Kultuur klassiruumis. Autor: Anu Realo, 2012

Transcription

1 Kultuur klassiruumis Autor: Anu Realo, 2012 Eri kultuuridest või etnilistest rühmadest pärit inimeste kontakt ei ole sugugi kaasaegne nähtus. Läbi inimajaloo, inimesed on reisinud üle kogu maailma väga erinevatel põhjustel. Juba meie ajaarvamise esimestel sajanditel elanud Rooma ajaloolane Tacitus kirjeldas oma reisimärkmetes (Germania, 98. a.) kaugel põhjas elavaid germaani hõime, mainides nende hulgas ka Sueebi mere kaldal elavaid aestisid, kes kommetelt ja riietuselt on nagu sueebid, keelelt aga hoiavad rohkem brittide poole. Lennart Meri on oma raamatus Hõbevalge: Reisikiri tuulest ja muinasluulest (1976) oletanud, et just näiteks Tacituse poolt ligi 2000 aastat tagasi kirjapandud aestide rahvast (Aestiorum gentes) on tõenäoselt saanud meie, eestlaste nimetus. Die Welt ist ein Dorf (Maailm on üks küla) Samas, üsna hiljutiste aegadeni oli ühest kultuurist teise rändajate arv suhteliselt väike. Alles viimased sajandid on olnud tunnistajaks suurematele rahvarännetele ühelt kontinendilt, ühelt maalt teisele. Rahvusvahelise turismi ja migratsiooni kasv, multinatsionaalsete-/kultuursete korporatsioonide õitseng, interneti võidukäik ja massikommunikatsiooni globaalne haare on viinud olukorrani, kus Mitte kunagi varem ei ole nii paljud inimesed olnud nii kursis muu maailma tegemisega. Esimest korda ühendab inimkonda ettekujutus ühisest olemasolust (Martin & Schumann, 1999, p. 22). Tõepoolest, Die Welt ist ein Dorf! Kümme aastat tagasi, so aastal, elas väljaspool oma sünniriiki hinnanguliselt 175 miljonit inimest, lisaks neile veel nende lapsed, kes juba uusasukohamaal sündinud (United Nations, 2004) aastal toimus ligikaudu 694 miljonit rahvusvahelist turismireisi, kusjuures prognooside kohaselt peaks käesoleval aastal piiriüleste reisijate hulk ulatuma 940 miljoni inimeseni aastas (Sam & Berry, 2006). Nii et kokkupuude teistest kultuuridest, etnilistest ja religioossetest rühmadest pärit inimestega on saamas üha enam universaalseks kogemuseks. Sedavõrra, mida sagedasemaks muutuvad kultuuridevahelised kontaktid, tuleb eri kultuuridest pärit inimestel õppida, kuidas kultuuriliselt mitmekesistes ühiskondades üheskoos tegutseda. Ehk 1

2 nagu on öelnud mainekas kultuuri-uurija John Berry (2000): Eripalgelisus on elu paratamatus; kas see annab elule vürtsi või ärritab inimesi, on meie aegade fundamentaalne psühholoogiline, sotsiaalne, kultuuriline ja poliitiline küsimus. Kahjuks on aga nii, et mida suuremaks muutub kultuuriline kaugus erinevate inimrühmade vahel, seda raskem on ka oodata ja kogeda teineteise mõistmist ning vastastikust sümpaatiat (Van Oudenhoven, 2006). Mis on kultuur? Vastuseks sellele küsimusele on pakutud, et nii palju kui on maailmas erinevaid kultuuri-uurijaid, on ka erinevaid kultuuri definitsioone. Üks teadaolevaid esimesi kultuuri mõiste kasutusi antropoloogias pärineb Edward B. Tylorilt ( ) aastast 1871, kes väitis, et kultuur on kompleksne tervik, mis sisaldab endas teadmisi, uskumusi, oskuseid, kõlbelisi tõekspidamisi, tavasid ja kõiki teisi võimeid ja harjumusi, mis on omandatud inimese kui ühiskonna liikme poolt (Tylor, 1920/1871, p. 1). Hollandi kultuuri-uurija Geert Hofstede sõnul on kultuur alati kollektiivne fenomen, sest see on vähemalt osaliselt jagatud inimeste poolt, kes elavad või on elanud samas sotsiaalses keskkonnas. Kultuur on meele kollektiivne programmeerimine, mis eristab üht inimrühma teisest (Hofstede, 1991, 2001). Peaaegu kõik mida teeme kuidas teistega suhtleme, kuidas korraldame oma elu, kuidas võtame vastu otsuseid ja kasvatame oma lapsi, kuidas kasutame aega ja ruumi, kuidas on korraldatud õppetöö koolis või ülikoolis on oluliselt mõjutatud ümbritseva kultuuri poolt. Kuidas kultuurierinevusi seletada? Kui kultuur on kõikjal ja kõikehõlmav, siis kuidas on üldse võimalik kultuurierinevusi seletada? Üheks võimaluseks on leida mingi keskne teema või telg, mille ümber kultuuris iseloomulikud uskumused, sümbolid, normid ja käitumisviisid koonduksid ning mille alusel oleks võimalik erinevaid kultuure omavahel võrrelda. Kultuuri-uurijate seas on selliseks teljeks saanud väärtused, mis väljendavad kultuuri ideaale, jagatud arusaamu sellest, mis on hea ja mis on halb. Kultuuris valitsevad väärtused vormivad ja õigustavad inimeste ja gruppide uskumusi, hoiakuid, eesmärke ja tegevust. Igapäevane elukorraldus, institutsioonide funktsioneerimine tugineb omakorda ja annab tunnistust kultuuris oluliseks peetavatest väärtustest (Schwartz, 2004). 2

