METSARAIETE RUUMILISE PLANEERIMISE VÕIMALUSED SPATIAL PLANNING OPPORTUNITIES BY FOREST LOGGING

Transcription

1 EESTI MAAÜLIKOOL Metsandus- ja maaehitusinstituut Kalle Vislapuu METSARAIETE RUUMILISE PLANEERIMISE VÕIMALUSED SPATIAL PLANNING OPPORTUNITIES BY FOREST LOGGING Bakalaureusetöö Taastuvenergia ressursside õppekava Juhendaja: vanemteadur Raul Rosenvald, PhD Tartu 2015

2 Eesti Maaülikool Bakalaureusetöö lühikokkuvõte Kreutzwaldi 1, Tartu Autor: Kalle Vislapuu Õppekava: Taastuvenergia ressursid Pealkiri: Metsaraiete ruumilise planeerimise võimalused Lehekülgi: 36 Jooniseid: - Tabeleid: 1 Lisasid: 1 Osakond: Metsakasvatus Uurimisvaldkond: Metsamajandus Juhendaja(d): Raul Rosenvald Kaitsmiskoht ja aasta: Tartu, 2015 Levinum metsamajandamise viis maailmas on lageraie, mille eesmärgiks on saada majanduslikku tulu ja mille teostamisel ei peeta kuigi oluliseks metsa ökoloogiliste väärtuste säilimist. Lisaks on kõikjal maailmas kaitselasid, mille eesmärgiks on erinevate liikide kaitse. Sageli saaks siiski metsi majandada nii, et säiliks metsade elurikkus kui ka majandamise tulukus, samuti muud metsade eesmärgid. Üheks võimalikuks tööriistaks selle juures on metsaraiete ruumiline planeerimine ehk metsade majandamine maastiku mastaabis. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks on analüüsida teaduskirjanduses avaldatud uuringuid metsaraiete ruumilise planeerimise kohta ning tuua välja põhilised kasutatud meetodid ja võimalused nende rakendamiseks Eesti metsamaastikus. Teostatud analüüsist selgus, et selle-teemalisi analüüse on läbi viidud valdavalt kas majanduslikust või ökoloogilisest aspektist vaadeldes, kuid vähe on selliseid uurimusi, kus oleksid kaasatud mõlemad. Sellistes uurimustes on analüüsitud pigem ühte liiki või liigirühma ning metsa kogu elustikku arvesse võetud ei ole. Nendeks liikideks on enamasti kaitse all olevad või inimestele majandusliku kahju põhjustavad liigid. Metsamaastiku ruumilisel planeerimisel lasub põhirõhk erinevat tüüpi (majandus-; kaitse-; puhke-) metsade ruumilisel paiknemisel ning samuti metsaraiete ruumilise planeerimisel viisil, mis tagaks erinevat tüüpi elustiku liikumis-, toitumis- ja elupaigatingimused. Eesti kontekstis on ruumiline planeerimine võimalik eeskätt riigimetsas või suuremate eraomanike aladel või siis eraomanike ja RMK koostöös. Metsamaastiku ruumilise planeerimise reaalseks teostuseks on vaja viia läbi veel mitmeid uuringuid ning koostada analüüs, mis kaasaks endas olulisemaid metsa funktsioone lõpuks aitaks teha otsuseid iga planeeritava metsaeraldise kohta eraldi. maastiku mastaabis, kuid Märksõnad: metsaraie, ruumiline planeerimine, ökoloogiline aspekt, majanduslik aspekt 2

3 Estonian University of Life Sciences Abstract of Bachelor s Thesis Kreutzwaldi 1, Tartu Author: Kalle Vislapuu Specialty: Renewable Energy Resources Title: Spatial planning opportunities by forest logging Pages: 36 Figures: - Tables: 1 Appendixes: 1 Department: Forest management Field of research: Forest management Supervisors: Raul Rosenvald Place and date: Tartu, 2015 Clear cutting is the most common used methods in world forest management, which most important goal is economic income. But which doesn t involve forests ecological value. Plus there were protected areas around the world with the aim of different types of protection. However, forest could be managed to preserve forest biodiversity and economic returns and also other forest values. Spatial forest management involve all tree of this criterions. The aim of this bachelor thesis was to analyse the scientific studies about spatial forest logging opportunities and bring out basic methods how to apply them in Estonian forest management. The study showed that there were many studies about spatial forest management what deal only economic or ecological perspective but very few which would involve both. Such kind of studies was analysed only one species or group of species and doesn t involve all forest ecosystem parts. Usually these analysed species were predicted or caused economic damage for people. The main focus on spatial forest management is to maintain different types of forest (economic, conservation, recreation) on landscape spatial planning and also involves various types of feeding, movement and habitat conditions for biota. In Estonian the best way to use spatial forest management is privet owners, businessman and State Forest Management Centre co-operation because this management way is productive only in the long-term. But for realization there must be carrying out a number of studies and prepare an analysis, which would involve total forest ecosystem components and would be able to use on every logging plot separately. Keywords: logging, spatial planning, ecological aspects, economic aspects 3

4 Sisukord SISSEJUHATUS MATERJAL JA METOODIKA METSAMAASTIKU PLANEERIMISEL ARVESSE VÕETAVAD FUNKTSIOONID Ökoloogilised funktsioonid Kvaliteetsed ja mitmekesised elupaigad Pinnase- ja veekaitse Kliimamuutuste leevendamine Majanduslikud funktsioonid Kultuurilised ja sotsiaalsed funktsioonid TEADUSUURINGUD METSADE RUUMILISE PLANEERIMISE KOHTA Uuritud valdkonnad Ruumilise planeerimisega lahendust vajavad küsimused Lageraie kasutamine ja säilikpuude vähesus Raielankide paiknemine maastikul, nende suurus ja kuju Elupaikade pindala ja ühendatus Vajalike toitumispaikade puudumine Alternatiivsete liikumisvõimaluste loomine Infrastruktuuri mööda suunamine tundlikest aladest ARUTELU KOKKUVÕTE KASUTATUD KIRJANDUS SPATIAL PLANNING OPPORTUNITIES BY FOREST LOGGING LISAD Lisa 1. Analüüsiks kasutatud artiklid

5 SISSEJUHATUS Ligikaudu 1/3 kogu planeedi maismaast on kaetud metsaga. Tegu on mitmekesise kooslusega, mis on pidevas muutumises ja seotud ümbritseva loodus- ja sotsiaalse keskkonnaga, mis mõjutab metsa omadusi ja samal ajal mõjutab mets alati ka ümbritsevat keskkonda. Viimastel aastakümnetel on märgatavalt suurenenud ühiskonna huvi metsade säästliku kasutamise vastu ja püütakse metsi majandada nii, et see oleks majanduslikult tulus, kuid säiliks nii metsade bioloogiline mitmekesisus kui ka metsa muud väärtused. Kuna looduslikud häiringud on metsadega kooskäivad protsessid, siis toimub metsa uuenemine ning taastumine nende tagajärjel iseeneslikult. Metsade hävimise ning elupaikade fragmenteerumise peamisteks põhjusteks on inimmõju. Inimmõju väljendub pidevas linnastumisprotsessi laienemises ning uute infrastruktuuride loomises, kuid suuresti ka ühekülgses metsa majandamises, kus majanduslik eesmärk on tihti olulisem kui ökoloogiline. Näiteks mõjutab lageraie raiutud ala keskkonda, muutes selle mikrokliimat, tuues kaasa muutused nii liigilises koosseisus, elupaikade olemasolus kui ka nende struktuuris (Keenan ja Kimmins 1993). Elupaikade killustumine on ühtlasi ka peamine haruldaste liikide kadumise põhjuseid (Fahrig 1997). Selliste protsesside vältimiseks on vaja viia metsade majandamisse sisse mitmeid muutuseid, mille tagajärjel väheneks konflikt puidutootmise ja elupaikade kvaliteedi vahel. Rakendatavateks meetmeteks võivad olla nii kaitsealade loomine, raievanuste tõstmine, raiesmike suuruste piiramine kui säilikpuude jätmine. Samal ajal vähendavad kõik need meetmed, vähemalt lühikeses ajaperspektiivis, metsamajanduse majanduslikku kasumlikkust. Metsaraiete ruumiline planeerimine hõlmab endas mitmeid eelmainitud aspekte, luues keskkonna, mis arvestab erinevate osapoolte vajadustega. Näiteks Soomes on modelleeritud majandatud metsamaastiku nii, et lendoraval oleks võimalik liikuda sobivate elupaikade vahel ja ka vastupidiste maastikutüübi vajadustega põdral oleks söögipaiku, samas säilitades majandusliku tulu kõrgel tasemel (Kurttila et al. 2002; Hurme et al. 2007). Kokkuvõtvalt kujutab ruumiline planeerimine endas metsade majandamist maastiku perspektiivis, eeldades säästvat metsakasutust nii ökoloogilise kui majandusliku kasumlikkuse poole pealt, kombineerides mõlema poole vajadusi: tagab nende bioloogilise 5

