeldt, pärastine Tallinna Pauluse koguduse õpetaja ja Tallinna praost, aasta suvel kaks kuud Türi kirikumõisa katukse all elanud, et A. Kurrikoffi pool hebreakeelt õppida. Sääl olen selle kalli mehega palju isamaaliste asjade üle rääkinud. Meie oleme kõik läbi sõelunud, mis kuidagi Eesti asjadesse puutub. Ka J. V. Jannsenist on palju kõnet olnud. Kuid poole sõnaga pole A. Kurrikoff tema äramüümise dokumenti riivanud. Ta pole seda teha võinud, et ta seda ilmas näinud pole. Seda pole olemas olnud. 19 Ja nõnda see on. Terve jutu on J. V. Jannseni vastased välja mõtelnud. 20 Selle on nad ilma saatnud, et teda hävitada. Juba ärkamiseaja pahempoolsed ehk need kes sinna poole hakkasivad kalduma, on igasugusid abinõuusid tarvitanud, et aga sihile saada. Nende puhtuse järele ei ole palju küsitud. Seda kinnitab meile veel üks tunnistaja ärkamiseajast ise, J. Grünfeldt 21 Kirepi Tammelt. Tema on nii hästi J. V. Jannsenit ja tema vastasid tunnud ja nende kõikidega mitmetpidi kokku puutunud. Ka see usaldusvääriline auumees, mees väljaspool haritlaste ringi, peab tervet Jannseni äramüümiselugu tema vastaste kuritahtliseks välja mõelduseks. Seda on mulle J. Grünfeldt veel aasta suvel kindla sõnaga kinnitanud. Nõnda tehti nende poolt kõik, mis aga jõuti, et meest hävitada, kes seni maani Eesti rahva vaimliseks juhiks olnud. Ja selle hävitamisetöö keskkohaks oli C. R. Jakobsoni Viljandi leht. Pääle vaenukäigi J. V. Jannseni vastu algas Sakalas ühel ajal tormijooks evangeeliumi lutheruse kiriku vastu. Mitte ainult üksikute õpetajate puudusi ei tahtnud ta nuhelda, vaid igapidi näidata, et meie kirik rahva vastane on. Ka kiriku õpetusigi katsuti kahtlaseks ja kahjulikuks teha. Sakala ei tahtnud kuidagi sest sidemest aru saada, mis Eesti rahvast ta vanemat kirikuga ühendab. See pidi mind valuga täitma. Ma ei olnud kuidagi veel ametlikust kiriku võimust ära rippuv. Kui üliõpilane olin ma täiesti vaba mees. Kuid Sakala põhjusmõtted ja toon väga tõsises asjus ei meeldinud mulle mitte. Ammu enne seda, kui Jakob Hurt oma avaliku protestikirja C. R. Jakobsoni vastu juuli kuul 1878 maailma saatnud, et tema kirjutuslaual evangeliumi lamp enam ei põlenud, olin mina seesamas arvamises, mis sääl avaldatud, ja pidin seda Viljandi lehe seisukohta südamest kahetsema. Ma pidin kahetsema, et sellepärast ka isamaaline asi, mille eest C. R. Jakobson vastu rääkimata võitles, kahju pidi saama. Ei muutnud minu seisukohta, et sõber H. Treffner, 22 kes selle asemel, et oma usuteaduse eksamite jaoks töötada, nüüd nädalate viisi vaeva nägi, et vanu Eesti Postimehe aastakäikusid läbisorida ja säält kohti leida, kus ka usu vastu olla räägitud, mõnda pääliskaudset naljasõna ja ütlust, mida kahepidi mõista võis lehe joonealuses ehk mujal, et kõige sellega näidata: C. R. Jakobson ei ole suurem kiriku vastane kui J. V. Jannsen! Nagu kõik ärksamad rahva pojad, nii teadsin minagi, milleks Eesti vanem leht meile olnud ja missugune vaim mehes valitses, kes teda juhtinud 22 aastat. Mina jäin, ma ei võinud teisiti, mõedukama Eesti Postimehe poolehoidjaks. 17 Villem Reiman (sünninimega Kreimann) ( ), pastor, kultuuri- ja kirjandusloolane, karskustegelane pärines Paunahauda talust Suure-Kõpust Kõpu kihelkonnast. Õppis Tartu ülikoolis usuteadust, pastor Kolga- Jaanis ( ). 18 Mihkel (Michael) Jürman(n) ( ), pastor ja rahvusliku liikumise tegelane pärines Rudisaarelt Vana-Põltsamaalt Põltsamaa kihelkonnast. Õppis Tartu ülikoolis usuteadust, Nõo ( ) ja Tarvastu ( ) koguduse pastor, Viljandi praost. 19 Näib nii, et Kurrikoff ei armastanud sellest asjast rääkida. Ent see ei tõesta veel midagi. Pole võimatu, et ta seda ükskord ometi tegi, hiljem otsustas vaikida. Arvatavasti oli tegu erakirjaga, ent Eestimaa kindralsuperintendendi E. W. Schultzi üks väheseid säilinud reetlikke ringkirju asub just Türi koguduse fondis. 20 Ausa mehena ei tahtnud M. Lipp J. V. Jannseni koostööd baltlastega uskuda, ometi oli see tõsi. 21 Jaan Grünfeldt ( ), Tamme talu peremees Kirepis Rõngu kihelkonnas ja rahvusliku liikumise tegelane, Rõngu mängukoori asutaja, Eesti Postimehe kaastööline, ajakirjaniku ja luuletaja Peeter Grünfeldti lellepoeg. 22 Hugo Treffner ( ), rahvusliku liikumise tegelane pärines Kanepi köstri perest, õppis Tartu ülikoolis filoloogiat ja usuteadust. Oli Jakobsoni pooldaja ja tegi salaja kaastööd ajalehele Sakala. Kandideeris mitmel pool kirikuõpetajaks, ent ametisse ei kinnitatud, tegutses hiljem omanimelise erakooli juhatajana. 112 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec5: :38:28

113 Martin Lipp / Minu elumälestused I Kui J. V. Jannseni jõud raugenud, tema poeg Harry 23 lehe toimetuse oma pääle võtnud, pakkusin ka omalt poole lehele kaastööd. Seda tegin ka siis jõudu mööda, kui lehe toimetus A. Grenzsteini 24 kätte läks, keda juba noorest põlvest saadik tundsin ja kellega mind nimelt ta esimestel avaliku elutegevuse aastatel hää sõprus ühendas. Kui viimane a Oleviku asutas, jäin ka selle kaasaitajaks. Sääl ilmusivad mõned minu esimestest lauludest tähe M all. 25 Niisama avaldati sääl minu esimene töö, mis Soome keelest võetud, Theodolinda Hahnssoni uudisjutt Kaksikvennad, mis lugejaid kaunisti huvitas. Uudisjutu tõlge ilmus ilma minu nimeta. 26 Soome vennasrahvaga tutvustas lugijat ka mõni lauluke, milles nende luuletajate aineid tarvitatud. Ka nende tähtsate meestega püüdsin lugejaid tutvaks teha. Selles mõttes ilmus a Laste sõber Z. Topelius. See kirjatöö ilmus ka ühtlasi Postimehes. 27 Seega olin jälle endise J. V. Jannseni lehe poole oma osavõtmisega tagasi pööramas. Ja muud teed käia oli võimatu. Aado Grenzstein, mees suurte loomuannetega H. Wühner 28 nimetas teda oma anderikkamaks õpilaseks, kes temal ta enam kui 30. aastases kooliõpetajategevuses olnud ei olnud neid lootusi täitnud, mis Eesti rahvas tema pääle pannud. Mitte üksi seda, et ta enam sellest ülesandest aru ei saanud, mida Evangeliumi-Lutheruse kirikul selle rahva kohta täita olivad, et ta unustanud, mis ta ise Lutheruse sündimise 400. aastajuubelil selle ülesande kohta vaimustusega omas lehes kirjutanud, ei, temale ei maksnud ka muud põhiväärtused enam, mis rahva rahvaks teevad. Eesti rahva keel ja meel need pühad varandused, mida meie juba emapiimaga sisse imeme, need ei olnud tema silmis enam midagi väärt! Ta oli valmis neid läätseleeme eest ära müüma! Püüdku küll vanaduse päivil mees sellest kõigest ennast puhtaks pesta, seda ta ilmas ei suuda. Ta teguviis seisab ta omas Olevikus kindlasse akti kinnitatud. Ja mis sääl seisab, mis sinna aast aasta järele maha kirjutati, see oli kuritegu, oli minu silmis otsatu meeletus, andeks andmata süü isamaa ja rahva vastu. 29 Selle kasusid kaitsema oli nüüd Postimees uue jõuuga välja astunud. Kindlate sihtide järel ja puhta isamaalise vaimustusega oli see selle ülesande kallale astunud, kui lehe juhatuse a cand. jur. J. Tõnisson 30 oma kätte võtnud. Siis nõuuti eestlaste maal eestlastele päiksepaistet, Eesti rahva loomulikku edenemist. Seitsesada aastat oli ta piinapäivi näinud, rasket iket kannud. Õitsevana neiuna oli ta puusärki pandud, ta oli säält mitte veel täiesti surma saak vabaks saada püüdnud; surmasärki, millesse ta seotud, katki kiskuda, katsunud. Ta oli kisendanud vabaduse järele! Hüüdu oli kuuldud, mitte veel täidetud, täiel mõedul. Nüüd pidi see vangivärav murduma. Rahvas pidi 23 Heinrich (Harry) Voldemar Amandus Jannsen ( ), J. V. Jannseni poeg, ajakirjanik, toimetas Eesti Postimeest , seejärel ajalehte Die Heimath ( ), tsensor Tallinnas. 24 Ado Grenzstein ( ), ajakirjanik, luuletaja, koolmeister pärines Kõksilt Tarvastu mõisavallast Tarvastu kihelkonnast. Toimetas lühikest aega (1881) Eesti Postimeest, seejärel asutas nädalalehe Olevik, mille esimene number ilmus 23. detsembril M. Lipp õppis Tarvastu kihelkonnakoolis , kus õppis ka Grenzstein. 25 Vt. nt. Kodumaa Oleviku Lisaleht , nr. 2; Püham paik sündimise paik Oleviku Lisaleht , nr Soome naiskirjaniku Sofia Theodolinde Hahnssoni (hiljem Yrjö-Koskinen) ( ) uudisjutt ilmus Oleviku Lisalehes ( , nr. 1 10). Novell ise Kaksois veljekset avaldati Vt. Lastesõber Zacharias Topelius. Olevik , , nr , Laste sõber Zacharias Topelius. Postimees 05.12, , nr. 191, Hans Wühner (sünninimega Vanakubjas) ( ), Tarvastu köster ja kihelkonnakoolmeister ( ) pärines Aidu Moosilt Paistu kihelkonnast. Eesti Aleksandrikooli, Eesti Kirjameeste Seltsi ja Viljandi Põllumeeste Seltsi asutajaliige, Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi president. Hiljem Keeri mõisa omanik Nõo kihelkonnas. A. Grenzstein oli õppinud Wühneri juures ja töötas seejärel tema abilisena ( ). 29 A. Grenzstein oli esialgu rahvuslikult meelestatud, ent venestuse tulles keeras senistele seisukohtadele selja ja asus tuliselt toetama riigivalitsuse poliitikat põlisrahvaste venestamiseks ning Läänemere kubermangude tihedaks lõimumiseks impeeriumiga. 30 Jaan Tõnisson (1868?), pärines Mursi talust Viljandi vallast Viljandi kihelkonnast, riigitegelane, poliitik ja ajakirjanik. Õppis Tartu ülikoolis õigusteadust. Andis välja Postimeest Peaminister, Riigikogu esimees, välisminister, riigivanem. Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec5: :38:29

114 K U L T U U R I L O O L I S E S T A R H I I V I S T pääsema selguse, valguse juure. Ta suitsutuppa pidi tungima puhas vabastuse päike. Rahva iseteadvust, ta enesetundmist pidi tõstetama. Teda pidi haritama rahvalikul alusel. Eestlane pidi eestlaseks jääma. Tal pidi kodupinnal, mis vanemate verega väetatud, täis kodaniku õigus olema. Prii olgu minu rahvas! see sõna pidi kord teoks tehtama ta täies mõttes. Eesti rahvas pidi oma jalul seisma. Mitte võeras voli üksi ei pidanud ta eluküsimuste üle otsuse tegema. Kõigil, kes kodumaa pinda harivad, pidi üks kodaniku-, üks inimeseõigus olema. Siin kohal ei läinud Postimehe seisukoht ka vana Sakala omast mitte lahku. Siin oli ka Sakala nõudmine juba õige olnud, mida iga eestlane, kes oma rahvast armastab, alla kirjutama pidi. Postimehe seisukoht oli selle järele rahvalik, oli isamaalik. Ja et õige isamaameel ka kristlik on, et üksi see oma isamaad ja rahvast õieti teenib, kes 4. käsku auu sees peab, kes nimelt ka Eesti rahvas seda emasülle tunneb olevat, kust ta oma kallimad maapäälsed varandused pärinud, siis pidin minagi Postimehe seisukohta omaks tunnistama. Selle täheks olen ma lehte vähemate kaastöödega toetanud, niipalju kui amet ja aeg lubasivad. Vähemad sissesaadetused, seletused, arvustused j. n. e. ilmusivad tähe all i ehk M. L.. Nimelt tuletasin luulekujul isamaalisi tähtpäivi meelde, pühitsesin Eesti rahva tähtsamate tegelaste sünni- ja surmapäivi, laulsin sääl mõne laulukese armu, isamaa ja priiuse auuks. Ka ajaloolisi sündmusi (Buuri-sõda) valgustasin luulekujutustes. Ka avas Postimees mulle omad veerud, kui oma viimase elutöö kallale astusin, Eesti suguvõsade lugu 31 hakkasin uurima. Selle kõige eest tahan üksi tänulik olla. Selle oma tänuga ei taha ma tagasi hoida, kui ka viimasel ajal Postimehe toimetuses selle kohta järjekindlus näis puuduvat, mis lehte panna, mis mitte, sääl ka nimelt selle järele tunti tarvidust olevat, näidata: Postimees pole kiriklane! ja selle mõjul Postimehes ridadele ruumi keelata, mis ühe õpetaja poolt tulnud ehk ühe õpetaja tööd kiitvalt arvustavad. Mis pidin ma näituseks sellest arvama: kui Postimees avalikult kiriklikke ringisid seks üles kutsub, töödega välja astuda, mis ristiusku kaitseksivad, ja kui siis kuus kuud hiljem, kui tuntud kirjamees ühe sarnase tähtsa töö pääle Postimehe lugijate tähelepanemist tahab pöörata, siis temale selle jaoks Postimehe uks lukku pannakse? Sääl ei võinud ma siis küll mitte imekspanna, kui Postimees kõige uuemal ajal ka minu, oma endise kaastöölise vastu, seda sama ülesastumise viisi võis tarvitada, minu viimast kirjatööd Päikse kullas, 32 jõulu kuu algusel 1909, ühel viisil mahakiskudes, nagu meie seda muidu nurgaja sopalehtedes oleme nägema harjunud, kus meestega arveid õiendatakse, keda vaenulisesse leeri arvatakse kalduvat, kirjatööd millest hää osa just Postimehe enese veergudel ilmunud, mõnigi luuletus sündinud asjaoludel, milledel just lehe enese käekäiguga kõige lähemat tegemist olnud. Ons ju, et näituseks ka seda nimetada, laul 31. Päiksekullas Soome mere kaldal sündinud, kui sääl teada saanud, et juuli kuu algusel 1907 Postimeest raske karistusega karistatud. 33 Postimehe arvustuse pääle, millel ka omad nõdrad küljed ei puudunud, pole mina vastanud. Otsuse tegemise jätsin õiglase lugeja hooleks. Nimetamata ei taha siin kohal ka seda jätta, et päivil, milledel Vana-Baltia tormidele vastu läks, meie saksa soost üleaedsete pool mõtte pääle on tuldud ise ajalehte asutada, kes nende huvisid enam saaks kaitsma, kui see senimaases Eesti ajakirjanduses võimalik. Muidugi näeme siin kohal jälle oma praostit v. Falcki 34 esimesel rinnal. Ühel Liivimaa õpetajate siinodil vissisti küll augusti kuul 1905 Valga linnas teatas tema meile, et uus Eesti ajaleht ilmumas olla, kes kristlikul seisukohal seistes saada püüdma meie rahva elu üles ehitada. 35 Ka võivat tema 31 M. Lipp pani aluse eesti suguvõsade uurimisele. Temalt on ilmunud mitmeid silmapaistvaid selleteemalisi uurimusi, nagu Masingite suguvõsa (1907) ja Karellide suguvõsa (1932). 32 Jutt on M. Lipu luulekogust Päikese kullas. Uued luuletused. Tartu: K. Sööt i trükk ja kirjastus, lk. Sellele kirjutas arvustuse K. A. Hindrey, kes märgib juba alguses: Lugemine ei teinud mingit lõbu. Sa ei leia sääl mitte midagi... Viimaks tähendab veel, et raamatus pole ühtegi head luuletust. Vt. Kirjandusest. Postimees , nr Tõenäoliselt mõtleb autor Balti kindralkuberneri korraldust Postimehe sulgemiseks aasta juulis. Postimehe viimane number ilmus 3. juulil 1907, seejärel nägi ilmavalgust Meie Aastasada, mis samuti suleti, siis Elu ja seejärel Sõna. 34 Johannes Oskar von Falck ( ), saksa pastor. Õppis Tartu ülikoolis usuteadust. Kanepi koguduse kirikuõpetaja ( ) ja Võru praost ( ). 114 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec5: :38:29

115 Martin Lipp / Minu elumälestused I kinnitada, et uue ajalehe käima panemiseks suuremad toetussummad käepärast oleksivad. Ta palub nüüd ka ametivendi lehte toetada, kui see ilmub. Seisime silmnähtavalt katse uuenduse ees, nagu seda omal ajal Tallinnamaa mõisnikud teinud, kui nad Eichhorni 36 Tallinna Sõbraga C. R. Jakobsoni Sakalale vastu astusivad. Praosti teadaande pääle olen mina seletanud: Mul poleks midagi selle vastu, kui meie lehe saaksime, kes südikalt meie rahva usuliste huvide eest välja astuks. Kuid sellest, mis ma praegu kuulen, ei julge mina ometi mitte väga palju uue lehe tuleviku jaoks loota! Uus leht, mis rahva leheks tahab saada, peab sündima ta enese sülest. Tema toimetaja peab selle rahvaga tuhande sidemega seotud olema. Tal peab midagi anda olema, mis ta hinge põhjast tuleb ja tungib Eesti hinge. Siis saab ta läbi tungima, kui lehe vaimlik jõud ka verivaesena algab ja tal kusgi ainelist seljatuge ei ole. Need toetussummad, milledega siin midagi ehitada tahetakse, võivad uuele lehele hukatuseks saada. Kahkelmise, mida mitte üksi minu poolt kavatsetud lehele vastu toodud, ei ole tähele pandud. Uus ajaleht Isamaa 37 on 1. märtsil 1906 ilmunud. Noor luuletaja E. Enno 38 on ennast selle libeda jää pääle vedada lasknud, et ta lehe toimetuse oma pääle on võtnud. Ta kirjutab päris ladusasti, püüab pääle l905. aasta tuulemaru rahustavalt mõjuda. Leht lubab rahva leheks olla, selle juurde teed otsida, millel sakslased ja eestlased rahuliselt ühineda võiksivad. Lehes on mõndagi, millega päris rahul võime olla. Kuid siisgi ei lähe asi. Lehe vastu on umbusaldus üleüldine. Kui teda näituseks vagunites välja pakutakse, võetakse teda mõnitamisega vastu, mida päris hale kuulda. Moonakate lehte kästakse minna kus kolmat! Seda kõike nähes ei võinud E. Enno lehe etteotsa enam jääda. Ta on toimetuse väga pea maha pannud. Siis pakutakse aasta algusel proovitellijatel leht kolm kuud ilma hinnata. Kuid kõik ei aita! Selle pääle on Isamaa leivaisad Võnnu õpetaja Aug. Varese 39 lehe toimetajaks saanud palgata. See paneb aasta lõpul oma õpetajaameti maha ja asub Tartusse, et üksi oma ajalehele elada. Oma parema tahtmise järele tahab ta tumedal ajal kodumaarahvale sihinäitajaks olla. Tema siht saada olema rahvuslik vabameelne, kuid mitte ses mõttes, et ta üksi üht rahvast kilbi pääle tõstaks ja teisi rahvusi oma jalaaluseks tahaks teha. Ta tahab kõigile rahvastele vaba enesemääramise õigust nõuda. Kuid Aug. Vareselgi on võimata olnud enesele lugejate ringkonda leida. Seda on ta juba paari nädala pärast näinud ja januarikuu lõpul, kui Tartus õpetajate konverents oli, oma teiste ametivendade nõuu küsinud; mis ta peaks tegema, kas ehk sedamaid lehetoimetus maha panema ja uuesti, kui see võimalik on, Võndu tagasi õpetaja ametisse minema? Teist teed sul ei ole, oli minu vastus, kui sul vähegi Võnnu koguduses pinda jalge all on, siis sinna tagasi! Seda arvas ta enesel olevat ja sinna on ta läinud. Isamaa toimetajana on ta veel 20. märtsil 1908 alla kirjutand ja siis kuni aasta lõpuni üks A. Kärk. 40 Siis on leht seisma jäänud. Oli sündinud, nagu mina seda ette ütelnud. Eesti tahab vabaks saada, vaba olla. Ta ei lase ennast orjastada. Seda näitab meile ka ajalehe Isamaaga lugu. Siis on minul viimati veel otse isesugusel viisil Eesti ajakirjandusega kokkupuutumist olnud. Olevikus pääle A. Grenzsteini lahkumise, kui lehte uued mehed kirjutasivad, ja uuesti 35 Küsimust ametlikult sinodil ei arutatud. 36 Wilhelm Friedrich Eichhorn ( ), maamõõtja ja ajakirjanik, pärines Sootaguse külast Määri mõisast Simuna kihelkonnast. Andis välja Eesti- ja Liivimaa rüütelkonna rahadega ajalehte Tallinna Sõber ( ) aastal oli ajalehel 1400, a. ainult 135 tellijat. Ajalehte kutsuti rahva keskel Tallinna tõpraks ja see oli Lõuna-Eestis väga vähe levinud. Raamatu Rahu kosutab, vaen kaotab (1873) autor, raamat oli suunatud C. R. Jakobsoni kolme isamaa kõne vastu. 37 Isamaa ( ), baltisaksa mõisnike ja pastorite ühisajaleht, mis püüdis edendada eestlaste (eriti talupoegade) ja baltlaste koosmeelt loomulikult viimaste juhtimisel ja suunamisel. Selle kohta vt. O. Ibius. Eestikeelne saksa ajakirjandus 20. sajandi esimesel kümnendil. Fakt, sõna, pilt. Artikleid ja uurimusi ajakirjanduse ajaloo, teooria ja praktika alalt VI. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1971, lk Ernst Enno ( ), luuletaja, sündis Valguta mõisa kõrtsmiku peres Rõngu kihelkonnas. Õppis Riia Polütehnilises Instituudis kaubandust. Töötas ajalehe Postimees ja ajakirja Linda toimetuses. Oli Isamaa toimetaja aastal, hiljem Läänemaa koolinõunik. 39 August Eduard Varres ( ), pastor, sündis Aidu koolmeistri pojana Paistu kihelkonnas. Õppis Tartu ülikoolis usuteadust. Võnnu koguduse pastor ( ). 40 Kommenteerijal ei õnnestunud eluloolisi andmeid leida. Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec5: :38:29

116 Martin Lipp / Minu elumälestused I ärganud sotsialistlistes lehtedes Uudistes 41 ja pärast poole Rahva Päevalehes 42 on minu nime tihti nimetatud, kuid mõnitades, teotades, muda minu ja minu perekonna auu vastu loopides! Jutustati sääl asju, millest ei minul ega minu perekonna liigetel ka aimugi ei olnud. Ja kui näituseks minu silmad haigeks jäänud, võidi sedagi õnnetust Oleviku veergudel mõnitades teatada! See on toorus, siis juba meeletuseni ulatab. Ja kui seda minu vastu tarvitati, mis võis selle põhjuseks olla? Kust võisivad need laimukirjad tulla? Võin selle pääle puhtast südamest vastata: Need on sündinud haigete inimeste luulest, kes ei teadnud, mis nad, tegivad! Muud vastust selle küsimuse pääle ei ole. Siin oli tegemist hingedega, kes psychopathiliste mõjude all seistes asju nägivad, mis olemas ei olnud, kes minus oma vastast nägivad, kus ma oma parema teadmise järele kõigile oma koguduse liigetele ühe hää tahtlusega olin vastu tulnud. Nende kirjade pääle reageerida, ajalehtedes nende pääle vastata olen ülearuseks pidanud. Olen kirjade kirjutajaid üksi kahetseda võinud kui inimesi, kes juba ise vaesed ja õnnetumad olivad. Sest oli mulle küllalt, et konstateerida võisin: vaenuliste avaldustega, mis Eesti lehtedes minu vastu ilmunud, ei ole Nõo kogudusel midagi tegemist olnud. See on mõne üksiku eraasi olnud, kellel sääl ühtegi seljatuge pole olnud. Kogudus on mulle alati armastusega vastu tulnud. See on suurem olnud, kui ma seda ehk olen teeninud. Seda võita on mind aidanud, ma ei või teisiti öelda, minu Jumala suur arm. Selle tunnistuseks on pääle muu ka tähtis aasta 1905, millest iseäralikult veel peame kõnelema. (järgneb) Teksti valis ja kommenteeris Vello Paatsi 41 Ajaleht Uudised, mis oli Eestimaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse häälekandja, ilmus Tartus Vastutavateks toimetajateks olid P. Speek ja R. Aavakivi, vesteosa toimetas E. Vilde. 42 Rahva Päevaleht ilmus Tartus , selle vastutavaks toimetajaks oli C. Eisenschmidt. 116 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec5: :38:30