3 1980. aastal ilmunud raamatus Kultuuri tagajärjed: tööga seotud väärtuste rahvusvahelised erinevused pakkus Geert Hofstede(1980), et kultuuridevahelisi erinevusi inimeste väärtuseelistustes on kõige otstarbekam kirjeldada nelja mõõtme abil võimudistants, individualismkollektivism, ebamäärasuse vältimine ja maskuliinsus-feminiinsus mis seletavad ära ligi poole kultuuridevahelistest erinevustest. Kuigi aegade jooksul on erinevaid kultuurimõõtmeid arvukalt välja pakutud (nt Bond et al., 2004; Fiske, 1991, 1992; Inglehart, 1997; Inglehart & Baker, 2000; Inkeles & Levinson, 1954; Schwartz, 1994), on enim kuulsust ja tähelepanu võitnud siiski Hofstede käsitlus. Hofstede raamatust sai rahvusvaheline bestseller, mille aastal ilmunud lühendatud ja populaarteaduslikum versioon on tänaseks päevaks tõlgitud kümnetesse erinevatesse keeltesse, sh eesti keelde (Hofstede, Hofstede, & Pedersen, 2004). Samuti sai Hofstedest üks enimtsiteeritud uurijaid sotsiaalteaduste andmebaasissocial Science Citation Index ning tema dimensioonid muutusid iga sotsiaalteadustes õpetatava kursuse osaks, mis vähimalgi määral kultuuriga seotud. Üheks sagedasemaks etteheiteks eelmainitud kultuurimõõtmete rakendamisel kultuuride hindamiseks ja võrdlemiseks üle kogu maailma, on olnud pikka aega tõsiasi, et enamus taolisi uuringuid on kavandatud ja algatatud Põhja-Ameerika ja Lääne-Euroopa teadlaste poolt, kes olulisel määral on lääne-maailma kultuuriprillidest pimestatud. Mõnevõrra on skeptikute kriitikanooli tasandanud Hiina väärtustele tugineva uurimuse Chinese Culture Connection (1987) tulemused, milles ilmnesid kolmele Hofstede kultuuridimensioonile vägagi sarnased mõõtmed. Siiski, antud uurimuses avaldus ka üks unikaalne, niinimetatud ida-spetsiifiline mõõde, millele Hofstede uurimuses vastet ei leidunud ning mille Hofstede hiljem ka viienda dimensioonina oma kultuurimõõtmete loetellu lisas ( Pikaajaline vs lühiajaline orientatsioon ). Nimetatud mõõde tugines otseselt konfutsiaanlikule maailmakäsitlusele ning andis tunnistust asjaolust, et universaalse kultuuridimensiooni sõltub suuresti sellest, kust ja milliste vahenditega seda otsima hakatakse. Hofstede uurimusest rääkides on tarvis kindlasti meeles pidada, et a. uurimuse läbiviimisest on möödas peaaegu 40 aastat; b. uurimus käsitles vaid kitsalt tööga seotud väärtuseelistusi ja c. uurimus viidi läbi vaid ühe organisatsiooni (IBM) liikmete seas. Seega ei tasu Hofstede poolt esitatud pingeridasid kultuuride paiknemise kohta neljal kultuurimõõtmel võtta lõpliku tõe pähe vaid pigem kasutada suunavate juhistena orienteerumaks kultuuri-erinevuste rikkalikus maailmas. Samas, Hofstede tulemuste paikapidavusest räägivad 3