6 mitmekesisuse, tootlikkuse, uuenemisvõime, elujõulisuse ning potentsiaali praegu ja võimaldab ka tulevikus teisi ökosüsteeme kahjustamata täita kõik funktsioone. Kombineerides kõigi metsaga seotud hüvede ökonoomset tootmist ja kasutamist nii lühikui ka pikaajalises perspektiivis (Keskkonnaministeerium 2015). Antud bakalaureusetöö eesmärgiks on analüüsida teaduskirjanduses avaldatud uuringuid metsamaastiku ruumilise planeerimise kohta ning tuua välja põhilised kasutatud meetodid. Nende uuringute põhjal tuua välja ka soovitusi, kuidas Eestis rakendada metsamaastikus mitmeid metsanduse eesmärke silmas pidavaid planeeringuid. 6

7 1. MATERJAL JA METOODIKA Ruumilise planeerimise analüüsimiseks on kasutatud peamiselt ingliskeelset teaduskirjandust internetis olemasolevatest andmebaasidest. Peamine andmebaas on SCOPUS kirjastuse Elsevier Science multidistsiplinaarne bibliograafiline andmebaas ja Google Scholar. Lisaks veel eestikeelset kirjandust ja erinevaid interneti allikaid. Põhiline kriteerium märksõnade valikul, millega andmebaasist artikleid otsiti ja töösse valiti, oli üheaegselt ökoloogilise kui ka majandusliku aspekt koos käsitlemine. Artiklite otsimiseks kasutatud märksõnad: Mammals and spatial planning Birds and spatial planning Forest management, spatial planning Beetles and spatial planning Habitat fragmentation, forest management Suitable habitats jne Erinevaid artikleid oli palju, mis aga sageli olid liialt teoreetilised ja metoodilised. Olemasolevatest artiklitest jäi kasutusse ligikaudu 40 asjakohast artiklit, mida põhjalikumalt analüüsiti. Artiklite läbitöötamiseks tehti tabel (lisa 1), kus toodi välja uuritavad tunnused, mida artiklites kasutati, lisaks ka uuritud piirkonnad, kus uurimused aset leidsid. 7

8 2. METSAMAASTIKU PLANEERIMISEL ARVESSE VÕETAVAD FUNKTSIOONID Metsa struktuuri, omaduste, elustiku ja bioproduktsiooni mitmekesisusest ning võimest kasvada väga mitmesugustes mullastiku- ja maastikutüüpides tulenevad metsa kolm tähtsamat peafunktsiooni: sotsiaalne, majanduslik ja ökoloogiline funktsioon (tabel 1) (Laas et al. 2011:75). Tabel 1. Metsa maastiku planeerimisel arvesse võetavad funktsioonid MAJANDUSLIK EESMÄRK Maksimaalse tulukusega metsamajandamine Puhtpuistud majanduslikult sobivate puuliikidega Tulusam on eemaldada raielankidelt uuendamist takistavad tegurid, sh surnud puud, samuti säilikpuud Raieliigi valikul on eesmärgiks suurim tulukus Raievanus on võrdne kasumiküpsusega RUUMILINE PLANEERIMINE SOTSIAALNE EESMÄRK Maksimaalne metsahüvede ärakasutamine Töökohad Puhkevõimalused Looduse nautimine Korilus Jahindus Matkamine ÖKOLOOGILINE EESMÄRK Kvaliteetsete erinevat tüüpi elupaikade pidev olemasolu maastiku tasemel Elupaikade pindala ja ühendatuse suurendamine Erinevate Elupaikade vajadustega liigid killustamise vajavad: vähendamine: vana metsa ühenduskoridorid konkreetset ökodukt puuliiki tunnelid pesapuud alternatiivsed teatud tüüpi liikumisvõimalused surnud puitu säilikpuud noort metsa vajalikud poolavatud söögipaigad maastikku infrastruktuuri alustaimestiku arendamise tundlikest aladest eemale suunamine servaefektiga arvestamine Majandusliku kasumlikkuse, sotsiaalsete väärtuste ja bioloogilise mitmekesisuse tagamine Metsamaastik on kujundatud võrgustikuks, kus on tagatud kõigi tema eesmärkide täitmine Erineva kooseisu ja vanusega puistute ruumilise paiknemise aluseks on analüüs Ka majandusmetsa metsastruktuur pakub elustikule liikumis- ja elupaigavõimalusi (nt surnud puidu, säilikpuude abil) Metsaraiete tegemisel arvestatakse ka metsa kõrvalkasutusega (nt säilitada puhke- ja korilusvõimalused) 8

9 2.1 Ökoloogilised funktsioonid Ökoloogilisteks väärtusteks on säilitada pikaajaliselt kvaliteetsed elupaigad kõigi metsas elavate liikide jaoks. Järgnevalt tuuakse välja selleks vajalikud põhilised eesmärgid ja väärtused, mille säilitamine võiks olla eesmärgiks ka ruumilise planeerimise läbiviimisel Kvaliteetsed ja mitmekesised elupaigad Kooslused on üksteisest vägagi erinevad nii oma struktuuri kui liigilise koosseisu poolest. Ka ühe koosluse siseselt võib struktuur suuresti erineda. Näiteks asustavad metsa eri rindeid erinevad liigid ning ka rinnete koosseis erineb taimeliigiti. Sellised tingimused loovad mitmekesiseid elupaiku erinevate nõudmistega liikidele. Metsade ruumiline planeerimine tagab nende erinevate elupaigatüüpide olemasolu erinevatel maastikel Vana metsa olemasolu Kuigi vana metsa võib erinevalt defineerida, käsitletakse antud töös seda kui looduslike metsade täiskasvanud faas, mida iseloomustavad vanad suured puud, lamapuit ning hilissuktsessioonile iseloomulikud liigid. Vanaks metsaks nimetatakse tinglikult ka teatud määral majandatud metsa, kus on säilinud märkimisväärne osa bioloogilisest mitmekesisusest (Sõgel 2006:7). Paljud taime-, seene- ja loomaliigid eelistavad elupaigana just vanu jämedaid puid, mis suurendab vanade metsade looduskaitselist väärtust. Näiteks elab just sellistes metsades I kaitsekategooriasse kuuluv lendorav (Pteromys volans), kes vajab pesitsemiseks, varjumiseks ja toitumiseks õõnsustega haabasid. Kuid just nendel vanadel haavikutel lasub suur raiesurve (Eesti loodusefond). Peale elusate puude, mängib vanas metsas olulist rolli ka lamapuidu olemasolu. Näiteks leiti Kanadas läbi viidud uuringus, et kuigi enamus sambliku liike suudab kasvada nii majandatud kui ka majandamata metsas, siis on ka neid liike, mida leiti vaid majandamata vanadest metsadest 9