117 A J A L O O A J A L U G U Ajalooline mõtlemine keskaja Euroopas Gabrielle Spiegel eskaegne ajalookirjutus ei lase end hõlpsalt K määratleda. Enamasti tegelesid sellega vähese või puuduva ettevalmistusega autorid, kelle huvid erinesid sootuks nüüdisaegsest püüdest taastada hoolikalt mineviku sündmused nii, nagu tegelikult oli. Seetõttu käis keskaegse ajalookirjutuse uurimine nüüdisaegsete õpetlaste käes pikka aega alla, sest nende pingutused olid enamasti suunatud ajalooliselt tõese ainese kindlakstegemisele keskaegsetes minevikukirjeldustes ja kõige vastuvõetamatu väljarookimisele. Tõsi on, et keskaegse ajalookirjutuse eksimuste litaania ei kõla selle ala uurimisest ahvatletud õpetlastele just julgustavalt: filosoofiline side teoloogiaga, mis välistas ajaloo inimliku sihi ja mõtte; kirjanduslik side retoorikaga, mis tegi ajalookirjutusest tõe vaenlase; ajaloosündmuste ja isikute eksemplaarne ja stereotüüpne kasutus kõlblusõpetuslikel eesmärkidel, võttes neilt nüüdisaegses keeles öeldes nende ajaloolisuse seose ajaloolise kontekstiga; rõhuasetus kogemustele, tavadele ja korduvusele, mitte arutlevale mõtlemisele, individuaalsusele, protsessile; koguni vastava õppekava puudumine keskaegses pedagoogikas, mis tähendas, nagu V. H. Galbraith on kunagi märkinud, et keskajal ei läinud tõsine ajaloo uurimine kellelegi korda. Nimetatud puudustele lisatakse tavaliselt madal kirjanduslik tase, mis vahel muudab narratiivi peaaegu jälgimatuks; ajaloolise tõendi mõiste määratlematus; anakronismitaju puudumine; propagandistlikud eesmärgid; põhjuste analüüsi asendamine sümbolistliku tõlgendusega ning vastuvõtlikkus väljamõeldistele, võltsingutele, müütidele, legendidele ja imedele. Niisiis on keskaja ajalookirjutus nüüdisaegsest vaatepunktist ebatõepärane, ebateaduslik, mitteusaldusväärne, ebaajalooline, kohati irratsionaalne, tihti kirjaoskamatu ja täiesti ebaprofessionaalne. Muidugi ei suuda üks lühike essee keskaja Euroopa ajaloolise mõtlemise ja ajalookirjutuse teemal parimagi tahtmise juures kogu seda kriitikatulva hajutada. Probleemi teeb veelgi keerukamaks keskaegse ajalookirjutuse vormide ja rakenduste mitmekesisus maailmakroonikatest kohalike kloostriajalugudeni, lihtsatest annaalide sissekannetest keerukaid teoloogilisi skeeme sisaldavate teosteni, millest enamik kirjutati algselt ladina keeles, kuid mis kõrgkeskajal üha enam ilmusid erinevates kohalikes keeltes, omakorda mõjutatuna tärkavatest rahvuskirjandustest. Käesolevas essees tahaksin esitada mõningad üldised tähelepanekud selle kohta, kuidas keskaja ajaloolane oma ülesandele ja oma tekstile lähenes, ja kuidas me selle põhjal võiksime keskaegseid ajalugusid tulemusrikkalt käsitleda ühtaegu keskaja ühiskonna eri sektorite jaoks tähtsate faktide kodeerimisele pühendatud kirjandusvormina ja keskaegse minevikutaju kandjatena. Huvitav tunnus keskaegse ajalookirjutuse puhul on, et kuigi olid olemas üldlevinud arusaamad ajaloolise tegelikkuse ja tõe kohta, puudus ajaloo kirjutamiseks kindel reeglistik, millest tulenebki eespool mainitud äärmine vormiline mitmekesisus. Lõpetuseks toon lühikese ülevaate ajalookirjutuse arengust alates hilisantiigist kõrgkeskaja lõpuni. Keskaegse ajaloolise mõtlemise tunnused Keskaegset ajalugu käsitleva mõtlemise mitmekesisus peegeldub minevikku puudutavate teoste nimetustes. Ehkki peaasjalikult määratleti ajalugu kui tegelemist tõestisündinud asjadega, puudus selle kirjeldamiseks ühtne terminoloogia. Keskaegsed autorid laenasid oma ajaloomääratlused peamiselt Rooma klassikalise ajajärgu reetoritelt, nagu Cicero ja Quintilianus, kellele minevik oli kõlbluse kool, heade ja kurjade tegude näitlik varamu, mis valgustas käitumise põhimõtteid ja õpetas inimesi elama. Osundades Cicero kuulsale määratlusele, mille järgi ajalugu on mineviku tunnistaja, tõele paistev valgus, mälu elujõud, elamise õpetus (De oratore, II, IX, 36), suhtusid nad ajaloosse kui kõlbelisse veenmisvahendisse. Ajaloo eksemplaarne funktsioon sidus ajalugu retoorikaga, sest just oraatori kohus oli suunata ajaloolase sõna nii, et see oleks kõlbeliselt veenev. Kui tahes kehv ka poleks keskaegse kroonika kirjanduslik vorm, toetub see sisult retoorilisele käsitusele ajaloost kui vahendist, millega kannustada inimesi matkima head ja hoiduma kurjast. Ajalookirjutuse põhieesmärk on seega hariv; vähemasti teoreetiliselt on see suunatud pigem kõlbelise idealismi Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec1: :38:30

118 A J A L O O A J A L U G U levitamisele kui tegelikkuse analüüsimisele. Just truuduses eksemplaarsele ajalooteooriale väljendus keskaja ajaloolaste veendumus, et ajalool on ka pelka minevikus toimunu kirjeldamist ületav kõlbeline ja poliitiline tarbeväärtus. Kummatigi tuleb ilmselt tunnistada, et keskaegne ajaloolane tuletas retoorilise kompositsiooni reegleid meelde nende vastu eksides, mitte neid järgides. Tüüpiline kurtmine oma tahumatu keele ja kasina kirjahariduse pärast, millega kõik autorid oma töid alustasid, ei näidanud üksnes munkade sisseharjutatud tagasihoidlikkust (ja kuni 12. sajandini olidki ajalookirjutajad peamiselt mungad), vaid ka arusaamist oma kirjanduslike võimete vältimatust piiratusest. Ehkki säärased kurtmised kuulusid retoorilise tava juurde, kõlab ajaloolasest munga Rigorduse liigutav hoiatus eessõnas Lühikesele Prantsusmaa kuningate kroonikale üsna ehtne: Ärgu oodatagu minu väikesest jutustusest Tulliuse [s. t. Cicero] sõnaosavust, eks ole hea seegi, kui faktide segadikust selgib korrapära, mis pääseb komistuste hammustusest. 1 Kirjandusliku tagasihoidlikkusega kaasnes ajaloolast tähistava sõnavara tagasihoidlikkus. Nagu Bernard Guenée on näidanud, kasutasid keskaja ajaloolased oma ameti nimetamiseks väga erinevaid märksõnu. Varakeskajal pruugiti enamasti nimetusi chronicus või historicus, 13. sajandiks aga olid neist saanud chronographus või historiographus, kusjuures kaks esimest olid kummalgi ajastul levinumad, väljendades keskaegset arusaama, mille kohaselt ajaloolase kirjatöö tegeleb series temporum i, sündmuste ajalise lahtikerimisega. Õigupoolest ei pidanud keskaegne ajaloolane end peaaegu kunagi autoriks, vaid kirjeldas oma tegevust pigem sõnadega compilare, colligere, excerpere, breviare või redigere kompileerimine, kogumine, väljavõtete tegemine, kohandamine või redigeerimine kui sõnaga loomine. Scriptores e ( kirjutajad ) all mõeldi kopiste ja kalligraafe, kuna aga auctores ( autorid ) tähistas peamiselt neid antiikaja või tunnustatud kristlikke kirjamehi, kellelt laenates ajaloolased koostasid omaenda kirjutisi. Ajaloo eesmärk oli samuti vähem auahne kui see, mille sõnastas Cicero, ehk kui osundada 6. sajandi Hispaania piiskoppi Sevilla Isidorust, üksnes narratio rei gestae, jutustamine olnud asjadest. Muidugi lisas Isidorus, et ajaloolase jutustus peab sündima sine mendacio proferuntur ilma valetamata, ent ajaloolase siht ei olnud niivõrd tõde filosoofilises ega epistemoloogilises mõttes kui kirjeldus tõestisündinud asjadest, res gestae, millest ajaloolane teadis oma kogemuse või varasemate tekstide põhjal. Seega pole üllatav, et klassikaline jaotus, millega eristati ajalugu, kroonikat ja annaale, taandus Karolingide ajajärgul uue žanri, gesta ees, mis kujutas endast kirjeldust tegudest, mille mälestusväärsus tulenes nende sooritajatest kuningatest, piiskoppidest, pühakutest või patustest, mitte tegude endi ajalisest ulatusest ega sisulisest tähtsusest. Kõrgkeskajal tähistati ajalootekste kõige sagedamini nimetustega kroonika või teod. Selle terminoloogilise taandega kaasnes kalduvus eirata antiikajal oluliseks peetud ja veel kogu varakeskajal säilinud geneerilisi eristusi. Tegelikult toitis keskaja Euroopa suurt hulka historiograafilisi žanre, nagu maailmakroonikad, kloostriajalood, elulood, hagiograafiad, keisri- ja kuningakodade ja valitsejasugude kroonikad ning aadli, linlaste ja skolastikute tekstid, pööramata samas erilist tähelepanu vormilisele vahetegemisele, mida võinuks pidada oluliseks tekstide määratlemise seisukohast. Žanr kui selline ei lugenud keskaja ajalookirjutajatele suurt midagi. Kui keskaja ajaloolased laenasidki oma töö eesmärgi sõnastamisel suuresti Rooma autorite traditsioonilisest retoorikast, näiteks Cicerolt, siis tagasid need eeskujud ajaloopraktika jätkuvuse. Ent vargselt tundsid nad selle jätkuvuse pärast muret, sest kristliku ajastu algusest olid inimeste vaated aja, ajaloolise tegelikkuse ja maailma enese olemusele põhjani muutunud. Kreeklastele ja roomlastele oli ajalugu vastuhakk ajale, katse säästa inimeste sooritatud tegusid laastavast unustusest. Aega nähti tsüklilisena, looduses kehastuva korrana, millele inimsugu peab allutama oma elu rütmi. Võita aega ja saavutada looduskõiksuse jäädavus tähendanuks jõudmist igavikku, sureliku tõstmist kosmilise surematuse riiki. Kristlaskonnale seevastu on aeg lineaarne, algab maailma loomisega ning lõpeb Kristuse teise tulemise ja viimsepäevaga ning on jaotatud kaheks kristliku maailmasüsteemi keskse sündmuse, inkarnatsiooniga Kristuse ilmumisega, millest ammutab mõtte nii Tema tulemise eelne kui ka järgne aeg. Inimene ei ole enam kinni mõttetute sündmuste keerlevas orjarattas, vaid näeb enesel kohta inimsoo päästmise plaanis, mille väljenduseks on inimkonna ajalooline edukäik. Selle uue ajapildi implikatsioonidel oli tohutu 1 Nec in narriuncula mea Tullianam eloquentiam aut flores recthoricos expectetis, quia mecum bene agitur si ex veteri confusione tracta et succinte tacta digeries morsus reprehensionis evaserit. Bibliothèque Municipale, Soissons, MS 129, fol. 130r. 118 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec1: :38:30

119 Gabrielle Spiegel / Ajalooline mõtlemine keskaja Euroopas ja pöördeline mõju kristlikule ajalookäsitusele. Neid implikatsioone teostades toetusid varased vaimulikud judaistlikule pärandile, milles peeti juute Jumala rahvaks, väljavalituteks, kelle abil Jumal kavatses lõpule viia oma maise töö, kellele oli antud ajalooline roll ja kellele pidi tunda antama Jumala maapealset võimu. Niisiis osutab äravalitud rahva mõiste veendumusele, et Jumal ei ole oma kätetööst ära pöördunud, et vaatamata pattulangemisele ja selle mitmesugustele tagajärgedele ei ole Jumal maailma ja inimesi maha jätnud, vaid laseb endiselt toimuda ettehooldel oma rahva üle. Niisiis sisaldub judaismi prohvetite kaemuses veendumus, et Jumal on osaline ajaloos, mistõttu sündmused kulgevad ettehooldava kava järgi ja omandavad mõtte. See omakorda tähendab, et looduskord ei ole lõplik, midagi kinnist ja iseeneslikku, vaid on ikkagi vahend Jumala käes, kelle sekkumisest sünnib nii imesid kui ka karistusi. Seega väljendub ajaloos Jumala jätkuv hool oma kätetöö pärast. Läbi ajaloo aja enese teostub Jumala poolt inimesele määratu. Nii näeb kristlus ajalugu loomuliku ja üleloomuliku segumina, millel nagu näitelaval etendub inimkonna draama, sest ainult ise ajaloo kaudu tegutsedes lihaks saanud Kristusena andis Jumal inimesele pääsemise võimaluse. Paradoksaalsel viisil muutis uus käsitus ajaloost kui jumalikust etendusest ajaloo ühtaegu tohutult olulisemaks ja tohutult vähem oluliseks, kui see oli antiikaja inimesele. Olulisemaks seetõttu, et ajaloost loeti nüüd välja Jumala kavatsusi. Nagu ütles 12. sajandi teoloog Johannes Salisburyst, oli ajalookirjutuse ülesanne näidata kristlastele, kuidas Jumala nähtamatud asjad saavad selgesti nähtavaks tehtud asjades. 2 Ent ka vähem oluliseks, sest lõppkokkuvõttes polnud tähtis see, mida tehti mis tegelikult toimus, vaid seeläbi Jumala kohta ilmnev. Kõige paremini on sündmuste analüüsi kristliku sümboolse tõlgendamisega asendamise tagajärjed sõnastanud Marc Bloch, kes kirjutas: Kõigile refleksioonivõimelistele inimestele polnud materiaalne maailm enamat kui mask, mis varjas kõige olulise toimumist; selles nähti ka [ ] keelt, mis märkide abil pidi väljendama sügavamat tõelust. Kuna näivuse loor ise ei paku kuigi palju huvitavat, jäi sellise suhtumise tagajärjel vaatlus enamasti tõlgenduse kõrval unarusse. 3 Teine kristlikust ettehooldele rajanevast ajapildist tulenev implikatsioon oli ajaloo universaalsus, sest Jumal valitseb maailma tervikuna ja pakub lunastust kogu inimkonnale. Varakristlikud ajaloolased, nagu Eusebios, leiutasid kanooniliste tabelite nime all tuntud meetodi antiikaja rahvaste ajaarvestussüsteemide hõlmamiseks ühtsesse süsteemi, mille järgi assüürlaste, siikionlaste, egiptlaste, aga ka roomlaste, kristlaste ja juutide valitsejad, dünastiad ja teod paigutati paralleeltulpadesse. Eusebiose kroonika, milles kanoonilised tabelid esmakordselt ilmusid, tõlkis 4. sajandil ladina keelde Püha Hieronymus. Walter Goffarti arvates võib Eusebiose-Hieronymuse kroonikat nimetada kõigi ladina kroonikate esivanemaks sajandiks oli Beda loonud Kristuse-eelseks ja Kristusejärgseks ajaks (AC ja AD) jaotatud universaalse ajaarvestussüsteemi, mis on kasutusel tänini, rõhutades inkarnatsiooni keskset kohta kristlikus ajalookäsituses. Ka Eusebiose Kiriku ajalugu (u. 325) kajastab Constantinuse uskupöördumise järgset Rooma ajaloo ühtesulamist kristliku ajalooga, mõtestades samas sündmusi juba hoopis teiselt aluselt, keskendudes sakraalsele. Samasuguse universaalse haardega, ehkki üsna erineva filosoofilise suunitlusega ajalooline teos pärineb 5. sajandist ( ) Pühalt Augustinuselt, kes püüab oma teoses Jumalariigist (De civitate Dei) näidata sakraalse vältimatut segunemist profaansega kui pärispatu tagajärge inimkonna ajaloos. Aadama ja Eeva pattulangemise, nende Jumalale vastuhakkamise pärispatu tulemuseks ja karistuseks olid maise elu nuhtlused. Surelikkus, surm, viletsus, kannatused, roimad ja inimestevahelised tülid kõik see halb, mida inimese loomisel talle ellu kaasa ei antud on omased patusele inimsoole. Ometi ei jätnud Jumal enese loodud inimest ka pärast pattulangemist täielikult maha. Ta saatis Kristuse inimest lunastama ja kinkis mõnedele valitutele võimaluse osa saada tema armust. Pälvimatu armu läbi vabastatakse need, kellele ettehoole on määranud päästetuks saada, patuste enamikule mõistetud karistusest ja neile on tõotatud igavene õndsus jumala juures pärast viimsepäevakohut; nemad ongi nähtamatu jumalariik, kuna aga hukatusele määratud moodustavad inimeste riigi. Kuid enne aegade lõppu on mõlema riigi ajalood teineteisega läbi põimunud. Augustinusele pole ajalugu hävingu ja taasloomise tsükkel, vaid omalaadne taastumine, mille läbi inimene saavutab uuesti 2 The Historia Pontificalis of John of Salisbury. Toim. M. Chibnall. London, 1965, lk M. Bloch. Feudal Society. 1. kd. Ingl. k. tlk. L. A. Manyon. Chicago, 1961, lk W. Goffart. The Narrators of Barbarian History. Jordanes, Gregory of Tours, Bede and Paul the Deacon (AD ). Princeton, 1988, lk. 48. Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec1: :38:30

120 A J A L O O A J A L U G U armu, mille ta pattulangemisel kaotas. Isiklik saatus ei olene enam nagu muinasajal ajaloo enese loomulikust käigust, vaid Jumala armu toimest Tema loodud maailmakorras. Ka Augustinusele on ajaloo uurimise eesmärk Jumala varjatud kavatsuste oimamine inimelus. Koos Orosiusega, kelle seitsmest raamatust koosnev Ajalugu paganate vastu (Historiae adversus paganos) oli kirjutatud jätkuna Augustinuse Jumalariigile, ja teiste kirikuisadega mõjutas Augustinus kristliku historiograafia põhilisi lähtekohti kuni 12. sajandini, tugevdades selle sümbolistlikku kallakut ja olles eeskujuks erinevate rahvaste ajalugude lõimimisel üheks kõikehõlmavaks maailmaajaloo narratiiviks. Samas tõstis Jumalariigist kristlaste tundlikkust usuliste ideaalide ning inimeste patuvalmiduse ja kergemeelsuse vastuolu suhtes, valmistades ette hagiograafia pühakute elulugude ühtesulamist historiograafiaga, kombinatsiooni, mida võib sageli näha varakeskaegsete ajaloolaste puhul, nagu Beda ja Gregorius Tours ist. Koos ajaloo universaliseerumisega tekkis vajadus ka põhilise, inkarnatsioonist lähtuva kaksikjaotuse edasiseks täpsustamiseks. Keskaja ajaloolased tuletasid oma kronoloogiad enamasti Piiblist, kasutades Vana Testamendi Taanieli raamatus kirjeldatud unenägusid ja ettekuulutusi maailma valitsevatest kuningriikidest või siis kuuetist ajastute jaotust kas Esimese Moosese raamatu kuue loomise päeva järgi või seitsme pitseri lahtivõtmise järgi Ilmutusraamatus (5:1). Kolmetise jaotuse, millest peeti lugu numeroloogilise läheduse tõttu kolmainsusega, võis leida Babüloonia Talmudist. See vaticinium Eliae ks (Eelija ennustuseks) nimetatud tekst jagas maailma ajaloo kolmeks seaduse (Toora kinkimise) eelseks, seaduse ja seadusele järgnevaks (Messiase) ajaks. Kristluse jaoks kohaldatuna, kus keskne tähtsus oli Kristuse tulemise ajastul, võttis selle kolmetise jaotuse 12. sajandil kasutusele Gioacchino da Fiore, kes ennustas sellest lähtuvalt maailma lõppu 13. sajandi keskpaigas. Enamasti aga heideti sellised universalistlikust ajalookäsitusest sündinud jaotused kõrvale niipea, kui maailma ajalood asendusid rahvuslike ajalugudega, ning sealtpeale on nende koht olnud pigem filosoofilistes ja müstilistes ajalooteemalistes spekulatsioonides kui kroonikates. Ehkki pühakirjadest pärit ajastulised jaotused jätsid keskaja ajaloolaste kujutlusvõime puutumata, oli piibli mõttelaadil keskaegsele ajalookirjutusele sellegipoolest tohutu mõju; iseäranis võimaldas see luua sündmuste vahele seoseid, rakendades ka ilmaliku ajaloo puhul Piibli tüpoloogilist eksegeesi. Keskaja eksegeedid püüdsid tüpoloogilise piiblitõlgenduse abil ületada kahe Testamendi erinevust sel teel, et ühendasid Vana ja Uue Testamendi sündmused täidemineku seosega. Tüpoloogilises või, nagu Erich Auerbach on seda nimetanud, figuraalses tõlgenduses 5 saab varasemast analoogsest sündmusest hilisema eelkaja, selle tüüp. Richardson selgitab: Tüpoloogiline Piibli tõlgendus erineb allegoorilisest selle poolest, et näeb algse tüüpsündmuse või sündmuste kogumi ja selle kordumise või täidemineku vahel reaalset ja endastmõistetavat struktuurilist ja mõttelist vastavust. Niisiis tähendab käsitus pühakirja täideminekust, [ ] et ka ajalugu läheb täide, et hilisemates sündmustes avaldub varasemate ajaloosündmuste peidetud joonis, et prohvetlikule pilgule ilmnev mõte on ajaloo enese süvendatud mõte. 6 Tüpoloogiline tõlgendus kinnitab mineviku tähendust olevikule; vanast saab ettekuulutus ja uue ettemääraja selles mõttes, et juba oma olemasoluga määrab ta hilisemate sündmuste vormi ja tõlgendusviisid. Niisiis saab minevikust selgitav printsiip, mis annab korrastatud vormi ja arusaadavuse tohutute ajavahemikega eraldatud sündmuste omavahelisele seosele. On lihtne ette kujutada, kuidas igapäevase piiblilugemisharjumusega kloostrite kroonikakirjutajad sellise pühakirja tõlgendamise viisi ajaloole üle kandsid. Kaasneb tüpoloogia ilmalikustumine, selle kasutamine mitte enam sakraalsete, vaid ajaloost võetud sündmuste puhul. Juba 2. sajandil hakkasid kristlikud autorid nägema omaenda elu sündmustes Vana Testamendi ettekuulutuste täideminekuid. Pole kuigi raske mõista, kuidas pärast selle piiri kord juba ületamist hakati olevikus nägema mitte üksnes pühade ettekuulutuste, vaid ka kunagiste sündmuste endi täideminekut. Seega ei tegelenud kroonikud oma valitsejaid Taaveti, Aleksander Suure, Constantinuse või Karl Suurega sarnastades niisama lihtsalt oma peategelastele teatavate omaduste omistamisega. Nad kinnitasid positiivset, otse põhjuslikku seost selle vahel, mida olid teinud Taavet või Constantinus, ja uue Taaveti tegude vahel. Mineviku üleskirjutus omas olevikuga seost mitte üksnes kõlbelise juhatuse seisukohast, vaid moodustas peaaegu 5 Vt. E. Auerbach. Mimesis. The Representation of Reality in Western Literature. Ingl. k. tlk. Willard Trask. Princeton, Osundatud raamatus: T. F. Driver. The Sense of History in Greek and Shakespearean Drama. New York, 1960, lk Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec1: :38:31

121 Gabrielle Spiegel / Ajalooline mõtlemine keskaja Euroopas midagi, mida meie käsitaksime põhjuse-tagajärje teadusliku seosena. Sellest tulenevalt polnud minevik ainuüksi oleviku selgitus, vaid ka kaasaja sündmuste kaudne mõjutaja. Just arusaam, et kõigel on varjatud seos varem olnuga, võttis keskaja ajaloolastelt vajaduse süüvida toimunu vahetutesse põhjustesse. Keskaegse ajaloolise mõtlemise tüpoloogiline laad aitab selgitada ka selle nõrka kronoloogiataju. Sündmuse täpne dateerimine minevikus võrdub sellele konkreetse, olevikust lahus seisva objekti tähenduse kinnistamisega. Ent tüpoloogia taotleb mineviku ja oleviku vaheliste tõkete kaotamist, minevikust esile kangutatud sündmuste elustamist oleviku kogemuses. Siin rakendub see, mida Tom Driver on nimetanud kaasaegsuse printsiibiks, mille puhul aeg ja ajaloosündmus ei lepi kohaga mineviku kronoloogias. Mis kunagi oli, astub tegelikult praegusesse. 7 Kuna ajalugu on kogemise viis, mitte ainult tuvastatav fakt, siis ei lase ta end surmata, ei püsi kronoloogiliselt fikseerituna minevikus. Pigem konstrueeritakse ajalugu traditsioonina, mis eeldab teatavat samasust toona toimunu ja praegu toimuva vahel. Seega ei otsinud keskaja inimesed nagu Clifford Geertzi kirjeldatud Bali saare asukadki minevikust mitte olevikus toimuva põhjusi, vaid standardit, mille põhjal olevikku hinnata muutumatut eeskuju, mida olevik peaks järgima, ent millest ta kas juhuse, rumaluse, korralageduse või hoolimatuse tõttu nõnda sageli kõrvale kaldub. 8 Mida rohkem keskaja inimesed tunnetasid mineviku reaalsust, seda vähem teravalt tajusid nad selle kaugust, millest tuleneski nii sagedasti mainitud nõrk anakronismitaju. Teisalt omandas minevik säärase käsituse kaudu vägagi suure tarbeväärtuse oleviku poliitika mõistmise ja legitimeerimise seisukohast. Ajaloo poliitiline tarbeväärtus keskajal tulenes tollase ühiskonna traditsionalistlikust mi ne vikkupööratusest. Mitte just tihti pole keerulised ühiskonnad nii ilmselt korraldanud oma elu ajalookäsituse põhjal. Keskaja ühiskonnaelus valitses sedavõrd tugevalt tava see tähendab ajalooline pretsedent, et isegi ühiskondlikele ja õiguslikele uuendustele anti tava jõud. Tavast ammutas ühiskondlik praktika legitiimsuse ja ka normatiivsuse: tavapärane oli ipso facto hea ning seetõttu järgimisväärne. Poliitilises plaanis oli olukord keerulisem. Teoreetiliselt tugines keskaegne valitsemissüsteem Jumala tahtele, allus temale ja püüdis toimetada tema juhatuse järgi. Keskaegse arusaama poliitikast kui millestki väljaspool ajalikku olevast võtab lühidalt kokku lapidaarne tiitel rex Dei gratia (kuningas Jumala armust) ja sümboolselt väljendab seda kuninga pühitsemise tseremoonia. Selles mõttes oli keskaegse valitsemissüsteemi teoloogiline vundament teadlikult mitteajalooline, sest pühitsemisega kinnitati valitsemise õigus de novo vaatamata minevikule. Siiski sätestas pühitsemine ainult võimu legitiimsuse: mingeid erilisi tegevusjuhiseid ega poliitilisi programme keskaegsetele kuningatele ja võimukandjatele sellega ei kaasnenud. Need leiti ikkagi mineviku ülestähendustest. Lisaks jumalikule õigusele põhjendasid keskaegsed valitsejad oma võimu, kui kasutada Max Weberi väljendit, igikestva eilse autoriteediga. 9 Et pisutki mõista, kuidas ajalugu kasutati, peamegi endale esmalt selgeks tegema, kui sügavale oli see aukartus mineviku ees keskaja ühiskonnas juurdunud. Säärases ühiskonnas, nagu ütles Joseph R. Streyer, tuleb iga senise toimimisviisi ettekavatsetud muutmiseks läbi vaadata konkreetsed pretsedendid. Iga tulevikuplaan sõltub eeskujust, mis leitakse minevikust. 10 Oleviku igikestev sõltuvus minevikust muutis viimase kaasaegse poliitilise tegelikkuse tunnetamise vahendiks ning minevikust pärinevatel näidetel oli selgituslik jõud oleviku poliitiliste sammude õigsuse hindamisel. Seega moodustas minevik ise ideoloogilise põhjendi, millega legitiimsus rajati ajaloo kui reaalse, kuigi äärmiselt mõjutatava ja hapra traditsiooni autoriteedile. Niisiis tulenes ajalookirjutuse tähtsus keskajal just selle puutumusest kaasaegsesse poliitikaellu oleviku probleemide ülekandmise teel minevikku ning nii tegevusjuhiste kui ka poleemika sissekirjutatusest mineviku pärandi nii-öelda faktilisse jäädvustusse. Osaliselt selgub just siit, miks leidsid keskaegses poliitikas sedavõrd ohtralt kasutust võltsingud, ajaloolised legendid ja müüdid: neid võis kohandada hetke vajadustele. Vaid seetõttu, et kriitilises mõttes teati minevikust sedavõrd vähe, võimaldaski see põhjendada muudatusi. Tarvitses üksnes see oleviku näo järgi ümber kirjutada, et kasutada selle autoriteeti kaasajal toimuva legitimeerimiseks. Vahest kõige monumentaalsem näide on Karl Suure eluloo täiendamine ristisõ- 7 T. F. Driver. The Sense of History, lk C. Geertz. Politics Past, Politics Present: Some Notes on the Uses of Anthropology in Understanding the New States. Id., The Interpretation of Cultures. New York, 1973, lk From Max Weber. Toim. Hans H. Gerth, C. Wright Mills. New York, 1958, lk J. R. Strayer, osundus teosest The Interpretation of History, toim. J. Barzun. Princeton, 1943, lk. 10. Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec1: :38:31