4 paljud uurimused, mis on sidunud tema kultuurimõõtmeid teiste näitajatega nagu näiteks isiksuse seadumused (Allik & McCrae, 2004), sotsiaalne kapital (Realo & Allik, 2009), ning poliitilised ja sotsiaalsed väärtushinnangud (Inglehart & Oyserman, 2004) ning saanud ootuspäraseid ja hästi interpreteeritavaid seoseid. Kultuur klassiruumis Hofstede kultuurimõõtmed sobivad muuhulgas väga hästi iseloomustamaks suhteid paljukultuurilises klassiruumis, kus põrkuvad erinevad väärtused, tavad, õpihoiakud ja maailmavaade. Arusaamatused isegi ühest kultuurist pärit erinevate inimeste vahel on lihtsad tekkima, rääkimata siis veel sellest, kui ühes klassiruumis saavad kokku inimesed, kelle suhtlemisviis, ootused õppeprotsessi osas või religioossed tõekspidamised märkimisväärselt erinevad. Järgnevalt on toodud Hofstede kultuurimõõtmete lühikirjeldus ning mõned näited selle kohta, kuidas need klassiruumis võivad avalduda. Võimudistants Võimudistants näitab, mil määral peetakse võimu ühiskonna loomulikuks osaks ja lepitakse selle ebavõrdse jaotumisega kultuuri liikmete seas. Hofstede tulemuste põhjal oli võimudistants suhteliselt väike Skandinaavia-maades ning küllalt suur paljudes Araabia, Aasia ja Ladina- Ameerika maades. Eesti on Hofstede hinnangul keskmisest madalama võimukaugusega maa, suhteliselt sarnasel positsioonil Soome, Rootsi, Saksamaa, Hollandi ja Kanadaga. Järgnevas tabelis on toodud mõned peamised erinevused suure ja väikese võimudistantsiga maade vahel, mis puudutavad suhtlust ja tegutsemist klassiruumis. Tabel 1: Võimudistants klassiruumis Väike võimudistants Õpetajad kohtlevad õpilasi kui võrdseid Õpilased kohtlevad õpetajaid kui võrdseid Haridus õpilasekeskne Õpilased võivad klassis suhtlust algatada Suur võimudistants Õpilased on õpetajatest kaugel Õpilased suhtuvad õpetajasse suure austusega, nii klassis kui väljaspool Haridus õpetajakeskne Suhtlust klassis algatab vaid õpetaja 4

5 Õpetajad on eksperdid, kes annavad üldist Õpetajad on gurud, kes annavad edasi oma teadmist edasi isiklikku kogemust ja tarkust Eesti suhteliselt väikest võimudistantsi üliõpilaste ja õppejõudude vahel iseloomustab hästi järgmine kirjeldus Eestis õppivalt Kolumbia päritolu tudengilt: Mis teda samuti üllatas oli õppejõudude suhtumine üliõpilastesse. Nad kohtlevad meid kui partnereid endaga samal tasemel. Nad ei hoia enda ja meie vahel kunstlikku distantsi, me oleme teretulnud esitama küsimusi ja võime nendega mitte nõustuda ning oma kahtluste üle arutleda. Kolumbias mis Hofstede uurimuse järgi on märgatavalt suurema võimukaugusega kui Eesti oleks see väga ebatavaline olukord. Individualism-kollektivism Võrdlevates kultuuri-uuringutes leidis enim käsitlust individualismi-kollektivismi dimensioon. Hofstede sõnul on individualistlikes kultuurides inimeste vahelised sidemed nõrgad ning inimestelt oodatakse ennekõike hoolitsemist vaid enda ja oma lähiperekonna eest. Kollektivistlikes kultuurides seevastu on rõhuasetus tugevatel, sidusatel gruppidel (suguvõsa, hõim, religioosne kogukond), mis pakuvad inimesele kaitset ja hoolitsust vahetuskaubana tingimusteta lojaalsuse vastu. Individualism oli domineeriv Põhja-Ameerikas, Skandinaavias, Lääne-Euroopas (nt Suur-Britannia, Holland), Austraalias ja Uus-Meremaal. Kollektivism valitses omakorda Lõuna- ja Ladina-Ameerikas, Aafrikas ja Aasias. Eesti on individualismi skoorilt väga lähedane Soomele ja paigutub ligikaudu 70 riigi seas ülemisse kolmandikku ehk suurema individualismi skooriga riikide hulka. Teised kultuuri-uurijad, nagu näiteks Harry Triandis, on rõhutanud individualismi puhul samuti isiklike huvide allutamist grupi huvidele ning kollektivismi puhul vastavalt grupi eesmärkide ja huvide ülimuslikuks pidamist (Triandis, 1995). Kui individualismi puhul on keskseks teemaks sõltumatu ja autonoomne indiviid, siis kollektivismi puhul on organiseerivaks teljeks teatud grupp nagu näiteks perekond, hõim, rahvus, või religioosne rühmitus. Enamus kultuure sisaldavad endas siiski üheaegselt nii individualistlikke kui kollektivistlikke elemente (st hoiakuid, uskumusi, ootusi, väärtusi, norme jne.), mida erinevates olukordades vastavalt kas rohkem või vähem rõhutatakse. Individualistlikuks (või kollektivistlikuks) nimetatakse tavaliselt seda kultuuri, mille liikmed rõhutavad just individualistlikke (või vastavalt kollektivistlikke) elemente suurema osa ajast ja valdavas osas situatsioonides (Triandis, 1995). 5