10 (Bunell et al. 2008:1039). Nendest liikidest leidub meie metsades näiteks liudsambliku (Lecanora sp.) ja süsisambliku (Xylographa sp.) perekonna esindajaid Surnud puit Peale vanade metsade, leidub surnud puitu ka raiesmikel. Ülemaailmselt on leitud, et surnud puidu vähendamine raiesmikel ja muudel maastikel, on üks suurimaid liigilise mitmekesisuse vähendajateks maailmas (Drapeau et al. 2009). Surnud puit ise ei pruugigi olla alati surnud puitu vajavate liikide otseseks elupaigaks. Näiteks toituvad paljud putukad seeneniitidest, mis puitu lagundavad (Esseen et al. 1997). Siia kuuluvad näiteks ka mardikatel elavad parasiitsed putukad (Kenis et al. 2004:242). Surnud puidu liigiline koosseis sõltub puidu laguastmest. Keskmisel laguastmel leidub enim looduskaitse all olevaid ja punase raamatu liike, kuid spetsiifilisi seene- ja samblaliike on täheldatud just hilisemas laguastmes oleva puidu juures (Jonsson et al. 2005:295) Noore metsa olemasolu Nii nagu mängib metsa aineringes olulist rolli vana mets, on oluline ka noormetsa tähtsus (Swanson et al. 2011). Noor mets pakub lopsakat toidulauda mitmetele herbivooridele, kes toituvad metsa alustaimestikust või puude noortest võsudest. Sageli on noor mets oluliseks toiduallikaks talvel, mil alustaimestik on mattunud lume alla. Nii toituvad näiteks põdrad talvel noorte mändide võrsetest. Peale toidu, leiavad noores metsas pesitsuspaiku paljud linnuliigid ja muud pisiimetajad Alustaimestiku olemasolu Metsade alustaimestiku moodustavad samblad, samblikud, rohttaimed, puhmad ja väikesed põõsad. Need alustaimestiku eri struktuurid loovad mitmekesiseid varje- ja elupaiku erinevatele liikidele. Seega on alustaimestik oluline liigilise mitmekesisuse tagaja. Samas 10

11 mõjutab alustaimestikku suuresti raie olemus. Nimelt on erinevate liikide arv suurem nendes metsades, kus eelnevate metsamajandamise viisidega või looduslikult on kujunenud heterogeenne mets ehk leidub nii varajase kui ka hilisemale suktsessioonile iseloomulikke liike (Duguid ja Ashton 2013). Selline taimestiku mitmekesisus mõjutab teiste liikide olemasolu Poolavatud maastikud Alad, millel on varieeruv maastik, sisaldades nii puudega metsatukke kui ka lagedaid põlde ja niite, on väga mitmekesised elupaigad. Tedre (Tetrao tetrix) ja metsisega (Tetrao urogallus) läbi viidud uuringutes on selgunud, et kuigi vanalinnu elu metsade suktsessioonitase ei mõjuta, on erineva vanuseastmega metsa olemasolu vajalik tingimus järglaste elujõuliseks saamise juures (Lande et al. 2014:127). Ka eelistavad mitmed teised linnuliigid vahelduvat maastikku, näiteks sipelgtoidulised rähnid, kellest Eestis elavad II kaitsekategooriasse kuuluv roherähn (Picus viridis ) ja III kategooriasse kuuluv hallpearähn (Picus canus). Tulenevalt toiduallikast on neil vaja toidu leidmiseks selliseid maastikke, mis oleksid sobilikud ka erinevatele sipelga ja kuklaste liikidele (Nellis et al. 2015:8). Sipelgate liigiline koosseis sõltub suuresti metsa valgusoludest, see omakorda mängib rolli pesasuuruse juures ning sellest sõltub populatsiooni arvukus (Kilpeläinen et al. 2005:244). Seega sõltub rähnide arvukus suuresti maastiku avatusest ning sealsest toidubaasist Pinnase- ja veekaitse Peale elupaikade olemasolu mõjutavad metsad ka teistes kooslustes paiknevaid organisme, sealhulgas ka inimesi. Näiteks paiknevad metsa ökosüsteemides maailma suurimad magevee reservid, nii pärineb näiteks ligikaudu 80% Ameerika Ühendriikide mageveest just metsaga kaetud aladelt. Seega on metsadel suur roll puhta pinna- ja põhjavee olemasolu juures. Metsad parandavad vee kvaliteeti, olles filtriks põhjavette jõudvale veele ning ühtlasi vähendades pinnase erosiooni (Baskent ja Keleş 2008:468). Pinnasesse jäävad paljud mürkained, mis ilma filtreerimiseta satuksid vihmaveest otse põhjavette ning 11

12 muudaksid selle joogiveeks kõlbmatuks (Green paper 2010:8). Lisaks magevee reserviks olemisele, reguleerib mets vee äravoolu, olles kaitseks üleujutuste tekke eest, kuna metsas jõuab maapinnale oluliselt vähem sademeid kui lagedal alal, sest osa sademetest peetakse kinni puistu võrastikus (Laas et al. 2001:104). Seda protsessi saab positiivses võtmes kasutada metsamaastiku planeerimisel, hoides näiteks niiskematel aladel ära üleujutusi. Samas tuleks majandamise viisi valikus pöörata tähelepanu ka metsa liigilisele ja vanuselisele koosseisule. Nimelt on leitud, et vanemad puud vähendavad kuivadel aladel pinnasest auruva veehulka, mis aga nooremate puude puhul suureneb (Delzon ja Loustau 2005:115). Veel mõjutab mets kogu veeringet ja atmosfääri tsirkulatsiooni, läbi mille mõjutades regionaalset kliimat (Green paper 2010:10) Kliimamuutuste leevendamine Viimase paari sajandiga on Euroopa aasta keskmine temperatuur tõusnud ligikaudu 1 C võrra. Selline keskmise temperatuuri tõus mõjutab metsade liigilist koosseisu külmalembeste liikide näol, tõrjudes need enam põhja poole või kaovad neile sobivad elupaigad sootuks (Green paper 2010:11). Lisaks eeltoodule on metsadel ka laialdasemad keskkonnakaitselised väärtused. Metsad on ühed olulisemad süsinikdioksiidi siduvad maismaa ökosüsteemid (Laas et al. 2011:108), sidudes kuni 80% maapinnal ning 40% pinnases olevast süsinikust (Baskent ja Keleş 2008:468). Paljud uuringud on näidanud, et metsade õige majandamise tulemusena on võimalik vähendada riikide heitgaaside kogust. Seega saab kasvuhoone gaaside balansseerimist mõjutada metsade biomassi suurendamise ning põllumaade taasmetsastamisega (Baskent ja Keleş 2008:468). Kuna aastane juurdekasv on suurem noortes ja keskealistes puistutes, siis just noored metsad on intensiivsed süsiniku sidujad. Kuid metsa kasvu ja arengu vältel ei seota süsinikku mitte ainult puude biomassi, vaid olulisel kohal on ka süsiniku voog mulda. Boreaalsetes metsades võib mullas ja kõdus olla ca 85% kogu metsaökosüsteemi süsinikuvarust ja vaid ca 15% on seotud puude maapealsesse biomassi (Laas et al. 2011:108). 12