122 A J A L O O A J A L U G U dalase minevikuga Saint-Denis munkade poolt ajal, mil Prantsusmaa kuningad alustasid ristisõdu. Ent see on ainult üks paljudest näidetest, mis valgustavad sisulist suhtumist ajaloosse. See on tunnistuseks, et keskaegne kroonik rakendas minevikku ja olevikku käsitledes ülimalt voolavat perspektiivi. Huvi mineviku vastu tulenes oleviku vajadustest, ent samas määras ajalooline minevikukäsitus omakorda selle, kuidas kujutati kaasaja sündmusi, ja võimaldas oleviku legitimeerimiseks manipuleerida minevikupildiga. Arusaam ajaloo poliitilisest tarbeväärtusest kajastub peaaegu kõikides kõrgkeskaja tõusvate monarhiate ja vürstide teenistuses kirjutatud ajalugudes. Ajaloo kasutamine poliitilistel eesmärkidel tugevdas selle poleemilisi ja propagandistlikke jooni, mis süvenesid sedamööda, kuidas arenesid rahvuslikud historiograafilised traditsioonid, otsides minevikust õigustusi truudusele ja kiindumusele vastsete võimurite suhtes. Muidugi mõjutas säärane arusaam ajaloolise tegelikkuse iseloomust ka keskaja ajaloolaste narratiivi ülesehitust, mille eelistatud vorm, kui kasutada Nancy Partneri sõnastust, oli otseselt ajaloo mõtte alusel mõistetav järjestus 11, see series temporarum ehk kõlbeliselt mõtestatud sündmuste jada, mis moodustas ajaloolase uurimisobjekti ehk res gestae. Enamiku keskaegsete ajalootekstide narratiiv, nagu ka keskaegsel kirjandusel üldisemalt, koosneb episoodidest või piltidest, mis on parataktiliselt paigutatud mitte fikseeritud daatumitega (s. t. kronoloogilisele), vaid sekventsiaalsele ajateljele. Kuna kõrvuti paigutatud stseenide seos pole põhjuslik, vaid järgnevuslik parataks on grammatika märksõna, millega tähistatakse põhjusliku või ajalise sidemeta ja süntaktilise alluvuseta narratiivset rinnastust, annab selline kirjutamisviis üldkokkuvõttes arenduseta, episoodilise narratiivi, mida seob eraldi sündmuste kaudu pidevalt taasväljendatav teema. Just sellist vormi kohtame varakeskaegsetes ajalootekstides nagu Tours i Gregoriuse Frankide ajaloos, mis paistab samas silma sündmuste ja isikute värvikate kirjelduste poolest. Tegelikult oli loogiline eksplikatsioon keskaegsetele lugejatele vähem tähtis kui tabavad tähelepanekud inimeste tegude kohta, mis aitasid kergemini oimata nende kristlikku ja kõlbelist mõtet. Nii ladina kui ka rahvuskeeltes kirjutavad ajaloolased lõid episoodidest koosnevaid narratiive, kujutamaks erksakujulisi, visualiseeritud stseene ja kangelasieeskujusid pigem tegevuskesksetes kui loogilisel analüüsil põhinevates sekventsides, eelistades historiograafilisele seletusele, kui kasutada Auerbachi märksõna, visuaalset plastilisust 12. Tulemuseks oli narratiiv, mis koosnes kronoloogiliselt pikale venitatud, kuid põhjuslikult seostamata sündmuste jadast selgemalt või vähem selgelt määratletud ajateljel, mis moodustaski teksti ainsa kompositsioonipõhimõtte. Selline stiil on ajaloost jutustavates tekstides nii läbiv, et selles tuleb paratamatult näha nii keskaegsete autorite kui ka publiku kindlat esteetilist valikut. Tänapäeva inimese pilgule tundub keskaja ajaloolase puhtalt järjestav, näiliselt süžeevaba kirjutamislaad kaootiline, kui mitte päris mõttetu. Ent paljude tekstide esitine ahtrus tähendab üksnes seda, et neid tuleb lugeda teistsuguse pilguga. Diskursuse eksitava pealispinna all oli enamik keskaja ajaloolaste tekste selgelt süžeestatud [emplotted], mõeldud edasi andma kõlbelist mõtet ja ideoloogilisi põhjendeid, sest keskajal peaaegu ei kirjutatud ajaloolisi tekste kiretust teadmishimust. Leidub tekste, milles muidu hajusat narratiivi sidustava tegurina toimib heade-halbade exemplum ite sümmeetria, kaheks jaotus, kordamine või sündmuste rühmade temaatiline seos, mis annavad tunnistust ajaloolase kavatsustest ja kompositsioonitajust. Ajaloolase töö tihedus ilmneb hoopis selgemalt, kui mõistame keskaegse kroonika ülesehituses ja narratiivses kavas sisalduvat varjatud mõtet. Ajalookirjutuse areng Enamik käesoleva essee algupoolel visandatud keskaegse ajaloolise mõtlemise tunnusjooni avaldub juba kõige varasemate kroonikute ja ajaloolaste töödes ning jääb ajaloolisele mõttele ja ka kirjapandule omaseks kogu keskaja vältel. See ei tähenda siiski, et keskaegne ajalookirjutus ei oleks tuhandeaastase või pikema ajajärgu jooksul läbi teinud tõsiseid muutusi. Nii vormitasandil kui ka kroonikate sisus ja keelekasutuses toimusid pidevad uuendused, mis kajastasid keskaja ühiskonnas endas toimuvaid muutusi. Vahest parim näide patristikajärgsest perioodist on esimeste barbarite ajalugude ilmumine, mis pärinevad peamiselt neljalt autorilt: Jordanes ( ), kes enamasti Getica nime all tuntud teoses käsitles gootide varast ajalugu; Gregorius Tours ist ( ), kellelt pärineb Frankide ajalugu (Historia Francorum), tähtsaim varakeskaegne 11 N. Partner. Serious Entertainments: The Writing of History in Twelfth-Century England. Chicago, 1977, lk E. Auerbach. Mimesis, lk Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec1: :38:31

123 Gabrielle Spiegel / Ajalooline mõtlemine keskaja Euroopas teos Euroopa ajalugu oma tegevusega sedavõrd oluliselt mõjutanud germaani hõimust frankidest; Beda ( ), kelle teost Inglismaa rahvaste kiriku ajalugu (Historia Ecclesiastica Gentis Anglorum), mis annab ülevaate brittide langusest ja anglosakside esiletõusust Inglismaal, võib pidada üheks silmapaistvamaks keskaegseks ajalooteoseks üldse; ja viimaks Paulus Diaconus ( ), Monte Cassino kloostri benediktlasest munk, kelle Langobardide ajalugu (Historia Langobardorum) kirjeldab Itaalia roomlastejärgset hõivamist langobardide poolt. Lähemal vaatlusel võivad need teosed, millele paljuski toetub kogu Lääne-Euroopa ajalookirjutus lisaks muule ka nende pideva kasutuse ja jäljendamise tõttu, pakkuda head ülevaadet sellest, millise konkreetse vormi ajalooline mõtlemine keskaegses Euroopas omandas. Kirikuisadest ajaloolased nagu Eusebios, Hieronymus, Augustinus ja Orosius, kes esimestena sõnastasid kristliku ajalookirjutuse alused ning retoorilise ja teoloogilise suuna, keskendusid Rooma ja roomlaste ajaloolisele jätkuvusele ja suhetele äsja tekkinud kristlaskonnaga. Nende ajalood olid universaalsed niihästi seetõttu, et kristlus kui maailmausund seda nõudis, kui ka seetõttu, et nad pidasid end sisimas ikkagi ka roomlasteks ja üks sõna romanitas tähendusi hilise keisririigi ja varakristluse ajajärgul osutas Rooma võimu ja kultuuri universaalsusele. Just Eusebios omistas oma Kiriku ajaloos Rooma üleilmsele võimule sõnaselge ülesande kristlikus lunastuskavas. Eusebiosel oli Rooma impeeriumi laienemine ettevalmistus kristlusele ja kiirendas selle levikut pärast Constantinus Suure usuvahetust ja kristluse tunnistamist Rooma riigiusundiks. Patristikajärgsel ajajärgul, kui Rooma keisririik jagunes kaheks kreekakeelseks Ida-Rooma impeeriumiks, mille järglaseks kujunes Bütsants, ja ladinakeelseks Lääne-Rooma impeeriumiks, mis viimaks nõrga haldamise, majandusliku laose, ühiskondlike vapustuste ja barbarite sissetungi koostoimel lagunes, polnud ajaloolaste peamine siht enam roomlaste ja kristlaste ühendamine, vaid endist Rooma maailma asustavate barbarrahvaste kirjeldamine ja lõimimine kristlikku maailma. Selle probleemiga tegeldes kujunesid barbarite ajaloo jutustajad, nagu neid nimetab Goffart, esimesteks tõelisteks Euroopa ajaloolasteks. Samas külvasid just nemad Karolingidejärgsel ajastul ilmunud rahvusliku ajalookirjutuse seemne, sest nende huvi Euroopa uute rahvaste (gens) vastu vajutas oma pitseri keskaja lõpuks välja kujunenud rahvuskogumite eelajaloole. Ilmselt pole üllatav, et neljast kõnealusest ajaloolasest varaseim, Jordanes, jäi kõige rohkem kindlaks Rooma historiograafia vanadele traditsioonidele, kirjutades oma teoses De Origine Actisbusque Getarum ( Gootide päritolust ja tegudest ) gooti uustulnukate keda Jordanes nimetab geetideks ajalugu Rooma/Bütsantsi ajaloo eeskujul. Olles ise gooti päritolu, osutab Jordanes gootide põlvnemisele skandidest (Scandza), omistades neile niisiis Skandinaavia päritolu. Ta kirjeldab nende rändu Rooma keisririigi alale, kus nad paigale jäid, moodustades edaspidi osa Rooma ajaloost. Walter Goffart väidab, et Getica (nagu Jordanese teksti tavaliselt nimetatakse) ei ole kirjutatud eraldiseisva teosena, vaid moodustab kolmanda osa paljuköitelisest teosest, mille kaks esimest osa moodustasid teksti nimetusega Romana, mis oli pühendatud Rooma ajaloole Justinianuse valitsemisaja lõpuni. Üheskoos kirjeldavad Romana ja Getica roomlaste ja gootide segunemist, mis Getica s esitatakse jutustusena segaverelise pooleldi gooti, pooleldi rooma päritolu lapse Germanuse sünnist, kelle kaudu Jordanes kujutab varem eraldi seisnud rahvaste edukat kokkusulamist ja annab oma kroonikale romantilise happy end i. 13 Küsimus, kuidas jutustada uute mitterooma rahvaste ilmumisest endise Rooma impeeriumi aladele, jäi äärmiselt oluliseks kõigile patristikajärgsetele ajaloolastele, kuigi ei Gregorius Tours ist ega Beda olnud oma töid alustades Jordanese Getica ga ilmselt tuttavad. Pealegi on eelnimetatute hoiak märgatavalt kristlikum. Gregoriuse Frankide ajalugu tegu on hilisematest käsikirjadest pärineva pealkirjaga, Gregorius ise nimetas seda lihtsalt Kümneks ajalooraamatuks (decem libri historiam), on erinevalt Jordanese teosest tänapäeva ajaloolaste jaoks läbini keskaegne. Gregorius oli Frangi riigi keskuse Tours i piiskop ja Tours i Püha Martinuse ühe Gallia peamise varase ristiusustaja ning hiljem Püha Dionysiose kõrval Prantsusmaa ühe tähtsaima rahvuspühaku ametipärija. Gregorius pärines perekonnast, mis oli juba pikka aega andnud piiskoppe Langres i, Lyoni ja Clermont i kirikutele, ja tõusis ise piiskopiks kolmekümne nelja aastasena. Tema minevikutaju tulenes tema kiriklikust kasvatusest ja kuuluvusest, ehkki tänapäeval tuntakse teda kõige paremini just ilmaliku eeskätt Merovingide-aegse Prantsusmaa ajaloo kirjutajana. Gregoriuse Frankide ajalugu on täis lum- 13 Selle tõlgenduse leiab Jordanest käsitlevast peatükist Goffarti raamatus The Narrators of Barbarian History. Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec1: :38:32

124 A J A L O O A J A L U G U mavaid lugusid Merovingi kuningate ja kuningannade ettevõtmistest ja kirja pandud ladina keeles, mis on märkimisväärselt eemaldunud hilisantiikaja standarditest. Kompositsioonilt ja kohati grammatikalt kaootilisena on Gregoriuse ajalookirjutus otsekui tema barbaarse ajastu peegeldus. Pöördudes oma kaasaegse publiku poole, tahtis Gregorius kõnetada neid värvikas, meeli erutavas keeles, milles on loobutud klassikalise retoorika lihvist selle visuaalse plastilisuse kasuks, mida Auerbach määratles keskaegsena just Gregoriuse teosele viidates. Tema Frankide ajalugu on tavatu just seetõttu, et tegeleb eeskätt kaasaegsete sündmustega: kümnest ajalooraamatust tervelt kuus on pühendatud tema ajale. Püüdes säilitada mälestust barbarlikust minevikust, toob ta samas jõuliselt visandatud näiteid (exempla) tavakristliku kõlbluse seisukohalt headest ja halbadest tegudest. Tunnistades Augustinuse ajaloopilti, mille järgi ajalugu sisaldab võrdselt nii sakraalseid kui ka profaanseid sündmusi, toob Gregorius samas oma lehekülgedele imed, pühakud ja märtrid, kes moodustavad niisama legitiimse ajaloodiskursuse materjali kui ilmalikud valitsejad ja nende kõlvatud järeltulijad. Gregoriusel on kõik osa ajalookogemusest imetabane ja argine, hea ja kuri, pühakud ja patused, kelle tegusid ta esitab lihtsate faktidena, retooriliselt ilustamata. Tema narratiivi tõde tuleneb seosest vahetu kogemusega, mitte abstraktsest arutlusest, ja seda tõde kehastavad res gestae, lood minevikust ja olevikust, mis muudavad facta dicta ks (teod sõnadeks), nagu olid õpetanud keskaja kõige loetavam Rooma ajaloolane Sallustius ja Isidorus Sevillast. Gregoriuse lihtne sündmuste esitus, millel täiesti puudus läbiv programm, kui mitte arvestada kõlbelisi taotlusi, sai eeskujuks enamikule keskaegse Euroopa ajalookirjutusega seostatavatest tekstidest. Värvikad eksemplaarsed sündmused on ära toodud kronoloogilises järjestuses, mis meenutab annalistlikke aruandeid. Tema narratiivi eesmärk on kõlblusõpetuslik ja valgustav ning sestap võtab ta õpetliku ainese leidmiseks luubi alla kaasaegsed ajaloosündmused. Kui Gregorius Tours ist on täiuslik näide keskaja ajalookirjutuse ekslevusest ja esmapilgul olematust süžeest, siis Beda kohta ei saa seda öelda. Ehkki Bedal ja Gregoriusel on hulk ühiseid omadusi nagu märgatav kalduvus siduda ajalugu hagiograafiaga, poliitilist narratiivi imeliste juhtumitega ning suulisi teateid tekstiainesega, põimuvad kõik need koostisosad tema Historia Ecclesiastica Gentis Anglorum is nii sujuvalt säärase narratiivse jõu ja otstarbekusega, kauni keele ja meisterliku väljenduslaadiga, et tema historiograafilisi saavutusi on saatnud peaaegu üksmeelne imetlus, mida Gregoriusele on jätkunud hoopis kasinamalt. Beda töö läbiva programmi võti on tema teose pealkirjas, mis on laenatud Eusebiose Kiriku ajaloolt ja osutab teoloogilisele, ettehooldelisele juhtmõttele tema Inglismaa rahvaid käsitlevas narratiivis, milles ta kirjeldab Inglismaa ajalugu kui mikrokosmilist näidet üleüldise ettehoolde skeemist, mille esimesena sõnastas Eusebios. Nagu Eusebios, kes nägi Rooma ajaloo sündmustes Jumala varjatud kätt, mis lõi tingimused kristluse tekkeks ja levimiseks, esitab Beda võimu üleminekut brittidelt anglosaksidele kui Jumala ettehooldava tegevuse tulemust, millega britid määrati vallutajatelt lüüa saama, sest nad olid keeldunud kuulutamast jumalasõna. Nagu märgib Robert Hanning, on Beda Historia Ecclesiastica ainulaadne hariduslikule põhimõttele rajatud riigi kroonika. 14 Beda elas mungana Northumbrias asuvas Harrow kloostris, kuhu ta oli astunud seitsmeaastaselt ja kus ta veetis kõik oma ülejäänud elupäevad. Historia Ecclesiastica valmis aastal 731, Beda elu lõpul (ta suri 735), kui ta oli juba kirjutanud hulga ajalugu käsitlevaid teoseid kaks maailmaajalugu Eusebiose eeskujul; sarja pühakute elulugusid, kaasa arvatud proosaversiooni Püha Cuthberti elust, mis leidis olulist kasutust ka Historia Ecclesiastica s; kirjelduse oma kodukloostri rajamisest pealkirjaga Wearmouth- Jarrow abtide ajalugu ning ajaarvestust käsitleva traktaadi De Temporum ratione (u. 725), millest võrsus eespool mainitud kristlik ajaarvamine. Brittide lüüasaamisest jutustades toetus Beda varasematele inglise ajalootekstidele, eriti Nenniuse kroonikale Historia Britonum ja Gildase tekstile De Excidio Britonum, millest pärineb Beda põhimotiiv, brittide karistamine Jumala poolt nende pattude pärast. Beda annab neile pattudele konkreetse nime keeldumine kuulutada jumalasõna teistele Britanniat asustanud rahvastele, eeskätt anglosaksidele. Historia Ecclesiastica kesksed peatükid jutustavad kristluse levimisest kogu Britannias, millele suuresti aitas kaasa joonia munkade kuulutustöö. Seejärel kõneleb Beda ristiusu lõplikust vastuvõtmisest võidukate anglosakside poolt. Nendest saab Britannia uus äravalitud rahvas, kellega koos saabub kuldajastu, mil, nagu Beda vihjab, antakse õiglane hinnang tema oma ajastu viletsatele standarditele. 14 R. Hanning. The Vision of History in Early Britain. New York, 1966, lk Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec1: :38:32

125 Gabrielle Spiegel / Ajalooline mõtlemine keskaja Euroopas Alatihti põimib Beda oma loosse hagiograafilisi ülevaateid pühakute eludest, jutustab imedest ja unenägudest ning toob sündmuste keskmesse teoloogilisi probleeme, käsitledes seejuures pidevalt Inglismaa ja eeskätt Northumbria poliitilist ajalugu. Temale omast historiograafia kokkusulatamist hagiograafiaga, munkade kasutamist eksemplaarsete kangelastena ja tähelepanu liturgiale ning mungaelule ja nende tähtsuse rõhutamist ettehoolde jõududest juhitud poliitilistele sündmustele võib edaspidi kohata ka hilisemate rahvaste, näiteks normannide ristiusustamisest kõnelevates jutustustes. Beda oskus ühendada oma narratiivi erinevaid liine ning tema loo tugev süžee ja ülesehitus teevad temast keskaegse ajalookirjutuse silmapaistvaima esindaja, kellena ta on püsinud 8. sajandist kuni tänapäevani. Vähem eeskujulik on olnud Paulus Diaconuse ( ), uute Euroopa barbarrahvaste viimase krooniku maine. Kuigi ohtralt loetud 19. sajandi folkloristide, nagu näiteks vendade Grimmide, poolt, kes arvasid Pauluse Langobardide ajaloos olevat säilinud vanade suuliste germaani legendide üleskirjutused, pole Paulus tänapäeva õpetlastele muljet avaldanud vaatamata tema ilmsele populaarsusele keskajal, kust pärineb rohkem kui sada tema raamatu käsikirja. Ilmselt kõige enam tuntakse Paulust tänapäeval tema kuulumise tõttu Karl Suure õukondlikku õpetlaste ringi Aachenis, kus ta kirjutas luulet ja koostas ametisoleva piiskopi Agilrami tellimusel Metzi piiskoppide ajaloo (Gesta Episcoporum Mettensium). Monte Cassinos Püha Benedictuse rajatud kuulsas kloostris mungapõlve pidades oli ta kirjutanud Gregorius Suure eluloo ning, pöördunud aastal 785 Karl Suure õukonnast tagasi Monte Cassinosse, asus ta kirjutama Langobardide ajalugu. Monte Cassino paiknes Itaalias Benevento provintsis, mida tollal valitses vürst Grimoald III ( ). Langobardide ajalugu on kirja pandud pärast Lombardia vallutamist Karl Suure poolt sündmus, millest lõunapoolne Benevento provints pääses ja mille ka Paulus jätab oma ajaloos kajastamata. Lihtsaimal tasandil toimib Pauluse Lombardia ajalugu varajase vürstide peeglina, hariva ja kõlblusõpetusliku teosena Grimoald IIIle, milles eksemplaarse kangelasena esineb tema esivanem Grimoald I (suri 671). Kuuest raamatust koosnev Langobardide ajalugu algab etnilise proloogiga ja esitleb langobarde, nagu juba Beda puhul nähtud, uue äravalitud rahvana, keda esialgu saadab edu, seejärel aga tabab pattulangemine ja võimukaotus, ent siis jälle tõus soosiva ettehoolde läbi, mis naeratab kuningas Grimoald I-le, sangarile, kes tõrjub bütsantslaste sissetungi ja taastab langobardide valitsuse. Teos jäi lõpetamata ja katkeb Luitprandi surmaga aastal 744 oletatavasti seetõttu, et Paulus suri enne käsikirja valmimist ega jõudnud enam kirjeldada Lombardia kuningriigi järgnenud langemist frankide kätte ja ühendamist Karolingide riigiga. Teoloogiline juhtmõte jääb Pauluse Langobardide ajaloos hoopis enam tagaplaanile kui Beda Historia Ecclesiastica s ja ilmselt seetõttu polegi sellele osaks saanud nii palju tunnustust kui tema inglasest eelkäija teosele. Siiski on kõik neli barbarite ajaloo kroonikut hoiakult resoluutsed kristlased, kes tõlgendavad barbarrahvaste ajalugu lähtuvalt kristlikest väärtustest ja rohkem või vähem teadlikult rakendatud teoloogilisest ajalookäsitusest. Ent pöörates tähelepanu uute rahvaste esiletõusule ning kirjeldades nende ümberasumisi, ristiusku pöördumist ja järgnevat jõudmist läänemaailma poliitilisele juhtpositsioonile, lõid kõik neli aga peamiselt just Gregorius ja Beda alusnarratiive, mille põhjalt hakkasid arenema rahvuslikud historiograafiad, mistõttu neid ongi siinkohal käsitletud pisut põhjalikumalt. Päris rahvuslikud ajalood, nii nagu neid tänapäeval mõistetakse, ilmusid aga Karolingide riigi lagunemise järel, mis oli end pidanud Rooma järglaseks ja üritanud ehkki vaid üürikesel ajavahemikul uuesti taastada keisririigi kuulsust, kujutades Karl Suurt Rooma ja kristlaskonna topeltmaailmavalitsust kehastava uue Constantinusena. Karl Suure impeeriumi kokkuvarisemine, mille tähiseks sai pärast tema poja Ludwig Vaga valitsemist sõlmitud Verduni leping (843), ning pärilusriikide Saksa- ja Prantsusmaa esiletõus muutis põhialusteni kogu konteksti, milles keskaegne historiograafia oli arenenud. Olles nüüd ühtaegu kohalikum ja poliitilisem, sidus ajalookirjutus end märksa tihedamalt keskaegse ühiskonna ümberkujunemise keskmes seisvate kuningate ja vürstide pürgimuste ja kavatsustega. Seejuures omandas ajalugu varem tundmatu poliitilise tarbeväärtuse. Kaks keskaja kõige kõrgemalt arenenud rahvusliku ajalookirjutuse traditsiooni olid Inglismaa ja Prantsusmaa oma kahtlemata just seetõttu, et kummagi areng toimus vabana keisririigiaegsetest ja Rooma traditsioonidest, mis endiselt mõjutasid Saksa impeeriumi ja selle Itaalia linnriikidest sõltlasi. Iseäranis rikkalik ajalootoodang kujunes välja Inglismaal Normandia ja Plantagenetite dünastia ajal ( ). Tuginedes Nenniuse, Gildase ja Beda töödele, laenati seejuures ka Anglosaksi kroonikast, mille kirjutamine ladina keeles jätkus aastaid pärast normannide vallutust kuni Henry II troonile asumiseni (1154) välja. Üks Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec1: :38:32

126 A J A L O O A J A L U G U Anglosaksi kroonika mõjusid oli Inglismaa ajaloo muutumine ilmalikumaks, annalistlikumaks ja dünastiapõhisemaks, kui oli Beda ajalugu. Pandi alus silmapaistvale inglise ajalookirjutuse traditsioonile, mis algas Dudon de Saint-Quentiniga ning arenes 12. sajandil edasi nii ladina- kui ka rahvuskeelsena saades ladina keeles täiendust Eadmerilt, Orderic Vitaliselt, Guillaume de Poitiers ilt, Guillaume de Jumièges ilt, William of Malmesburylt, Geoffrey of Monmouthilt, Henry of Huntingtonilt, William of Newburghilt, Robert de Torignilt, Gervase of Canterburylt, Ralph de Dicetolt ja Geraldus Cambrensiselt (kui nimetada vaid kõige kuulsamaid), ning rahvuskeeles Gaimarilt, Jordan Fantosme ilt, Benoît de Saint- Maurilt, Wace ilt ja nende järeltulijatelt sajandil kerkis historiograafia keskusena esile St. Albansi klooster, mille institutsionaalses hõlmas sündisid ulatuslikud teosed, nagu Matthew Parise Chronica Majora. Prantsusmaal killustus ajalookirjutus pärast Karolingide impeeriumi lagunemist, 9. ja 10. sajandil paljude mungakloostrite vahel, mille kroonikud olid üsna ükskõiksed Merovingide ja varasel Karolingide ajajärgul oluliseks peetud kuningakodade suhtes. Ent juba 11. sajandiks taastus Aimoin de Fleury Historia Francorum i ilmumisega, mis põhineb osalt Tours i Gregoriusel, ka kuningakodade ajalugu, mille kirjutamine sealtpeale jätkus vahetpidamata kuni keskaja lõpuni. Kuningakodade ajalugu taasilmub esmalt Fleurys ja Saint-Germain-des-Près s ning seejärel kõige jõulisemalt Saint-Denis kloostris. 13. sajandi lõpuks olid Saint-Denis munkadest saanud Prantsusmaa kuningate poolametlikud kroonikakirjutajad, kellelt pärineb tohutu hulk nii ladinakeelseid kui alates Primat Grandes Chroniques de France i esimesest raamatust aastal ka rahvuskeelseid materjale. 16 Saint-Denis kroonikapärimus moodustas tohutu tekstikogu, mis muu hulgas hõlmas Suger, Rigord i, Guillaume de Bretoni ja Guillaume de Nangis ladinakeelseid kuningate kronoloogiaid. Selle kogu prantsuskeelse tõlke näol tihendas Grandes Chroniques Prantsusmaa genealoogilise ja dünastilise mälu üheks lihtsaks teoseks, milles kujutati Prantsusmaa ajalugu läbi kolme kuningasoo Merovingide, Karolingide ja Kapetingide ning jutustati dünastiakroonika vormis kogu keskaegse Prantsusmaa ajalugu alates legendaarsest kuningas Faramundist. Saint- Denis kloostris välja kujunenud kuningate ajaloo vorm pani ajaproovile väga jõuliselt vastu kuni 17. sajandi lõpuni ning on jätnud oma jälje ka Prantsusmaa keskaegse ajaloo õpetusele tänapäeva Prantsuse koolides. Võrreldavad, ehkki mitte nii rikkalikud ja vormiühtsed historiograafilised traditsioonid sündisid koos Saksi, Franki, Hohenstaufenite ja teiste keisritroonile tõusnud valitsejasuguvõsade kroonikatega Saksamaal. Itaalias tähendas monarhia puudumine seda, et Itaalia historiograafia taassünd toimus paralleelselt linnriikide taassünniga 12. sajandil ja hiljem, saavutades oma kõrgpunkti renessansi ajajärgul. Keskaegses ajaloolises mõtlemises kajastusid nii ühiskondliku kui ka poliitilise elu muutused. Ehkki käesoleva essee maht ei võimalda kirjeldada historiograafilise narratiivi kujunemist ning ümberkujunemist ühiskondlike ja poliitiliste kontekstide muutumise tulemusena kogu selle mitmekesisuses, võib ühe näitena tuua genealoogiliste kroonikate ilmumise, mis kajastas muutusi keskaegse ühiskonna ülesehituses eriti just Põhja-Prantsusmaa aristokraatlikes perekondades. Historiograafilise nähtusena siseneb genealoogia ajaloolisse narratiivi just sel ajajärgul, kui Prantsuse aadliperekonnad hakkasid organiseeruma isa liini pidi vertikaalseteks lignage ideks, milles perekonnanimi, tiitel ja pärandvara anti edasi isalt pojale. 17 Sedamööda, kuidas varanduse pärijaks sai eranditult isa vanim poeg, muutus sugupuu kirjeldus eeskätt maavalduste ülemineku aruandeks, kus ei kajastunud teised veresugulased, keda pärandi liikumine ei puudutanud. Eelkõige just liini ülistamiseks ja tema võimu legitimeerimiseks kirjutatud keskaegses 15 Keskaegsest inglise ajalookirjutusest annab põhjaliku ülevaate A. Gransden. Historical Writing in England, c.559-c Ithaca, New York, 1974; eraldi mitteladinakeelse traditsiooni kohta vt. M. D. Legge. Anglo- Norman Literaturc and its Background. Oxford, Vt. G. M. Spiegel, The Chronicle Tradition of Saint-Denis. Leiden and Boston, 1978; G. M. Spiegel. Romancing the Past: The Rise of Vernacular Prose Historiography in Thirteenth-Century France. Berkeley and Los Angeles, 1993; G. M. Spiegel. The Past as Text: The Theory and Practice of Medieval Historiography. Baltimore, Vt. G. Duby. Remarques sur la littérature généalogique en France aux XIe et XIIe siècles, ja Structures de parenté et noblesse dans la France du nord aux XIe et XIIe siècles. Id., Hommes et structures du Moyen Age. Paris, Samuti, R. Howard Bloch. Etymologies et généalogies. Théories de la langue, liens de parenté et genre littéraire au XIIIe siècle. Annales, E.S.C. 36 (1981), lk ; G. M. Spiegel. Genealogy, Form and Function in Medieval Historical Narrative. History and Theory 22 (1983), lk ; L. Genicot. Les Généalogies. Turnhout, Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec1: :38:33