6 6

7 Tabel 2: Individualism-kollektivism klassiruumis Kollektivism Õpetajad vaatlevad õpilasi ühe rühmana Õpilaste isiklikku initsiatiivi pärsitakse Individualism Õpetajad tegelevad eraldi üksikute õpilastega Õpilaste isiklikku initsiatiivi soodustakse ja julgustatakse Õpilastel on etnotsentrilised, traditsionaalsed Õpilasted on kaasaegsed, modernsed vaated vaated Õpilased ei võta sõna klassi või suure rühma Õpilastelt eeldatakse klassi või suure rühma ees ees esinemist Klassis peetakse oluliseks harmooniat, Klassis soodustakse arutelu ning erinevate hoidutakse konfliktidest ja vaidlustest seisukohtade vastandamist Erinevused Eesti (suhteliselt individualistliku) ja Jaapani (keskmisest kollektivistlikuma) maa vahel tulevad hästi ilmsiks järgmises näites, milles intervjueeritavaks oli Jaapanist pärit Tartus õppinud vahetusüliõpilane: Eestis tuleb tudengitel kursuse jooksul teha hästi palju ettekandeid, mis tähendab, et tudeng peab olema teadlik heast esitlusviisist: silmside, loogilised pausid, hästi ettevalmistatud slaidid jne. Eesti õppimise standardi kõige olemuslikum osa ongi üliõpilase aktiivsus. Jaapani tudengid nii teha ei suuda. Kursuse lõpus olevate eksamite või kirjalike tööde esitamisest on enam kui küll. Lisaks on jaapanlased seda tüüpi inimesed, keda on lihtne veenda, nad nõustuvad peaaegu kõigega. Seepärast on nende arvamuse teada saamiseks nendega täiesti mõttetu debatti või isegi diskussiooni alustada. Ebamäärasuse vältimine Ebamäärasuse vältimine näitab, mil määral peetakse kultuuris teadmatust ja ebamäärasust elu normaalseks koostisosaks ning kuivõrd hästi ja mugavalt tuntakse ennast uutes ja ebaselgetes olukordades. Ebamäärasust hästi taluvates maades (nagu nt Taanis, Rootsis, Suur-Britannias, Iirimaal ja Jamaikal) ei tunta ennast ebamugavalt uutes ja ebaselgetes olukordades. Kaks olulist põhimõtet: a. Mis on erinev, on põnev; 7