13 2.2 Majanduslikud funktsioonid Varasematel aegadel ongi metsade majanduslikku funktsiooni peetud kõige olulisemaks või isegi ainsaks rolliks (Kohm ja Franklin 1997). Metsadel majanduslik väärtus väljendub tooraine pakkumises nii saetööstusele, kui ka paberi, energia ning vineer- ja puitkiudplaatide tootmiseks (Euroopa Liidu ). ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmetel on viimastel aastatel kasvanud tööstusliku ümarpuidu, saematerjal, puidugraanulite ja puitpaneelide tootmine, kuid infotehnoloogia valdkonna kiire arengu tõttu ei ole paberitööstuses sellist tendentsi märgata (Puidu tootmine ). Majanduslikult on efektiivne, kui metsi majandada intensiivselt. Liigilise koosseisu poolest on kõige tootlikumad puhtpuistud majanduslikult sobivate puuliikidega. Reeglina rajatakse puhtpuistusid just nende tehnilise lihtsuse pärast. Kultiveeritavate puuliikidena tulevad Eestis arvesse harilik mänd (Pinus sylvestris), harilik kuusk (Picea abies), arukask (Betula pendula), harilik tamm (Quercus robur), sanglepp (Alnus glutinosa), hübriidhaab (Populus tremula Populus tremuloides Michx), euroopa (Larix decidua) ja siberi lehis (Larix sibirica). Eelistatud on kodumaised puuliigid. Eestis metsamaadele rajatavad metsakultuurid on rõhuvas enamuses okaspuu puhtkultuurid, sest looduslikult tekib u 90% -le meie mullatüüpidest piisavalt mitmesugust lehtpuu-uuendust (Laas 2011:431). Sellise lehtpuu uuenduse vältimiseks tuleks puistu noores eas läbi viia harvendusraiet, mis väldiks ühtlasi soovitud puuliikidele konkurentsi vähenemist kiirekasvuliste lehtpuuliikide poolt. Puhtpuistude korral oleks majanduslikult kõige efektiivsem lageraie kasumiküpsuse vanuses (Keenan ja Kimmins 1993). Lageraie puhul tuleb silmas pidada ka raie hilisemat korrastamist ning ettevalmistamist uuendamiseks. Selleks tuleb näiteks eemaldada raiejäätmed, et surnud puit metsa ei koguneks jne. Siiski, väga laialdaselt kasutades ja intensiivsel kujul on sellised majandamisviisid efektiivsed eeskätt lühikeses ajaperspektiivis (Kohm ja Franklin 1997). Selliselt majandatud metsades väheneb viljakus ja haiguskindlus (lisaks elurikkuse vähenemisele). Näiteks pole suurepinnalised puhtpuistud haigusekindlad. Lisaks tuleb arvestada ka asjaolu, et ligi pool Euroopa Liidus tarbitavast taastuvast energiast saadakse just puidust (Euroopa Liidu ). Puidu energiaallikana kasutamine aitab leevendada kliimamuutust, sest sellega asendatakse fossiilkütuseid, parandatakse 13

14 energiasektori sõltumatust välistoorainest, suurendatakse tarnekindlust ja luuakse maapiirkondadesse uusi töökohti (Arengukava ) 2.3 Kultuurilised ja sotsiaalsed funktsioonid Lisaks ökoloogilisele ja majanduslikule aspektile pakub mets ka kultuurilisi ja sotsiaalseid hüvesid. Need väljenduvad väga mitmel viisil: töökohad, puhkevõimalused, looduse nautimine, varude kogumine jne. Sotsiaalmajanduslikus mõttes annavad metsad looduslikku toorainet, eelkõige puitu. Selle kõrval saadakse ka umbes pool Euroopa Liidus tarbitavast taastuvenergiast puidust. Metsad pakuvad ka mitmeid teisi teenuseid: jaht, matkamine jms. Jahindus on tihedalt seotud nii maamajanduse kui ka looduskaitse valdkonnaga (Keskkonnaministeerium). Jahindus hoiab ulukite populatsioonid kontrolli all, kontrollides nende poolt metsaomanikele põhjustatud kahjusid. Samuti on jahindus olnud nii Eesti kui ka Euroopa kultuuri lahutamatu osa. Lisaks jahindusele veedetakse metsas aega ka puhates ja matkates. Sellise tegevuse populariseerimiseks on loodud mitmeid matka- ja õpperadasid ning lõkkeplatse metsamajakestega, kus meeldivalt aega veetes loodust tundma õppida. Metsad annavad ka nö mittepuidulist toodangut: söödavaid marju ja seeni, korki, vaiku, mitmesuguseid õlisid jms. Lisaks neile aspektidele annab mets ka tööd, eriti maapiirkondades. Metsasektor (metsamajandus koos puidu- ja paberitööstusega) annab umbes 1% Euroopa Liidu SKP-st, kuid näiteks Soomes ulatub selle osakaal 5% -ni. Selles sektoris töötab umbes 2,6 miljonit inimest. (Euroopa Liidu ). 14

15 3. TEADUSUURINGUD METSADE RUUMILISE PLANEERIMISE KOHTA 3.1 Uuritud valdkonnad Metsade ruumiline planeerimine on tõusnud päevakorda peamiselt looduskaitse vaatenurgast, kuna see hõlmab peale metsade majandusliku kasu saamise ka ökoloogilist aspekti. Seoses sellega on uuritud erinevaid valdkondi, mis metsaraiete tulemusena võivad olla ohustatud. Kõige enam teadusuuringuid on läbi viidud konkreetsete liikide tasemel. Uuritavad liigid on peamiselt looduskaitsealused, hävimisohus või siis hoopis inimestele kahjulikud liigid, kelle kahjulikku mõju põllu- ja metsakultuuridele metsaraiete planeerimisega oleks võimalik vähendada. Nii on mitmete Skandinaaviamaade uurimisobjektiks Eesti I kaitsekategooriasse kuuluv lendorav, kes vajab eluks vanu haavikuid, millel lasub aga suur raiesurve (Ritchie et al. 2009). Peale lendorava, kes vajab eluks kindlat tüüpi metsakooslust, on metsaraietest mõjutatud ka mitmed linnud, kes vajavad eluks mitmekesist metsa, kus oleks nii noori, vanu kui ka keskmise vanusega puid (Lande et al. 2014:127; Pukkala et al. 2012:229; Vierikko et al. 2008:438) ning avatud ja suletud mikroreljeefi vaheldust (Kilpeläinen et al. 2005:244). Lisaks väikeste imetajate ja lindude kaasamist metsade ruumilise planeerimise uuringutesse, on palju uuringuid läbi viidud põtrade ning nende mõju analüüsimisega metsakultuuride mõjutajana (Edenius et al. 2002). Suurulukite kaasamine uurimusse on asjakohane, kuna nende mõju metsa noorendikele on kõige silmaga nähtavam ning kahjud sageli kõige suuremad. Lisaks imetajatele ja lindudele on uurimustesse kaasatud ka taimi, seeni ja samblike. Kuna nt torikseened vajavad suuresti oma elutegevuseks lagupuitu, siis intensiivse raiesmike koristusega ei leidu neile vajalikul hulgal elupaiku. Sarnane probleem on ka samblikel, mille puhul sageli haruldasemad liigid suudavad elada vaid vanadel puudel või majandamisest täielikult puutumata metsades (Bunell et al. 2008:1039). Ruumilise planeerimise uuringutesse on kaasatud ka alustaimestiku liigid, millele laskuvat mõju vaadeldakse peamiselt muutuvate mikroklimaatiliste tingimuste läbi. 15