127 Gabrielle Spiegel / Ajalooline mõtlemine keskaja Euroopas genealoogias väljendub perekonna eneseteadlikkus ja tähtsus ning nähtub tema kavatsus kinnitada vanu ja omandada uusi positsioone poliitilises elus. Kummatigi muutis narratiivide vahetu mõju perekonna käekäigule keskaegsed genealoogiad tihtipeale ideoloogilisteks avaldusteks, milles sõnastati perekonna poliitiliste võimu- ja prestiižipürgimuste ehtne või väljamõeldud õigustus. Niisiis hakkas 12. sajandi aadlipere, muutunud geograafiliselt paikseks ning omandanud maa, lossi ja nime, end ajas jäädvustama katkematu põlvnemisliiniga, mis ulatus müütilisest minevikusangarist üle perekonna vara pärijate meesliini selle liini värskeima esindajani. Nagu keskaegsed kuningadki, rajasid aadliperekonnad oma identiteedi fiktsionaliseeritud minevikule, õigustades oma võimupürgimusi põlvnemisega sangarlikust esiisast. 13. sajandil andis keskaegse ühiskonna ja institutsioonide areng tohutult palju historiograafilisi vorme alates linnakroonikatest ja lõpetades mahukate skolastiliste kompendiumidega nagu Vincent de Beauvais Ajaloo peegel (Speculum Historiale). Ka kerjusordude teke sünnitas uue laine ajaloolisi tekste, mis olid pühendatud nende asutajate, Püha Dominicuse ja Püha Franciscuse elule ning nende ja teiste 12. sajandist pärit uute ordude ajaloole. Õigupoolest oli ajalooline kirjandus keskaja viimastel sajanditel sedavõrd mitmekesine ja rikkalik, et võimatu on hõlmata kõiki selle tahkusid ühe lühikese ülevaatega. Üldiselt suhtusid need hilisemad kroonikad ajaloosse endiselt kui hea ja kurja teemalisse vagajuttu ning tõendisse Jumala sekkumisest inimeste ellu. Lõpetuseks olgu vaid öeldud, et keskaegne ajalookirjutus, oli see siis ladina- või rahvuskeelne, oli keerukas, mitmekesine ja vormirikas valdkond, mis niihästi mõjutas keskaja elukorraldust kui ka sai ise sellelt mõjutusi. Austus mineviku vastu ning toetumine sellele poliitilise ja ühiskondliku legitiimsuse küsimustes andis ajaloole keskaja elus hoopis olulisema koha, kui tal on nüüdisajal, ning just oma olulisuse tõttu tollasele ühiskonnale oli ajalugu väga vastuvõtlik muutuvatele vajadustele ja ideoloogiatele, niisiis ka hõlpsalt manipuleeritav. Alates varakristluse aegadest kuni keskaja lõpusajanditeni suhtusid ajalookirjutajad tundlikult oma ühiskonna kõige pakilisematesse probleemidesse ning kandsid minevikku üle omi vajadusi ja eesmärke. Kui ajaloopilt oligi seetõttu tänapäevasest tunduvalt vähem teaduslik, siis tegi mineviku liikumapanev mõju ühiskonnas täpsuse puudumise rohkem kui küllaga tasa. Liiatigi oleks vale alahinnata keskaegsetest ajalootekstidest pärineva teabe osa meie nüüdses arusaamas keskajast, sest oma tekstide koostamisel säilitasid ja edastasid keskaegsed kroonikud ja ajaloolased hilisematele ajastutele tohutu teabetagavara, mille kohta puuduvad muud selleaegsed allikad. Vaatamata tohututele erinevustele võrreldes 19. sajandi positivismi najal välja kujunenud tänapäevase ajaloopraktikaga kandus keskaegsest ajalookirjutusest hilisematele aegadele siiski üle mitmeid tänini säilinud olulisi tunnuseid. Keskaegsetest rahvuslikest ajalugudest pärinev tähelepanu kuningadünastiatele, ajaloo modelleerimine usundlike ja kõlbeliste väärtuste ümber, ajalookirjutuse eksemplaarne ja retooriline vorm ning poliitiliste tegelaskujude ja sündmuste rõhutamine iseloomustasid Lääne ajalookirjutust veel 17. sajandil ja hiljemgi. Kehastades ajalooteadvust, milles ühiskondlike traditsioonide, poliitilise praktika, kõlbelise väärtuse ja ideoloogilise legitiimsuse peamise allikana annab tooni minevik, aitas keskaegne ajalookirjutus vormida sajandeid Lääne-Euroopat iseloomustanud lugupidamist ja sõltuvust minevikust. Liiatigi ei ole keskaegseid ja nüüdisaegseid ajaloolisi mõttekäike ühendavate paljude lülide seas sugugi vähetähtsal kohal aja kujutamine lineaarsena ja periodiseerimine, mis vähemasti varjatult on mõjutatud ideest, et inimkond teeb edukäiku parema eesmärgi suunas. Algselt seisis see eesmärk pääsemine väljaspool aega, ent muutus seejärel ilmalikuks ning hõlmati nüüdisaegsesse progressi mõistesse. Lõpetuseks võiks koguni öelda, et keskaegse ajaloolase tagasihoidlikkus ajaloo ees, tema arusaamine ajaloolise tegelikkuse ebatäielikkusest, killustatusest ja lõppkokkuvõttes oimamatusest sarnaneb vaatamata oma usundlikule alusele paljuski postmodernse tunnetusega, mis rõhutab ajalooliste teadmiste ebatäielikkust, killustatust ja kaudsust. Selles suhtes ilmutab keskaegne ajalookirjutus kummastavalt postmodernset vaimu ja ennetab historiograafilisi probleeme, mis kogu ulatuses kerkivad esile alles 20. sajandi keskpaiku. Inglise keelest tõlkinud Erkki Sivonen, toimetanud Marek Tamm Originaal: Gabrielle M. Spiegel. Historical Thought in Medieval Europe. A Companion to Western Historical Thought. Edited by Lloyd Kramer and Sarah Maza. Blackwell, Malden, Mass., Oxford, 2002, lk Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec1: :38:33

128 A J A L O O A J A L U G U Gabrielle Spiegel ja keskaja ajalookirjutuse ajalugu 1. Marek Tamm eskaeg on sündinud põlgusest. Selle tõdemusega algab prantsuse ajaloolase K Bernard Guenée silmapaistev raamat Ajalugu ja ajalookultuur keskaja Euroopas, mille ilmumine aastal sobib tinglikult märkima pööret keskaja ajalookirjutuse uurimises. 1 Järgnevatel aastatel nägi ilmavalgust ridamisi töid, ennekõike saksa ajaloolastelt, mis kujundasid otsustavalt ümber senise negatiivse arusaama keskaja ajalookirjutusest. 2 Tänaseks on keskaegse ajalookultuuri uurimine muutunud üheks medievistika väga populaarseks ja viljakaks suunaks, üha raskem on arvet pidada kõigi ilmuvate teoste ja artiklite üle, rääkimata konverentsidest ja seminaridest. 3 Taotlemata järgnevas ammendavat ülevaadet senitehtust ja püüdes vältida Gabrielle Spiegeli artiklis räägitu ülekordamist, katsun alustuseks peatuda uuema erialakirjanduse valguses mõnel keskaja ajalookirjutuse olulisemal tahul, rõhuasetusega sajandil. 4 Esmalt tuleb toonitada, et keskaegne arusaam ajaloo mõistest erineb oluliselt tänapäevasest. 5 1 B. Guenée. Histoire et culture historique dans l Occident médiéval. Aubier, Paris, , , lk. 9. (Raamat sisaldab ühtlasi väga põhjalikku bibliograafiat kokku 1422 nimetust! keskaja ajalookirjutuse kohta aasta seisuga.) 2 Osutan vaid kõige olulisematele autoritele ja nende olulisematele töödele: G. Melville. Wozu Geschichte schreiben? Stellung und Funktion der Historie im Mittelalter. R. Koselleck, H. Lutz, J. Rüsen (Hg.). Theorie der Geschichte. Formen der Geschictsschreibung. Deutscher Taschenbuch Verlag, München, 1982, lk ; H.-W. Goetz. Das Geschichtsbild Ottos von Freising. Ein Beitrag zur historischen Vorstellungswelt und zur Geschichte des 12. Jahrhunderts. Böhlau, Köln, Wien, 1984; J. Knape. Historie im Mittelalter und früher Neuzeit. Begriffs- und gattungsgeschichtliche Untersuchungen im interdisziplinären Kontext. Verlag Hans Carl, Baden-Baden, 1984; F.-J. Schmale. Funktion und Formen mittelalterlicher Geschichtsschreibung. Eine Einführung. Wissenschaftliche Buchgesellschaft, Darmstad, , Vt. ka varasematest W. J. Brandt. The Shape of Medieval History. Studies in Modes of Perception. Yale University Press, New Haven, London, 1966; B. Lacroix. L historien au Moyen Age. Vrin, Paris, 1971; R. W. Southern. History and Historians. Blackwell, Oxford, 2004 (raamat sisaldab autori artikleid keskaja ajalookirjutusest aastate alguses); N. F. Partner. Serious Entertainments. The Writing of History in Twelfth-Century England. The University of Chicago Press, Chicago, London, Konverentside seas tuleks tähelepanu juhtida aastal Utrechti ülikooli initsiatiivil sündinud keskaja kroonikate konverentsidele, mida on juba korraldatud neljal korral (viimati käesoleva aasta juulis). Trükis on tänaseks ilmunud esimese kolme konverentsi materjalid: E. Kooper (ed.). The Medieval Chronicle. Proceedings of the 1 st International Conference on the Medieval Chronicle, Drienergen/Utrecht, July Rodopi, Amsterdam Atlanta, 1999; E, Kooper (ed.). The Medieval Chronicle II. Proceedings of the 2 nd International Conference on the Medieval Chronicle, Drienergen/Utrecht, July Rodopi, Amsterdam New York, 2002; E. Kooper (ed.). The Medieval Chronicle III. Proceedings of the 3 rd International Conference on the Medieval Chronicle, Doorn/Utrecht, July Rodopi, Amsterdam New York, Nagu mainitud, on uuem kirjandus keskaja ajalookirjutusest väga rikkalik, väärtuslikumate uurimuste ja koguteoste seast võiks nimetada järgmisi: H.-W. Goetz. Geschichtsschreibung und Geschichtsbewußtsein im hohen Mittelalter. Akademie-Verlag, Berlin, 1999; T. M. S. Lehtonen, P. Mehtonen (eds.). Historia. The Concept and Genres in the Middle Ages. Societas Scientiarum Fennica, Helsinki, 2000; G. Althoff, J. Fried, P. J. Geary (eds.). Medieval Concepts of the Past. Ritual, Memory and Historiography. Cambridge University Press, Cambridge, 2002; D. M. Deliyannis (ed.). Historiography in the Middle Ages. Brill, Leiden, Vt. J. Knape. Historie im Mittelalter und früher Neuzeit; J. Knape, Historia, Textuality and Episteme in the Middle Ages. T. M. S. Lehtonen, P. Mehtonen (eds.). Historia. The Concept and Genres in the Middle Ages, pp Vrd. O. Engels. Geschichte/Historie. Mittelalter. O. Brunner, W. Conze, R. Koselleck (Hg.). Geschichtliche Grundbegriffe. Historisches Lexikon zur politisch-sozialen Sprache in Deutschland. Kd. 2. Klett-Kotta, Stuttgart, 1975, lk ; A. Seifert. Historia im Mittelalter. Archiv für Begriffsgeschichte, kd. 21, 1977, lk ; B. Guenée. Histoire et culture historique dans l Occident médiéval, lk ; H.- W. Goetz. Die Geschichte im Wissenschaftssystem des Mittelalters. F.-J. Schmale. Funktion und Formen mittelalterlicher Geschichtsschreibung, lk Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec1: :38:33

129 Marek Tamm / Gabrielle Spiegel ja keskaja ajalookirjutuse ajalugu Ladina historia ei viidanud keskajal mitte minevikule, vaid jutustusele sellest; ajalugu oli täpselt see, mida meie eestikeelne sõna algselt tähendab lugu ajast. Läbi kogu keskaja oli vaieldamatult populaarseim ajaloo definitsioon see, mille pakkus välja Sevilla piiskop Isidorus (u ): historia est narratio res gestae ajalugu on jutustus olnud asjadest. Ajaloo lahutamatu seos jutustamisega tingis mitmeid keskaegse ajalookirjutuse olulisi eripärasid, ennekõike selle liigitumise retoorika valdkonda. 6 Juba antiikaja retoorikateoorias oli käibele tulnud jutustuse kolmetine liigitus: historia, mis jutustab tõestisündinust, argumentum, mis jutustab tõepärasest, ja fabula, mis jutustab väljamõeldust. Seda eristust kasutati laialdaselt ka keskajal, eriti alates 12. sajandist. 7 Ajalookirjutuse jaoks oli oluline ennekõike historia ja fabula vastandus. Kuuludes koos fiktsionaalse kirjandusega retoorika alla, taotles keskaja ajalookirjutus siiski vahendada tõestisündinud asju. Tõde oli vaieldamatult keskaja krooniku peamine silmapiir, kuid samas tuleb silmas pidada, et tõde ei mõistetud toona samal moel, nagu seda tehakse tänapäeval. Tõde oli ennekõike see, mida toetasid autoriteedid ja millel oli eksemplaarne väärtus. 8 Ühe või teise sündmuse moraalne tähendus või retooriline veenvus oli keskaja ajaloolase silmis selle peamine tõekriteerium; ajaloolase vabadus täita allikalisi lünki või mõelda välja dokumente ei välistanud lõpptulemuse tõelisust. Selline suhtumine seletab näiteks võltsingute laia levikut keskajal; õilsa eesmärgiga võltsimistegevust ei käsitletud tingimata valetamisena, vaid pigem tõe teenimisena. 9 Ajalugu oli keskajal seega ennekõike kirjutusžanr, mitte iseseisev distsipliin nagu näiteks teoloogia. Ajalugu ei saanud keskajal õppida ülikoolis või õpetada koolis, ta ei mahtunud keskaja hariduskorralduse alusskeemi, seitsme vaba kunsti nimekirja ega moodustanud omaette teaduskonda ülikoolis. 10 Ent ehkki ajalool puudus oma kindel koht keskaja teadmistesüsteemis, täitis ta selles siiski mitmeid olulisi ülesandeid. Nimelt võib ajalugu pidada keskajal omalaadi abiteaduseks, mida kasutati retoorika, teoloogia, eksegeetika jt. ainete õpetamisel ja uurimisel. Sõltuvalt valdkonnast võis historia omandada sealjuures võrdlemisi erinevaid tähendusi: näiteks piiblieksegeetidele tähendas historia ennekõike püha ajalugu, s. t. piiblilugu, liturgias viitas see aga hoopis pühaku eluloo jutustamisele. 6 Vt. M. Otter. Inventiones. Fiction and Referentiality in Twelfth-Century English Historical Writings. University of North Carolina Press, Chapel Hill, London, 1996; M. Otter. Functions of Fiction in Historical Writing. N. F. Partner (ed.). Writing Medieval History. Hodder Arnold, London, 2005, lk ; N. F. Partner. The New Cornificius: Medieval History and the Artifice of Words. E. Breisach (ed.). Classical Rhetoric and Medieval Historiography. Medieval Institute Publications, Western Michigan University, Kalamazoo, Michigan, 1985, lk. 5 59; J. Knape. Historiography as Rhetoric. E. Kooper (ed.). The Medieval Chronicle II, lk Ära tuleks samuti mainida baltisaksa ajaloolase Leonid Arbusow noorema raamat keskaja retoorikast (sh. ajalookirjanduses), mida osundatakse sageli veel tänasteski uurimustes, vt. L. Arbusow. Colores Rhetorici. Eine Auswahl rhetorischer Figuren und Gemeinplätze als Hilfsmittel für akademische Übungen an mittelalterlichen Texten. Vandenhoeck & Ruprecht, Göttingen, , [Slatkine Reprints, Genève, 1974]. 7 Vt. P. Mehtonen. Old Concepts and New Poetics. Historia, Argumentum, and Fabula in the Twelfth- and Early Thirteenth-Century Latin Poetics of Fiction. The Finnish Society of Sciences and Letters, Helsinki, R. Morse. Truth and Conventions in the Middle Ages. Rhetoric, Representation and Reality. Cambridge University Press, Cambridge, 1991, eriti lk Vrd. J. M. A. Beer. Narrative Conventions of Truth in the Middle Ages. Droz, Genève, 1981; S. Fleichman. On the Representation of History and Fiction in the Middle Ages. History and Theory, kd. 22, 1983, lk ; G. M. Spiegel. Forging the Past: The Language of Historical Truth in the Middle Ages. History Teacher, kd. 17, 1984, lk ; D. H. Green. The Beginnings of Medieval Romance. Fact and Fiction, Cambridge University Press, Cambridge, 2002, eriti lk 135; P. Johanek. Die Wahrheit der mittelalterlichen Historiographen. M. Niesner, F.-P. Knapp (Hg.). Historisches und fiktionales Erzählen im Mittelalter. Duncker & Humblot, Berlin, 2002, lk Vt. G. Constable. Forgery and Plagiarism in the Middle Ages. Archiv für Diplomatik, kd. 23, 1983, lk. 1 41; F.-J. Schmale. Fälschungen in der Geschichtsschreibung. Fälschungen im Mittelalter. Internationaler Kongreß der Monumenta Germaniae Historica, München, September Kd. 1. Hahn, Hannover, 1988, lk ; H.-W. Goetz. Fälschung und Verfälschung der Vergangenheit. Zum Geschichtsbild der Streitschriften des Investiturstreits. Samas, lk Vt. B. Guenée. Histoire et culture historique dans l Occident médiéval, lk ; F.-J. Schmale. Funktion und Formen mittelalterlicher Geschichtsschreibung, lk ; H.-W. Goetz. Geschichtsschreibung und Geschichtsbewußtsein im hohen Mittelalter, lk , Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec1: :38:34

130 A J A L O O A J A L U G U Kuigi me ei saa rääkida keskajal ajaloost kui autonoomsest distsipliinist, saame kummatigi rääkida omaette ajalookultuurist. Tollane ühiskond hindas ajalookirjutuse praktilist väärtust kõrgelt ja hiljemalt 12. sajandist alates võime ajaloolaste puhul täheldada võrdlemisi selgepiirilist eneseidentiteeti. 11 Erinevalt tänapäevast oli keskaja ajalookirjutus ühemõtteliselt oleviku teenistuses, mineviku sündmusi ei kirjutatud üles mitte nende sisemise väärtuse pärast, vaid soovist pakkuda õppetunde ja põhjendusi tänastele tegemistele. Keskaja Euroopa oli selgelt autoriteedikeskne ühiskond, kus otsuste langetamisel otsiti alati eeskujusid minevikust. Ajalugu rahuldas seega ühelt poolt keskaja ühiskonna suurt huvi oma (kuulsusrikaste) lätete vastu, alustades maailmakroonikatega, mis pajatasid maailma loomisest ja sellele järgnenust, kuni üksikute rahvaste, kloostrite või aadliperekondade annaalide, kroonikate või genealoogiateni; teiselt poolt aga pakkus ajalugu ühiskonnale käitumismalle ja tegevusjuhiseid. Mõningase liialdusega võib väita, et keskaegne ajalookultuur meenutab Orwelli maailma, kus möödanikku pidevalt ümber kirjutati. Keskaja ajalookultuurile oli sügavalt omane presentism, oleviku-kesksus: minevikku ei kirjutatud niisama üles, vaid sellest loodeti olevikus kasu lõigata. 12 See ei tähenda, et keskajal puudus selge minevikutaju, nagu kinnitab käibearusaam 13, vaid seda, et minevikku ei vaadatud lahus olevikust. Ajaline mõõde ja selle teadvustamine on üks keskaja ajalookirjutuse olulisemaid tunnuseid, mitte ilmaasjata ei olnud kõrgkeskajal ajaloolase nimetusena rööpselt käibel nii historiographus kui ka chronographus. 14 Erinevalt antiigi ajalookirjutajast, kelle ajataju oli ennekõike tsükliline, käsitas keskaja historiograaf aega lineaarse ja ühtsena. Pärast Dionysius Exiguusi (u. 500 u. 545) leiutatud ja Beda Venerabilise ( ) juurutatud uut kristlikku ajaarvestust, mis loetles aastaid Kristuse sünnist, kinnistus uus lineaarne ajakäsitus keskaja ajalookirjutuses senisest veelgi enam. Tänaseni säilinud keskaegse ajaloolise kirjasõna koguhulk on märkimisväärselt suur. Žanriliselt on aga tegemist väga kireva tekstikogumiga, mida ühendab ennekõike ühine keel: kuni 12. sajandi keskpaigani kirjutati Euroopas kõik ajalooteosed ladina keeles (erandiks Anglosaksi kroonikad ). Keskaja ajaloolane, eriti alates 12. sajandist, ei olnud kuigi žanriteadlik, ta nimetas oma tööd võrdlemisi suvaliselt ega järginud selgeid kirjutamisreegleid. Varakeskajal käibele tulnud žanriline kolmikjaotus annales, chronica ja historia (millele peatselt lisandus gesta) minetas kõrgkeskajal oma selge tähenduse ja täienes mitmete teiste nimetustega, nii et konkreetse ajalooraamatu pealkiri (kui seda üldse oli) ei avanud veel tingimata selle žanrilist kuuluvust. 15 Laias laastus võiksime jagada keskaegsed ajalooteosed kaheks: nendeks, mis püüdsid esmajoones üles täheldada mineviku sündmusi, ilma selge soovita omistada neile konkreetsem tähendus ja moraal, ja nendeks, mis velmasid minevikku sidusamal moel ja üldisema ideoloogilise eesmärgi teenistuses. 16 Lisaks žanrilisele segadusele iseloomustas keskaja ajalookirjutust metoodiline ebakindlus. Sellel, kes asus kirjutama ajalugu, oli võimalik juhinduda ennekõike vaid kahest üldlevinud 11 B. Guenée. Histoire et culture historique dans l Occident médiéval, lk et passim. 12 Vt. viimati T. M. Buck. Vergangenheit als Gegenwart. Zum Präsentismus im Geschichtsdenken des Mittelalters. Saeculum, kd. 52, 2001, lk Vrd. H.-W. Goetz. Die Gegenwart der Vergangenheit im früh- und hochmittelalterlichen Geschichtsbewußtsein. Historisches Zeitschrift, kd. 255, 1992, lk Seda arusaama on levitanud paljud varasemad uurijad, sh. ka nt. P. Burke. The Renaissance Sense of the Past, Edward Arnold, London, 1969, lk B. Guenée. Histoire et culture historique dans l Occident médiéval, lk Vrd. H.-W. Goetz. The Concept of Time in the Historiography of the Eleventh and Twelfth Centuries. G. Althoff, J. Fried, P. J. Geary (eds.). Medieval Concepts of the Past, lk Vt. B, Guenée. Histoires, annales, chroniques. Essai sur les genres historiques au Moyen Age. Annales ESC, kd. 28, 1973, lk ; B. Guenée. Histoire et culture historique dans l Occident médiéval, lk ; B. Guenée. Histoire et chronique. Nouvelles réflexions sur les genres historiques au Moyen Age. D. Poirion (éd.). La chronique et l histoire au Moyen Age. Presses de l Université de Paris-Sorbonne, Paris, 1986, lk. 3 12; F.-J. Schmale. Funktion und Formen mittelalterlicher Geschichtsschreibung, lk ; G. Arnaldi. Annali, cronache, storie. La spazio litterario del medioevo. 1. Il medioevo latino. Kd. II, 2: La produzione del testo. Salerno Editrice, Roma, 1993, lk Vrd. S. Foot. Finding the Meaning of Form: Narrative in Annals and Chronicles. N. F. Partner (ed.). Writing Medieval History, lk Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec1: :38:34