8 b. Kui reegleid ei saa austada, tuleb neid lihtsalt muuta! Ebamäärasust tõrjuvates maades (näiteks Kreekas, Portugalis ja Belgias aga ka Jaapanis, Guatemalas ja Uruguais) on see-eest palju täpseid seadusi ja reegleid, millest tuleb alati ka kinni pidada. Omatakse kindlat ettekujutust, mis on hea, mis halb, määramatust ja kõhklemist ei taluta. Olulised põhimõtted: a. Aeg on raha, b. Mis on erinev, on ohtlik. Eesti on sel mõõtel üsna kuldne keskmine, paiknedes lähedal nii Šveitsile kui Soomele. Tabel 3: Ebamäärasuse vältimine klassiruumis Ebamäärasuse talumine Ebamäärasuse vältimine Õpilased eeldavad avatud õppevormi ning Õpilased eeldavad struktureeritud õppevormi häid diskussioone ning otsivaid õigeid vastuseid Õpetajad võivad öelda Ma ei tea Õpilased õpivad, et tõde on suhteline Õpetajad peavad teadma kõiki vastuseid Õpilased õpivad, et tõde on üks ja ainus Õpilased omistavad saavutused iseenda Õpilased omistavad saavutuse pingutusele, võimekusele olukorrale ja õnnele Õpilastel on kõrge enesetõhusus Õpilastel on madal enesetõhusus Taaskord on sobilik tuua näide Eesti ja Jaapani võrdlusest, kuna nende maade ebamäärasuse talumise määr Hofstede käsitluses oluliselt erineb. Üldiselt on Jaapanis nii, et õppejõud räägivad ja üliõpilased kuulavad ning teevad märkmeid. Eestis on aga asjad peaaegu, et vastupidi. Õppejõud nõuavad, et tudengid osalevad diskussioonides, seminarides; üliõpilased peavad debati käigus ühiselt arutledes leidma lahenduse ühele või teisele küsimusele. Kui aus olla, siis ega eestlased ka eriti jutukad pole, kuid hea hinde saamiseks nad lihtsalt peavad sõna võtma 8

9 Maskuliinsus-feminiinsus Hofstede neljas dimensioon kirjeldab, mil määral rõhutatakse kultuuris edukust, ambitsioonikust ja materiaalseid väärtusi (nn maskuliinsed ehk mehelikud väärtus-eelistused) vastandina elukvaliteedile, meeldivatele inimsuhetele ning vastastikusele hoolivusele ja sõltuvusele (nn feminiiinsed väärtus-eelistused).maskuliinsetes kultuurides on sotsiaalset soorollid selgelt eristuvad: mehed peavad olema läbilöövad, visad, materiaalsele edule orienteeritud; naised aga tagasihoidlikud, õrnad ja elukvaliteedi eest hoolt kandvad. Maskuliinsed väärtushinnangud domineerisid Jaapanis, mitmetes mandri-euroopa maades (nt Austria, Itaalias ja Šveits) ning Kariibi-mere äärsetes Ladina-Ameerika maades. Feminiinsed väärtuseelistused olid valdavad Skandinaavia-maades aga ka näiteks Hollandis, Kostariikas, Tšiilis ja Portugalis. Eesti on Hofstede hinnangul pigem feminiinne kui maskuliinne maa ning taaskord väga lähedane Soomele. Kui Geert Hofstede aastal Tartu Ülikoolis avaliku loenguga esines, siis tekitas tema väide Eestis domineerivate pehmete väärtushinnangute kohta palju poleemikat. Hofstede vastus küsijatele ja kahtlejatele oli kiire: Kas te kujutate endale ette, et maskuliinses kultuuris paigutatakse linna raekoja ette suudlevate tudengite kuju? Maskuliinses kultuuris, oleks sellel kohal mõni hobuse seljas kindral või muu tähtis riigimees. 9

10 Tabel 4: Feminiinsus-maskuliinsus klassiruumis Feminiinsus Õpetajates hinnatakse sõbralikkust Oluline on õpilaste sotsiaalne kohanemine Maskuliinsus Õpetajates hinnatakse briljantset ainetundmist Oluline on õpilaste akadeemiline edukus Õpetajad pööravad poistele ja tüdrukutele Õpetajad pööravad poistele suuremat võrdset tähelepanu tähelepanu Õpilasi õpetatakse vältima agressiivsust Õpilasi kasvatakse teisele vastu astuma, vastu seisma Õppeainete valikul lähtutakse sisemisest Õppeainete valikul juhindutakse ennekõike huvist oodatavast karjäärist Eesti klassiruumis kehtivaid suhteid on maskuliinsete väärushinnangutega Itaaliast pärit tudengid kirjeldanud järgmiselt: Itaalias on suhted üliõpilase ja professori vahel väga erinevad sellest, mis toimub Eestis. Üliõpilaste ja õppejõudude suhted [Itaalias] on rangelt formaalsed. Luca [itaalia üliõpilane] arvates koheldakse Eestis tudengeid väga hästi ja õppejõud on hoolivad. Itaalias sa üleüldse harva räägid oma professoriga, õppejõud on formaalsed, tõsised ja külmad. Siin [Tartus] aga käib Philippo koos oma õppejõuga jalgpalli mängimas. Sloveeniast pärit vahetusüliõpilane rääkis aga järgmise loo: Üks välistudeng oli külmetunud ja köhis loengus kõvasti. Selle peale võttis õppejõud kotist mõned tabletid, pakkus neid tudengile ja küsis, kas viimane ei peaks tegelikult koju minema. Paljud välistudengid olid siiralt üllatunud, kui sõbralik võib õppejõud olla. Kokkuvõtvalt võib öelda, et üliõpilaste ja õppejõudude suhtlust Eesti klassiruumis iseloomustavad järgmised aspektid: Suhted õppejõudude ja üliõpilaste vahel on sõbralikud, õppejõu ja üliõpilase vaheline distants on väike, õppejõud suhtuvad üliõpilastesse kui võrdsetesse partneritesse; 10