16 Peale liikide tasemel ruumilise planeerimise kaasamise, on mitmeid uuringuid viidud läbi vaadeldes planeerimist ka majanduslikku kasumit arvestades. Nendes uuringutes on püütud leida sobivaid lahendusi olukorrale, kus metsamajandamise käigus oleks pigem suurem majanduslik tulu, kuid samas säiliks ka looduslik mitmekesisus ja metsade esteetiline välimus. Kuigi esmapilgu näib, et esikohal on just metsade planeerimise ökoloogiline aspekt, siis on leitud, et kogu puidu maht selliselt majandatud metsades suureneb (Vierekko et al. 2008: 438). Seda seletatakse asjaoluga, et mida liigirikkamad on metsad, seda suurem on hilisem majanduslik huvi metsa vastu. Kõige rohkem uurimusi, mis kaasavad samal ajal kahte aspekti: majanduslikku ja ökoloogilist, on läbi viidud Põhjamaades ja Kanadas. Nendest uurimustest on selgunud, et konflikt kahe aspekti vahel on taksonispetsiifiline ning kaitsmaks ühte liiki, ei ole võimalik sellel alal majanduslikku tulu saada (Mönkkönen et al. 2014:87), seega tuleb metsa maastiku planeerida optimaalselt. Selline planeerimise käigus tuleb leida kompromiss loodusliku ja majandusliku poole vahel. Näiteks Mönkkönen et al. (2014: 87) on leidnud, et majanduslikult on tulusam eemaldada raielankidelt surnud puud, halvendades küll nendest sõltuvate liikide heaolu, kuid luues samaaegselt uusi elupaiku teistele liikidele. Selline tegevus ei kahjusta raie uuenemist, kuna eemaldatud surnud puidus elavad kahjurid halvendaksid uute puude kvaliteeti. Samas tuleks raielankidele jäta ka eri liikidest säilikpuid, mis parandavad nii metsa majanduslikku tulu (Vierikko et al. 2014:438) kui suurendavad looduslikku mitmekesisust ja loovad erinevaid elupaiku mitmetele teistele liikidele. Kuigi viimase 30 aasta jooksul on lehtpuumetsade pindala vähenenud, siis nende mahud on tegelikkuses suurenenud ning tänu nende liigilisele mitmekesisusele on sellised metsad majanduslikult atraktiivsed (Vierikko et al. 2014:438). Liigilise mitmekesisuse kõrval tuleks pöörata tähelepanu ka sellele, et raielankidele jäätavad puud oleksid erineva vanusega või planeerida raied selliselt, et näiteks vanemate säilikpuudega raiet ümbritseks noorematest puudest koosnev mets. Selline tegevus tagaks samuti mitmekesiste elupaikade olemasolu. Näiteks läänenääriga (Perisoreus infaustus) läbi viidud uuring näitas, et al.gne elupaikade hävimine ei toonud pikemas perspektiivis lindude arvukuse juures suuri muudatusi, kuid samas ei kaotanud mets oma majanduslikku tulu (Pukkala et al. 2012:229). Peale säilikpuude erineva vanuse ja liigilise koosseisu peaks arvestama ka metsaraie teostamise tsüklit. Metsades, mis koosnevad eri vanuseklassidesse kuuluvatest puudest, on optimaalne nii majanduslikus kui ökoloogilises mõttes teostada raied pikema kui 5 aastase intervalli järel (Buongirno et al. 1995:427). 16

17 3.2 Ruumilise planeerimisega lahendust vajavad küsimused Kuigi metsamaastiku ruumiline planeerimine sisaldab endas nii ökoloogiliste ja majanduslike kui ka sotsiaalsete väärtuste üheaegset kaasamist, siis on leitud mitmetes uurimustes ka nende vastuolu. Seda pigem majandusliku aspekti kaasamisel. Kui majanduslikult on mõne kasutusviisiga saadud kiiret edu, siis teisalt võib see edu pikemaajalises perspektiivis osutuda kahjulikuks bioloogilisele mitmekesisusele ja metsamulla viljakusele (Laas et al. 2011:368). Kuid metsaalade ruumilisel planeerimisel on nii positiivseid kui negatiivseid külgi. Kui raiestikule jäetud seemnepuud ja nendest osade muutumine biosäilikpuudeks on bioloogilise mitmekesisuse poolelt vajalik (geneetilise ja liigilise mitmekesisuse säilitamine), siis majanduslikult jääb metsa hulk parimat tarbepuitu, sest seemnepuudeks valitakse puistu keskmisest jämedamad, elujõulisemad ja parema tüvega puud. Seemne- ja säilikpuude endisele raiestikule kauaks jäämine vähendab nende vahetus ümbruses looduliku uuenduse teket ja selle kasvu. Säilikpuude varisemine võib kunagi hukutada mõningase osa tekkinud looduslikust uuendusest (ibid 2011:368). Möödapääsmatult on vajalik jätkusuutlikuks tegevuseks osade jalakuivavate puude ja poolmädade nottide püstijätmine, kuid nende suur hulk mingil maa-alal võib metsapildi esteetilisust vähendada. Ning rohke lamapuidu jätmine raiestikule takistab maapinna ettevalmistamise (mineraliseerimist) metsa kultiveerimiseks ja pidurdab metsa uuenemise protsessi (ibid 2011:368) Lageraie kasutamine ja säilikpuude vähesus Tänastel maakasutuse ja maa planeerimise otsustel on kaugele ulatuvad tagajärjed, millest saadakse aru alles pikema aja jooksul. Kuna enamik metsadest paikneb väljaspool kaitsealasid, kus majandamine on kindla kontrolli all, siis tuleks suuresti pöörata tähelepanu just väljaspool neid alasid paiknevatele metsadele. Nii Põhja-Ameerikas kui ka Euroopas on peamiseks raieviisiks lageraie (Hannerz ja Hånell 1997). Lageraie on eelistatud, kuna puidu mahud on suured ning neid on odavam lõigata. Samas on neid alasid 17

18 majanduslikult ka kergem uuendada (Keenan ja Kimmins 1993). Sageli tuuakse välja ka asjaolu, et lageraie imiteerib looduslikke häiringuid, näiteks metsatulekahju või suurt tuulemurdu ning seega on metsal kergem taastuda (Lindenmayer ja Franklin 2002). Kuid selline isetaastumine leiaks aset, kui lageraie sarnaseks struktuuriliselt vanametsa lamapuidu struktuuriga ehk leiduks näiteks erineva jämeduse ja kõduastmega lamapuitu (Beese et al. 2003). Lageraie puhul mängivad olulist rolli säilikpuud. Rosenvaldi (2008:40) sõnul vähendas säilikpuude jätmine 72% juhtudel raie vahetut kahjulikku mõju elustikule. Säilikpuud suurendasid raiejärgset ellujäämust ektomükoriissetel seentel, epifüütsetel samblikel ja väikestel maapinnaloomadel, kõige vähem parandasid nad eluspüsimist sammaldel ja soontaimedel. Peaaegu alati parandas säilikpuude jätmine häiringutega kohastunud putukate ja lindude elutingimusi raiesmikel ning uuenenud küpses metsas vanale metsale iseloomulikel liikidel. Samas, selleks et säilikpuudest võiks olla kasu paljudele liikidele, on oluline ka nende hulk. Säilitades alla 15% puudest säilikpuudena ei erinenud elustiku liigirikkus ega arvukus säilikpuudega raiesmikel oluliselt lageraie aladest (Rosenvald 2008). Kindlasti tuleb selleks, et tagada liigirikkus majandatud metsades, kaasata lageraiele alternatiivseid metsa majandamise viise (Mönkönen et al. 2014). Enne raietööde algust tuleb kindalasti läbi viia analüüsid, mille alusel otsustada, milline majandamise viis on antud asupaigale sobiv Raielankide paiknemine maastikul, nende suurus ja kuju Peale üksikute säilikpuude olemasolu mõjutab nii bioloogilist mitmekesisust kui ka metsa majandamist erinevat tüüpi metsade ja raielaikude paiknemine maastikul. Peale raie paiknemise on oluline ka selle suurus ja kuju. Nendest kolmest näitajast oleneb nii liikide eludünaamika, eriti nende potentsiaalsed elupaigad, kuid samas ka majanduslik kasu, toitainete ja vee kättesaadavus ja paljud teised tingimused. Näiteks esineb pikkadel, kitsastel raielankidel suurem servaefekt, kui seda on ruudu ja ringi kujulistel aladel (Baskent ja Keles 2005:150). Nii majandusliku tulu kui bioloogilise mitmekesuse säilitamiseks, tuleb seega pöörata tähelepanu majandamise viisi valimise osas, kuna vale valitud viis võib negatiivselt mõjutada nii ökoloogilist kui ökonoomilist aspekti 18