131 Marek Tamm / Gabrielle Spiegel ja keskaja ajalookirjutuse ajalugu arusaamast: autoriteetide järgimine ja kompileerimine. Autoriteedi-kesksusest oli eespool juba juttu, on kõnekas, et mõiste auctor ei viidanud keskajal mitte niivõrd autorile, kuivõrd autoriteedile, usaldusväärsele allikale; keskaja autor oli seega üldreeglina surnud autor. 17 Keskaja ajalookirjutaja käsitas ennast ennekõike kompilaatorina (compilator), kusjuures on huvitav täheldada, et kui antiikajal ja veel varakeskajal oli sel mõistel ennekõike negatiivne tähendus, siis alates 12. sajandist omandas ta üha positiivsemaid jooni. 18 Samavõrd kõnekas on seegi, et alates 12. sajandi lõpust toonitavad ajaloolased oma teoste eessõnas üha sagedamini, et nad pole autorid, vaid kompilaatorid hoiak, mis nende varakeskaja kolleegidele oli veel tundmatu. 19 Ajalookirjutus oli keskajal tihedalt seotud mäluga ajalugu oli üks oluline osa tollal kõrgelt väärtustatud memoria-kultusest. Mõiste memoria oli keskajal äärmiselt avara tähendusväljaga, mis seondus ennekõike surnute mälestamisega, kuid hõlmas samuti kõikvõimalikke teisi mineviku meenutamisviise (liturgiast kuni genealoogiate koostamiseni). 20 Erinevalt tänapäevast ei olnud uusajaeelses kultuuris ajalugu ja mälu teineteisele vastandatud, pigem käsitleti ajalugu mälutöö ühe tahuna. Antiikautorite eeskujul toonitavad keskaja ajaloolased oma teoste eessõnades pidevalt, et nende eesmärk on vahendada minevikumälu olevikule ja sealt edasi tulevikule. Mõistagi vaadati sealjuures hoolikalt, mida ja keda on vajalik minevikust mäletada ning mis ja kes vajavad pigem unustamist Keskaja ajalookirjutuse üks nimekamaid ja huvitavamaid uurijaid tänapäeval on kahtlemata Ameerika ajaloolane Gabrielle Spiegel. Kuigi tema tööde loetelu pole väga pikk, köidab nende juures teoreetilise lähenemise osav põimimine empiirilise uurimistööga. Spiegel on oma teadustöö algusest peale olnud võrdselt huvitatud nii keskaegsest kui ka tänapäevasest ajalookirjutusest, nii historiograafia praktilisest kui ka teoreetilisest tahust. Kõnekalt kannab tema seni ainus esseekogu pealkirja Minevik kui tekst. Keskaja ajalookirjutuse teooria ja praktika 22. Spiegel pälvis esimest korda tähelepanu aastate teisel poolel oma töödega keskaja ajalookirjutuse iseärasustest ja konkreetsemalt Saint-Denis kloostri kroonikatraditsioonist Vt. nt. M. Zimmermann (dir.). Auctor et Auctoritas. Invention et conformisme dans l écriture médiévale. École des Chartes, Paris, N. Hathaway. Compilatio: From Plagiarism to Compiling. Viator, kd. 20, 1989, lk B. Guenée. L historien et la compilation au XIIIe siècle. Journal des savants, 1985, lk Vt. ka G. Melville. Le problème des connaissances historiques au Moyen Age. Compilation et transmission des textes. J.-P. Genet (éd.). L historiographie médiévale en Europe. Editions du CNRS, Paris, 1991, lk Vt. nt. K. Schmid, J. Wollasch (Hg.). Memoria: der geschichtliche Zeugniswert des liturgischen Gedenkens im Mittelalter. W. Fink, München, 1984; P. Geary. Mémoire. J. Le Goff, J.-C. Schmitt (dirs.). Dictionnaire raisonnée de l Occident médiéval. Fayard, Paris, 1999, lk ; M. Borgolte. Memoria. Bilan intermédiaire d un projet de recherche sur le Moyen Age. J.-C. Schmitt, O. G. Oexle (dirs.). Les tendances actuelles de l histoire du Moyen Age en France et en Allemagne. Publications de la Sorbonne, Paris, 2002, lk Vt. B. Guenée. Histoire, Mémoire, Écriture. Contribution à une étude des lieux communs. Comptes rendus de l Academie des inscriptions et belles-lettres, 1983, juuli okt., lk ; J. Coleman. Ancient and Medieval Memories. Studies in the Reconstruction of Past. Cambridge University Press, Cambridge, 1992, eriti lk ; B. Roest. Memory and the Functions of History. Later Medieval Franciscan Chronicles. T. M. S. Lehtonen, P. Mehtonen (eds.). Historia. The Concept and Genres in the Middle Ages, lk G. M. Spiegel. The Past as Text. The Theory and Practice of Medieval Historiography. The John Hopkins University Press, Baltimore and London, Raamat on pälvinud mitmeid põhjalikke retsensioone, vt. eriti: E. Vance. The Past as Text and the Historiography of Tomorrow: Notes on a Recent Book. MLN, kd. 113, 1998, lk ; R. M. Stein. The Task of the Historian. History and Theory, kd. 40, 2001, lk Vt. ka G. M. Spiegel. Theory into Practice: Reading Medieval Chronicles. E. Kooper (ed.). The Medieval Chronicle I, lk Tänavu aasta mais üllitas Spiegel antoloogia viimaste kümnendite ajaloo- ja kultuuriteooria tekstidest, mis kinnitab tema jätkuvat huvi ajaloouurimise teoreetiliste küsimuste vastu, vt. G. M. Spiegel (ed.). Practicing History. New Directions in Historical Writing. Routledge, London, New York, Sellel teemal avaldas Spiegel ka oma esimese raamatu: G. M. Spiegel. The Chronicle Tradition of Saint-Denis: A Survey. Classical Folia Editions, Brookline, Mass., Leiden, Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec1: :38:34

132 Marek Tamm / Gabrielle Spiegel ja keskaja ajalookirjutuse ajalugu Esile võiks nende seast tõsta kahte ajakirjas History and Theory ilmunud esseed, millest esimene näitas veenvalt keskaja ajalookirjutuse tihedat seost oma ajastu poliitiliste nõudmistega ning teine juhtis tähelepanu genealoogilise mudeli tähtsusele ajaloonarratiivi komponeerimisel. 24 Pärast doktorikraadi kaitsemist aastal John Hopkinsi ülikoolis on Spiegeli akadeemiline karjäär kulgenud stabiilselt tõusvas joones. Ta on õpetanud pikemalt Pennsylvania, Marylandi ja John Hopkinsi ülikoolis (kus ta oli ajaloo osakonna juhataja) ning nimetati läinud aasta kevadel California Ülikooli Los Angeleses (UCLA) humanitaarainete teaduskonna dekaaniks. Kui aastate alguses puhkesid Ameerikas (ja vähemal määral ka Inglismaal) tulised vaidlused postmodernismi tähtsuse ja tähenduse üle ajalooteaduses, siis lõi Spiegel neis aktiivselt kaasa, pälvides seeläbi kolleegide seas postmodernisti maine. Tundes ennast küll kodus postmodernismi teoorias ja kaitstes selle saavutusi, esindas Spiegel nendes vaidlustes siiski pigem n.-ö. kesktee esindajaid. 25 Ta kutsus ühelt poolt ajaloolasi üles tunnistama ajalootekstide sisemist loogikat ja uurima nende poeetikat, ent rõhutas teiselt poolt, et tekstid ei ripu õhus, vaid pärinevad kindlast sotsiaalsest kontekstist ja väljendavad seega teatavat sotsiaalset loogikat. Spiegeli tänaseni üks loetumaid ja tõlgitumaid artikleid kannabki pealkirja Ajalugu, historitsism ja teksti sotsiaalne loogika keskajal, kus ta pakub ajaloolastele välja ühe võimaliku lahenduse siduda tekstide diskursiivse ja sotsiaalse loogika eritlemine. 26 Spiegel ise teostas oma metodoloogilise programmi aastal ilmunud põhjalikus monograafias, mis käsitles vanaprantsuskeelse ajalooproosa sündi 13. sajandil. 27 Spiegel näitab veenvalt, et rahvakeelse ajalookirjanduse sünd ei ole pelgalt kirjanduslooline nähtus, vaid on mõistetav ennekõike sotsiaal-majanduslike protsesside valgel, mis puudutasid Prantsusmaa ühiskonna kõrgkihte 13. sajandil. Rahvakeelsete ajalooteoste tellimine oli prantsuse aristokraatia üks enesekehtestamise vorme, ideoloogiline võitlusvahend tugevneva kuningavõimu vastu, mille abil konstrueeriti endale alternatiivne kangelasminevik. Viimastel aastatel on Spiegel pühendanud ennast aga keskaja ajalookirjutuse ajaloo asemel keskajauuringute ajaloole. Tal on praegu lõpetamisel monograafia Ameerika medievistika ajaloost selle algusaegadest tänapäevani, mille kirjutamisprotsessi on märkinud mitmed olulised artiklid. 28 Gabrielle Spiegelist on tänaseks saanud vaieldamatult üks Ameerika keskajauuringute juhtkujusid, kelle looming inspireerib nii medieviste kui ka teisi humanitaarteadlasi mitmel poole üle maailma. 24 G. M. Spiegel. Political Utility in Medieval Historiography: A Sketch. History and Theory, kd. 14, 1975, lk ; G. M. Spiegel. Genealogy: Form and Function in Medieval Historical Narrative. History and Theory, kd. 22, 1983, lk Mõlemad artiklid on veidi mugandatuna ilmunud uuesti kogumikus: G. M. Spiegel. The Past as Text, lk , Sellest kõneleb ka ühe Spiegeli essee pealkiri: G. M. Spiegel. Towards a Theory of the Middle Ground: Historical Writing in the Age of Postmodernism. G. M. Spiegel. The Past as Text, lk Vt. ka G. M. Spiegel. History and Post-Modernism: IV. Past and Present, kd. 135, 1992, lk G. M. Spiegel. History, Historicism and the Social Logic of the Text in the Middle Ages. Speculum, kd. 65, 1990, lk Kordustr.: G. M. Spiegel. The Past as Text, lk Artikkel on ära trükitud ka kogumikus: K. Jenkins (ed.). The Postmodern History Reader. Routledge, London, New York, 1997, lk G. M. Spiegel. Romancing the Past. The Rise of Vernacular Prose Historiography in Thirteenth-Century France. University of California Press, Berkeley, Los Angeles, London, G. M. Spiegel. In the Mirror s Eye: The Writing of Medieval History in North America. A. Molho, G. S. Wood (eds.). Imagined Histories: The State of Historical Writing in North America. Princeton University Press, Princeton, New Jersey, 1998, lk ; P. Freedman, G. M. Spiegel. Medievalisms Old and New: The Rediscovery of Alterity in North American Medieval Studies. American Historical Review, kd. 103, 1998, lk ; G. M. Spiegel. L histoire scientifique et les utilisations antimodernistes du passé dans le médiévisme américain. Cahiers du Centre de Recherches Historiques, kd. 22, 1999, lk ; G. M. Spiegel. Le projet moderniste des études médiévales: américaniser le Moyen Age. Samas, lk ; G. M. Spiegel. L itinéraire postmoderniste du médiévisme américain: L altérité médiévale redécouverte. Samas, lk Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec1: :38:34

133 M Ä L E S T U S E D Pagulastudengist Taani arhivaariks XIII Vello Helk Tagasivaade ja epiloog Sellest on möödunud üle 47 aasta, kui algas mu põgenemistee Krivasoost, mis viis mu lõpuks üle Poola ja Saksamaa Taani kuninga tiiva alla, ku hu ehitasin endale kena pesa. Olen eespool katsunud kirjel dada tähtsamaid seiku oma eluteest Taanis, aga eks ole nii mõnigi neist ununenud ja võib-olla on mälu ka ühte või teist üksikasja muutnud. Ajaloolasena tunnen ja tean mälestuste laadi. Need on isiklikud, nähtud oma vaatevinklist, oma saba kergitavad neid ei saa kasutada isoleeritult, vaid tuleb teiste allikatega võrrelda. Loomulikult on igaühe elus ka väga isiklikke episoode, mis ei võimalda võrdlusi. Üldiselt kulgeb inimelu kaasaja taustal, sellel on suur tähtsus ja mõju. Olen oma sõpradele alati rõhutanud, et olen Teise maailmasõja toode. Kui seda sõda poleks tulnud, oleks minust parimal juhul saanud keskpärane gümnaasiumi õpetaja mõnes Eesti provintsilinnas. Olen olnud teadusjanuline, kuid ei pea ennast eriti andekaks. Mul on olnud elus parasjagu õnne. Mind saatis sõjas kaitseingel, kes lasi kõik kuulid ja killud minust mööduda. Mu kõrval langes võitluskaaslasi, aga ise tulin iga kuulirahe alt kriimustuseta välja a. septembris põgenedes polnud mul kaasas kaarti ega kompassi, seadsin oma sammud vaistlikult ning pääsesin metsast ja hädaohtudest välja. Sama kehtib minu Poola jalamatka kohta a. jaanuaris, siis olin aga koos oma väeüksusega. Olen vahel irooniliselt lisanud, et peaksin vist oma Taani karjääri eest tänulik olema Stalinile ja Hitlerile. Nende sõjaline kokkupõrge pani ju sellele aluse. Ma pole aga suutnud unustada neid, kellel pole olnud samasugust õnne, keda viidi Stalini ajal vastu tundmatule saatusele Siberis, kes hukkusid seal laagrites või langesid, püüdes tõrjuda uut okupatsiooni. Püüdsin siin selgitada Eesti kurba saatust nii nende nimel, kelle suu on igaveseks suletud, kui ka nende eest, kes olid sunnitud vaikima. Taani sattumine oli juhuslik. Siin kohtasin häid inimesi, kes olid valmis mind aitama ja seda nad ka tõhusalt tegid. Olen nimetanud ainult üksikuid, kelle panus mu saatuse kujunemisel on olnud otsustava tähtsusega. Peale nende olen kohanud paljusid teisi, kes on mind samuti lahkelt ja armastus väärselt kohelnud ja mu samme suunanud. Moster ja tema perekond võtsid mind kui oma liiget olin Mosteri paljudele nõbudele nagu nende poolnõbu. Mosteri tutvusringkonnas koheldi mind niisama lahkelt. Tema lähemad lapsepõlvesõbrannad, kellega ta harilikult koos reisis: Anna Petersen (hüüdnimega AnnaP) ja Mary Møller (tädi Mary) võtsid mind samuti oma perekonnaringis hästi vastu õp pisin nendegi arvukat sugulasperet tundma. Nüüd on nad kõik elust lahkunud. Esimesena varises manalasse AnnaP, siis a. Moster paar kuud pärast minu 50. sünnipäeva, mis puhul ta koos tädi Maryga meid Birkerødis külas tas ta oli ka väikese Uno ristiema. Kõige kauem elas tä di Mary, keda me tema vanapõlvekodus Haderslevis nii mõnigi kord külastasime, kui olime teel Annemarie vanemate juurde Skeldesse. Ta sulges oma silmad jäädavalt a., lühikest aega enne oma 90. sünnipäeva. Pärast Mosteri surma jäid mu kindlaks ühenduseks tema perekonnaga Jens Ejner ja Signe. Jens Ejneri viimane pastoriametikoht oli Tommerupi koguduses Füüni saarel. See asula paik neb meie Lõuna-Taani sõidutee ligidal, nii et sinna põikasime tihti sisse. Meid kutsuti harilikult ka perekondlikele koosviibimistele. Oli sünnipäevi, aga ka laste pulmi ja lõpuks matuseid. Jens Ejner siirdus südamehäirete tõttu varakult pensionile. Nad kolisid tema vanemate majja Røddingis, kus me neid paar korda külastasime. Kui me paari aasta eest ühelt külastuselt tagasi jõudsime, võttis meid kodus olev Uno vastu teatega, et Jens Ejner oli surnud meie lahkumise järel südamerabandusse. Siis tuli jälle matusetee jalge alla võtta. Pärast seda kolis Signe tagasi Tommeruppi. Ta ostis sinna omale maja, sest seal elas ta vanem poeg Mogens abikaasa ja lastega. Peale Mogensi on tal veel kolm last kõik abielus, nii et Signel on Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec2: :38:35

134 M Ä L E S T U S E D vanaemana palju tege mist. Signe kaudu hoiame kontakti tema suure perekonnaga. Otsustava tähtsusega olid mulle mu ülikooliaegsed sõbrad. Olin ju kaotanud sidemed oma noorpõlvega, aga siin võeti mind vastu uute sõprade ringi. Sain oma kadumaläi nud noorusaastaid natuke tasa teha tunda elamusi, teha rumalusi ja saada neid kogemusi, mis kuuluvad nooruse juurde. Selmet hakata kuskil Kanadas või Austraalias metsatööl uut elu rajama, sain jääda oma kodumaa lähedale, rahva hulka, kelle mentaliteet ei tundunud mulle võõras. Taanlaste hulgas polnud raske kohaneda, sest ma leid sin nad olevat otsekohesed ja lihtsad südamlikult viisa kad. Ülikoolis polnud mul algul õiget sihti ega suunda. Taht sin vaid midagi õppida eks siis hiljem näe, kuhu see välja viib! Otsustava tõuke mu teaduskarjääriks andis koh tumine Vello Saloga a. suvel Stockholmis. Tema kaudu pääsesin ajalooallikate juurde, mis kindlustasid mulle tea dusliku aluspõhja, andsid mulle ajaloovallas uute andmete avastaja ja nende avaldaja maine. Kui tee oli kätte juhata tud, siis järgisin seda ja leidsin ka huvitavaid kõrvalteid sain näiteks pioneeriks reisialbumite uurimise alal. Sain endale töökoha, mille poole ma olin pürginud heade töötulemustega. Mu töökoht oli soodsate palgatin gimustega, see võimaldas juhtida isikliku elu korrali kele rööbastele ja luua heaks perekonnaeluks vajaliku kindla majandusliku põhialuse. Ainult mu Riigiarhiivis töötamise algaastatel tuli meil olla väljaminekutega veidi kokkuhoidlikum, aga juba paari aasta möödudes oli meil ala ti rahalist ülejääki. Luksuslikku elustiili me armasta nud pole. Oleme elanud lihtsalt, kuigi meil on olnud kõik vajali kud olmemasinad ja aparaadid. Oleme kasutanud häid võimalusi reisimiseks. Meil olid head suhted Annemarie muusikakolleegidega Saksamaal, Austrias ja Šveitsis. Nende pool oleme veetnud nii mõnegi kena päeva. Sel kombel on ka Uno lapsena palju reisinud. Ma kasutasin tihtipeale juhust mõne arhiivi või raamatukogu kü lastamiseks, sel ajal oli Annemariel peale Uno seltsiks omad tuttavad. Uno esimene suurem reis koos meiega suundus Tribergi Schwarzwaldis, kus nautisime puhast ja värsket mäestikuõh ku. Hiljem oli ta kaasas paljudel reisidel, nagu Münchenis, Viinis, Veneetsias, Roomas ja mujal. Ühel suvel tegime pikema reisi Šveitsis, peatudes esialgu ühe Annemarie sõbranna mägisuvilas (chalet) Wildhausis, kus suurim vaatamisväärsus on reformaator Ulrich Zwingli sünnimaja. Sealt tegime väljasõite, olime Liechtensteinis, kus uurisin vürsti raamatukogu, ja leidsime ka tee Säntise (2500 m) tippu. Hiljem tegime ringi üle Luzerni ja Berni Ba selisse. Kodus on maja ja aed nõudnud tööd ja tegemist. Kuulun öökulli-inimeste liiki töötan kõige paremini õhtuti ega armasta väga vara üles tõusta. Varane ülestõusmine oli mulle probleemiks juba karjasepõlves, aga nüüd sain asjad nõnda korraldada, et mu töö algas alles kella 10 ajal. Siis sain õhtuti kauem üleval olla ja pääsesin hommikusest tunglemisest rongis. Hea majandusliku järje tõttu polnud meil vaja mingit pe re-eelarvet koostada. Meil oli sularaha jaoks teatav panipaik, kust igaüks võis võtta ning kasutada vajaduse ja oma pa rima äranägemise kohaselt. Suuremate ostude puhul pidasime ühiselt nõu. Kui Uno läks gümnaasiumi, tutvustasime teda selle süsteemiga, mida ta ka siitpeale kasutas ta ütles iga kord, kui võttis mingi summa, ega kuri tarvitanud meie usaldust. Kuna keegi meist raha asjatult ei raisanud, siis oli lihtne sellist moodust praktiseerida. Minu ülesandeks on olnud kanda selle eest hoolt, et sularaha tagavarad kodus ei lõpeks. Nüüd on meil küll krediitkaardid, millega saab hõlpsamalt sisseoste teha. See on ainult väike näide meie lihtsast igapäevaelust. Muidugi on olnud ka probleeme, rohkem aga kartusi nende ees. Murega jälgisime Uno kooliskäiku, mis langes aega, mil pedagoogide seas voha sid igasugu pahempoolsed moevoolud. See rikkus nii mõnegi noore elutee. Uno taani keele õpetajanna polnud küll enam väga noor, aga ta tahtis noor test agaram olla. Kui lapsed kooliteed alustades tund sid tähti ja mõned oskasid koguni lugeda, siis pandi seda vanematele väga pahaks. Kirjutamist alustati suurte trükitähtedega see olevat lastele kergem! Kirjatähed olevat trükitähtedest liiga erinevad võib-olla mõni ei saa aru? Niisiis kirjutasid nad trükitähtedega kolm-neli aastat alles siis hakkasid kirjatähti õppima. Aga mitte nagu varem algul tähtede põ hikujude sujuvat sidumist harjutades, vaid kohe sõnu ja lauseid kirjutades. Selle tulemusel pingutasid lapsed end liiga palju ja enamiku käekiri kujunes sellise ülemi neku tõttu kramplikuks nurgeliseks ja halvasti loetavaks. Ei pandud ka rõhku õigekirjutusele. Kirjandites ei parandatud ortograafilisi vigu, sest see võinuks tekitada lastes alaväärsustunde. Nii kirjutas igaüks oma äranägemise järgi. Kui ma ükskord vanemate koosolekul katsusin seletada, et ortograafiareeglid on omal ajal tehtud keelepruugi lihtsustamiseks ja üksteisest paremini aru saamiseks samuti ka teistes keeltes suhtlemiseks, arvati mind tagur- 134 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec2: :38:35

135 Vello Helk / Pagulastudengist Taani arhivaariks XIII Minu noorpõlvekodu Pööni-Jaagupi talu Pööni külas Tsooru vallas (praegune Viirapalu küla Antsla vallas). laste hulka, kes tahavad lapsi sundida ja nende iseseisvust pidurdada. Praegu on küll teistsugune hoiak, aga vahepeal on pool põlvkon da nende eksperimentide all kannatanud. Matemaatikas valitses tookord hulgateooria. Mitte üks kordüks ja täpsed tulemused, vaid nõnda, et kaks korda kaks polnud mitte neli, vaid rohkem kui kolm ja vähem kui viis! Kõige tähtsam oli tulemuse suuruse hindamine. Polnud kodu lugu, ajalugu ega geograafiat kõik oli löödud ühte patta õpetaja parima äranägemise kohaselt. Selles pajas keedeti kummalisi suppe. Nii tegeldi ükskord terve õppeaasta selle se gaaine tundides ainult Hiinaga kultuurirevolutsiooni hiil gavate tulemustega. See läks õpilastele pikapeale igavaks, kuigi neile näidati ilusaid pilte ja propageeriti selle maa ga tutvumist. Igal reedel algas õppetöö klassitunniga, kus õpilased pidid koos hubaselt mõnulema. Seda aga ei saa ju käskluse peale teataval kellaajal teha! Üks edumeelne klas sijuhataja, kes muidu oli väga õpilaste tahtevõime arendami se pooldaja, pani poisid ja tüdrukud paaris istuma. See pealesunnitud sugupoolte vastastikuse tundmaõppimise kat se läks aga luhta, sest see probleem on hoopis intiimsemat laadi. Laulutunnis mängiti kogu aeg heliplaate laste soo vi järgi, nii et Uno lõpetas küll kooli ära, aga ei osanud ühtegi taani rahvalaulu ega ka populaarsemaid isamaalaule ainult koosviibimistel õpitud labaseid joomalaule. Lapsena õppis ta natuke klaverit mängima, aga läks hiljem kitarrimängule üle, mida ta harrastab praegugi on nähtavasti pärinud oma ema musikaalsuse. Uno kooliskäik langes aega, mil mõned vasakpoolsete vaa detega kultuuritegelased propageerisid hašiši (marihuaana) tarvitamisvabadust. Selle kasutamine noorsoo hulgas mõnel määral leviski ja seetõttu oli meil alaline mure. Uno on aga kindla iseloomuga, talle need kombed külge ei haka nud. Nii tuli ta sellest mõjupiirkonnast puutumatult välja. Mõned ta klassikaaslastest proovisid hašišit ja ühele klassivennale lõppes see kurvalt kena poiss läks hulluks. Uno on ka suitsetamise vastane ja pole suur kangemate jookide sõber. Võime rahulikult toidu juurde võtta pudeli õlut või klaasikese veini Uno eelistab piima. Ainult pidulikel juhtudel sõprade hulgas ei ütle ta alkoholist ära. Uno eelistas sportimist ta jalgpalliharrastusest on olnud eespool juttu. Koolis sai ta läbi keskmiselt polnud just väga usin õppija, sest tal oli nii palju muid huve. Aga ega tal suuri probleeme ka polnud: lõpetas korralikult güm naasiumi ja tal oli piisavalt hindepunkte tehnikaülikooli pääsemiseks. Selle lõpetas ta a. algul ehitusinsenerina. Töökoha saamine viibis, aga Uno kasutas seda ooteaega oma hariduse täiendamiseks Kõrgemas Kaubanduskoolis rahvusvahelise kaubanduse alal. Aasta pärast sai ta töökoha Taani Asfalditööstuste Uurimiskeskusse, kus ta tegevusalaks on dokumentaalinformatsioon, mis pole küll ta õpitud eriala, aga ta saab sellega nähtavasti hakkama ja see võimaldab luua häid kontakte, mitte ainult Taanis, vaid eriti välismaal. Tal on Lyngbys (Bredes) küll oma väike korter, kuid tihti on ta meie söögilauas külaline ja kasutab vahetevahel oma siin set tuba. Ta aitab Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec2: :38:35

136 M Ä L E S T U S E D 70. sünnipäeva tähistamisel 23. septembril aastal Tartu Ülikooli rektori kabinetis. Vasakult Pärtel Piirimäe, Helmut Piirimäe, Krista Piirimäe, Vello Helk ja Evald Kampus. ka mul maja ja aeda korras hoida. Mina siis loen mõnikord vastutasuks tema artiklite korrektuuri ja annan aja looalast nõu. Meil pole Unoga olnud poliitilisi vastuolusid. Meie kodu vaimus on Uno omandanud maailmavaate, mis mõistab hukka kommunismi nimel inimeste orjastamise. Ta on pärinud minu immuunsuse kenade sõnakõlksude vastu, olles oma noorusliku energiaga võib-olla veelgi ägedam selle süsteemi vastane kui ma ise. Loomulikult on meil olnud erinevaid vaatekohti, sest tal on natuke rohkem optimismi kui minul. See kehtib peamiselt tehnika arengu suhtes ja selles, kuidas see mõjutab inim konna tulevikku. Vanemad ongi sellises küsimuses harilikult pessimistlikumad, sest nende tulevik on ju sel jataga. See pole meid aga tülli ajanud, vaid ainult sundi nud mind kasutama oma argumentatsioonivõimeid ja värskendama aju. Annemarie on kogu aeg olnud tegev muusikaõpetajana. Ta lõpetas Århusi konservatooriumi viiuli ja laulu erialal, aga pärast Århusi ooperikooris osalemist pole ta laulu har rastanud, küll aga viiulimängu, milles tal on ka õpe tajakutse. Meie linnas, Birkerødis, on muusikakool, kus ta saab oma võimeid rakendada. Algul polnud viiulimängu õppimine kuigi populaarne, siis õpetas ta lisaks veel ka plokkflööti ja õppis ise ära kitarri, mis oli muutunud moeinstrumendiks. Hiljem õpilaste arv kasvas, eriti pärast jaapani Suzuki-süsteemile ülemine kut. Selle süsteemi põhjal hakkavad lapsed juba nelja-aasta selt instrumentidel mängima, algul ilma nootideta, et nad süveneksid muusikasse vabamalt. Viimasel ajal on Annemarie ainult viiuliõpetusega tegelenud. See sobib meie igapäevaellu hästi, sest muusikatunnid on pärast koolipäeva pärastlõunati. Annemariel on poolepäevatöö, mis jätab talle aega koduga tegelemiseks ja muude huvi de viljelemiseks. Me igapäevane elu on olnud stressivaba. Alati on olnud võimalus omavaheliseks rahulikuks vest luseks ja oleme saanud Uno eest korralikult hoolt kanda. Uno pole olnud sunnitud veetma suuremat osa oma ajast las teaias või lastepäevakodus. Tal oli oma kodu naabruses alati mänguseltsilisi, kellega koos ta uitas ümbruskonnas, kus too kord veel olid põllud ja ehitusvabad alad. Seda lihtsat ja siiski põnevat lapsepõlve meenutab ta praegugi. Annemarie vanematest pole eespool pikemalt juttu olnud. Pärast abiellumist veetsime tavaliselt osa suvepuhkusest ning ka jõulu- ja lihavõttepuhkused nende juures. Nad olid oma Flensborgi fjordi äärse talu andnud üle Annemarie vanemale õele ja ta mehele. Ise ostsid nad omale vanaduspäe vade koduks ruumika maja naabruses, Skelde külas. Selles majas käisime palju aastaid külas. Mu äi oli intelligentne ja tubli põllumees, ämm agar ja ette võtlik perenaine. Sobisime hästi tegime koos nii mõnegi kena väljasõidu ja osalesime paljudel perekondlikel koosviibimistel. Minu äial oli viis venda-õde, kes elasid kõrge vanuseni. See kehtis ka minu äia puhul ta suri a., lühikest aega enne oma 90. sünnipäeva. Ta oli olnud juba mõnda aega haige, ja kui ma temaga viimati jumalaga jätsin, ütles ta mulle: Sa oled olnud mulle hea väimees! See oli mulle suur tunnustus, sest muidu oli ta kiitvate sõnadega väga tagasihoidlik. Ämma elu oli pärast abikaasa surma raske. Ta ostis väiksema maja vallakes- 136 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec2: :38:36