11 Üliõpilastelt eeldatakse loengus aktiivset osalemist, so avalikke sõnavõtte, diskussioonides kaasalöömist, teiste üliõpilaste ees esinemist; Loengute käigus soodustakse arutelu ning erinevate seisukohtade vastandamist. Rahvuslik iseloom On laialt levinud nali, et Taevas on koht, kus politseinikud on inglased, kokad on prantslased, armastajad on itaallased, mehhaanikud on sakslased ja kõike korraldavad šveitslased. Põrgu on aga koht, kus politseinikud on sakslased, kokad on inglased, mehhaanikud on prantslased, armastajad on šveitslased ja kõike korraldavad itaallased. Kas see on vaid ikka nali või puudutab hoopiski neile rahvastele olemuslikult omaseid jooni? Selliseid uskumusi, mis puudutavad teatud rahvuse või kultuuri liikmetele omaseid ühiseid jooni või isiksuse omadusi nimetatakse rahvusliku iseloomu stereotüüpideks (Terracciano et al., 2005). Näiteks arvatakse, et lõuna pool elavad inimesed on emotsionaalsemad ja äkilisema loomuga kui põhja pool elavad inimesed, seda nii ühe kultuuri sees (nt Põhja-Itaalia vs Lõuna-Itaalia) kui erinevate kultuuride võrdluses (nt Eesti vs Kreeka). Ühe võimaliku seletusena on välja pakutud kliima. Nagu kirjutas prantsuse valgustaja ja filosoof Charles de Montesquieu ( ) juba 18. sajandi keskel, mõjutavad klimaatilised tingimused olulisel määral nii inimese loomust kui ühiskonda tervikuna: väga sooja kliimaga maades elavad inimesed on (liiga) kuumaverelised, samal ajal kui külmas kliimas elavad inimesed on jäised ja kanged. Montesquieu teooria näib ka eestlaste rahvusliku iseloomu kirjeldamiseks lihtsalt suurepäraselt sobivat: eestlased on nagu kiht jääd kirjeldavad paljud siin lühemat või pikemat aega veetnud teistest rahvustest inimesed (Valk & Realo, 2004). Viimase aastakümne uurimused psühholoogias näitavad, et rahvusliku iseloomu stereotüübid kujunevad paljude erinevate tegurite koosmõjus (sh kliima, massimeedia, reisijutud jne) ning peegeldavad vaid osaliselt rahvuse liikmetele omaseid tegelikke isiksuse omadusi (McCrae, Terracciano, Realo, & Allik, 2007; Realo et al., 2009; Terracciano et al., 2005). Mis veelgi huvitavam esinduslikus uurimuses, milles osales vastajaid ligi 40 riigist, ei leitud mingit seost maa keskmise temperatuuri, laiuskraadi ja isiksuse omaduste vahel (Allik & McCrae, 2004). Seega, ehkki eestlasi peetakse sageli suletuteks, külmadeks, reserveerituteks ja omaette hoidvateks, ei erine me nende isiksuse omaduste poolest märkimisväärselt ei kreeklastest ega hispaanlastest. 11