19 (Mönkönen et al. 2014: 88). Sobiva majandamise viisi valiku sisendina tuleks kasutada leiduvate liikide vajadusi. Väiksemates ja heterogeensemates piirkondades pole paljud liigid seotud ainult ühe elupaigatüübiga, vaid liiguvad elupaikade vahel või elaval mitme elupaiga piiril. Sellistele liikidele on peale elupaikade pindala tähtis ka nende mosaiiksus ja omavaheline sidusus. Näiteks püüavad ulukihoolde spetsialistid mõnikord luua oma jahimaadel suurimat võimalikku maastiku varieeruvust, et suurendada loomaliikide arvukust ja mitmekesisust. Selleks luuakse ja hoitakse korras väikseid põlde, istutatakse viljapuid ja loomadele maitsvaid põllukultuure, tehakse väikseid raiesmikke, kus hakkavad lokkama noorte puude ja põõsaste mahlased võrsed, kaevatakse väikseid tiike, rajatakse paise, pinnasteid ja radu (Primack et al. 2008:271) Elupaikade pindala ja ühendatus Seoses aina kasvava industriaalühiskonna vajadustega muutub maastikupilt üha mosaiiksemaks. Suured mitmekesised maastikud jaotatakse teede, põldude, raietega ja asustustega väikesteks aladeks, toimub elupaikade killustumine ehk fragmenteerumine. Selle tulemusena paiknevad alles jäänud elupaigad üksteisest sageli isoleeritult ning nende vaheline suhtlus on võimatu. Peale väiksema elupaiga, piirab fragmenteerumine ka liikide levimis võimalusi ja uute alade koloniseerimist. Selline fragemneteerumine leiab aset ka metsamaastikus, kus raielaigud muudavad mitmed piirkonnad mosaiikseks ning paljudele liikidele läbimatuteks. Samuti on uutel väikestel elupaigalaikude servaaladel uued tingimused, mida iseloomustatakse mõistega servaefekt. Servaefekt iseloomustab olukorda, kus elupaiga serva ja sisealadel on erinevad keskkonnatingimused. Olulisemateks servaefektideks on temperatuuri, niiskuse ja tuule suurem kõikumine servaaladel. Selline servaefekti mõju ulatub metsas sageli kuni 250m kaugusele metsa äärest, mõne efekti mõju isegi kaugemale. Kuna taimed ja loomad on tihti kohastunud kindlatele temperatuuri-, niiskus- ja valgustingimustele, tõrjutakse tekkinud muutuste tõttu paljud liigid metsalaigust välja (Primack et al. 2008:119). Kui mets killustub, muutuvad tugevamad tuuled, väiksem niiskus ja kõrgem temperatuur metsaservades selle ka tuleohtlikumaks. Tulekahjud võivad elupaikadesse levida lähedal 19

20 asuvatelt põldudelt, mida regulaarselt põletatakse või ka metsa rajatud teedel liikuvate inimeste hooletusest (Primack et al. 2008:120). Peale metsatulekahjude poolt põhjustatud muutuste, võib toimuda raiega külgneval metsaalal ka alustaimestiku liigilise koosseisu muutumine. Nimelt on täheldatud, et muutuvate valgusolude tõttu hakkavad alustaimestikus vohama valgustolerantsed liigid. Need konkureerivad varjulembeste liikidega, mis jäävad konkurentsis esimestele alla ning võivad sootuks sellest elupaigast kaduda (McDonald ja Urban 2004:2265). Seega toimub elupaikade killustumise tagajärjel mitmeid erineva iseloomuga protsesse, mis kõik mõjutavad selle asukaid ning millega tuleb metsaraite planerimisel arvestada ning kasutada sellist majandamise viisi, mis antud alal väldiks nende probleemide teket Vajalike toitumispaikade puudumine Elupaikade killustumise tagajärjel muutuvad mitmetele organismidele nende harjumuspärased toitumispaigad sageli kättesaamatuteks, olles eraldatud elupaigast ohtliku maantee või suure alaga, mida on võimatu ületada või halvimal juhul hävib toitumispaik sootuks. Kui metsamaastiku fragmenteerib metsaraie, siis ilmnevad nende probleemide kõrval ka teised tegurid, mis kas muudavad loomade toidu kättesaadavust või tekitavad pahameelt metsaomanikele. Üheks aktuaalseks probleemiks on suurulukite laastav töö metsa noorendike puhul. Seda eriti talvel, kui muud toitu napib ning näiteks põdrad tikuvad männinoorendike kallale. Kasutades õigeid metsa majandamise võtteid, on võimalik tagada positiivne tulemus nii herbivooridele kui majanduslikus mõttes. Näiteks on Edenius et al. (2002) uuringus leitud erinevaid aspekte, mida tuleks kasutada raiete planeerimisel, et vähendada majanduslikku kahju noorendike hävimisel. Üheks lihtsamaiks nendest on metsa uuendamine tiheda seaduga, kuna katsed näitasid, et sellisel juhul kahjustavad põdrad vähemat arvu puid ning otsivad kõrgema kvaliteedilisi puid, mis omakorda vähendab konkurentsi nõrgemate organismide ees (Edenius et al. 2002:59). Metsaraietega kaovad tihti ka mitmete puidukahjuritest toituvate lindude, näiteks rähnide toidupaigad, kuna raiealadel väheneb surnud puidu maht ning ka säilikpuudeks jäetakse raiesmikele püsti elujõulised puud. Sama probleem tekib ka hooldusraie puhul, kus metsast eemaldatakse kahjustunud puud. Oluline on, et erinevad rähniliigid kasutavad pesapuudeks 20