137 Vello Helk / Pagulastudengist Taani arhivaariks XIII kusesse Broageris, kus me teda vana kombe kohaselt külastasime ja kus ta aastal, pärast sapikivide eemaldamise operat siooni suri. Meie ühenduseks perekonnaga jäid nüüd Annemarie õde ja õemees, kes andsid oma talu loomaarstist pojale ja ta sama ametit pidavale abikaasale üle ja ostsid endale Sønderborgi linna vanaduspäeviks maja. Pärast Annemarie vane mate surma oleme aga pidanud pühadepuhkusi kodus. Ainult suvi ti oleme sõitnud mõneks päevaks Lõuna-Taani, külastamaks mitte ainult Annemarie õde ja õemeest, vaid ka teisi vanu tuttavaid: näiteks Odenses ülikoolisõpra Taget, kes on seal professor, Tommerupis Signet ja Vejles ülikooli ühiselamukaaslast Erik Ude Jørgenseni, kes praktiseerib seal arstina. Annemariel on ka sõpru ja tuttavaid, kellega ta on ühendust hoidnud vastastikku külas käies. Neid on tal eri ti perekonnaringkonnas Lõuna-Taanis, aga ka Århusis, nimelt paar endist kolleegi kohalikust rahvamuusikakoolist. Neile lisanduvad välismaised tuttavad Annemarie muusikaõpingute ajast Grazis ja samasugused tutvused mujal. Kõige tihedamini oleme külastanud tema Grazi kooliõde Em my Hinkhoferit Münchenis. Emmy oli abiellunud ühe ehtsa baierlasega, elukutselt tisleriga, kes oli Teises maailmasõjas olnud lahingulennukis laskur ja pääsenud lennuki allatulistamisel üksnes puusavigastusega. Seetõttu on ta sõjainvaliid, aga see pole teda takistanud töötamast. Hinkhoferid on väga agar ja südamlik perekond. Neil oli kuus last, aga üksainus poeg. See ainuke poeg põrkas kord puhkusel olles mootorrattaga sõites vastutuleva autoga kokku ja sai surma koos tagaistmel istunud noorema õega. See traagiline sündmus oli Hinkhoferite perele raske hoop. Oleme mitu korda viibinud pikemat aega nende pool, ka seoses minu reisialbumite uurimisega kui mina sõitsin ringi, siis oli Annema rie nende juures. Teine lähem tutvus oli Annemariel Šveitsist, Vreni Müller, kelle mees sai põllumajandusprofessoriks Stuttgardis. Külastasime neid ükskord, kui olin Stuttgardis reisialbumeid uurimas. Müllerite abieluvahekord oli tookord pingeline varsti nad läksidki ka lahku. Vreni oli viiuldajana üsna suurte ambitsioonidega ja ka palju komplit seerituma iseloomuga kui otsekohene, lahke ja südamlik Emmy. Olen varem maininud meie puhkust Vreni mägimajas Wildhausis. Vrenil oli kolm last, aga ka temal sai üks tütar autoõnnetu sel surma. Meil oli omal ajal hea meel, kui Uno väike moo torratas ära varastati ja ta jälle jalgrattaga leppis. Oma teaduskontakte olen juba kirjeldanud. Neid on mul olnud rohkem välismaal kui Taanis. Mu uurimistööde teemad on olnud rahvusvahelist laadi, kuna Taanis oli vahepeal moes kas oma nabanööri uurimine või marksistliku terminoloogiaga targutamine. Ma pole kirjutanud põhjalikke, targasti kõlavaid analüüse, vaid taotlenud valgustada endisaegset elu ja sündmusi, püüdes seejuures mõista tolleaegsete inimeste tausta, nende hingeelu ja motiive. Oleme ju kõik oma kaasaja kammitsas, tihtipeale ühekülgsed ja tagantjärele targad. Mind on hämmastanud mõne ajaloolase etteheited paari-kolme sajandi eest valitsenud kuningatele et neil puudunud sotsiaalne mõistmine. Samal ajal unustati etteheited kaasaegsele Nõukogude Liidule ja teistele nn. sotsialistlikele maadele nende rõhumispoliitika pärast seda peeti koguni õigustatuks. Teadus on rahvusvaheline, kuigi Nõukogude Liidus ei tahetud seda taibata. Aga oma teadlaste kontakti püüdlusi ei suudetud alla suruda. Eks käinud ka Taani Riigiarhiivis kol leege raudeesriide tagant. Kõige julgemad olid poolakad, kes rääkisid muuseas väga head saksa keelt, mille üle taanlased imestasid. Nad tahtsid poolakatega meelsamini suhelda ing lise või prantsuse keeles. Kui ma oma poola kolleegidega rääkisin ja jutt langes mõne poola ajaloolase peale, oli alati nende kõige suurem tunnustus: See mees pole marksist. Poolakad olid oma arvamusavaldustes väga julged. Minu osakonnas käis kord eraarhiivide kogumisega tutvumas üks Jugoslaavia naisarhivaar. Ta imestas selle üle, et po liitikud usaldasid meile oma pabereid nende maal said ar hiivid ainult konfiskeeritud eraarhiive. Keegi ei tahtnud oma pabereid vabatahtlikult loovutada, sest kardeti, et vaa dete muutumisel ja võimu vahetamisel võib eraarhiive kasutada süü tõenditena. Üliõpilaste reisialbumite uurimise probleeme teis pool raudeesriiet olen juba eespool maininud. Mulle meenub üks seik, mis aitas mul Ida-Saksamaal natuke soosingut saa vutada. Mu uue osakonna korraldamata aktide hulgast leidsin a. mõned kirjad, mille saatjaid polnud nimeliselt kindlaks tehtud. Mul oli sellel alal tekkinud juba detektii vi kuulsus, kuna oskasin dešifreerida raskesti loetavaid sõ nu ja allkirju. Sellele aitas kaasa mu visuaalne mälu. Kui olin mõnda raskestiloetavat, aga kindlakstehtud allkirja kord näinud, salvestasin selle oma mällu ja võisin ta sealt igal ajal vajalikuks võrdlemiseks mäluekraanile esile kutsuda. Siin oli osaliselt tegemist natuke teist laadi probleemidega. Mainitud kirjade hulgas oli kolm, mis olid os- Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec2: :38:36

138 M Ä L E S T U S E D te tud pärast Teist maailmasõda ühelt Londoni oksjonilt konvoluu dis, mis peamiselt sisaldas Taani kuningate kirju. Need olid saksakeelsed, allkirjaga Th. F.. Keegi polnud varem osanud nende kirjutajat identifitseerida. Neid kirju vaadates tuli käekiri mulle tuttav ette ja pärast lühikest mõtlemist mana sin oma mäluekraanile saksa kirjaniku Theodor Fontane käe kirja, mida olin ülikooliõpingute ajal ühes õpperaama tus näinud. Kontrollides selgus, et mu mälu mind ei petnud. Kuidas olid need kirjad Londonisse sattunud? Selgus, et Fontane pere konna arhiiv oli Teise maailmasõja ajal olnud evakueeritud, aga sõja lõpupäevil evakueerimiskohas ära rüüstatud, nii et paljud kirjad olid läinud kaduma. Suuremat osa säilinud kirjadest säilitati nüüd Ida-Berliinis paiknevas Fontane-arhiivis. Saatsin sellele arhiivile kirjade koopiad, mille abil õnnes tus kindlaks teha nende kuuluvus Fontane perekonna arhiivi. Minu ettepanekul andis Taani Riigiarhiiv välismi nisteeriumi kaudu nende kirjade originaalid üle Fonta ne-arhiivile. Vastutasuks soovis see arhiiv midagi minu heaks teha. Kasutasin juhust andmete pärimiseks Ida-Berlii nis leiduvate üliõpilaste reisialbumite kohta, mida mulle ka lahkelt anti. Varem polnud mu järelepärimistele üldse vasta tud. Mulle on olnud väga oluline kirjaside kodumaaga. Olen maininud oma kirjasõpru, kellele sain osutada teaduslikku abi ja kes mind olude kohaselt püüdsid aidata, mulle omakor da andmeid ja materjale hankides. Nende kaudu sain hea pildi kodumaa raskest olukorrast, aga ka heast tahtest elust läbi võidelda, edasi elada ja kasutada selleks oma väheseid võimalusi. Pole olnud puudus kutsetest Eesti külastamiseks. Olen ses suhtes olnud konsekventne. Nii kaua kui olin Taani riigi teenistuses nii-öelda riigisaladuste valvur, ei soovinud ma raudeesriide taha minna. Seal võidi seda ära kasutada pro paganda huvides ja heita mu nimele Taanis kahtlusvarju. Kui Taanis oli mulle avaldatud nii suurt usaldust, ei tohtinud ma ise anda põhjust enda kahtlustamiseks. Pärast pensionileminekut oli mulle vastumeelt minna oma kodumaale üle Nõukogude Liidu piiri, läbi umbkeelsete isikute kontrol li. Ka ei tahtnud ma minna Nõukogude saatkonda vii sat taotlema. Samal ajal saan aru, et nii mõnelegi teisele on isiklik kontakt Eestiga olnud hädavajalik ja koguni soovitav. See kehtib eriti nende puhul, kel pole olnud propagandistliku kuritarvitamise hädaohtu, kellel on olnud sugulasi ja omakseid, kellele nad said viia väikese puhangu Lääne vabadusest, ja lõpuks on see olnud tar vilik noortele, kes Eestist ainult oma vanematelt on kuulnud. Neile on olnud vaja isiklikke muljeid, teistele on kohtumised toonud kaasa palju masendust. Olen jälginud mure ja lootusega sündmusi kodumaal. Püüan aru saada Kodu-Eesti probleemidest, aga see on üsna raske võib-olla niisama raske, kui kodueestlastel on mõista meie elu. Siberi kannatuskooli läbi teinud kooliõde Tiia konsta teerib, et elame vist nagu eri planeetidel. Nördimust tekitab asjaolu, et Eestis on ikka eesotsas endi sed tegelased, kes püüavad rahvast veenda selles, et pole gi teisi, kohasemaid isikuid. See on pahaendeline märk, aga veel on võimalusi arenguks paremuse poole loode tavasti ei lase rahvas endaga kogu aeg manipuleerida ega end nina pidi vedada. Nõukogude süsteem on hävitanud suurema osa endise Eesti eliidist. Seda on asendanud kompartei nomenklatuur, kellel on teised eelistused: vaimu asemel võim, millest pole kerge loobuda. Nii tuleb arvestada üsna pikaajalise üleminekuperioodiga, mille kestel rahvas saaks vabaneda mentaalsest okupatsioonist. Olen küll Taani kodanik, aga südames alati eestlaseks jäänud ükski paber ei saa anda mulle teist rahvust. Pealegi pole ma loobunud Eesti kodakondsusest, mul on ka aastal Londoni Eesti saatkonna poolt välja antud pass. Taani kodanikuna on mul turvalisust ja varjupaik olen siin veet nud üle 2/3 oma eluajast ja siin sulen arvatavasti ka oma silmad. Olen võib-olla lapsest saadik olnud Taani jaoks programmeeritud? Näiteks olen Eesti mõiste kohaselt olnud pudikeelne sain hääldada ainult kurgu-r-i, mis siin on normaalne hääldamine. Mu elu Taanis on kulgenud sujuvalt, võibolla välja arva tud viimased aastad, mil mul tekkis arusaamatusi kõrvaarsti dega. Mu töökoha viimaste aastate probleemid pole mind tõkestanud, võib-olla koguni vastupidi edasi viinud. Kuna ma pole Riigiarhiivi juhtkonnas aktiivselt rakendatud, on mul jäänud palju rohkem aega oma osakonna ja enda tea dushuvide hooldamiseks. Olen saanud viljelda oma rah vusvahelisi kontakte ja tegeleda ka Eesti teemadega see on pakkunud mulle rahuldust. Kõik mu kavatsused pole loomulikult täitunud ja see keh tib eriti mu Eesti-teemaliste uurimuste kohta. Sellepärast on mul eriline rõõm, et nüüd saavad nooremad jälle vabalt ja mitmekülgselt meie kodumaa ajalugu uurida, ilma ideoloogi liste kammitsateta. Olen eriti püüdnud toetada Tartu ajaloolast Arvo Teringut, kes tegeleb 17. sajandi haritlas konna kujunemise uurimisega. Oma suhteid temaga olen juba ees pool maininud. Olen palju aastaid kogunud andmeid Eesti 138 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec2: :38:36

139 Vello Helk / Pagulastudengist Taani arhivaariks XIII vanemate trü kiste kohta Kopenhaagenis. Oma märkmete põhjal kirjutasin sellel teemal artikli eesti keeles ajakirjale Tulimuld ja taani keeles Taani Ku ningliku Raamatukogu aastaraamatu jaoks. Viimane artikkel ilmub aastaraamatus, mis on pü hendatud endisele riigibibliotekaarile Palle Birkelundile tema 80. sünnipäeva puhul. 1 Saan talle sel kombel tänu avaldada Birkelund on mind kõigiti soosinud ja kasutanud tihtipeale konsultandina. See on tema teene, et ma mainitud teemaga umbes aasta eest hakkasin tegelema. Tookord oli üks läti bibliotekaar Göteborgist koostanud nimestiku Baltimaade kirjandusest Taani Kuningli kus Raamatukogus. Birkelund saatis selle mulle seisukoha võtmiseks. Kontrollides leidsin, et selles peaaegu puuduvad väljaanded Eesti keskaja ajaloo kohta, kuna need on registreeritud Taani ajaloo rühmas Põhja-Eesti kuulus ju ajavahemikul Taanile. Ka polnud selles nimestikus mõnda Eesti vanemat trükist, näiteks kolme unikaalset aabitsat sajandist (üks samaaegne läti aabits oli siiski sees). Juhtisin sellele puudusele tähele panu. Ma ei saanud nimestiku publitseerimist esitatud kujul soovitada, see nõudis täiendamist. Pakkusin koguni selleks oma abi. Nimestiku koostaja aga vihastas mu peale ja sõimas mind kommunistide agen diks, kes pahatahtlikult tema tööd saboteerib! Sel kombel ei saanudki kahjuks publitseerimisest asja. Olen korduvalt juhtinud kodumaa uurijate tähelepanu nendele vanadele eesti aabitsatele ja saatnud Eestisse neist koopiaid. Nende ajalise määratlemi sega on probleeme, mida kõige paremini saab selgitada origi naaleksemplare kasutades. Olen nende mitmesuguste hü poteeside kohta oma Tulimullas ilmunud artiklis sõna võt nud, aga ma pole selle ala eriteadlane. Sellepärast oli mul hea meel, kui sain ühenduse Eesti uurija Liivi Aarmaga, kes tegeleb kirjaoskuse uurimisega vanema aja Eestis. Ta sai hiljuti stipendiumi Rootsi, aga enne seda käis ta Saksamaal loengut pidamas. Ta tee Rootsi kulges Kopenhaageni kau du, nii et ta sai meie kodus peatuda ja raamatukogus neid kukeaabitsaid näha. Sain nende uurimisest vabaks lasen neil kukkedel olla tema kanalas! Teiste vanemate Eesti trükiste kohta olen saatnud andmeid ja koopiaid Eesti rahvus bibliograafia koostajale Endel Annusele. Esimesel Eesti külastusel koos Annemariega a. juunis Tallinna raekoja ees. Mu huvialaks on olnud ka Taani Riigiarhiivis säilinud Saaremaa aktid. Olen saanud nende kohta järelepärimisi, olen neid eriti läbi töötanud Leo Tiigi jaoks, keda huvitasid Saare- Lääne piiskopkonna materjalid. Koostöös Ilmar Arensiga on mul olnud nende aktidega tegemist ja eks ole teisedki saanud neist mõne koopia või viite. Olen varem mai ninud oma kavatsusi Saaremaa taaniaegse haldusajaloo suh tes, mis kahjuks kunagi ei teostunud. Sellepärast oli mul eriline rõõm, et Hain Rebas professorina Kielis on nii mõ negi oma üliõpilase Eesti teemasid käsitlema suunanud. Nen de hulgas on üks Volker Seresse just kirjutamas doktori tööd Saaremaa haldusest ajavahemikul , mis on keskne periood üsna hea allikmaterjaliga. Hain saatis ta juba alguses minu juurde, nii et mul on olnud hea võimalus teda juhendada. See töö on sundinud mind oma teadmisi, muljeid ja kogemusi kokku võtma ja tema informeerimiseks pa berile panema. Sel kombel pole mu aastatepikkune tegelemi ne nende aktidega olnud päris asjatu. 2 1 Nogle sjældne estiske tryk og unika i Det kgl. Bibliotek og Universitetsbiblioteket (Fund og Forskning XXXI, København 1992, lk ). Samal teemal: Estica-trükiseid Kopenhaagenis ja mujal (Tuna 2000, nr. 2, lk ). 2 V. Seresse. Des Königs arme weitabgelenne Vntterthanen. Oesel unter dänischer Herrschaft 1559/ Frankfurt am Main, Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec2: :38:37

140 M Ä L E S T U S E D Võru Gümnaasiumi aasta lennu vilistlased 25. juunil aastal Võru pargis Kreutzwaldi ausamba ees. Olen oma tagasivaatlike märkmetega jõudnud oleviku piirides se. Pean hakkama lõpetama. Olen püüdnud oma muljeid kirja panna avameelselt, mainida ka negatiivseid tõiku. Nii negatiivsed kui ka positiivsed elamused on mu elu kulgemises osad, millest koosneb mu elurada alati just mitte roosiline, aga tagasivaates suhteliselt vähe okkaline. Eks ole ol nud pettumusi, millest kõige teravam on olnud kauaaegne ko dumaakaotus. Selle hüvituseks olen saavutanud Taanis rahvusvahelise tunnustuse, mis tuleb võib-olla ka suks ka mu kodumaale. Taanlased on üldiselt kohelnud mind väga hästi, mind ergutanud ja edutanud ma pole kunagi nende seas olles märganud, et mind peetakse välismaalaseks. Mu kaastöölised väidavad, et nad on mu aktsendiga nõnda ära harjunud, et nad selle peale ei mõtle ja et see neid sugugi ei sega. Et ma kirjas valdan taani keelt rahuldavalt, see on olnud mu teoste arvustajate üldhinnang. Olen tihtipeale korrigeerinud oma nooremate kaastööliste kirjavisandeid, kuna nende õigekiri ja väljendusviis jätavad palju soovida see on kooli süü. Keeleoskus kergendab kontakti ja omavahelist aru saamist. Olen eelistanud hoida end tagaplaanile pole ku nagi etteotsa trüginud. See siin on olnud kiirrännak läbi mu elutee viimase 47 aasta. Ma pole kunagi oma päritolu unustanud, ka mitte oma emakeelt, kuigi mu igapäevane keel on olnud peamiselt taani keel. Ükskõik kas ma olen olnud stipendiaadi na Vatikanis või uurimisreisidel mujal, kas ametliku Taani esindajana rahvusvahelistel kongressidel või kuninganna juu res audientsil Dannebrogi ordu rüütliks nimetamise eest tänamas ikka olen rõhutanud oma eesti päritolu. Kuigi, olles Taani kodanik ja kõrgem riigiametnik, olen nagu paljud mu saatusekaaslased paguluses ühtlasi lugenud oma kohuseks olla vaba Eesti saadik. Mu pagulaspäevad algasid murelikult. See mure kadus mu igapäevases isiklikus elus, jäi aga püsima kodumaa saatuse suhtes. Nüüd on see ümberpöördult kodumaa saatus on õigel teel, aga mu enda isiklikku elu varjutab kuulmise kaotus koos sellega kaasnevate komplikatsioonidega, mis takistab mu edaspidist aktiivset tegevust. Ka sellega pean leppima ei saa ju alati oodata sajaprotsendilist soovide täitumist. Pealegi on üks inimelu ainult väga pisike lüli rahva jätkuvas ketis, üks rakuke, mis hääbub ja kaob, kuna rahvas elab ja jätkab oma arengut. Olen oma tegevusega püüdnud anda väikese panuse selle arengu huvides. Kas sellest on olnud mingit kasu, jääb teiste otsustada. Mul on kahju nendest koolivendadest-õdedest, kes pole saanud oma võimeid rakendada, kelle elu Nõukogude süsteem on hävitanud. Minu a. Võru Gümnaasiumi lõpuklassi 38 abi turiendist pääsesid välismaale ainult kaks: peale minu Heino Arras USA-s. Nii mõnedki mu klassivennad on jätnud oma elu Teise maailmasõja lahingutandritele. Meil mõlemal on hästi läinud, samas kui enamik kodumaale jäänutest on pidanud leppima oma haridusele mittevastava elukutsega. Mõned koolikaaslased on läbi teinud Siberi põrgu, teised on muul kombel hingeliselt ja füüsiliselt kannatanud. Nende hulgas oli meist andekamaid, aga Nõukogude 140 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec2: :38:37

141 Vello Helk / Pagulastudengist Taani arhivaariks XIII süsteemi eesmärk oli just andekamate iseseis valt mõtlejate inimeste elimineerimine. See süsteem, mille all ma ise aasta aega olen elanud, jättis ka kauaks jäljed mu hinge. Oma pagulasaastatel är kasin öösiti nii mõnigi kord, sest nägin unes, et olen kodumaal ja et mul polnud sealt väljapääsu. See luupainaja lik unenägu lakkas alles pärast laulvat revolutsiooni Ees tis. Kui seda arvestada, et mu perekond kodumaal, mu lapsepõlvesõbrad ja -kaaslased peaaegu kogu eesti rahvas on pidanud seda painajalikku rõhumist nii kaua taluma, siis võib-olla mõistetakse selle süsteemi kohutavat mõ ju inimestele. Ma pole otsest jälitamist märganud ega ka kartnud. Taanis oli eestlasi nii vähe, et Nõukogude luureteenistus võis mõne muu ülesandega tegelda. Sain vahetevahel viisakalt ilma saatja aadressita kelle gi Rein Kordese poolt kirjutatud laimuraamatuid Eesti Vaba riigi ja pagulaste kohta. Ka Taani eestlased said oma jao. Aktiivsemad olid tema järgi loomulikult USA CIA-agendid. Meie hulgas sai selle aunimetuse osaliseks Eesti Seltsi laekur Johannes Mereväli. Hoolimata ühe käe kaotusest töötas ta maalrina, sõitis autoga ning esindas meid tihti Rootsis ja Saksamaal, pälvides sellega erilist tähelepanu. Pärast laulvat revolutsiooni kerkis Kordes esile oma õige nime all ning avaldas Andrus Roo lahena oma mälestused Nii see oli... (1990), mis pidid kujutama kroonikat ühte unustusteliiva maetud ajastust. Sel lest tööst selgub, et tegemist on endise teoloogi ja Pätsu-aegse riikliku propagandatalituse tegelasega, kes on kõik muutused üle elanud aga millise hinnaga? Nüüd jätkub tal häbematust mälestusliivas siblides nutta kroko dillipisaraid kõigi nende heade inimeste pärast, kes Nõu kogude süsteemi surve all on hukkunud. Natuke luuretegevuse järele lõhnab üks müstiline sissemurdmine meie majja 1970-ndate aas tate lõpul. Olime nädal aega sügispuhkusel Lõuna-Taanis. Tagasi tulles üllatas mind, et aeda viiv uks polnud lukus. Ringi vaadates selgus, et meil olid olnud kutsumata külali sed. Kirjutuslaua sahtlid olid praokil, ainuke lukus olev sahtel lahti murtud, aga see sisaldas ainult Annemarie ja minu kirjavahetust. Võõras oli sisse pääsenud köögiaknast ainuke aken ilma kahekordse kaitseriivita. Aga see oli ilusasti kinni pandud ja kuigi vahepeal oli olnud sajune ilm, polnud vaipadel jalajälgi. Ka ei õnnestunud avastada, mis oli sissetungijaid huvitanud. Nad polnud isegi oma vaevatasuks tühjendanud pudelit õlut, veinist ja muudest jooki dest rääkimata. Lauahõbedakapi sahtlid olid ka praokil, aga midagi polnud kadunud ka sahtlites ei olnud midagi segi aetud. Polnud vaja korrastamist, politsei ei võtnud vaevaks protokolligi teha ja kindlustusseltsil tuli tasuda ainult ava tud akna kindlama riiviga varustamine. Politsei arvates olid sissemurdjateks teismelised, kes otsisid sularaha, mida meil kodus ei olnud. Kirjutuslauasahtlis oli aga natuke valuutat välismaareiside ülejääk samuti üsna palju kasutamata kirjamarke, mida polnud puuduta tud. See tekitas mulle ebakindla tunde kas olid need väga korralikud karsklased-murdvargad või oli tegemist mõne salateenistuse operatsiooniga? Ma usun, et viimased võib-olla oleksid jälgede segamiseks ühte ja teist segamini ajanud, võib-olla ka midagi ära viinud. Ma pole kunagi selles sel gusele jõudnud oli tükk aega kõhe tunne. Teine kummaline episood pärineb ajast enne Eesti taasvabanemist, kui ma võtsin Taani lehtedes väga agaralt Eesti vabaduse kaitseks sõna. Siis oli mul veel natuke kuulmist. Ühel sügisõhtul helistas Kopenhaageni sadamast keegi eestlanemeremees ja kutsus mind sadamasse: tal olevat mulle üle anda midagi minu Varstu õe käest. Vastasin, et ma ei taha nii hilja välja tulla, pealegi on meilt Kopenhaageni umbes 20 km, aga tuleksin hommikul ja võtaksin poja kaasa. Selle peale tuli vastus, et laev peab juba hommikul vara välja sõitma. Siis panin ette, et ta võiks selle saadetise mõne kohaliku inimese kätte jätta ta helistas nähtavasti ühest restoranist. Selle peale ei saanudki vastust, kõne katkes, aga kahtlus jäi. Minu skepsist kinnitas mu õde, kes vastas kirjalikule küsimisele, et ta pole mulle midagi saatnud. Olen oma eluteekonnal kohanud palju häid inimesi. See al gas koolipõlves ja jätkus hiljem mu eksirännakutel. Mu pa gulasaastatel on eesti, taani ja muudest rahvustest sõbrad aidanud mul leida oma kohta elus, anda oma panust tõsiselt ja tasakaalukalt. Mul on olnud õnnelik perekonnaelu, head suhted oma kaastööliste ja kolleegidega, mida suhteli selt vähesed negatiivsed elamused pole suutnud varjutada. Lõpetan need hüplikud mõttemõlgutused tänutundes tänuga kõigile nendele, kes mind rasketel hetkedel on aidanud ja minuga rõõmutunde jaganud. Suur osa neist on elavatena ainult mu mälestuste vallas, aga nad kõik on mu elu kulgemise lahutamatud osad kuni ma ise kord mälestuste valda rändan. Birkerødis, 28. detsembril a. Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec2: :38:38