12 Põhja pool elavate rahvaste jäisus ja sõnaahtrus on pigem sajandite jooksul kultiveeritud käitumis- ja suhtlusnorm ega väljenda sugugi nende inimeste tegelikke isiksuse omadusi. Nagu ütlevad Eesti vanasõnad Enne mõtle, siis ütle; Rääkimine hõbe, vaikimine kuld; Pea pool suud kinni; Ära hõiska enne õhtut; Lolli ~Narri tuntakse suurest naerust; Pill tuleb pika ilu peale; Eks naer tule ikka nuttes kodu ei ole sellest midagi head loota, kui oled rõõmus, õnnelik ja jutukas! Lõunapoolsete rahvaste suurem agressiivsus ja impulsiivsus peegeldab aga omakorda nende kultuuris levinud norme ja tõekspidamisi: nii Ameerika Ühendriikide lõunaosariike kui ka paljusid Lõuna-Euroopa maid iseloomustab nö aukultuur (culture of honor), mille keskseks teemaks on pidev valmisolek kaitsta oma au ja reputatsiooni karmuse ja vägivalla abil (Nisbett & Cohen, 1996). Stereotüüpide allikad võivad olla eri maades erinevad. Nt kanadalased vastandavad ennast ameeriklastele ning eestlased ja soomlased näevad ennast peegelpildis venelastele (Realo et al., 2009). Nii võib öelda, et eestlased on vaiksed ja tagasihoidlikud ka seetõttu, et venelased on jutukad ja aktiivsed. Kuigi peaaegu igal inimesel on teatav hulk vaid tema ainulaadsel kogemustel põhinevaid stereotüüpe (nt veendumus, et kõik islandlased oskavad ujuda), on paljud stereotüübid kultuuris jagatud, ühiskonnas domineerivate hoiakute ja väärtuste väljendajateks. Suur osa stereotüüpe kujunebki välja juba lapsepõlves ning seda nii meediast, koolist, vanematelt kui kaaslastelt saadud mõjutuste tulemusena. Nii teiste kui enda rahva kohta käivad stereotüübid on hämmastavalt püsivad ning muutuvad aeglaselt. Lõpetuseks See kuidas teist rahvast ja kultuuri nähakse, sõltub paljuski vaatleja eelnevast elukogemusest, tema väärtushinnangutest ja päritolukultuurist. Selleks, et kokkupuuted teiste kultuuride ja nende esindajatega oleksid rikastavad, elule vürtsi lisavad ja mitte ärritavad, tuleb endal olla erinevustele avatud ja tolerantne. Seepärast on lõpetuseks toodud ka mõned näpunäited, mida tasuks teistest rahvustest ja kultuuridest pärit inimestega suhtlemisel meeles pidada: Teadvusta, et kõik inimesed on teatud määral etnotsentrilised ehk oma rahvuse-kesksed. Püüa enda puhul märgata, millal etnotsentriliseks muutud. Pane tähele, et järeldused, mida teise kultuuri esindajad teevad oma käitumise kohta võivad erineda Sinu omadest. Õpi tundma, kuidas teisest kultuurist pärit inimeste käitumise kohta samu järeldusi, nagu nad ise teevad! 12

13 Õpi eristama, milline käitumisjoon on isikuline ja milline kultuurist tingitud. Pane tähele, kuidas inimesed reageerivad, kui nad seisavad silmitsi hoiakute ja väärtuste erinevustega. Ole avatud ja tolerantne oma otsustustes ja hinnangutes nii enda kui teisest kultuurist/rahvusest inimeste suhtes! Ära tee kiireid järeldusi inimese kohta ainuüksi selle põhjal, millisesse rahvusgruppi ta kuulub! Inimesed on erinevad ja rahvusliku iseloomu stereotüübid ei pea alati paika. Viited Allik, J., & McCrae, R. R. (2004). Toward a geography of personality traits: Patterns of profiles across 36 cultures Journal of Cross-Cultural Psychology, 35(1), Berry, J. W. (2000). Socio-psychological costs and benefits of multiculturalism: A view from Canada. In J. W. Dacyl & C. Westin (Eds.),Governance and cultural diversity (pp. 1-89). Stockholm: UNESCO & CIEFO, Stockholm University. Bond, M. H., Leung, K., Au, A., Tong, K. K., De Carrasquel, S. R., Murakami, F., et al. (2004). Culture-level dimensions of social axioms and their correlates across 41 cultures. Journal of Cross-Cultural Psychology, 35(5), Chinese_Culture_Connection. (1987). Chinese values and the search for culture-free dimensions of culture. Journal of Cross-Cultural Psychology, 18, Fiske, A. P. (1991). Structures of social life: The four elementary forms of human relations. New York: Free Press. Fiske, A. P. (1992). The four elementary forms of sociality: Framework for a unified theory of social relations. Psychological Review, 99, Hofstede, G. (1980). Culture s consequences: International differences in work-related values. Beverly Hills, CA: Sage. Hofstede, G. (1991). Cultures and organizations: Software of the mind. London: McGraw-Hill. Hofstede, G. (2001). Culture s consequences: Comparing values, behaviors, institutions and organizations across nations (2 ed.). Beverly Hills, CA: Sage. Hofstede, G., Hofstede, G. J., & Pedersen, P. B. (2004). Kultuuri uurides: Ülesanded, näited, sünteetilised kultuurid Tallinn: Väike Vanker 13