21 ja toitumiseks erineva laguastmega puitu (Drapeau et al. 2009:229), mida on majandatud metsades aga sageli ebapiisavalt (Lõhmus ja Kraut 2010) Alternatiivsete liikumisvõimaluste loomine Fragmenteerumisest tingitud probleemidele on mitmeid lahendusi. Üheks nendest on loomadele alternatiivsete liikumisteede rajamine. Nende iseloom oleneb nii liigist kui nendele iseloomulikust eluviisist. Üheks selliseks liikumisvõimaluste loomiseks on kasutada liikumiskoridore erinevate elupaikade vahel. Ökoloogilised koridorid ehk rohelised koridorid ehk rändekoridorid on sellised alad, millel paiknevad looduslikud elupaigad, mis võimaldavad taimedel ja loomadel nende eraldatud alade vahel liikuda ning soodustavad sellega geneetilise mitmekesisuse säilimist ja sobivate elupaikade asustamist (Primack et al. 2008: 266). Sellised koridorid suurendavad ca 50% liikide liikuvust eraldatud alade vahel (Gilbert- Norton et al. 2010:663). Koridore on tingimata vaja selliste loomaliikide kaitseks, kes sooritavad sesoonseid rändeid ning peavad toidu ja vee leidmiseks läbima mitmesuguseid elupaiku (Primack et al. 2008:266). Kuid neid koridore kasutavad ka selgrootud, taimed ja linnud. Taimedel väljendub see peamiselt loomlevijate puhul, kelle levik sõltub imetajate liikumisest. Sarnaselt rohekoridoridele aitavad väiksemas skaalas loomade liikumisele kaasa üle suurte maanteede kulgevad ökoduktid. Ökoduktid on maanteed ümbritsevale looduslikule keskkonnale sarnased ning ehitatakse piisavalt laiad ja väikese kaldega, et loomad tunneksid end seda ületades turvaliselt. Lisaks on ökoduktil ka haljastus ja metsale iseloomulik mikroreljeef ning seda kõike piiravad kõrged piirded, mis kaitsevad pimedas liikuvaid loomi autode valgusvihtide eest. Lisaks teede ületamisele, on võimalik liikuda ka nende alt kulgevast tunnelitest. Sellised tunnelid on peamiselt mõeldud väikeulukitele ja kahepaiksetele. Piiratud võib liikumine olla ka metsamaastikus. Näiteks lõikavad suured säilikpuudeta lageraie alad ära liikumisteed lendoravatel, kes suudavad teha kuni 5 meetriseid hüppeid puult puule. Samuti suurendab lendoravate liikumine maismaal nende võimalust sattuda 21

22 kergemini röövloomade saagiks. Lisaks nendele kahele tegurile kaob tihti liigse majandamise tulemusena ka lendoravale vajalik toidubaas (Ritchie et al. 2009) Infrastruktuuri mööda suunamine tundlikest aladest Elupaikade fragmenteerumise juures on suureks probleemiks aina arenev ja laienev infrastruktuur, mille loomine paratamatult toimub ning sageli ei arvestata selle tegevuse juures teiste organismidega. Kuid viimastel aastatel on teedevõrgustiku rajamisega üha enam rõhku pööratud loodushoiule. Näiteks Eestit Euroopaga ühendava Rail Balticu loomisega on tekkinud arutelu selle kulgemise trassi ja teele jäävate looduskaitsealade kattumise üle. Kui suur maantee või raudtee läbib mõnda looduskaitseala, siis on tulemuseks kindel fragmenteerumise protsess, kuna kaitseala on moodustatud juba hetkel mõne väärtusliku loodusväärtuse või organismi kaitseks ning selle ala poolitamine võib kaitse all olevatele liikidele saatuslikuks saada. Kuigi Rail Balticu rajamisel on pakutud välja erinevaid marsruute, siis tekib sellest loodusele kahtlemata mingisugune kahju, läbides see kaitsealasid või mitte. Sellist olukorda saab lahendada suurte infrastruktuuride mööda suunamisega tundlikest aladest, kuid kuna ~18% Eesti territooriumist on kaetud kaitsealadega (Zingel ja Aasma, 2010), siis on mõnikord seda võimatu teha ning tuleb leida kompromiss majanduse arengu ja looduskaitse vahel. 22

23 4. ARUTELU Metsaraiete ruumilise planeerimine on viimastel aastakümnetel olnud aktiivne teema seoses metsade majanduslike ja ökoloogiliste väärtuste säilitamisega. Analüüsides erinevate autorite läbi viidud uuringuid, selgus et neist enamik on läbi viidud pigem ühe liigi (Ritchie et al. 2009; Lande et al. 2014:127; Pukkala et al. 2012:229; Vierikko et al. 2008:438) või teatud ühele kindlale metsastruktuurile spetsialiseerunud liikidega (Esseen et al. 1997; Kenis et al. 2004) ning enamasti lühikese aja jooksul. Üksikute liikide puhul on käsitletud looduskaitsealused liike või selliseid, kelle mõju raietele on negatiivne, näiteks põdrad (Edenius et al. 2002). Teistesse uurimustesse on kaasatud näiteks saprotroopsed liigid, kellele on eluks vajalik surnud puidu olemasolu (Esseen et al. 1997; Kenis et al. 2004). Samas teises äärmuses on sellised uurimused, kus on esmatähtis vaid metsade tulusus ning võimalused selle tõstmiseks. Selliseid uurimusi, kus oleks kaasatud nii metsade majanduslikud kui ka ökoloogilised väärtused, palju teostatud ei ole (Buongirno et al. 1995; Mönkkönen et al. 2014; Pukkala et al. 2012; Vierikko et al. 2014). Probleem selliste uuringute läbi viimiseks on arvatavasti metsade kui ökosüsteemide keerukuses, kus esineb väga erinevaid parameetreid, millest mõned on sellised, mida mõõta ei saagi. Kõikide parameetrite kaasamine ühte uurimusse on seega võimatu ning tuleb leida kompromiss, mis oleks piisavalt positiivne kõikide osapoolte suhtes. Lisaks mõõdetavate andmete rohkusele ei ole võimalik ruumilist planeerimist kaasata lühiajalistesse projektidesse, kuna selle positiivne toime avaldub pikema ajaperioodi jooksul (Buongirno et al. 1995), mil metsal on võimalik taastuda. Seega ei tundu esmapilgul selline metsade majandamise võimalus atraktiivne, kuid mõeldes kaugemale kui hetke-tulu, toob ruumilise planeerimise kaasamine metsaraiete läbiviimisel tulu nii majanduslikult kui loodussäästvalt. Rakendamaks metsaraiete ruumilist planeerimist Eesti metsades tuleks pöörata suuremat tähelepanu eeskätt lageraiete sellisele planeerimisele, et oleksid tagatud selline metsamaastiku struktuur, kus erinevat tüüpi liikidele oleksid tagatud paremini liikumis- ja elutingimused. Väga oluline koht elustiku kaitsel on erinevatel kaitsealadel. Siiski selliste 23

24 kaitselade efektiivsus liikide kaitseks võib jääda nõrgaks, kui paljud liigid ei suuda sinna levida või sealt välja liikuda (Kohm ja Franklin 1997). Lisaks võib tähelepanu pöörata ka säilikpuude liigilisele koosseisule ning arvukusele. Nii tuleks suurendada ühe ha peale jäetavate säilikpuude hulka ning muuta rangemaks Metsaseaduse 29 lõige 3, mille kohaselt ei jäeta seemnepuid juhul, kui raiutava metsa koosseisus pole seemnepuudeks sobivaid puid või kui langil on olemas metsa uuenemiseks metsakasvukohatüübile sobivate puuliikide elujõuline järelkasv ja see säilitatakse raietööde käigus (Metsaseadus lg 3). Selline seemnepuude lubatud puudumine raielangilt muudab ala karakteristikuid ning sellega võib kaasnevad elupaikade kadumine. Vältimaks negatiivset mõju loodusele võiks teatud aladel lageraie asemel kasutada näiteks turberaiet või püsimetsandust (Mönkkönen et al. 2014). Sanitaarraie korras raiuda lubatud puude hulka kuuluvad Metsa majandamise eeskirja 7 alusel teiste hulka ka surnud puud, puud, millel on enam kui pool võra pöördumatult kahjustunud ja kuiva ladvaga puud, tormiheide ja murd ning lumemurd ja lume vaalitud puud (Metsa majandamise eeskiri 2007: 7). Sellised puud oleksid metsas suurepärased elupaigad erinevatele surnud puidus elavatele või sellest sõltuvatele liikidele (Esseen et al. 1997; Kenis et al. 2004) juhul kui selline staadium ei ole põhjustatud mõnest haigusest või teistele puudele ohtlikust kahjurist. Ruumilise planeerimise aspektist tuleks need puud alles jätta, suurendamaks metsa heterogeensust. Samuti oleks mõistlik jätta puutumata raielankide seemnepuud, mis on oma ülesanded täitnud, kuid mida on lubatud eemaldada (Metsa majandamise eeskiri 2007: 7). Need (säilikpuudeks ümber arvestatud) puud oleksid potentsiaalsed elupaigad saprotroopsetele liikidele metsa edasises suktsessioonis. Kuid samas võib leida surnud puude eemaldamise juures ka kompromissi teistele liikidele uute elupaikade loomisega (Mönkkönen et al. 2014:87). Kuigi majanduslikus mõttes näib erineva vanuseastemega puude jätmine raielankidele ebaefektiive, siis mitmed uuringud on näidanud, et selline tegevus on siiski teostatav ning positiivne nii majanduslikus kui ökoloogilises mõttes (Kuuluvainen et al. 2012), kuna sellisel juhul on tagatud lankide liigiline mitmekesisus, mis omakorda suurendab majanduslikku tulu läbi metsa loomuliku suktsessiooni. Suur liigiline mitmekesisus viib erinevate organismide vajaduste kättesaamiseni, kuhu peale sobivate elupaikade kuuluvad ka toitumispaigad ning liikumisvõimalused, mis sageli ei ole metsa majandamise plaanidesse kaasatud. Kuid sellised esmapilgul väikesed osad võivad tagada just kõige optimaalsemad tulemused. 24