142 A R V U S T U S E D Pärnakate rikkus ja vaesus. Pärnu elanike pärandinimistud 18. sajandil Nachlassverzeichnisse der Einwohner der Stadt Pernau Bearb. von Raimo Pullat. Estopol, Tallinn, lk., toimetaja eessõna, registrid Lauri Suurmaa. ärnu elanike pärandiloetelude editeerimisega P jõudis lõpule dr. Raimo Pullati üks suurprojekte, Eesti 18. saj. linnakodanike varanimistute sari. Avaldatud on kolm köidet Tallinna 18. sajandi kaupmeeste inventare 1 ning viimasena neile võrdluseks Pärnu kodanike varaloendid kokku üle 1600 lehekülje tihedat teksti. See mahukas allikmaterjal lubab tänapäeva uurijal heita esmakordselt lähipilgu sajanditetaguse kaaskodaniku argiellu. Nimelt magistraadi sätestatud korra kohaselt jalutas pärast kodaniku surma tema majapidamisest läbi raesekretär koos manulistega ning kirjutas pärijate hilisemate lahkhelide ärahoidmiseks üles kõik, mis seal leidus, kausist künani ja pussist püssini, hõbekarikaist ning kuldsõrmustest kõnelemata. Neist ülestähendustest saame teada, missugused nõud pandi pere lõunalauale, mis materjalist kuube keegi kandis, millist kirjavara tarvitas ja palju, palju muud. Just argielu uurimine kõigis tema väljendustes ongi tänapäeva ajalooteaduses kujunenud üheks viljakamaks ja tulemuslikumaks suunaks, olles Eestis samal ajal veel üsna lapsekingades. Siiski, tänu just nendesamade pärandinimistute avaldamisele on meilgi, Tallinna (tolleaegse) Pedagoogikaülikooli linnakultuuri õppetooli juures, kaitstud kaks magistritööd. Neist ühes heidab Lauri Suurmaa pilgu Tallinna 18. saj. kaupmehe söögituppa ja kööki, uurib, mida, millest ja kuidas tollal söödi-joodi. 2 Teises vaatleb Helve Russak omaaegset rõivastumisjoont, seda, mida pani Tallinna pürjelipaar endale selga-jalga, ning kuivõrd teati-tunti siin kolkas prantsuse uusimaid moenarrusi. 3 Mõistagi pole käsitletavate allikate kasutusvõimalused nende kahe uurimusega kaugeltki ammendatud. Seda enam, et värske Pärnu köide erineb mõneti Tallinna triloogiast. Ja mitte ainult selle poolest, et 53 avaldatud pärandit on kirja pandud omajagu üksikasjalikumalt. Kui Tallina ammendamatust allikamahust hõlmavad avaldatud nimistud vaid kaupmeeste maist vara, siis Pärnus on luubi alla võetud kõik kodanikekihid pastorid, raamatupidajad, köösnerid, ämmaemandad, kalurid ja kes kõik veel. Kui esimesel juhul piirduti vaid saksa soost isikutega, siis seekordne publikatsioon hõlmab ka muust rahvusest linnaelanikke. Äärmiselt kirju ja põnev aines avardab tunduvalt selle töötlemise metoodilisi võimalusi, lubades võrrelda linnarahva esimesi ja tagumisi, rikkureid ja pööblit, haritlasi ja kolme risti mehi. Ühtlasi saame Tallinna taustal kõrvutada vastavalt kubermangu- ja kreisilinna võimalusi ning elujärge. Muide, ärgem unustagem, et tegemist on pärisorjuse-ajaga. Oleme harjunud kujutlema rasket teotööd ja mõisatalli soolatud vitsu, kuid ootamatult näeme, et omad päris- (s. t. pärilikud) orjad ei puudunud ka varakail linnakodanikel. Näiteks kuulusid Pärnu raehärra lese Catharina Hedwig Greve päranditompu Jaani-nimeline 60-aastane sulane, selle 40-aastane naine Elo ja nonde kaks poega, 6-aastane Hinrik ning poolteiseaastane Niklas. Vanaks ja armetuks jäänud Stiina lasi raehärra-proua oma viimase tahtega küll vabaks, kuid see ei kehtinud tolle laste, 18-aastase Hansu, 14- aastase Peetri ning 17-aastase Stiina kohta, kes kõik pidid endiselt jääma perekonna omandiks. Lihtne loogika vanamutist polnud enam asja, see, kuidas ta vabana hakkama pidi saama, polnud proua mure. Testamendis ei jäetud talle eluaegse teenistuse eest punast krossigi. Lapsed seevastu olid kõik parimas tööeas. Aasta oli 1782, Pariisis valitses rahu, Pärnu raehärra 1 Raimo Pullati toimetamisel: Die Nachlassverzeichnisse der deutschen Kaufleute in Tallinn Estopol, Tallinn, 1997; Die Nachlassverzeichnisse der deutschen Kaufleute in Tallinn , Bd. II. Estopol, Tallinn, 2002; Die Nachlassverzeichnisse der deutschen Kaufleute in Tallinn , Bd. III. Estopol, Tallinn, L. Suurmaa. Tallinna saksa kaupmeeste varaloendites inventeeritud laua- ja kööginõud kultuuriajaloo allikana 18. sajandil. Vana Tallinn XV (XIX). Estopol, Tallinn, 2004, lk Seni osaliselt ilmunud: H. Russak. Tallinna kaupmeeste peakatted 18. sajandi I poole varaloendites. Vana Tallinn XVI (XX). Estopol, Tallinn, 2005, lk Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec3: :38:38

143 Arvustused koduses raamaturiiulis seisis neli piiblit, viis lauluraamatut ja hulga muud südant ning hinge kosutavat kirjavara. Aukartlikult Raimo Pullati avaldatud raamatute tüsedaid selgi silmitsedes usun, et asi sellega ei lõpe. Tallinna Linnaarhiivi varamus on ju tallel veel palju sellesarnast allikmaterjali alates juba 15. sajandist. Tehtud on kõigest esimene, ehkki jälgejättev ja mõõtuandev samm. Ivar Leimus Maritima recovered. Raamat Läänemaa keskajast Saare-Lääne piiskopkond. Artikleid Lääne- Eesti keskajast. Bistum Ösel-Wiek. Artikelsammlung zum Mittelalter in Westestland. Toim. Ülla Paras. Läänemaa Muuseum, Haapsalu, 2004, 287 lk. esti keskaja uurimine teeb viimasel ajal E jõudsaid edusamme. Siin selle rõõmustava ilmingu taustal pikemalt peatumata olgu siiski tõdetud, et praegusaja noored teadlased pööravad tähelepanu peamiselt mineviku olmele ja vaimuelule, kuna taas poliitilise ajaloo tundmises oleme endiselt sõltuvad baltisakslaste juba rohkem kui sajandivanustest käsitlustest. See puudutab nii piiskoppide kui ka orduvõimude poliitikat, erandiks ehk ainult Juhan Kreemi ja Anti Selarti kirjutised. Seda rõõmustavam oli Läänemaa Muuseumi algatus kutsuda kokku Saare-Lääne piiskopkonna 750 aasta juubelile pühendatud esinduslik ajalookonverents, mis toimuski Lihula rahvamaja saalis aasta maikuu 16. päeval. Ja veel rõõmustavam on, et enamik kuuldud ettekannetest on nüüd ilmunud ka kaunilt kujundatud ning kvaliteetselt trükitud raamatu kujul. Pealegi mitte ainult eesti, vaid ka saksa keeles, mis, võttes arvesse piiskopkonna omaaegset rahvuslikku dualismi ja sellest tulenevat mitmekeelset huvi, on eriti tervitatav ja tõotab trükisele ka laiemat levikut väljaspool Eesti piire. Mida siis võime seekordsest koguteosest lugeda? Raamatu avab Tallinna Linnaarhiivi teaduri Tiina Kala ülevaade Saare-Lääne piiskopkonna käekäigust läbi sajandite. Et tegemist on erakordselt laiaulatusliku teemaga, siis ei saa siin mõistagi oodata kõigi sellesse hõlmatud küsimuste üksikasjalikku käsitlust, vaid pigem stifti ajaloo eri tahkude skitseerimist. Nähtavasti uurija huvide taustast tingituna on kirjutise rõhk just varasemal, 13. sajandi ajalool ning usuelul. Siiski pole tegemist pelgalt refereeriva panusega. Artikli vaat et olulisimaid osi on küll sattunud joonealusesse, kuid vist esmakordselt kirjutatakse siin lahti piiskopkonna nime tekkelugu. Vaevalt keegi peale medievistide teab, et oma ajaloo vältel ei ole piiskopkonda kunagi kutsutud Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec3: :38:38

144 Arvustused Saare-Lääneks. Vastavalt paavst Alexander IV korraldusele aastast oli selle ametlik nimi Saaremaa (Osilia) piiskopkond ja nõnda seda ka kasutati, nii dokumentides kui ka pitsatil. Lisanimi Wiek (-Lääne) hakkas levima alles 19. sajandi teise poole baltisaksa ajalookirjutuses, algul lihtsalt kui selgitus. Ja küllap oli see alles Leonid Arbusow noorema aastal trükivalgust näinud krestomaatiline uurimus reformatsioonist Liivimaal, mis põlistas koondnime Ösel-Wiek ning tõi selle tõlkevariandi tarvitusele ka eesti keeles. Lisan, et kindlasti tuleks hoiduda selle liitnime edasitõlkimisest ja transkribeerimisest, näiteks inglise (Insular-Western) või vene keelde (saare-ljaeneskij), millega sünnib kohmakas ja nii ajalooliselt kui ka keeleliselt täiesti põhjendamatu/mõistetamatu terminoloogiline monstrum. Pigem juba võiks võõrkeeltes kasutada ajalookirjanduses juurdunud saksapärast vormi Ösel-Wiek. See ei ole mainitud autori ainus lisandus piiskopkonna uurimisse. Laialt levinud ja erialases kirjanduses kinnistunud on näiteks negatiivne käsitus esimesest piiskopist Gottfriedist, mis aga põhineb tervenisti tema vaenlaste, eeskätt paavsti legaadi Modena Wilhelmi süüdistustel. Samas näitavad teised ja sõltumatud allikad Gottfriedi hoopis teises valguses. Ka ei nõustu T. Kala Evald Blumfeldilt pärineva teesiga talupoegade usulisest harimatusest ja kehvast hingehooldusest 16. sajandi alguses, vaid peab nende teoloogilisi teadmisi tolle aja kohta täiesti tavapäraseks. Järgmises artiklis vaatleb Pärnu Muuseumi direktor Aldur Vunk Saare-Lääne piiskopkonna kujunemislugu aastail Tema kaastöö peatähelepanu on seejuures pööratud 13. saj. teisele-kolmandale aastakümnele. Kirjutisest selgub poliitiliste olude äärmine komplitseeritus Eesti- ja Liivimaa varaajaloos. Esialgu (tõenäoliselt aastast) vaid paberil seisnud Lihula (resp. Eestimaa) piiskopkonna ellukutsumist takistas juba Läänemaa jätkuv kristianiseerimatus. Mõeldagu vaid rootslaste kurvale saatusele Lihulas veel a. Oma osa olukorra ebamäärasuses oli kindlasti ka Saksa-Taani vastuoludel. Rajas ju Lihula piiskopitooli pärast aastat uuesti Lundi peapiiskop Anders Sunesen, tegelikult taotles seda kohta aga Liivimaa piiskopi Alberti vend Hermann von Buxhövden. Kinnituse kõrgesse ametisse saavutas viimane küll Taani kuningalt Valdemarilt, kuid alles tolle vangipõlves, kui kuningal mõistagi polnud suuremat valikuvabadust. Seoses tõigaga, et esimeseks piiskopiks määratud Gottfried kaob allikatest peagi, vaidlustab autor aasta piiskopkonna aktsepteeritava sünniajana ja pakub selleks välja pigem aasta, kui Modena Wilhelm pani aluse Osilia piiskopkonnale. Nüüd nimetati ka Lihula piiskop viimaks ümber Tartu piiskopiks, millega lõpetati kauakestnud vastuolu stifti nime ja asukoha vahel. Poliitikunagi ajaloolase kvalifikatsiooni säilitanud Tõnis Lukas vaatleb oma kirjutises Saare-Lääne piiskopkonna toomhärrasid piiskopkonna eksisteerimise ajal, aastail Oma uurimuse lähteainese on ta võtnud Leonid Arbusow vanema tööst ja rikastanud seda Roomas välja antava allikakoguga Repertorium Germanicum, mis on Eesti ajaloo uurimisel suhteliselt uus ja vähekasutatud materjal. Artiklis vaadatakse toomkapiitli struktuuri, toomhärrade sissetulekuid (prebendid), resideerimist, päritolu ja haridust. Prosopograafilise analüüsi teel jõuab autor järeldusele, et Liivimaa ei kujutanud endast selles osas midagi ainulaadset. Nii oma juhtimisstruktuurilt kui ka koosseisult sarnanes Saare-Lääne ja sellega võrreldud Tartu piiskopkond ükskõik millise Lääne-Euroopa katoliikliku piiskopkonnaga. Eraldi tõstab T. Lukas Saare-Lääne toomhärrade puhul esile nende kumulatsiooni, s. t. mitme ameti pidamist korraga, mille põhjuseks olid nähtavasti väikesed sissetulekud. Samal ajendil tavatsesid nad pahatihti ka resideerida mujal, peamiselt rammusas Tartu stiftis. Suur osa vaadeldud toomhärrasid oli kohalikku päritolu, iseäranis Tartu piiskopkonnast, mis näitab, et välismaalt siia eriti ei kiputud. Siiski ei saa noid kõrgvaimulikke süüdistada nõmeduses ega kolkluses sageli olid nad käinud ühes või koguni mitmes Euroopa ülikoolis, eriti Saksamaal (Rostock, Leipzig, Erfurt). Puhtalt poliitilisele ajaloole on pühendatud Juhan Kreemi artikkel, mis käsitleb tülisid Saare-Lääne piiskopitooli ümber 15. sajandil. See kirjutis sisaldab üpris palju uut, sest autori sõnutsi on E. Blumfeldi sõjaeelses piiskopkonna ajaloo ülevaates just nimetatud perioodi käsitletud erakordse pealiskaudsusega. Võib isegi väita, et tegemist on esimese allikauuringul põhineva sügavama ülevaatega Saare-Lääne poliitilisest ajaloost 15. sajandil. Oma vaatlust alustab J. Kreem aastaga 1423, mil piiskopitooli pärast hakkasid konkureerima kaks kandidaati, Christian Kuband ja Johann Schutte. Skisofreeniline olukord stifti valitseja koha ümber jätkus järgnevatelgi aastakümnetel, kui kõrge istme pärast võistlesid algul Ludolf Grove ja Johann Creul, seejärel aga Johann 144 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec3: :38:38

145 Arvustused Vatelkanne ning Jodocus Hogenstein. Tegemist polnud üksnes kohaliku tähtsusega asjaga. Liivimaa üldine sise- ja välispoliitiline olukord tingisid, et sündmustesse sekkusid nii kõrgmeister, Liivi Ordu meister, vasallid kui ka Tallinna linn. Kõrvale ei jäänud koguni Taani kuningas, kes oli võtnud Saare-Lääne piiskopkonna oma kaitse alla ja polnud seega nähtavasti unustanud Taani krooni kunagisi õigusi Eestimaale. Probleemid leevenesid ajutiselt alles a. Tallinna toomhärra dr. Petrus Watbergi üksmeelse valimisega piiskopiks. Mitut laadi allikate komplekssel kasutusel põhineb Eesti Ajaloomuuseumi osakonnajuhataja Mati Mandeli arutlus selle üle, kas Lihulas oli keskajal tõesti viis kirikut. Olles erialalt küll arheoloog, kombineerib autor väljakaevamistel avastatud teabe viljakalt nii kirjalike ja kartograafiliste allikate (keskaegsed ürikud, Samuel Waxelbergi a. kaart koos seletustega) kui ka rahvasuust kogutud teadete ja pärimustega. Järeldus on ühene ehkki viit kirikut Lihulas polnud, oli sealsete sakraalehitiste koguarv (Püha Elisabethi kirik, naistsistertslaste kloostri kirik, lossikabel, Püha Antoniuse ja Püha Johannese kabel) tõesti viis. Sealjuures on kirjalikud teated nende kõigi kohta äärmiselt napid ja lausa sunnivad edasistele väliuuringutele, milleks Lihula kui juba Liivi sõjas hävinud keskus tõotab arheoloogile kõige soodsamaid võimalusi. Vähemalt siinkirjutaja jaoks oli Mati Mandeli artikkel mõneski mõttes inspireeriv. Nimelt lubavad avaldatud andmed katedraali ja lossi ehitamise kohta Lihulas esmakordselt meie ajaloos teatava tõenäosusega välja arvutada omaaegseid ehituskulutusi. Teatavasti eraldas piiskop Heinrich I a. katedraali ehitamiseks 300 adramaad, kuid esialgu, kolme aasta jooksul, tuli neilt saadavaid sissetulekuid kasutada linnuse ehitamiseks. Et linnus valmis a., saadi töödega tõesti ettenähtud ajaga, 3-4 aasta jooksul hakkama. Me ei tea paraku Heinrichiaegset maksumäära, kuid a. kehtestas järgmine piiskop, Hermann Läänemaal adramaa pealt maksuks 2,5 marka, mis tollastes müntides vastas umbes 83 grammile puhtale hõbedale. Eeldades, et maksumäär polnud vahepeal väga dramaatiliselt muutunud, ja teades, et mündid ja kehtiv rahaarvestus jäid sel ajal samaks, võis lossi ehitamisele kuluda u kg hõbedat. Kahjuks ei märgita dokumendis, mitme aastaga kavatseti püstitada katedraal, kuid ilmselt olnuks selle ehituskulud lossiga sama suurusjärku. Järelikult oli suurte sakraalehitiste rajamine jõukohane vaid kõige jõukamatele maaisandatele. See asjaolu õõnestab aga tublisti viimasel ajal avaldatud arvamust, nagu oleksid vähemalt Saaremaa 13. sajandi kirikute püstitamise taga seisnud mitte võõramaalastest kolonistid, vaid kohalikud suurnikud. Nagu näitavad Eesti hõbeda-aarded, võis meie muinasrikkurite varandus küündida äärmisel juhul kõigest mõne hõbedakiloni. Kogumiku lõpetab Inna Põltsami ülevaade Saare-Lääne piiskopkonna vasallide ja ametnike karjäärist ning tegutsemisest Uus-Pärnus 16. sajandi esimesel poolel. Pärnu säilinud kodanikeraamat on üks väheseid hiliskeskaegseid allikaid meie väikelinnade kohta ja ka antud teemal ootuspäraselt kõnekas. Selle analüüs näitab, et endiste orduametnike kõrval oli ordulinna Uus-Pärnu kodanikuks saanud ka rida Saare-Lääne piiskopkonna endisi ametnikke. Sageli kuulusid nad linna majanduseliidi hulka, tegeledes kaubandusega, pidades kõrgeid ameteid ja vallates märkimisväärset kinnisvara. Eelnenud vaga amet oli siin nähtavasti hüppelauaks, võimaldades varuda järgnevaks pürjelieluks vajaliku algkapitali. Linnas muretsesid endale kinnisvara koguni piiskopkonna vasallid, s. t. aadlikud, ehkki neil polnud õigust seal elada. Et märgitud piirangust mööda hiilida, tuli ilmselt aeg-ajalt ette aadlike abielusid linnakodanikega. Samuti esinesid nad mitmesuguste Pärnus sõlmitud tehingute tunnistajate ja eestkostjatena, olles nõnda mitmeti linnaellu integreerunud. Täheldatud nähtused seostab uurija just hiliskeskaja ning varauusajaga. Tuleb siiski märkida, et allikate nappus ei luba meil otsustada, kas samasuguseid protsesse võis toimuda juba ka varem. Kokkuvõtvalt sedastagem, et ilmunud köide täiendab nii mõneski vallas meie üsna kasinat teadmistepagasit Saare-Lääne piiskopkonna ajaloost. Teisalt aga tuleb üpris selgelt ilmsiks senine kahvatu uurimisseis kõnealuses valdkonnas. Ja seda olukorras, kus Kopenhaagenis kuningliku ajalooarhiivi riiuleil tolmub meetreid piiskopkonna dokumente, mida eesti ajaloolased on seni kasutanud häbematult vähe. Alustada võiks kas või regestide avaldamisega, mis looks alusbaasi edasiseks teadustööks. Ivar Leimus Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec3: :38:39

146 Arvustused Aleksander Nevski ja vene poliitiline kultuur Frithjof Benjamin Schenk. Aleksandr Nevskij. Heiliger Fürst Nationalheld. Eine Erinnerungsfigur im russischen kulturellen Gedächtnis ( ). Beiträge zur Geschichte Osteuropas, kd. 36. Böhlau Verlag, Köln, Weimar, Wien, joon., 548 lk. äinud aastal ilmus trükist saksa ajaloolase L Frithjof Benjamin Schenki aastal Berliinis Vabas Ülikoolis kaitstud dissertatsioon, mille teemaks vene rahvusliku ajaloopildi üks keskseid kujusid, püha suurvürst Aleksander Nevski (surn. 1263). Uurimus ei käsitle mitte 13. sajandil elanud vürsti elu ja tegevust, vaid kujutlust temast ja selle kujutluse rolli Vene elus järgnevatel sajanditel, kuni hiljutise aastatuhandevahetuseni välja. Eessõnas jutustab autor, kuidas ta aastal Moskvas Suure Isamaasõja muuseumis nägi Tuula kunstseppade taotud ehisrelva, mille oli muuseumile kinkinud president Boriss Jeltsin ja mida esitleti kui Aleksander Nevski mõõka: Küsisin tollal eneselt, mis on ühel 13. sajandil Novgorodis ja Vladimiri-Suzdali suurvürstiriigis valitsenud keskaegsel Vene vürstil tegemist Punaarmee võiduga Teises maailmasõjas. Ma ei aimanud tollal veel, millistesse vene kultuurimälu süvakihtidesse mind viib see küsimus, mis tähistab minu pikemaajalise Aleksander Nevski mälupildiga tegelemise algust. (lk. 9) Autor on sündinud a. Stuttgardis, õppinud Marburgis, Peterburis ja Berliinis ning töötab alates aastast Müncheni ülikoolis Ida-Euroopa ajaloo õppejõuna. Käesolevale raamatule aluseks olev dissertatsioon on pälvinud preemiad Saksa Ida-Euroopa uurimise seltsilt ja Ida-Euroopa ajaloo uurijate ühingult. Lühi- ja vahekokkuvõtteid uurimusest on ilmunud ka ajakirjanduses ja artiklikogumikes. 1 Kuuldavasti on kõne all uurimuse avaldamine vene keeles. Raamat algab lühikese, põhiliselt sekundaarkirjandusele tugineva ülevaatega Aleksander Nevski ajaloolisest isikust, millele järgnevad peatükid käsitlevad tema kultuse resp. mäletamise erinevaid etappe. Seejuures ei puuduta uurimus pelgalt ühte isikut ja tema kuvandit ning selle kujundamist ja kasutamist, vaid Aleksander Nevski kaudu antakse ülevaade Venemaa poliitilise mõtte ja enesereflektsiooni ajaloost 13. sajandist kuni tänapäevani. Aleksander Nevski kuvandi muutumine peegeldab autori meelest vene kollektiivse identiteedi muutusi läbi aegade. 13. sajandil oli ta kohalik pühak ja sellisena juba kohalikku identiteeti loov kuju; 15. sajandil konkureerisid tema omaksmuutmisel Novgorod, kelle vaenlastega vürst oli sõdinud; ja Moskva, kelle dünastia ta oli rajanud sajandil eksisteerisid paralleelselt, üksteist toetades ja täiendades kiriklik traditsioon mungast 2 ja imetegijast (1547. a. kanoniseeriti Aleksander Nevski Venemaal ametlikult) ning dünastiline traditsioon pühast vürstist, kes oli sõdinud edukalt ladinlaste vastu. Oluliselt muudeti seda juba omaks võetud traditsiooni Peeter I valitsusajal, kes asus ettekujutust 13. sajandil elanud suurvürstist juba teadlikult ja sihikindlalt kohandama, et teda aktiivselt oma poliitiliste sihtide teenistusse panna. Aleksander Nevskist sai impeeriumi kaitsepühak ja Peterburi linna patroon siin Neeva jõe kaldal oli ta ju kunagi võitnud rootslasi. Vastava korraldusega lausa keelati Aleksandri kujutamine ikoonidel mungana. Aleksander sai vastloodud keisriinstitutsiooni üheks kujundlikuks toeks. Ilmalikustatud riik ei vajanud enam sakraalset usuvaenlaste võitjat, vaid positiivset valitsejaeeskuju, kes kehastaks riiki kui sellist ning selle uut pealinna. 19. sajandil lisandus dünastilisele resp. riiklikule ja kiriklikule vürstikujule veel kolmas: rahvuslik. See on seotud ilmaliku vene ajalookirjutuse tekkega sajandi vahetusel. Selles oli Aleksander mitte enam elav pühak, 1 Frithjof Benjamin Schenk. Neue Mythen und kollektive Identität. Konzeptionelle Überlegungen zum Alexander-Nevskij-Mythos. Topographie der Erinnerung: Mythos im strukturellen Wandel. Vlj. Bettina von Jagow. Würzburg, 2000, lk ; Frit of B. Šenk. Političeskij mif i kollektivnaja identičnost : mif Aleksandra Nevskogo v rossijskoj istorii ( ). Ab Imperio 2001, nr. 1 2, lk ; Frit of B. Šenk. Russkij geroj ili fantom? Rodina 2003, nr. 12, lk ; Frithjof Benjamin Schenk. Ein so guter Fürst darf nicht sterben! Die Rehabilitierung und Verehrung Aleksandr Nevskijs in der UdSSR in den Jahren 1937/38. Personality Cults in Stalinism Personenkulte im Stalinismus. Vlj. Klaus Heller, Jan Plamper. Göttingen, 2004, lk Surivoodil andis vürst mungatõotuse. 146 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec3: :38:39

147 Arvustused vaid möödunud aegade kangelane ja vapper sõjamees, kes ei kaitsnud mitte niivõrd riiki või valitsejasugu, kuivõrd vene rahvast ja kultuuri eelkõige katoliiklaste vastu: mõeldagu siinkohal eriti Vene Poola suhetele 19. sajandil. Frithjof Schenk täheldab seejuures vastuolu keiserlikriikliku ja rahvusliku käsitlusviisi vahel. Piltlikult öeldes tundis Venemaa imperaatori rõivais Aleksander Nevski end ohustatuna samanimelise muinasjutukangelase riietes Vene vägilase poolt. (lk. 474) Need kolm kuvandit: pühak, vürst ja kangelane on muidugi ideaaltüübid, mis reaalselt puhtal kujul vaevalt et ette tulid. Samas peegeldavad nad autori arvates kolme, Venemaal üsna autonoomselt eksisteerinud kogukonda: usuühendus, impeerium ja moodne rahvus. Kuna suur osa Venemaa elanikkonnast oli koolihariduseta ja seega riiklikus ning rahvuslikus diskursuses osalemises tegelikult kõrvale jäetud, siis ei saanud need kogukonnad integreeritud rahvuseks kokku sulada. Enamlaste võimuletulekuga algas ainus periood, kui ametlik Aleksander Nevski käsitlus on olnud rõhutatult negatiivne. Uues ajaloojutustuses polnud kohta suurtel isikutel, eriti veel, kui tegu oli feodaali ja pühakuga. Kuid juba a. algas Aleksander Nevski süstemaatiline rehabiliteerimine. Tänu võidule a. Jäälahingus sai temast saksavastasuse sümbolkuju. Autor näeb siin otsest reaktsiooni Adolf Hitleri teosele Minu võitlus, kus natsionaalsotsialistliku Saksamaa ette seati teed näitama ka Saksa Ordu rüütlid ja nende arvatav ittatung. Nõukogude Liidus haarati sellest võrdlusest kinni ja võrdsustati Saksa Ordu omakorda Kolmanda Riigiga. Aleksander Nevskist sai geniaalne sõjapealik ja kuulus väejuht. Kesksel kohal seisab siin Sergei Eisensteini a. loodud film Aleksander Nevski, millele on raamatus pühendatud omaette peatükk. Lisana (lk ) on ära toodud ka filmi kaadriloend. Teises maailmasõjas koondus vürsti ümber oluline osa Nõukogude sõjapropagandast. Pärastsõja-aastatel on a. kujundatud, olulisel määral 19. sajandi rahvuslikule traditsioonile tuginev käsitlus põhiliselt püsima jäänud. Varieeritud on küll vaenlasekuju, sakslased muutusid külma sõja aegadel paavstide juhitud Lääneks, aga see on pigem kosmeetiline ümberorienteerumine. Alates aastate lõpust on kangelasekuju kõrval taas avalikku tähendust võitnud kiriklik traditsioon; vürsti eluga seotud paikades seotakse teda kohaliku patriotismiga, kuid nii kiriklik, regionaalne kui ka riiklik-rahvuslik kontseptsioon seisavad kõrvuti latentselt läänevaenuliku patriootilise konsensuse (lk. 477) katuse all. Siin on Aleksander Nevskil täna oma koht kui väejuhil ja sõjapealikul, kui kohalikul vürstil ja pühakul ja mitte viimases järjekorras ka kui viinasordil vene rahva pidulaual. (lk. 478) Nõukogude Liidu riikliku ideoloogia rahvuslikustamise eeldusena nähakse kirjaoskuse levitamist ja meediavahendite laialdast kasutamist. Seega saab autori meelest tõelisest väljakujunenud vene rahvuslikust identiteedist kõnelda alles aastate algusest alates. Aleksandri tõusul kohalikust pühakust kogu riigi ja rahva patrooniks olid tema tõeliseks tähetunniks ilmselt küll aastad. Seejuures on ta oma rolli ajalookuvandis pidanud alati jagama teiste tegelastega Venemaa ajaloost. Ta on olnud vaid üks kivi vene ajaloomälu mosaiigist. Seega on käesoleva raamatu näol tegu samuti vaid ühe teemaga vene eneseteadvuse ja ajalookujutluse uurimise vallas. Anti Selart Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec3: :38:39