14 Inglehart, R. (1997). Modernization and postmodernization: Cultural, economic and political change in 43 societies. Princeton: Princeton University Press. Inglehart, R., & Baker, W. E. (2000). Modernization, cultural change, and the persistence of traditional values. American Sociological Review, 65, Inglehart, R., & Oyserman, D. (2004). Individualism, autonomy, and self-expression. In H. Vinken, J. Soeters & P. Ester (Eds.), Comparing cultures: Dimensions of culture in a comparative perspective (pp ). Leiden, NL: Brill. Inkeles, A., & Levinson, D. J. (1954). National character. In G. Lindzey (Ed.), Handbook of social psychology (Vol. 2). Cambridge, MA: Addison-Wesley. Martin, H.-P., & Schumann, H. (1999). Globaliseerumislõks: Kallaletung heaolule ja demokraatiale. Tallinn: Tänapäev. McCrae, R. R., Terracciano, A., Realo, A., & Allik, J. (2007). Climatic warmth and national wealth: Some culture-level determinants of national character stereotypes. European Journal of Personality, 21(8), Meri, L. (1976). Hõbevalge: Reisikiri tuulest ja muinasluulest. Tallinn: Eesti Raamat. Nisbett, R. E., & Cohen, D. (1996). Culture of honor: The psychology of violence in the South: The psychology of violence in the South. Boulder, CO: Westview Press. Pajupuu, H. (2001). Kuidas kohaneda võõras kultuuris. Talllinn: Eesti Keele Instituut. Realo, A. (1998). Collectivism in an individualist culture: The case of Estonia. Trames, 2, Realo, A. (2002). Individualism ja kollektivism Eesti moodi. In A. Valk (Ed.), Eesti ja eestlased võrdlevas perspektiivis: Kultuuridevahelisi uurimusi 20. sajandi lõpust. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Realo, A. (2003). Comparison of public and academic discourses: Estonian individualism and collectivism revisited. Culture & Psychology, 9(1), Realo, A., & Allik, J. (2009). On the relationship between social capital and individualism-collectivism. Social and Personality Psychology Compass, 3, Realo, A., Allik, J., Lönnqvist, J. E., Verkasalo, M., Kwiatkowska, A., Kööts, L., et al. (2009). Mechanisms of the national character stereotype: How people in six neighbouring countries of Russia describe themselves and the typical Russian. European Journal of Personality, 23(3), Sam, D. L., & Berry, J. W. (2006). Introduction. In D. L. Sam & J. W. Berry (Eds.), The Cambridge handbook of acculturation psychology (pp. 1-7). Cambridge, UK: Cambridge University Press. 14

15 Schwartz, S. H. (1994). Beyond individualism/collectivism: New cultural dimensions of values. In U. Kim, H. C. Triandis, Ç. Kagitçibasi, S. C. Choi & G. Yoon (Eds.), Individualism and collectivism: Theory, method, and applications (pp ). Thousand Oaks, CA: Sage. Schwartz, S. H. (2004). Mapping and interpreting cultural differences around the world. In H. Vinken, J. Soeters & P. Ester (Eds.), Comparing cultures: Dimensions of culture in a comparative perspective (pp ). Leiden, Boston: Brill. Terracciano, A., Abdel-Khalek, A. M., Adam, N., Adamovova, L., Ahn, C., Ahn, H. N., et al. (2005). National character does not reflect mean personality trait levels in 49 cultures. Science, 310, Triandis, H. C. (1995). Individualism & collectivism. Boulder, CO: Westview Press. Tylor, E. (1920/1871). Primitive culture. New York: J. P. Putnam s Sons. United Nations. (2004). World economic and social survey Part II. International migration. Retrieved December 22, 2008 Valk, A., & Realo, A. (2004). Eesti ja eestlased teiste rahvuste peeglis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Van Oudenhoven, J. (2006). Immigrants. In D. L. S. J. W. Berry (Ed.),The Cambridge handbook of acculturation psychology (pp ). Cambridge, UK: Cambridge University Press. 15