25 Kuna metsamaastiku ruumiline planeerimine kaasab endas väga mitmeid erinevaid külgi, mida kõiki tuleks rakendada, siis tekib küsimus, kas tegelikkuses on selline planeerimine võimalik ka väljaspool kaitsealasid, kus enamjaolt seda juba mingis mastaabis rakendatakse. Samas tuleb kooskõlastada sellised planeeringud ka teiste valdkondade ja piirkondadega, mis majandatud metsi mõjutavad. Näiteks erinevate rohekoridoride ja ökoduktide loomine suurtele teedele ja võimalused liikidel läbida muid takistusi, mis aina kasvava ühiskonna tulemusena looduslikku maastikku killustavad. Läbi viidud uuringud näitavad, et selline ruumiline planeerimine on võimalik, kuid majanduslik tulu saavutatakse pigem pikema aja jooksul ning sageli ei ole erametsa omanikud sellise majandamise poolt. Seega on selline planeerimine võimalik eeskätt Riigimetsa Majandamise Keskuses (RMK) või erafirmades, kes omavad palju metsamaad ja soovivad seda säästvalt majandada. Kuid kõige efektiivsema tulemusena annaks koostöö kõigi nende kolme osapoole vahel. Metsaraiete ruumiline planeerimine võiks olla ka osa nt sertifitseeritud (FSC, PEFC) metsade majandamisest, kuid sellise majandamisviisi kasutamiseks tuleb otsida veel efektiivseid võimalusi ning läbi viia uuringuid, mis kaasaksid kõiki kolme ökoloogilist, sotsiaalset ja majanduslikku aspekti. 25

26 KOKKUVÕTE Kogu planeedi maismaapinnast moodustavad metsad ligikaudu 30%, millest suurem enamus on majandatavad metsad. Peamiseks majandamise viisiks on lageraie, mis on metstööstusele lühikeses perspektiivis tulus, kuid mõjutab oluliselt nii metsa ökoloogilist koosseisu kui ka esteetilist välimust. Sellepärast on viimasel ajal hakatud suurt tähelepanu pöörama metsaraiete ruumilisele planeerimisele, mille tulemusena säilivad nii metsa majanduslikud kui ka ökoloogilised väärtused. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli analüüsida teaduskirjanduses avaldatud uuringuid metsaraiete ruumilise planeerimise kohta ning tuua välja põhilised kasutatud meetodid ja võimalused kuidas neid rakendada Eesti metsamaastikus. Kuigi selliseid uuringuid, millesse oleks kaasatud mõlemad aspektid, on tehtud vähe ning sageli ühe liigi tasemel, on siiski leitud erinevaid viise, mis suurendaksid metsade tulu ning tagaksid elupaikade säilimise ning liigilise mitmekesisuse. Enamik selliseid tegevusi on suuresti seotud säilikpuudega, nende vanuse, liigilise koosseisu ning asetusega raielankidel. Näiteks on oluline, et raiel leiduks eri vanuse ja liigiga säilikpuid, mis paikeksid nendest sõltuvate organismidele optimaalses kauguses. Samas on oluline maastiku tasemel luua (kaitsealade ja raiete asetuse ning suuruse abil) võrgustik, kus säiliksid või tekiksid elupaigad ja liigkumisvõimalused erinevatele liikidele. Eesti kontekstis tuleks tegeleda majandusmetsade raiete ruumilise planeerimisega, nii et see põhineks analüüsil, kus on kaasatud ka tundlike elustikurühmade vajadused. Ruumiline metsamaastiku planeerimine oleks Eestis võimalik mitmete osapoolte koostööl, kuna erametsaomanikule ei oleks selline majandamise viis lühikeses perspektiivis kasulik. Küll aga tuleks see kõne alla koostöös RMK või suuremate ettevõtetega, kes omavad palju metsamaad ning kelle on see lõppkokkuvõttes majanduslikult tulus ning metsade ökosüsteemidele positiivne. Kuid sellise koostöö algatuseks ja läbiviimiseks on vaja teha veel uuringuid ning leida igale alale just sobivad majandamise viisid, kus oleksid kaasatud kõik kolm ruumilise planeerimise aspekti: majanduslik, sotsiaalne ja ökoloogiline. 26

27 KASUTATUD KIRJANDUS Başkent, E. Z., & Keleş, S. (2008). Developing alternative forest management planning strategies incorporating timber, water and carbon values: An examination of their interactions. Environ. Model. 14(4), Baskent, E.Z. and Keles, S. (2005). Spatial forest planning: a review. Ecol. Model. 188: Beese, W.J., Dunsworth, B.G., Zielke, K., Bancroft, B. (2003). Maintaining attributes of oldgrowth forests in coastal BC through variable retention. Forest. Chron. 79, Bunnell, F.L., Spribille, T., Houde, I., Goward, T., Björk, C. (2008). Lichens on down wood in logged and unlogged forest stands. Can. J. Forest. Res. 38, Buongiorno, J., Peyron, J.L., Houllier, F., Bruciamacchie, M. (1995). Growth and management of mixed-species, uneven-aged forests in the French Jura: implications for economic returns and tree diversity. For. Sci. 41 (3), Delzon, S., Loustau, D. (2005). Age-related decline in stand water use: sap flow and transpiration in a pine forest chronosequence. Agric For Meteorol 129, Drapeau, P., Nappi, A., Imbeau, L., Saint-Germain, M. (2009). Standing deadwood for keystone bird species in the eastern boreal forest: managing for snag dynamics. For. Chron. 85, Duguid, M.C. and Ahston, M.S. (2013). A meta-analysis of the effect of forest management for timber on understory plant species diversity in temperate forests. For. Ecol. Manage. 303, Edenius, L., Bergman, M., Ericsson, G. & Danell, K. (2002). The role of moose as a disturbance factor in managed boreal forests. Silva. Fenn. 36, Esseen, P.-A., Ehnström, B., Ericson, L. & Sjöberg, K. (1997). Boreal forests. Ecol. Bull. 46: Fahrig, L. (1997). Relative effects of habitat loss and fragmentation on population extinction. J. Wildl. Manage. 61 (3),