148 VARIA Ajaloo aastapreemia mail käesoleval aastal anti Tallinna Linnaarhiivis pidulikult üle preemia aastal ilmunud parimale eestikeelsele ajalooraamatule. Kuna preemiat anti välja kümnendat korda, siis oli sel puhul Linnaarhiivis avatud ka näitus, kus olid välja pandud kõik möödunud aastate jooksul preemiale kandideerinud teosed. Ajaloo aastapreemia, mis sai alguse Ajalooarhiivi ja Ajaloo Instituudi väikesest initsiatiivist aastate esimese poole Eestis meenutagem, ikkagi üsna varsti pärast rahareformi, on aastatega paisunud suurt hulka ajalooga tegelevaid asutusi haaravaks ettevõtmiseks, millel on oma kindel koht meie ajaloolaste kalendris. Ajaloopreemia lähem iseloomustamine Tuna veergudel võib tunduda lahtisest uksest sissemurdmisena. Preemia väljaandjate ring ja Tuna taga seisvad jõud on paljuski kattuvad. Valdav enamik preemiale esitatud teostest on ka juba Tunas tutvustatud ja arvustatud. Preemia kümnes aastapäev annab aga põhjust lühikeseks tagasivaateks. Samuti paistab, et igal aastal tekib preemia väljaandmise hetkel mingi üldpilt eestikeelsest ajalookirjutusest, mida ei raatsi dokumenteerimata jätta. Kuigi seni on kandideerinud teoste nimekirja vormiliselt koostanud preemiat välja andvad asutused, sünnib see nimekiri praktikas ikkagi küllaltki laia asjatundjateringi arutelude tulemusena. Nii see kui ka asjaolu, et kahjuks saab paljude heade raamatute seast preemia ainult üks, on igal aastal pannud tähtsustama kogu kandidaatide nimekirja. Tuleb siiski tunnistada, et mõnikord on oma osa ka juhuslikel teguritel, ehk mõnigi väärikas teos on jäänud kahe silma vahele. Aastad ei ole olnud vennad. Kandidaatide nimekiri on olnud näiteks aastal neli nimetust pikk, või neliteist, nagu aastal Kokku on seni preemiale kandideerinud 90 teost. Tegu on kahtlemata möödunud kümne aasta jooksul ilmunud ajalooalase kirjanduse koorekihiga. Kui vaadata kirjastuste kaupa, siis enamasti on olnud tegemist mõne riikliku või avalik-õigusliku struktuuriga (arhiiv-muuseumülikool), kuigi ka eraõiguslikud kirjastused on viimastel aastatel hakanud selle, kindlasti mitte tulusa turuniši vastu huvi tundma. Ajaloopreemia statuut võimaldab kandideerida eestikeelsel ajalooraamatul, olgu selleks siis allikapublikatsioon, artiklikogumik või monograafia. Samuti ei ole selle preemia puhul kunagi tehtud probleemi erinevatest distsipliinidest: kõrvuti on kandideerinud arheoloogid, kunstiajaloolased, etnoloogid jne. Sellel kiiduväärsel pluralismil (mis ju ka muidu iseloomustab moodsat ajalookirjutust) on siiski ka oma puudused. See seab nimelt ekspertkomisjoni raskesse olukorda, sest tihti tuleb võrrelda võrreldamatuid žanre. Samuti ei pruugi komisjoni liikmete pädevus olla kõigis distsipliinides ühesuguse kaaluga. Sel aastal oli ajaloopreemiale esitatud kokku kümme teost mitmekesine valik möödunud aastal ilmunust. Allikapublikatsioonide kiiduväärt žanri esindas Mart Orava ja Enn Nõu koostatud Eesti eksiilvalitsuse tegevust kajastav kogumik Tõotan ustavaks jääda. Kandideerimas oli Inge Lauriku ja Katrin Martsiku näituse kataloog-artiklikogumik Päikesereis. Alvar Aalto ja Pärnu supelasutuste konkursid. Ainukese arheoloogiaalase raamatuna möödunud aastast oli esitatud Aivar Kriiska laiemale publikule kirjutatud kogumik Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust. Kandidaatide seas võis märgata teatud temaatilist raskuspunkti 20. sajandi ajaloole. Siin olid esitatud Magnus Ilmjärve väitekirja põhjal ilmunud raamat Hääletu alistumine, Maie Pihlamäe monograafia Väikeriik maailmaturul. Eesti väliskaubandus , samuti suurema koguteose Sõja ja rahu vahel esimene köide Eesti julgeolekupoliitika aastani (toim. Enn Tarvel, Tõnu Tannberg). Uuema ajalooga tegeles ka Raimo Pullati raamat Lootuste linn. Peterburi ja Eesti haritlaskonna kujunemine kuni Ilmunud oli siiski ka monograafiaid vanemast ajaloost: Anu Männi Pidustused keskaegsetes Liivimaa linnades ning Indrek Jürjo Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel Üksikuurimuste kõrval ei puudunud ka suur süntees, Ilmar Talve Eesti kultuurilugu. Ekspertkomisjon koosseisus Kalervo Hovi, Toomas Karjahärm, Jaak Valge ja allakirjutanu otsustas päras pikka kaalumist anda aastapreemia Indrek Jürjo monograafiale Hupelist. 148 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec4: :38:39

149 Varia Statuudis kirjas olevatele kriteeriumidele, teaduslikule tasemele ja uudsusele lisaks kallutas vaekausi Hupeli-raamatu poole selle tundlik terviklikkus. Tegemist on aastaid küpsenud, hoolikalt läbi komponeeritud ja tasakaalustatud käsitlusega. Kui seni on Hupeli ümber toimetanud peamiselt need, keda on tema loomingus huvitanud mõni konkreetne külg (kas näiteks keeleteaduslik, etnograafiline või kodulooline), siis nüüd on meie ees tervikpilt, biograafia, milles Hupeli looming asetatakse konteksti. Kui selles biograafias ongi lahtisi otsi, siis on nendele vastuse otsimise eeltingimuseks ikkagi see, et tervikust on olemas ülevaade. (Pikemalt vt. Ea Janseni arvustust Tunas 2005, nr 2.) Ajalookirjanduse auditoorium, nii nagu ka ajalugu distsipliinina, on üpris ebaselgete piiridega. Laia lugejaskonda võivad leida nii populaarsed kui ka tõsiteaduslikud raamatud. Kui vaadata teiselt poolt, millise suunitlusega eesti ajaloolased kirjutavad, siis enamasti peetakse silmas ikka eelkõige kitsast kolleegide ringi. Võib koguni juhtuda, et isegi ajaloolaste seas on kolleegi teos peale antud küsimuse ekspertide raskesti seeditav. Omaette probleem on veel teadusmaailmas selgelt tuntav võõrkeelte surve: ajaloopreemiale sel aastal kandideerinud teoste hulgas oli vähemalt kolm algselt kirjutatud võõrkeeles. Ajaloo aastapreemia, mille eesmärgiks on tunnustada paremate eestikeelsete ajalooraamatute autoreid, hinnata kord aastas Eesti ajalooteaduse hetkeseisu ning tõsta avalikkuse huvi ajaloo ja ajaloolaste töö vastu, on seega tänuväärne ja jätkuvalt vajalik üritus nii ajaloolastele endile kui ka nende publikule. Juhan Kreem Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec4: :38:39

150 Varia Kaks lähiajaloo konverentsi äesoleva aasta kevadel ja suve algul toimus K MTÜ S-Keskus korraldusel ja osalusel Tallinnas kaks rahvusvahelist lähiajalooalast konverentsi. Vahepealse 50 aasta jooksul toimus lähiajaloo uurimine vabas maailmas ja Nõukogude Liidu võimu või kontrolli all olevates riikides väga erinevates tingimustes ja suundades. Eesti ja ka teiste nõukogude võimu alt vabanenud riikide lähiajaloolased on viimased aastat tegelenud eelkõige aastakümneid suletud olnud arhiivimaterjalide läbitöötamise ja teaduskäibesse toomisega, et toimunu esmalt iseenda jaoks selgeks kirjutada. Tänaseks on jõutud tulemusteni, mis pakuvad huvi ka välismaal. Läänepoolsetes naaberriikides on ajaloouurimine kulgenud oma loomulikku rada mööda ning sealsed kolleegid saavad tegelda ajaloosündmuste avarama mõtestamise ja populariseerimisega. Lisaks professionaalsele tarvidusele selliste konverentside järele on käesoleval aastal ka kõrgenenud ühiskondlik nõudlus: möödus 65 aastat Eesti okupeerimisest Nõukogude Liidu poolt ja 60 aastat Teise maailmasõja lahingute lõpust. 30. ja 31. märtsil peeti Tallinnas Rootsi ja Eesti ajaloolaste ühiskonverents Lähiajalugu Balti ja Euroopa kontekstis. Korraldajateks olid Lundi ülikooli ajalooteaduskond ja Eesti lähiajaloo uurimisele keskendunud S-Keskus koos rahvastikuministri büroo ja Rootsi suursaatkonnaga. Nagu juba pealkirjastki näha, haaras koos Rootsi kolleegidega peetud konverents lähiajaloosündmusi laiemas kontekstis. Avasõnad lausunud minister Paul-Eerik Rummo ja Rootsi suursaadik Dag Hartelius rõhutasid lähiajaloo olulisust oma identiteedi tunnetamisel ning teema aktuaalsust. Avaettekande pidanud emeriitprofessor Enn Tarvel kõneles Eesti lähiajaloo uurimise probleemidest, rõhutades allikakriitika tähtsust olukorras ja sellest tulenevalt ka ajaloolase vastutust ajaloo uurimisel või kirjutamisel. Üks osa ettekandeid oli pühendatud lähiajaloo mõtestamisele kaasajal ja suhtumistest ajaloo sündmustesse. Lundi ülikooli professor Klas-Göran Karlsson valgustas üsna kriitiliselt sajandivahetuse paiku Rootsi peaministri algatatud Elava ajaloo (levande historia) projektiga seotud asjaolusid. Projekt seisneb eeskätt holokausti tutvustamises koolides ja avalikkusele. Ta pidas selle rolli suuremaks välispoliitika kui lähiajaloo uurimise ja tutvustamise vallas. Professor Karlsson põhjendas ka Rootsi avalikkuse ja ajaloolaste suhtumise kujunemist lähiajalukku. Selles oli oluline osa Rootsi kõrvalejäämisel Teisest maailmasõjast ja Rootsi sõjajärgsel välispoliitikal. Lähedast temaatikat puudutasid ka professor Kristian Gerner ja Johan Öhman. Esimene kõneles sellest, kuidas holokaust ja kommunistliku võimu all olnud aeg mõjutavad Ungari tegelikkust tänapäevani, liitudes muu hulgas Ungari traditsioonilisse maa ja linna vaimsesse ja poliitilisse vastasseisu. Johan Öhman rääkis holokausti ja Ukraina näljahäda käsitlemisest tänapäeva Ukraina kooliõpikutes, aga ka poliitiliste liidrite poolt. Siia rubriiki kuulub ka Ainur Elmgreni ettekanne sellest, kuidas soomlased suhtusid Rootsisse ja rootslastesse Esimese ja Teise maailmasõja vahel. Teine osa ettekandeid oli pühendatud konkreetsemate teemade analüüsile. Doktor Aigi Rahi- Tamm tutvustas oma uurimistööd Eesti Riigiarhiivi nn. poliitvärvingute kartoteegi kallal. Kartoteek kujunes põhiosas aastast kuni nõukogude korra lõpuni Eestis. Enam kui poolele miljonile kaardile on kantud isikud, kes vaadeldaval ajal võimudele poliitilistel põhjustel silma torkasid. Doktor Rahi-Tamm nentis, et Eesti arhiivisüsteem rakendati a.-tel poliitiliste režiimide kõige võikamate eesmärkide teenistusse. Indrek Paavle kõneles okupeeritud Eesti juhtimisest : ta valgustas EKP Keskkomitee, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja Ülemnõukogu rolli võimu mehhaanikas. Indrek Paavle näitas, kuidas ja missuguste meetoditega juhiti kogu protsessi tegelikult Stalini lähikonnast, ÜK(b)P KK Poliitbüroost ning ÜK(b)P Keskkomitee aparaadist. Esile tõusis ka NKVD ning alates aastast Punaarmee suur roll ENSV otsustusmehhanismi kõrg tasandeil. Olev Liivik rääkis EKP keskaparaadi rahvuslikust koosseisust : ta näitas EKP statistilistele andmetele tuginedes, et pärast sõda jätkunud sovetiseerimine teostati Nõukogude Liidust saadetud spetsialistide poolt ja/või kontrolli all. Kes seda ei teaks, võiksime osatada kuid ainult tõestatud teadmine on midagi väärt. Lundi maa-arhivaar Jan Dahlin kirjeldas sõja lõpul Rootsi põgenenud ja seal interneeritud läti ja eesti, aga ka teistest rahvustest sõjavangide saatust interneeritute laagreis Rootsis ja nende väljaandmist NSVL-ile. Paljudele oli uudiseks rohkem kui 2000 sakslase saatus, meie teadmine on seni keskendunud rohkem lätlaste ja eestlaste 150 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec4: :38:40

151 Varia väljaandmisele. Loodetavasti tipneb Jan Dahlini ettekandega alanud koostöö ka selleteemalise näituse Eestisse jõudmisega. Siinkirjutaja käsitles aastate sõjaroimarite näidisprotsesse Eestis. Arhiividokumendid võimaldavad heita pilku protsesside köögipoolele. Näeme, et toimunul oli vähe pistmist õiguse ja hoopis rohkem Nõukogude Liidu välispoliitiliste eesmärkide teostamisega näidisõigusemõistmise kaudu. Süütute inimeste tapmise rakendamine propaganda teenistusse raskendab kõnealuste sündmuste uurimist tänapäevani. 15. juunil toimus koos Vene ja Leedu ajaloolastega konverents Molotovi-Ribbentropi pakti realiseerimisest Nõukogude okupatsiooniks Balti riikides. Konverentsi korraldaja S-Keskus. Konverentsi eesmärk oli välja tuua, milliste vahenditega kindlustas Nõukogude Liit oma võimu okupeeritud aladel. Ettekanded keskendusid detailselt teatud murdepunktidele nimetatud protsessis. Vastav temaatika on endiselt aktuaalne. Otsese seotuse tõttu riikluse küsimusega on see äärmiselt oluline ja emotsionaalselt diskuteeritav teema kooli ajalooprogrammis. Rahvusvaheliste suhete poolelt vaadatuna ähvardab ka tänapäeval nõrgemaid riike märksa rohkem kui otsene sõjaline agressioon oht langeda suurriigi ohvriks näiliselt korrektsete seadusandlike aktide tagajärjel. Olgu selle taga siis vägivallaga ähvardamine või mõne poliitilise rühmituse manipulatsioonid seadusandlusega. Järgneval päeval jätkus arutelu ümarlauas, kuhu olid kutsutud spetsialistid erinevatest institutsioonidest, kes oma töös selle problemaatikaga kokku puutuvad. Sissejuhatavas sõnavõtus andis S-Keskuse juhatuse liige Toomas Hiio ülevaate aasta suve sündmustest Eestis, mis andis üldise raamistiku konverentsi teise poole detailsetele ettekannetele. Teise esinejana esitas Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse üldharidusõppekavade osakonna peaspetsialist Mare Oja ülevaate aasta sündmuste käsitlemisest koolide õppekavades. Sellele järgnevalt analüüsis Tallinna Õismäe Vene Lütseumi ajaloo õpetaja Vjatšeslav Žiburdovitš selle teema õpetamist Eesti vene koolides. Esineja sõnul on käesoleva teema käsitlemine koolis alati seotud asjaoluga, et õpilastel on reeglina juba eelnevalt olemas oma arusaam toimunust. Nii saab edasine teadmiste süvendamine toimuda peamiselt argumenteeritud diskussiooni vormis, milleks on õpetajatele hädavajalik koostada abimaterjale. Konverentsi teises pooles peatuti detailselt neljal kitsamal küsimusel. Leedu Genotsiidi ja Vastupanu Uurimiskeskuse peaspetsialist Bernardas Gailius peatus detailselt Leedu presidendivõimu (kuri)tarvitamise nüanssidel aastal. Leedu presidendi Antanas Smetona põgenemine riigist tekitas vajaduse presidendivõim tagaselja näiliselt legaalselt põhiseaduse erinevate tõlgenduste teel üle kanda Nõukogude Liidule sobilikule isikule. Põhiseaduse meelevaldne tõlgendamine viib küsimuseni: kas tegu oli (riigi) õigusliku enesehävitusega või pigem õiguse enese hävitamisega? Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutuse teadur Indrek Paavle analüüsis aasta 14. juulil korraldatud Riigivolikogu valimiste tulemuste manipuleerimist. Olemasolevad dokumendid näitavad, et selleks võidi kasutada erinevaid meetodeid. Ammendavat vastust küsimusele, mil määral oli Nõukogude Liidule sobilik valimistulemus inimeste ärahirmutamise ning mil määral otsese võltsimise tulemus, ei ole aga säilinud dokumentide põhjal võimalik anda. Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutuse teadur Peeter Kaasik vaatles lähemalt Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu likvideerimist aasta suvel. Kaitseväe likvideerimisega väga ei kiirustatud ning neilt relvi ära ei võetud. Näib, et arvestati sõjaväe kuuletumisega riigivõimu esindajatele, kes omakorda pidid langetama Nõukogude Liidule sobivaid otsuseid. Kaitseliidu puhul ei oldud kindlad nende kuuletumises keskvõimule ning nad otsustati viivitamatult desarmeerida ja laiali saata. Venemaa ajaloolane Nikita Petrov ühingust Memorial rääkis lähemalt aasta suvel Eestisse saadetud Nõukogude Liidu riikliku julgeoleku võtmetegelastest. Neist detailsemalt peatus ta Aleksei Škurinil, kes oli ENSV siseasjade rahvakomissari esimene asetäitja, 1941 ENSV riikliku julgeoleku rahvakomissari asetäitja. Lisaks sellele oli ettekandes meile senitundmata seiku Karl Säre elukäigust. Toimunud lähiajaloo konverentsid kujunesid edukaks mitmes plaanis. Ettekannetest sai osa kokku umbes kaks- ja poolsada ajaloolast ja ajaloohuvilist inimest. Võimaliku keelebarjääri ületamiseks oli konverentsidel sünkroontõlge. Et konverentsidel ettekantu ka edaspidi huvilistele kättesaadav oleks, saavad vähemalt osa ettekandeid pärast toimetamist ja tõlkimist soovijaile kättesaadavaks ka S-Keskuse kodulehe vahendusel ( Kolleegidele ajaloolastele osutuvad kindlasti kasulikuks uued või värskendatud sidemed kolleegidega naabermaadest. Meelis Maripuu Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec4: :38:40

152 Varia Olematu Tallinn iigiarhiivis oli selle aasta juunist septembri R alguseni väljas näitus Olematu Tallinn. Vabaduse väljak Vabaduse sambaga. Idee selle koostamiseks andsid arhiivis säilitatavad hoonete võistlus- ja muud teostamata projektid, samuti kirjavahetus Vabadussõja mälestusmärgi püstitamise kohta Tallinna. Väike näitus oli täidetud peamiselt Riigiarhiivis säilitatavate dokumentidega, lisaks mõned fotod ja plaanid mujalt. Näitus püüdis pidada kinni oma pealkirjast olematu Tallinn, kõik joonised ja fotod kujutavad objekte, mida kas pole kunagi püstitatud või mida enam pole. Hoonete võistlusprojektidest on Riigiarhiivis kõigile tuntud võistlusprojektid, mis Kunstihoone kavandamisel jäeti kõrvale ja mis, ühe erandiga, on üsna samas stiilis. Enamikule inimestele üllatusena planeeriti aga esimene Kunstihoone variant Harju mäele kahekorruselise paviljonilaadse hoonena. Kolm projekti nimekailt arhitektidelt E. Jacobilt, K. Burmannilt ja E. Kuusikult on säilinud. Nagu näitavad olemasolevad dokumendid, alustati kavadega suure Vabadussõja monumendi püstitamiseks Tallinna juba varakult. Pakutud ideed võib üldiselt jagada kolmeks: kõrge sambakujuline monument kas Vabaduse väljakule või Harjumäele, panteoni või mausoleumi tüüpi suur ehitis, mingi utilitaarne ehitis (valitsushoone, Vabadussõja muuseum) a. tõi monumendi konkurss kokku 18 tööd, osa neist säilitab Arhitektuurimuuseum. Riigiarhiivis on aga mitmesuguseid pool- või pärisdiletantide ettepanekuid niihästi jooniste kui ka kirjalike seletustena. Fantaasia ei tunne üldiselt piire. Juba a. tehtud testamentlike annetuste kaaskirjades soovitakse kristallkupliga mausoleumi, mis on kaunistatud paremalt prantsuse skulptorilt tellitud kujudega, või Toompeale nii kõrget sammast, et see paistaks Kopli kasarmuteni ja Ülemiste jaamani. Virumaa praosti G. Peermanni ettepanek a. on eeskuju võtnud Saksamaa Regensburgi Valhallast. J. Punniski sammast kroonib klaasist võidupärg, mida pimedal ajal õige keerulise kavaga algul osade kaupa ja lõpuks üleni valgustatakse. Ei puudu ka mälestusmärk-muuseum, mida kroonib vaatajaile avatud vaatetorn. Ümberkujundamishoog ei halastanud projektides tihti ka vanalinnale. Üks uue valitsushoone projekt näeb ette selle püstitamise Toompea lõunanõlvale, kus see pidi ulatuma Pikast Hermannist Kiek in de Kökini. Teine ettepanek soovitas samuti Toompeal ulatuslikke ümberehitusi, millele vaate avamiseks soovitati lisaks veel lammutada terve kvartal Lossiplatsi ja Toomkiriku vahel. Kuna Heinaturust välja kasvanud Vabaduse väljak tundus pealinna esindusväljakuks liiga väiksena, korraldati konkursse ka selle ümberplaneerimiseks a. konkursitöödest ühte säilitatakse ka Riigiarhiivis. Kõik tööd nägid ette Jaani kiriku lammutamise. Säilinud on ulatuslik kirjavahetus kirikule uue asukoha leidmiseks. Paraku oli kõik aga lootusetult hiljaks jäänud a. Vabadussõja üleriikliku monumendi püstitamise seadus määras monumendi avamise ajaks Eesti Vabariigi 25 aasta juubeli aastal alanud ja paaril kuul päris edukas olnud pompoosne korjandus katkes juba aasta septembris a. augustis konfiskeeris uus valitsus aga 15 aasta vältel kogutud ligi miljon krooni Töötava Rahva Kultuurihoone püstitamiseks. Üsna ebaalgupäraselt pidi ka see olema monument, ainult et nõukogude võimu taaskehtestamisele. Poolelijäänud Tallinna Ohvitseride Keskkasiino ehitati sellise nime all pärast sõda lõpuni ja avati. Peagi muudeti see aga poliitharidusmajaks. Kummalisel kombel kerkiski a. Harjumäe nõlvale monument, ainult et see ei kujutanud ei alasti Kalevipoega ega Eesti mundris Vabadussõja sangarit, vaid eesti rahva suurimat poega Viktor Kingisseppa. Aastakümneid tähelepanuta seisnud ilmetu sammas võeti aastate algul maha. Trepp aga jäi alles kas ootama Vabaduse sammast? Näituse külastaja võinuks mõelda, kas olematu Vabaduse väljak on kaunim kui praegune? Liivi Uuet, näituse koostaja 152 Tuna 3/2005 Tuna28_x.indb Sec4: :38:40

153 Varia Vanameistri lahkumine In memoriam Heinz von zur Mühlen ( ) einakuu esimesel päeval lahkus Saksamaal H igavikuteele dr. Heinz von zur Mühlen. Balti ajalooteadus on kaotanud ühe oma väljapaistvamaid esindajaid, Liivimaa ja Tallinna keskaja sügava tundja ning viljaka uurija, mehe, keda kolleegid ja sõbrad võisid tunnustavalt pidada Balti ajalookirjutuse Altmeister iks. Alles hiljaaegu, läinud aasta jõulukuul tähistati Mühleni 90. sünnipäeva ning vanameistri suureks juubeliks ilmus esinduslik pühendusteos. 1 Kõrge iga, ütleksid baltisaksa seltskonnas Mühleni kohta vanad sõbrad ja tuttavad. Hämmastav iga, ütleksid ajaloolastest ametivennad, kes jälginud ja lugenud juubilari teaduslikke töid, kuid pole võib-olla endale täiel määral teadvustanud, et Heinz von zur Mühleni viimane suur publikatsioon 2 ilmus veel autori 89. eluaastal! Ennatlikult ja mingil määral emotsionaalselt võiks rääkida koguni Mühleni fenomenist baltisaksa ajalookirjutuse ajaloos. Niisugune arvamine teeb aga lühema sissevaate sõnastamise Mühleni pikast eluteest ja ulatuslikust teadusloomingust vahetult pärast vanameistri manalasse varisemist üpris keeruliseks. Mühleni maisel teekonnal oli kaks kodumaad, Eesti ja Saksamaa, tema vaimne looming sai aga oma innustuse ning oli pühendatud ennekõike sünnimaale, Eestile. Heinrich (Heinz) von zur Mühlen sündis 26. detsembril 1914 Tallinna Niguliste kiriku pastori ja hilisema praosti Konrad v. zur Mühleni ( ) pojana. Ajalugu ise vajutas sügava pitseri noore Mühleni nagu ka paljude baltisakslastest eakaaslaste lapsepõlvele ja nooruseale. Isa kahekordne Siberisse küüditamine ( , 1918), Eesti iseseisvuse sünd ja Vabadussõda, saksa vähemusrahvuse elukorralduse uus raamistik Eesti Vabariigis ja sealhulgas ka Tallinna Toomkiriku võõrandamine saksa koguduselt aastal olid need tegurid, mis vormisid noore Mühleni kujunemisaastate eluhoiakuid ja mentaliteeti. Kui lisada neile mõjutustele isa harrastused perekonnaloo uurimisel ja Tallinna Toomkooli direktori ja ajalooõpetaja Alexander Winkleri käe all saadud eeskujulik haridus, siis võime mõista, miks Heinz v. zur Mühlen astus aastal Tartu Ülikooli ajalugu õppima. Ent kõr- 1 Aus der Geschichte Alt-Livlands. Festschrift für Heinz von zur Mühlen zum 90. Geburtstag. Herausgegeben von Bernhart Jähnig und Klaus Militzer. (Schriften der Baltischen Historischen Kommission, Bd. 12). Lit Verlag, Münster, H. von zur Mühlen. Schosslisten der Stadt Reval Jahrbuch für die Geschichte Mittel-und Ostdeutschlands, Bd. 48 (2002). Saur, München, 2003, lk Tuna 3/ Tuna28_x.indb Sec4: :38:40